Vikerraadio. Rub. Kui palju oli varauusajal Euroopas elanike Euroopa
ajaloosaates on Tartu Ülikooli professor Mati Laur
ja saatejuht Piret Kriivan.
Euroopa aeg.
Rahvaarv Euroopas tervikuna ja üksikutes riikides.
Rahvarohkemad linnad, tõusud ja mõõnad, Euroopa
rahvastikuajaloos ja nende põhjused.
Soojenemise ja jahenemise lained ja nende mõju rahvaarvule
ja ilmaennustamine. Haigused, sünniabi ja eurooplase tervis,
väljaränne Euroopast, räägib ajaloodoktor Mati Laur. Kõigepealt varauusaeg.
Selge on see, et ta tuleb pärast keskaega,
aga kui pikk oli varauusaeg, millal ta algas
ja millal ta lõppes? No uus aeg on omaette perioodina nüüd vana-
ja keskaja ja siis päri suusaja kõrval Euroopa
ajalookirjutuses kusagil 1960.-test aastatest peale.
Ja võetaksegi täiesti omaette perioodina,
mitte nüüd ühe osana uusajast, vaid on väga palju ka
selliseid nimekaid ajaloolasi, kes peavad väga uus aega
hoopiski lähedasemaks keskajale.
Ja no kui siin laskumata nüüd sellistesse aja lood
veetilistes talgutustesse, siis et nüüd nagu seda uus,
aga kuidagimoodi paika sättida, no aastatena ollakse väga
konsensuslik praegusel hetkel, et see on siis 16.,
seitsmeteistkümnes ja 18. sajand ehk siis 1000,
et 500 kuni 1800. Aga siis, kui seda kuidagimoodi iseloomustada,
mille poolest nüüd väga uus aeg siis keskaja
ja mis pole seda päris uus ajaga haakub siis ma tooksin
näite hoopiski rokkmuusikast, et võiks öelda niimoodi,
et väga uusajal bassikäigud pärinevad keskajast,
aga siis kõikese Sologitav kõikide, et helid,
mida soolokitarr välja toob, need on sellised helid,
milles keskajal ei osatud ilmselt veel mitte unistadagi. Et võib-olla see selline seletus siis kuidagi voodi oskab,
võib, võib seda asja kuidagi selgitada ja katsugu keegi väita,
et basskitarri bändis mingit tähendust ei ole.
Ühesõnaga, kuskil vahepeal ongi natuke seda
ja natuke teist aga mitte mitte niimoodi,
just nimelt natuke ühte ja natuke ka teist. Kas on püütud kokku arvata, aga kui palju Euroopas
varauusajal inimesi elas ja kas seda on võimalik kokku arvata? Aus vastus on, et ei ole võimalik.
Sest no tõsi on ka niimoodi, et eks inimesi pannakse ju
kirja kogu aeg aga kui me vaatame nüüd selliseid
demograafilisi allikaid, siis need ei ole mitte niivõrd ei
ole tingitud siis tähendab keegi ei ole koostanud
või enamasti kostata selliseid allikaid,
mis lähtuvadki siis lihtsalt sellistest elanike nimekirjadest,
vaid vaid peamised graafilised allikad on seotud maksukorraldusega. Ja maksud ei ole alati personaalsed, vaid näiteks maksud
võivad olla ka näiteks majapidamiste kaupa
ja nii edasi ja nii edasi.
Nii et ühelt poolt neid allikaid veel kord,
kui me kõneleme ju 16 kuni 18, sajand 18-l sajandil on
olukord kindlasti parem kui 16..
Aga teine asi on ka selles, et et ühelt poolt need allikad
võivad olla hävinud, neid lihtsalt ei ole
või ka siis neid oli isegi mitte peetud. Ja teine asi on siis see, et kui tõepoolest on tegemist siis
selliste maksundust puudutavate allikatega,
kus on siis tegemist majapidamistega, siis siin kasutatakse tavalist,
mingit koefitsienti.
Et kui palju siis seal majapidamises neid elanikke oli.
Aga noh, võime ju arvata, et kui juba üks koma kohtki on
selles koefitsienti erinev, siis me saame ju selle
rahvastiku ka väga suured erinevused, saame siia. Nii et tuleb kindlasti rõhutada seda, et need rahvastiku,
eriti veel, kui me kõneleme euroop past tervikuna
ja läbi kogu väga õhus siis no võib kohata väga erinevaid
arve ja no igal juhul me peaksime ütlema,
et need Need arvud on ikkagi ligikaudset.
