20 aastat tagasi jõudis ööl vastu tänast oma tippvormi torm
nimega Gudrun, mida meie siin Eestimaal teame kõik
jaanuaritormi nime all ja on väga palju neid inimesi,
kes seda päeva ja seda ööd, et ka väga selgelt mäletavad.
Üks neist on merebioloog, juriidenson.
Tere hommikust.
Tere hommikust.
Millisena see öö ja see päev teile kui professionaalsele
mereteadlasele meelde on jäänud? No ta jäi sellest meelde, et oli päris äge.
Et vetolija Veltri tuli natuke rohkem, kui arvasime,
et üks asi, mida me peaksime ära õiendama,
on LOT ei uppunud ainult Pärnu ja Eesti.
Et see suur uputus hakkas kuskil nädal aega varem Põhjamerest,
sealt tuli meeletu hulk vett.
Et me saime internetis jälgida neid ilmajaamu,
mis on sealt siis Taani väinadest meeletult tuli vett juurde
ja üleujutus ei saagi tulla niimoodi, kui lihtsalt tuleb
mingi tugev tuul mere poolt ja siis uputab paar Norad seda
suurt sündmust valmistati nädal otsa ette. Me vaatasime pealt Ja mõnes mõttes valmistati ette Jüri, aga kuidagi on jäänud
ikkagi tunnetus sealt 20 aasta tagant, et see siiski tabas
meid ootamatult.
See mulje on petlik või. Meil on veel teised asjad, ka, näiteks talv tabab meid ootamatult.
Lumi tuleb nii äkki maantee juba koristada,
näiteks? Ta tabas ikka jah.
Aga see oli ka viimane kord, kui ta sai niimoodi tabada.
Selle me peame ka klaariks tegema, siis just paigaldati
nihukest no modelleerimise või arvutussüsteemi,
mis võimaldab üleujutusi prognoosida.
Ja siis oli niimoodi, et juhtumisi oli Läänemere idakaldal
töös ainult üks ilmajaamas, oli Pärnu sadama ilmajaama mis
suutis veetõusu mõõta Peterburi maali väljas
ja teised olid veel ehitamata, praegu on neid nagu muda,
neid ilmajaamu ja nad on kõik ühendatud ühte niisugusesse
rahvusvahelise süsteemi. Et kogu aeg on näha kogu suures meres toimub
ja kogu aeg jookseb ka prognoos, mis meil oodata on näiteks
kasvõi sedasama Pärnu sadama ilmajaama baasil.
Tehnikaülikool jooksutab niisukest. Koos prognoosiga, et me kogu aeg näeme, kuidas meil täna
veetase on Pärnus ja kuidas ta nädala pärast tuleb,
see on väga tähtis ja see on meil olemas
ja nüüd ei saa keegi meid üllatada. Millised olud, millised parameetrid tingimused,
Jüri peavad kokku langema, et selline asi nagu 20 aastat
tagasi siis juhtus juhtuda saaks. No esiteks ta päris täpselt nii sai juhtuda,
aga üldiselt on niimoodi, et need suured üleujutused käivad
tsüklitena ja see tsükkel on kuskil 30 aastat umbes.
Näiteks see 745 sealt me võime edasi tulla suhteliselt tsüklitega,
mis olid ka sama kõrgelt, näiteks 1745 uputas Audrus
mõisahooneid ja seal ühe hoonel seal ju see tase,
kus ta oli akna aknalauani ja seda me saame praegu kontrollida,
siis ta oli kuskil 1900 no päris alguses oli umbes sama suur
tõus siis need majad, mis ehitati 1908 10 jahtklubi ees,
kaptenite vajad, need ehitati juba selle arvestusega,
et uputus tuleb kuni kolm meetrit. Siis oli 35. aasta paiku sama suur uputus.
Selle auks pandi veel Pärnusse. Jahtklubi juurde üks kivi mälestuskivi kai peal.
See oli tegelikult betoonkuubik, midagi väga ei olnud
ja kaevasime selle maa sessi, kuna ta ärritas meid. No laevade ja paatidega seal askeldada ja see kivi oli seal ees,
aga ta baasis, kes tahab vaadata, kaevake auk lahti
ja saad oma tiiba nutta.
Siis oli 68, oli sama masti üleujutus.
Ja 2001 oli väiksem ja 2000 televiisori sisse tõsine pauk,
jällegi nii et ta on umbes kolmekümneaastane tsükkel on
nendel aukudele, et need, kes praegu ehitavad maja liiga madalale.
Ma tean, et neid on, saad varsti nuhelda. Ahah, mis arvutus ütleb siis, millal see järgmine keretäis
meid ootab? Liitke 2005 ja 33 ja siis saad umbes teada.
Tuleb ainult kannatlikult natuke oodata.
Oled kindlasti. Jüri ilmselt teie pilk oli tookord nendele sündmustele
mõnevõrra teistsugune kui no lihtsal asjatundmatul nagu
meiesugused margid, ega siin oleme, et kui selline sündmuste
jada läheb käima küll sissejuhatuseks kasutasite sõna äge,
aga võib-olla me natukene laiendaksime, et mida te jälgisite,
mis teile selle toonase loo juures kõige rohkem,
kuidas ma ütlen professionaalset huvi või pinget pakkus? Noh, kõige rohkem huvi pakkus see, mis juhtus,
üleujutust me lisaks sellele kurvastasime
ja autosid uputasime ja kõik see muu.
