Mõõgad atradeks lugusid inspireerivatest hetkedest. Kui enda ümber kujutada valgust, et siis ei pääse see
pimedus ega pimedusehirm mulle lähedale. Tere, mina olen Reet Hiiemäe ja minu tänane lugu tuleb
pimeduse hirmust.
Olen usund. Teooria folklorist ja uurinud siis usundilises plaanis
hirmusid nende väljendumist pärimuses juba väga pikki
aastaid teise kandi pealt, siis olen tegelenud ka
lähisuhtevägivalda kogenud inimestega ja ka seal tuleb see
hirmude teema väga mitmekülgselt esile.
Olen 49 aastat vana ja seega võib öelda poole oma elust,
olen siis tegelenud tööalaselt inimeste hirmudega
ja iseenda hirmudele mõeldes enda pimedusehirmuga muude
hirmudega võiks öelda, et olen tegelenud siis suurema osa
oma teadlikust elust. Ja kui need kahte kogemust võrrelda sellist uurija tasandit
isiklikku tasandit siis võib öelda, et seal on väga palju
sellist universaalset.
Ta on sellised arhetüüp, sed vastandpoolused,
mis mängivad oma rolli ka tänapäeva kogemus lugudes.
Näiteks seesama valguse pimeduse selline
vastandamine-võrdlemine pimedus on jätkuvalt seotud ohuga
agressiooniga kurjusega. Ka põrgu kujutelmades ei ole nähtud ühtegi valget põrgut,
et enamasti on seal sellised pimeduse tumeduse noodid.
Ja siis selle vastandina valgus, mis siis kehastab headust,
kõike sellist positiivset, mis inimeses või tema ümber on.
Ja kui vaadata ajaloos tagasi, siis see pimedusehirm
tõenäoliselt on saatnud inimest juba kusagilt väga ammusest
ürgajast peale see hirm, saade nahka pandud
ja see vajadus ennast kuidagi kaitsta ei ole see kogemus ka
tänapäeva tehnoloogia elektriajastul kuidagi lahtunud. Kuigi siin olid filosoofid.
Uurijad ennustasid, et see kõik muutub, kui tehnoloogia
piisavalt areneb.
Aga kui kuulata praeguse aja inimeste kogemuslugusid
kokkupuutumisest mingisuguste õudusolenditega,
pimeduses või Luubainejatega, siis on näha,
et see elekter üksi ei saa seda kõrvaldada,
et see on kusagil sügavamal inimese sees. Ja kui ma nüüd vaatan iseenda, sellisesse kõigi esimestesse eluaastatesse,
et siis üks esimesi hirmu kogemusi, mis mul üldse meenub,
on seotud samuti pimedusehirmuga.
Olin arvatavasti selline eelkooliealine ja viibisin Ebaveres,
kus mu isa töötas tol ajal metsaülemana.
Joonistasin laua taga ja äkitselt kostis mingi kahtlane krõbistamine.
Ja võiks öelda närimine.
Ja seda tähele pannes teadvustasin äkki,
et minu ümber on täielik pimedus. Laua peal põleb ainult väike laualambike
ja see olen täiesti üksi selle millegi meelevallas.
Ja ma küll teadvustasin, et need ei ole mitte mingisuguseid
üleloomulikud olendid, vaid hiired, aga minu kujutelmas,
kuna nad tegid niivõrd valjukrabin ja närimis häält,
pidid nad olema vähemasti inimese suurused.
Ja sellise intuitiivse reaktsioonina tõmbas mind siis ikka
valguse poole, ronisin sinna laua peale sellesse väikse
laualambi valgussõõri ja hakkasin nende hiirtega sõitlema,
et nad ära läheksid ja mind rahule jätaksid. Sellise folklooriuurija pagasi najalt siis seda tõlgendas,
võib öelda, et mingit pidi oli see väga pärimuslik automaatkäitumine,
et kui üldse vaadata, meie loitsusid, et ka need põhinevad
enamasti sellise sõnalise ärasaatmise baasil,
et kui kõik halb tuleb saata kuidagi endast eemale kuhugi
kaugusesse olematusesse et samuti siis igasuguste pimeduse olendid,
kujutamine sellist, kuidagi väga suurte õudsetena koletise laadsetena.