Et noh, me kõneleme kaupa kahvavus noh, võib-olla siis
miljonite täpsusega ja isegi siin ju noh,
me päris kõneleme kümnetest miljonitest. Täpsusklass on kusagil kümnetes miljonites,
niiet noh, võime öelda, et kusagil 1500. aastal siis Vagavus
aja alguses rahvaarv oli kusagil siis 80 90 miljonit kogu Euroopas.
Mis oli siis noh, enam-vähem sama, mis oli enne kurikuulsat
musta suruma keskajal 14. sajandi keskpaigas.
Ja nüüd Fause lõpuks see rahvaarv kasvab,
päris 200 miljonini ei ulatu, nii et ta jääb sinna kuskile
natuke vähem seal kuskil 180 190 miljonit. Aga noh, veel kord need arvud on, kõik on ligikaudsed,
võib kohata veel natuke ka kui sa maid arve,
aga suurusjärk ikkagi enam-vähem kuskile sinna sinnakanti jääb.
Ja kui me nüüd vaatleme ka noh, kindlasti on huvipakkuv,
et milline siis on Euroopa osakaal kogu maailma rahvastikust
siis see on need vahu seal küllaltki stabiilne,
muidugi tuleb jällegi öelda, et kui me räägime maailma rahvastikust,
siis on need andmed veel ebamäärasemad, aga no niipalju,
et võib siiski öelda, et eurooplased moodustavad ligikaudu
viiendiku kogu maailma elanikkonnast. Nii on see varuse alguses ja nii on see ka varuse lõpul.
Ja noh, võime siis öelda, kui üldse mingit tendentsi me seal
näeme nüüd selles suhtarvus siis võib-olla õige pisut
eurooplast rahva õige pisut see suhtarv kasvab aga õige pisut,
nii et eurooplased siis moodustavad umbes viiendiku kogu
maailma elanikkonnast. Eestlaste osakaal eurooplaste hulgas Eestlaste osakaal meie päris poole miljonini ei jõua 18.
sajandi lõpus natukene jääb puudu ja noh,
sealt siis võime ise välja arvestada matemaatika tugevuseks,
aga noh, kui me sinna kuskile no nii ümarguseltki,
võtame siis selle ligikaudu või natuke alla 200 miljoni
ja siis sellest siis pool miljonit.
Noh, võiks öelda.
Euroopas on kindlasti suuremaid rahvaid kui eestlased. 10-st miljonist 200 miljoni peale kasvas. Ei ikkagi noh, võime siis tähendab Euroopa rahvaarv kasvas
siis 80 90 miljoni pealt peaaegu 200 miljonini,
siis niiet. Kuidas seda hinnata on suur või ei ole suur kasv?
See on tegelikult. Ta on sajandite ees, on, on erinev, nii et võime niimoodi öelda,
et kui nüüd need kolme sajandit vaatleme,
siis 16. sajandil on see kasv küllaltki väike.
Seitsmeteistkümnenda santi nimetataks isegi selliseks
rahvastiku stagnatsiooni ajaks, kus rahvastik kasvab ikkagi
väga ja väga vähe veel vähem kui siis 16. sajandil
ja siis kusagil 18. sajandi 40.-test aastatest algab
ja siis algab väga kiire rahvastiku kasv. Nii et ega tõtt öelda, miks ta just siis algab,
see oleks ju noh enesest või noh, päris loomupärane küsimus
ja aga ega seda või noh, neid sellist üksmeelt loolaskonna
hulgas mis selle põhjuseks oli seda nagu
ja ei, me ei kohta, nii et et on ka üks selliseid noh,
pidada nüüd mingiks lausa mõistatuslikuks,
aga aga jah, sellist ühest seletust, miks rahva hakkab just
siis kasvama hakkab, ei ole. Aga miks ta seal vahepeal stagneerus 17? 10. selle kohta on nagu lihtsam leida selle kohta
ja on nagu, nagu leitud, tead rohkem neid põhjendusi
ja seda on ka ikkagi väga palju seletatud just klimaatilised asjaoludega,
mida kolleeg Priit Raudkivi just nüüd eelmistes saadetes
väga põhjalikult on, on ka käsitlenud ja ta kõneles seal ka
siis sellest niinimetatud väikesest jääajast mis siis
langebki just seitsmeteistkümnendale sajandile
ja ja terve rida siis selliseid hirmsaid katastroof,
mis Euroopat tabab, on siis samuti seitsmeteistkümnenda sajandiga. Nii et ikkagi see kliima märgatav jahenemine,
see kindlasti ka pidurdas rahvaarvu kasvu
ja vastupidi, jällegi noh, me võime kõnelda 18. sajandil
küllaltki kiirest kliima soojenemisest.