Aga siis, kui lõppenud Me käisime mööda linna ringi
ja kogusime vett.
Noh, vaata kuskil seina ääres võib-olla mingi karossoi
autokumm ja, või mõnes lohus ja, ja me määrasime selle vee
soolsust ja osutused Pärnut uputanud mitte merevesi,
vaid jõevesi kõik Pärnu linna territooriumil,
see, kus me mõõtsime magevesi, see oli väga tähtis tulemus,
kui meie sellel asjal. Ja kui ainult ülejäänud vaatame, siis ta käiski tsüklitena.
Tar kuskil seal Maxima on umbes 20 25 minutit siis saab see
magevesi mereveest jagu, toimub nagu sups,
läheb veetase madalamaks, siis hakkab koguma
ja läheb jällegi uuesti üles ja siis oli meil ka niisugune asi,
peale kõigi muude imelike kokkusattumust oli Pärnu jõe
vooluhulk oli hästi suur.
Ta oli 500 kuupmeetrit sekundis, see oli pöörane. Pöörane vesimeks tuli ülevalt alla ja seeme kuputaski.
Aga see on väga tähtis meil seal praeguseski.
Kui me kõik meres valmistunud Lennart Merit kinni panema,
siis see heita. Ja avatusest ja me arvame seda, et vahepeal oli ju,
oli ju ikka plaan ehitada mingi väga võimas tamm sinna Pärnusse,
kas sellest olete ka kuulnud midagi ja mis te sellest arvate? Kas sina lollus hakkab tähega või elliga elliga hakkab
palliga ja ja see on ikka inimesele huvitavaid mõtteid
ja neid võib arutleda, hukka mõista, aga kui me teeme trammi ette,
siis, siis noh, vesi ei pääse välja.
Siis ta uputab, rutan ära.
Ja üks asi, mis veel väga tähtis meil oli,
et me pikalt oleme siin pärnus rääkinud,
et see rand tuleb ära niita ükskõik mis moel peab olema
hästi Siljakse rannakarjamaa. Aga, aga selleks oli ta veel siledaks tegemata.
Jaa, jaa. Ranna selle peal oli väga palju pilliroogu kasvas rannas
ja põõsaid igasuguseid.
Ka nende luidete peal kasvasid põõsad.
Need päästsid tegelikult Pärnu linna.
Sest kui jaanuaritormi ajal ta tõi tormiga jääd linna,
siis need võsa ja pilliroog need võtsid löögi vastu,
võtsid selle hoo maha, muidu oleks tulnud suure hooga
meeletu hulk jääd meil linna ja siis need äärmiselt
vajaduseks ära purustada. Oot, kas ma saan nüüd õigesti aru, Jüri,
et tegelikult sellest hoolimata sellest,
et need rannakarjamaad nüüd uute moodsate loodus inimeste
arvates peaksid kõik olema ilusasti kenasti paljaks söödud
veiste poolt, et tegelikult teie kui merebioloogi vaatest
see ei ole üldse õige? No ta ei ole õige, muidugi kahtlemata ei ole õige,
sellepärast et lagedal maal siis ei ole mingit väärtust.
Esiteks ja teine on see, et kui ta hakkab jällegi pikemalt rääkima,
siis kitsekesed ja rebased ja neil on ka vaja kuskil elada.
Aga just põhiline oli see, et nende katastroofide puhul ta päästis,
et me ei ole neile veel aitäh öelnud.
Me oleme kogu aeg kirunud seda võsa, aga nad on meie elupäästjad. Ja Super, kas see asi võib juhtuda, Jüri ainult siis,
kui tuul puhub edelast?
Võib-olla see on nüüd täiesti asjatundmatu küsimus,
aga mulle tundub, et tollel hetkel, kui see vesi siis 80
senti üle keskmise seal Pärnus tõusis 2005. aasta jaanuaris
siis selle süü peab natukene kirjutama ka selle pikalt
puhunud edelatuule aadressile. Aga ta on haka Põhjamerest peale.
Edelatuul võib ju olla, kuid too Põhjamerest vett juurde,
sest tolleks ajaks, kui meil hakkas uputama,
oli Läänemere keskmine tase ka umbes meeter tõusnud,
et on kuskil vaba veemass, millega saab mängida.
Muidu tavalise veetaseme puhul ei saa nii palju mängida
ja ei saa teda tõsta.
Aga siis ta tuli vääramatu jõuga lihtsalt
ja ma vaatasin noh, internetis siis Taani väinadest toimus
siis seal oli Helsingi pargi juures oli niimoodi ühes kaldas
oli 80 senti kõrgem ja siis parts oli seal 80 senti,
madalaid, seal oli meeletu kõrge lainetas vesi tuli sisse. Ja no supersuur, aitäh nende väga-väga elavate mälestuste eest.
Ma loodan, et te olete kõvasti päevikut pidanud
ja üles kirjutanud selle kõik, et see tulevaste põlvede
jaoks kaduma ei lähe, et saame ikkagi lugeda ka 10 20 30
aasta pärast, kuidas asjad Pärnus käisid? Aitäh merebioloog Jüri Tensoni ja väga suur aitäh,
Verner vilgas selle tänahommikuse intervjuu eetrisse
päästmise eest.