Et need elemendid olid ka selles kogemuses kohal. Aga et kui mõelda, et kas ma siis sellest midagi õppisin
ikka seda, et automaatset tõmbab valguse poole,
et valgus on see, kus on turvalisus ja et midagi on üldse
võimalik siis enda kaitseks teha, et kasvõi sellise
sõitlemise vormis.
Teine mälestus seoses pimedusehirmuga on paar aastat
hilisemast ajast.
Ja siis oli see viibimiskoht Alutagusel vanavanemate
metsamajas mis on mitu kilomeetrit siis igasugusest
asustusest eemal. Ja siis sellisel hilisel õhtutunnil oli vaja minna välikäimlast,
mis selliselt sellest elumajast veel päris paarsada meetrit kaugemal.
Ja see muidugi tundus tolles hetkes jälle kord ületamatult hirmutav.
Ja seal, kui ma niimoodi endaga võitlesin,
siis sekkus ema, kes ütles, et kui sa seda siiski suudad,
suudad ennast ületada, et tema on omalt poolt valmis ostma
mulle siis minu lemmikmaiustusi, et selle preemiaks
ja nii ma siis hirmuvärinal sellele vetsuteele asusin
ja kogu selle tee, mõtlesin, kujustasin seda,
kuidas need maiustused ikkagi väga maitsvad on. Ehk siis ka siis vaatamata sellele hirmule suutsin kuidagi
valida neid mõtteid, mis mõjuvad hästi ja sain seal oma
käigu ära tehtud.
Selle kogemuse siis õppetund oligi ehk see,
et on üldse võimalik mõtteid valida, et ei pea alati valima
neid kõige hirmsamaid mõtteid.
Ja kolmas pimedusehirmuga seoses kogetud kogemus on juba teismeeast,
kui oli vaja, siis jälle talve ajal minna maakodus sihukeses
üsnagi metsikus kohas läbi metsasõprade juurde. Ja ka seal oli siis juba ette see teadmine,
seda hirmu ei tohi üldse ligigi lasta, et parem on juba ette
see ära tõrjuda, valida sellised mõtted,
mis toetavad seda julgust ja hakkamasaamist.
Ja jälle automaatselt.
Intuitiivselt oli mõte, et kui enda ümber kujutada valgust,
et siis ei pääse see pimedus ega pimedusehirm mulle lähedale.
Ja, ja siis valguse kujutamine nii kaua,
kuni ta lõpuks kiirgab, kiirgab su ümber,
nii et sa oledki selle pimeduse unustanud. See õnnestus seekord nii tõhusalt, et lõpuks seda pimedust
nagu polnudki.
Ja see eduelamus sellest toimetulekust oli nii suur.
Hiljem hakkasin lausa otsima sellist pimeduse kogemust teda
siis taas ja taas ületada.
Et see muutus nagu teatavaks naudinguks,
et ma olen sellest võimeline üle saama, kontrollinud seda.
Ja siin siis lõpetuseks oleks väga efektne järeldada
või lõppsõnaks öelda, et sellest ajast peale ei ole ma mitte
kunagi enam pidanud mingeid hirme tundma,
rääkimata pimeduse hirmust. Aga kindlasti see järeldus ei vastaks tõele,
et ka pärast selliseid väga ilmekaid lugusid on ikka vahel
tulnud ette tunnet, et sa kardad.
Ja selles ei ole otseselt midagi valet, see kuulub ju
inimeseks olemise juurde.
Aga samamoodi, siis on sellega teadmine seostunud,
et on võimalik midagi enda poolt ja selleks,
et seda ületada või selle hirmuga nii-öelda sõbra suhtes
elada suuta. Kõneles folklorist Reet Hiiemäe detsembris 2023.