No ma ei, ei riskiks võrrelda seda selle kliima soojenemise
nende väidetega, millest me tänapäeval kõneleme,
aga võib küll öelda, et ka 18. sajandil see
kliimasoojenemine oli isegi põlvkonna jooksul juba märgatav
ja ma tooksin näite Eestist mis on ju noh,
võib-olla kõige ilmekam. Kui Peeter esimene vallutab eesti alad vallutab Põhjasõjas
siis üks tema sihte on ka Paldiski sadama väljaehitamine.
Paldiski sadam oli sadam, mis lihtsalt Läänemeri külmus.
Kas need alad, mis siis nüüd kasvõi seal,
mis kus tänapäeval Peterburi asub ja nii edasi need olid
ikka väga pikalt olid siis 18. sajandi alguses veel jää all
see jäävaba periood oli, oli oluliselt väiksem,
kui ta oli tänapäeval ja siis Paldiski asuti just noh,
me võime seda nimetada, jää vabaks sadamaks. Ta päris jäävaba ta ei olnud, aga ikkagi see jääkate oli
tunduvalt lühemat aega kui näiteks kroonlinnas.
Ja peab ütlema isegi vene impeeriumi jaoks selle sadama
ülesehitamine oli väga keeruline just tehnilistel põhjustel.
Tegemist on küllaltki sügava alaga, sinna muulide rajamine,
kõik nii edasi käis impeeriumile nagu üle jõu
ja siis kusagil 1700 kuuekümnendatel aastatel sellest loobuti.
Ja väga lihtsal põhjusel kliima oli nii palju soojenenud,
et Paldiski kaotas oma mõttepõhimõtteliselt,
seesama olukord valitses ka kroonlinnas,
mis oli siis keiserliku laevastiku noh, selline peamine
sõjasadam ja noh, seal enam vahet, et ei olnud Kroonlinna
ehitamine tunduvalt lihtsam. Nii et noh, me näeme isegi tegelikult ühe põlvkonna jooksul,
et sellised muudatused kliimas aset leiavad. Võiks arvata, et vanasti, sel ajal toimusid muudatused
aeglasemalt Et noh, jällegi et aeg liikus teistmoodi,
jah, no võib-olla see siis selle väikese jääaja tulek oli
aeglasem ja aga no võib-olla jah, jällegi iseloomustamiseks,
kui me vaatame, kas või näiteks tõepoolest see kliima oli teistsuguse,
kuid on tänapäeval ja me ju kõik teame Madalmaade
seitsmeteistkümnenda sajandi Ja minu teada nad ikkagi korraldavad vist aeg-ajalt ka
praegu mingisuguseid selliseid tõsiseid uisumaratone,
aga need, mis toimuvad nii umbes või vastav ilmastik,
on vist nii umbes paarikümne aasta tagant,
saavad nad siis seda korraldada, mis jah,
tõesti. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli igapäevane.
Et kliima on muutunud. Need soojenemise ja jahenemise lained.
Need on siis ilmselgelt mõjunud rahvastiku arvule. Tähendab jah, muidugimõista siis nüüd ei noh,
et need ei jääks sellist eksiarvamust, et rahvastik kui
oleks nüüd sellepärast kahanenud, et oli külm ilm
ja ja inimesed surid, surid külma kätte.
No nii hull see asi ei olnud, aga aga kuidas ta mõjutab,
ta mõjutab muidugi ilmastiku just just selles mõttes ikaldus,
et kõikvõimalikud täitsa näljahädasid, et on,
on rohkem ja inimesed ikkagi mitte niivõrd mitte niivõrd külma,
kui, kui ikka nälja kätte surevad ja sellega seotud seotud asjad,
hoog. Kui palju looduskatastroofid mõjutavad rahvaarvu
või on mõjutanud rahvaarvu Priit raudteekivi rääkis küll
vulkaanide Est ja nende mõjudest, aga näiteks maavärinad. Ja no muidugi jah, see nende vulkaanide tegevusele ongi just
viimastel aastakümnetel rohkem tähelepanu pööratud
ja aga ka, kui me ka seda vulkaanilist tegevust vaatame,
siis ju tegelikult nüüd selliseid otseseid inimohvreid kes
siis näiteks laavavoolu alla jäävad või,
või nii edasi, neid on ju ka, nyyd on aga rohkem
vulkaanilise tegevuse mõjud avalduvad jällegi siis sellises
üldises ilmastikus ja me jõuame jällegi siis nende
näljahädade ja kõik need noh, selliste nagu kaudsemalt
tegurite juurde. Aga, aga siiski siiski jah, et ka vulkaanilist kui ka
vulkaanilist tegevust vaadelda siis Sitsiilias see oli vist
Etna vulkaan 1696, kus siis kokku need 20000 see juba on
ikkagi täiesti arvestatav arvestatav arv
ja ja nüüd ma jah, siis noh nii-öelda siis kordaksin kolleeg
Priit Raudkivi neid väiteid üle, et tõepoolest,
et ka näiteks kas meie suurt näljahäda, mis Rootsi aja lõpus
oli ka seda ikkagi ka selle Etna vulkaanipurskega
kuidagimoodi seostatakse, et et see siis tõi kaasa sellise
limaatilise olukorra halvenemise. Aga kui jah, jutt oli maavärinatesse siin,
siis ilmselt kui vaatame seda taas, siis kogu seda varuse
kolme sajandit just loodusõnnetusi siis siin jah,
võime küll päris kindlalt öelda selle kolme sajandi kõige
suurem loodusõnnetus oli Lissaboni maavärin.
See oli esimesel novembril 1755. aastal ja see oli Richteri
skaalal üheksa magnituudi, mis on päris palju,
sest seal vigase magnituudiga tegelikult ju see,
et ta läheb nagu geomeetrilises ripmeetilises progressioonis edasi. Aga mis seal veel, ka sellele maavärinale lisandus oli
tsunami ja siis selle tsunamiga seotud üleujutused.
Et me isegi seda ohvrite koguarvu ei tea,
aga nii, et see jäi siis kuskile 100 ja 200000 vahele.
Nii et seda siis peetakse kõige suuremaks vaga Usaja
katastroofiks looduskatastroofiks.
Aga mis võib-olla veel selle maavärina mõju oli ka sellist
mentaalset laadi? 1755 on just see aeg, kus valgustusliikumine hakkab nagu
hoogu sisse saama.
Ja loomulikult siis valgustus liikumiseks ju olulisi ideid
on ka siis usk inimesse, inimkonna progressi,
mõistuse kõikvõimsusest ja nii edasi ja nii edasi mingil
määral kindlasti ka inimeste suhtes võtlikkuses loodust
alistada ja nüüd järsku siis selline pauk mis siis nagu
näitas siiski, et loodusel on olemas omad plaanid
ja ja selles mõttes ta toob nagu kaasa ka selliseid noh,
lisaks siis sellistele ohvrite arvule ja noh,
seal purustatud linnadele ja et ka sellist pessimismi ja,
ja noh, nagu sunnib inimesi natuke järele mõtlema,
et kas progress siiski või kas inimene on ikkagi nii nii
võimas ja kas ta ikkagi on suuteline. Looduse vastu saama. Aga kas inimese käe läbi ka mõni suur õnnetus? Näitus, mis suisa näiteks mõnes piirkonnas rahvaarvu mõjutas. Noh, selliseid otseselt, et õnnetusjuhtumeid ei tule küll
hetkel meelde, aga no rahvaarvu, no mitte nüüd nii hullusti,
et see oleks need kaasa toonud surma ja hävingut,
aga siis me võime öelda, et inimese käsi on muidugi mängus
mitmetes migratsiooniga seotud asjades, et kus siis
elanikkond väheneb, selle tõttu toimuvad küüditamised,
toimuvad, et ka väljasaatmised noh, seal läks välja ikkagi
kümneid tuhandeid inimesi. Ja enamasti nad on siis seotud usuliste põhjustega,
nii et et me näeme siis näiteks protestantide väljasaatmise
katoliku aladelt.
Aga ka katoliiklased lahkuvad näiteks Inglismaalt
tagakiusamist ja tõttu ja ja see on noh,
üheks selliseks teguriks just Põhja-Ameerika asustamisele inglastega.
Aga noh, tervikuna need on kõik muidugi väga emotsionaalsed ja,
ja olulised, aga kui me vaatame ikkagi nüüd sellist suurt
pilti siis migratsiooni tähendus noh, nad on,
noh, ütleme jah, see on siukesed, emotsionaalne mõju
ja kõik see ja nad on ikkagi seotud ju ka poliitilise
ajalooga ja nii edasi ja nii edasi. Aga no muidugi sellistest kui me vaatame suuri arve,
siis ikkagi nüüd migratsiooniosakaal on suhteliselt tagasihoidlik.
Ja ikkagi, kui me kõneleme siis sündimust
ja suremusest varu seal, siis see on ikkagi eelkõige seotud
siis loomuliku sündimuse ja loomuliku suremusega.
Ja siin võib nüüd küll öelda, et noh, kui me nüüd nii
vaatlemegi siis ega sündimus oluliselt ja sündimuse
suurendamise võimalusi ega seda väga palju ei ole,
kuigi muide tulebki öelda, et tegelikult kuni 18. sajandi
lõpuni välja selline üldine arusaam on ikkagi selline,
et mida suurem on rahvaarv, seda parem. Et kõik valitsejad on väga huvitatud sellest,
Mac, rahva tuleb rohkem.
Jah, ka seda ja muidugi seda muidugi muidugi ka seda noh,
see on nagu selline üldine üldine arusaam,
et ikkagi sugem kahva loob suuremat rikkust
ja eks ta ju nii eks ta nii olegi.
Ja kui ka näiteks, kui juba need nimetatud no kasvõi siis
protestantide väljasaatmine näiteks Prantsusmaa kaotab
pugenud küllaltki palju neid peetakse majanduslikus mõttes,
neid peetakse sellist hästi töökat, eks hästi ettevõtlikeks
ja ja noh, ütleme kui siis kus, siis valgus,
liikumine, religiooni, kriitika valgustusliikumises,
kindlasti seal tuuakse välja selliseid majanduslikke põhjuseid. No vot, see on tegelikult ei ole nagu mõistlik,
kui usuliste vaadete pärast sunnitakse inimesed lahkuma
ja nii edasi ja nii edasi, nii et. Aga kui palju sõjad mõjutasid rahvastiku arvu
ja selle muutumist?
Sõduju peeti hulganisti. Ja varauusaeg on muidugi milline periood ei ole sõdade aeg,
aga kolleeg Margus Laidre, kes on ju kõige muu kõrval ka
just sellist militaarajalugu uurinud on ju nimetanudki seda
täiesti normaalseks seisund näiteks eriti just varauusajal.
Tegelikult õnneks tuleb öelda seda, et kõikide nende sõdade
juures siiski selline üldine reeglipära on ikkagi see,
et tsiviilelanikkonda hoitakse noh, niivõrd-kuivõrd see
vähegi on võimalik. Aga mis on võib-olla erandlik ja, ja see on ka kindlasti
väga USA ja Euroopa kõige tõsisem seda, see on
kolmekümneaastane sõda peaasjalikult Saksamaal 1618 kuni
1648 ja kuna see oli kõige muuhulgas ka selline ususõda
katoliiklaste ja protestantide vahel siis võib-olla selles
tähenduses tsiviilelanikkonda hoiti ka vähem.
Ja siin Saksamaa sõjakulutused terve Saksamaa ulatuses
loetakse lausa 40 protsenti elanikkonnast,
see on ikka äärmiselt tõsine protsent. See on siis kogu riigi ulatuses, aga mis tähendab seda,
et oli paikkondi, mis olid ikkagi elanikkonnast päris
tühjaks jäänud ja oli linnu, mis sõna otseses mõttes tehti maatasa,
niiet et jah, see kolmekümneaastane sõda oli,
on siis aga veel kord.
No eeskätt muidugi ta puudutab ikkagi Saksamaad Saksamaast väljapoole,
siiski oluliselt vähem.
Aga seest jah, üsna-üsna suurelt. Need inimkatse on ikkagi väga suured. Aga küll need siis põhiliselt, et rahvastiku arvu ei
mõjutanud mitte niivõrd sõjad. No võib-olla nende sõdade juures või noh,
võib-olla võiksin ju võrdluse tuua ka Eesti
ja Põhja-seda, et me ju kogu aeg kõneleme sellest,
et Põhjasõja tulemusena ju rahvaarv, see ongi olnud kõige viimane,
kõige tõsisem löök, ahvatlus, aga nüüd tegelikult ju põhjus
ei olnud sõjategevusest tingitud, vaid rahvagu vähendas
ikkagi katk.
Ja tõsise katk tuleb seoses sõjaga, tähendab,
sõjaväed toovad selle katku sisse, nii et ta noh,
muidugi ta on selle sõjaga seotud, aga põhimõtteliselt
ikkagi see rahvaga drastiline kahanemine oli ikkagi katku surm,
mitte see, et oleks nüüd sõjas inimesi maha löödud,
kuigi ka ka seda teed, aga, aga need arvud ei ole siiski nii drastilised. Aga teised epideemiad ja haigused, et katk on üks nendest
ja üks olulisemaid või peab ütlema ikka kõige olulisem kohe,
aga mõned teised haigused, kas varauusajal tulid ka uued haigused,
mis Euroopa elanikkonda laastasid? Jah, no kui me kõneleme uutest haigustest,
siis noh, võib-olla süüfilis.
Nii et peale kartuli ja kalkuni saime Ameerikas siis kaasa või,
või toodi siia kaasaga kas süüfilist tõsi ka selles osas
praegu ei olda päris täiesti üksmeelel.
Et see süüfilist tuli alles Vagavusel ja muide,
siinsamas Tartus meie Tartu Ülikooli arheoloogid on,
on leidnud ka keskaegsete delt luustik nagu süüfilise jälgi,
aga need on niivõrd uued uurimused ja ma ei julge siis neid
neid nüüd veel päris kinnitada ega ümber lükata. Aga väga võimalik.
Teine playeri Ameerikast jah, väga võimalik,
et see süüfilis võib-olla ka hoopistükkis varasem,
aga muidugi see süüfilise haigestumine nüüd ei olnud nii
massiline ja pigem noh, oli nagu tegemist sellise just
nimelt haigusega, mille põhjusi ei teatud teatud ka seda,
et noh, et tegemist on siis suguhaigusega
ja nii edasi. Aga jah, seda kardeti hirmsal kombel ja muidugi,
kui siis ka selle haiguse põhjused, et said teatavaks,
siis kahtlematult see mingisugusel kombel hakkas ka inimeste
seksuaalkäitumist mõjutama ning no kasvõi näiteks selline küsimus,
et kui hakatakse kusagil no 16. sajandi keskpaigas bordelle
kinni panema, siis noh, selle üle nagu ka natuke vaieldakse siis,
et kas selle põhjuseks oli reformatsioon
või oligi siis selle põhjuseks süüfilis ja teadasaamine
süüfilise põhjustest? Ilmselt mõlemad.
Sest noh, bordelle pandi kinni ka katoliku maades,
et noh, et võib-olla jah, selles mõttes selline haigus,
mis mida ikkagi vaadeldi varauusajal, kui,
kui sellist uut haigust.
Katk jah, vastupidi, katk oli siis selline,
oli see vana haigus ja siin no meil noh,
alustame siis võib-olla jah, vähemalt et meil kõige viimane
katk heist alal ongi siis põhjasõjaaegne katk. Nüüd selliseid suuremaid katkupuhanguid Lääne-Euroopas on
kusagil 1700 kahekümnendatel aastatel on vist veel Marsseys,
Prantsusmaal on üks selline tugevam katkupuhang
ja siis on veel natukene, see on pisut on jäänud natukene ebaselgeks,
aga Ida-Euroopas mingisugune katkulaine on veel 1770.-te
aastate alguses ja ka siin nüüd ei ole päris selgust,
kas tegemist oli katku või siis oli tegemist soe tõvega.
Muide, soetõbi võtab isegi rohkem ja kiiremini,
nii et võiks öelda, et on isegi tegemist mõneti hullema haigusega,
kui see katk on ja ta levib siis noh, tänapäeva Poola aladel
põhjapoolsetel aladel, mis tollal kuulusid veel Preisimaa
koosseisu ja ei, me kohtame seda ka meile kõige lähemal
Latgales tollal siis poole alla jääval territooriumil
Ida-Lätis ja ka Moskva oli üks selliseid katkupesasid,
kus samuti suremus oli äärmiselt kõrge. Aga tuleb taas tunnistada, et meil siin mõnikord seda Balti
erikorda või noh, eriti sovjetiajal ju see balti erikord oli,
sellesse suhtuti väga kriitiliselt, kuna see oli ju siis
kuidas sovetiajaloo kirjutas, ütles barjäär,
mis lahutas siis vene töörahvast Eesti töörahvast
ja nii edasi ja nii edasi.
Kas väga halb asi?
Aga tegelikult just nimelt tänu siis sellele oodnungile,
mis siin valitses ka siis karantiini tingimused,
mis olid, peab ütlema, palju leebemad, kui nad seda näiteks
olid Preisimaal aga samas piisavalt efektiivsed siis meil
suudeti siiski katku levik siin ära hoida
ja mis selle 1770.-te aastate alguse, olgu ta siis katk
või soetõbi, mis veel ka siis rahvakogu kahandas,
oli see, et sellega kaasas päris arvestav näljahäda üks
viimaseid tõsisemaid näljahädasid siis Ida-Euroopas
ja jällegi ka meil taas tuleb siis kiita Balti eri,
kordan viljareservid kohustuslikud viljareservid,
mida tuli siin hoida ja muide, hoitigi kogu tuli majas siis
tänu sellele ka meil ka sellist nalja ajada siin ei puhkenud,
mis aga jällegi siis juba nendes eelpool nimetatud piirkondades,
kus ka siis too tõbi levis seal lehka näljasurmad olid veel
küllaltki arvestatavad. Meie jah, sellest kõigest kõigest pääsesime. Kas ja kuidas eurooplase tervist püüti hoida
ja kas ja millal ja kuidas arstid inimesi aitasid
või suutsid aidata?
Tõttan nüüd ette järgmisse saatesse.
Aga ma ikkagi tahaks küsida, et seesama süüfilis,
kas siis varauusajal juba osati selle eest ennast kaitsta,
kas teati, et see on seksuaalvahekorra tagajärg
või seksuaalselt nakatav? Ta lisas, alguses ei, teatud nii, aga kui teada saadi,
siis oldi ettevaatlikumad ja ega no ravi oli.
Filise ravi oli, jah, kasutati kondoomi.
Kondoom tuleb ikkagi hoopis hiljem ja tegemist on sellise
üsna kalli ja luksusliku kaubana kondoome valmistati
lambasooladest ja eriti lamba pimesoolest,
nii et noh, kui me jah, kõneleme, kui tähtis loom on lammas
ja mida me sellest lambast kõike saame, siis lõpuks jõuame
pimedas oled ja saame veel ka siis küllaltki efektiivse
rasestumisvastase vahendi veel seal. Aga üldiselt jah, see ravi oli jah siis nagu sai nimetatud
siis elavhõbeda mingisugused preparaadid,
aga selle häda oli selles, et kui isegi Meditsiinis, aga isegi kui need preparaadid suutsid
kuidagimoodi süüfilise ele mingi piiri panna,
siis inimene suri lihtsalt elavhõbedast tingitud mürgistus,
nii et noh, selles mõttes suht vahet ei olnud. Aga kuidas eurooplase tervist, kas püüti hoida kuidagi? Ja kui üldse vaadata meditsiinilisi teadmisi varauusajal
ja ja üldse sellist arstiabi ulatus on üks asi,
on, muidugi on see arstiabi.
Ta on juba ju sõltub ka sellest, et arstid on väga kallis
professionaalsed arstid, kes on ikkagi ülikooliharidusega,
neid on ju ülimalt vähe ja nende teenus on äärmiselt kallis.
Aga nüüd teine asi veel, kui me vaatame siis selliseid
meditsiinilisi teadmisi ja ja oskusi haiguste raviks,
siis nad kuidagi noh, kui neid asju vaadata,
siis minust jah tekitavad nagu ikkagi pigem üllatust,
et nagu kujutaks ette siiski, et meditsiini areng võiks olla
nendel sajanditel juba natuke kaugemale jõudnud. Aga tegelikult arstiabi on ikkagi esiteks väga raskesti
kättesaadav ja tuleb tunnistada, et kasvõi raskesti
kättesaadav arstiabi ja paljude haiguste jaoks ikkagi puudulikuks.
Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et kui on tegemist
ikkagi väga palju nakkus haigusi oluliselt rohkem,
kui seda on tänapäeval ja no ega selle nakkushaiguste puhul
ongi ju selline karantiin, senine ärahoidmine,
mis on, mis on võimalik, aga noh, need on väga
problemaatilised ja ega sealt need tervenemise võimalused on. Kui jumal annab, siis siis inimene paraneb
ja ega neid jah, võimalusi nüüd arstidel kuidagimoodi seda
käiku kuidagi parandada.
No võib-olla õnnestub jah, veel kord karantiin ka
ja ta võib kaitsta uute nakatumiste eest,
aga karantiin ju paraku ei päästa ju seda haiget,
kes juba on haigeks jäänud.
Jah, ta ei ravi. Nii et, et see on jah nagu mõnevõrra üllatav
ja kui me vaatame näiteks võib-olla üks asi
ja mis, mis võib-olla ka ka sellist arstiabi vajakajäämist
laiemas plaanis näitab, on kasvõi naiste küllaltki kõrge
suremus sünnitamisel.
Ja ongi iseloomulik, et kui me saame nüüd kusagil 18 sajandi lõpul,
19. sajandi algul ikkagi no kui me kõneleme üldse sellisest,
no kas just lausa teadvus revolutsioonist saame kõnelda,
aga, aga igal juhul, kus siis jah, kos loodusteaduste väga
kiire arenguga ka arstiteadus edeneb siis võib-olla üks
esimene valdkond, kus siis tõepoolest arstiteadus aitab
kaasa suremuse vähendamise, ongi sünnitusabi. Ja võib-olla on huvitav, noh, siin ka lisada,
et kolleeg Arvo tering on uurinud 1802. aastal taasavatud
Tartu Ülikoolis kaitstud dissertatsioone Nende hulgas ka
arstiteaduslikke dissertatsioone on just rõhutanud,
et et väga paljud neist on seotud just sünnitusabiga.
Nii et me näeme siis, et kuidas just see sünnitusabi tuleb
ka siis sellisesse akadeemilisse, arstiteaduslikku haridusse
ja tulemused on ja, ja kui me veel mõtleme ka selle peale,
et et need naised ju, kes sünnitamisel surevad,
on ju, on ju noored siis loomulikult, see aitab väga
kiiresti kaasaga, kestmise, eluea kasvule. Ja siit edasi muidugimõista ka veel siis kahaneb ju ka just
laste suhevus ja imikute suremus ja ja lõppude lõpuks ju
juba inimese ilmaletulek on seotud väga suure riskiga,
sest suremus sünnitamisel tähendab üks asi on siis sünnitajad,
naised, kes surevad, aga väga palju siis ema jääb ellu,
aga siis laps sünnib surnuna.
Nii et ka see hakkab vähenema ja siit me näeme,
nagu siis sellist kus me võime tõesti siis võib-olla selline
esimene üsna selgelt väljenduv valdkond,
kus siis ikkagi arstiteadusest on, on abi väga tõhusalt abini. No kasvõi see jääb juba, ütleme jätkakem juba siis meie
vaadeldavas äärmuses natuke välja, nii et juba edasi. Et see ikkagi sünniabi paraneb olulisel määral juba pärast
varauusaega No võime jah, kui me noh, jah, kindlasti,
et kui me nüüd vaatleme niimoodi ikka laiemas pildis,
et jah ja ega ta päriselt ju ikka, eks ole,
noh, piisab ju, tuletame meelde tõe ja õiguse esimest köidet,
kus meil on ju ka sellise juhtumisega tegemist,
nii et eks ikka veel jääb. Kui mingil kombel, kui kliima mõjutas rahvaarvu,
siis kas ja kui palju inimesed jälgisid ilma varauusajal?
Oluline see oli, see oli väga oluline tol ajal inimestele ilmselt. Noh, muidugi ilmselt nutitelefoni aastal,
meie jälgime ilma ilma rohkem ja, ja põhiliselt seda,
mida, mida me sealt ekraani pealt näeme.
Tollane inimene muidugi pidi vaatama taevasse
ja põrna ei tea, kui palju seda seapõrna võib-olla ka.
Aga ilm oli väga oluline ja, ja loomulikult seda jälgite
ja kui me teame ju noh, kui me mõtleme kasvõi meie
rahvakalendri peale, siis ükskõik missugustest,
olgu ta siis jaanipäev või jüripäev või pärtlipäev
või mihklipäev ja nii edasi ja nii edasi siis enamasti igal
pool peale siis soovituste, mida teha ja mida tegemata jätta,
on kindlasti ka mingisugune märkus selle kohta,
et kuidas selle päeva ilma põhjal võib siis kuidagimoodi
edasist ilma prognoosida, nii et noh, kasvõi see meie
rahvapärimus see juba näitab, tänapäeval sajab siis 77 nädalat.
