Me räägime nüüd kultuurigeograafiast kõigepealt mida üldse
võib mõista kultuurigeograafia all, kas ta on kuidagimoodi
mingisugune geograafia, alamdistsipliin või mis ajast üldse
alates me saame rääkida sellisest uurimissuunast? No kultuurigeograafia on siis inimgeograafia allharu mis
hakkas kujunema siis 19. sajandi niimoodi teises pooles
ja teadlikumalt siis kultuurigeograafia defineeriti
Ameerikas Chicago ülikooli juures Karl Ort,
Win Sauber oli siis see mees, kes kultuurigeograafia termini
kasutusse tõi. Ja milliste valdkondadega kultuurigeograafia tegeleb,
milliste teemadega?
Kui niimoodi laiemalt võtta? No tänapäeval on kultuurigeograafia selline hästi
interdistsiplinaarne teadusharu aga siiski,
kui tahta eristada kultuuri, geograafiat,
näiteks kultuuriteooriast või sotsioloogiast siis
kultuurigeograafia võib-olla siis eristub sellega,
et et ta proovibki kasutada ruumi, koha,
maastiku, kohatunde, säile, nõtkuse termineid,
et siis mõtestada ruumi või koha kaudu kultuurilisi
tähendusi või ühiskonnas toimuvaid protsesse,
et anda siis selline teistsugune suund asjadest arusaamisele. Et need ruumi termineid, koha termineid aitavad võib-olla
natukene teise kandi alt mõtestada meie ühiskonda. Nii et ta kuulub ikkagi kindlalt humanitaarteaduste hulka
ja ütleme, et on midagi pigem filosoofilisema kallakuga No võib-olla kultuurigeograafia üks selline eripära ongi see,
et väga teadlikult proovibki jääda sinna looduse
ja kultuuripiirimaile või sellisesse vaheruumi kus saabki
siis kokku see inimese ja looduse omavaheline seos.
Tuues just välja ka, et loodus ei ole eraldi inimesest
ja vastupidi, inimene ei ole eraldi loodusest,
selline kultuuriökoloogiline fookus on hästi tugev kultuurigeograafiale.
Ja võib-olla see on ka tänapäeval üks selline uus kultuurigeograafiatõusulaine,
miks kultuurigeograafiaterminid on jälle ka teistes
teadusharudes kasutusel. Maastik on ka väga oluline mõiste vist kultuurigeograafias
inimese ja maastikusuhted, aga maastik on ju ka väga
mitmetähenduslik mõiste, mida see maastik kultuurigeograafia
kontekstis tähendab? No siinkohal ma võib-olla ei soovikski väga defineerida,
mis see maastik on, et see sõltub ka hästi palju erinevatest
teadus Medotoloogilistes, lähenemistest aga ikkagi täpselt
samamoodi ka maastikutermin kultuuriga graafilises vaates,
siis rõhutab taas seda, kuidas maa meid inimestena siis mõjutab,
meil läinud inspiratsiooni annab millised looduslikud
tingimused meile teatud elulaad elamise viise võimaldavad
ja vastupidi, kuidas siis meie oma tähenduste loomisega võib
olla võimuküsimustega sellisesse materiaalses keskkonda
või loodusesse oma jälje jätame, ehk et maastik siis ja,
või siis kultuurmaastik nende küsimustega tegeleb samamoodi. Millised on need praktilised rakendamise võimalused,
et kui me räägime kas või Eestist, et teie olete ka mitmeid
uuringuid läbi viinud, et millised on need valdkonnad
või teemad, mida saab nagu kultuurigeograafiavahenditega
analüüsida ja nii-öelda uurida? Mina ise olen keskendunud hästi palju sellisele kohaloome
mõtestamisele just väärtustades sellist ajas kujunenud
kohatunnet inimeste traditsiooni armastust,
aga mitte siis seda sellisel arhailisel ja suletud moel,
aga just nagu selles tähenduses, et kuidas ka need
traditsioonide tähendused ühiskonna muutudes ka muutuvad
ja milliseid vorme nad võtavad.
Et kõik selline kogukonna tähendusloome,
identiteedi temaatika, samamoodi erinevate kultuurigruppide identiteet,
kuidas materiaalsus avaldub, on olnud minu teemat samamoodi,
ka linna kuvand on üks oluline teema või kuvandi teema üldse. Kultuurigeograafias, näiteks mina olen uurinud
miljööväärtusliku kaitseala sellise tähendusloome kaudu
Tallinnas sellist ebavõrdsust, ebavõrdsuse tootmist,
aga samal ajal võib-olla siis sellise teatud
arhitektuuripärandi säilitamist, mis toob ka võib-olla siis
sotsiaalset ja kultuurilist noh, ütleme kapitali siis
mingisugusesse piirkonda. Millest see ebavõrdsus seisneb, ütleme, kui me räägime
näiteks linnakeskkonnast Siin mõni aeg tagasi on olnud väga terav diskussioon selle üle,
et milliseks peaks muutuma Põhja-Tallinna elanikkond.
Et kui siin me räägime miljööväärtuslikest kaitsealadest,
siis me saame ju tegelikult ka aru, et see,
selline ajastukohane renoveerimine ei ole väga odav
ja seda saavad endale lubada võib-olla teatud elatustasemega inimesed.
Ja on olnud ka meedias selliseid tähelepanekuid
ja usundusi, et, et kas üldse need inimesed,
kes ei saa endale võimaldada sellist hoone renoveerimist,
et kas need inimesed peaksidki üldse sellises piirkonnas elama. Et see mõte omal ajal tegi mulle väga haiget.
Et siin me saame rääkida küll sotsiaalsest ebavõrdsusest. Aga nüüd, kui me räägime maaelust või ütleme külaelust,
siis te olete just teinud intervjuusid paljude inimestega,
kes elavad maal, et milline see teie uuring on olnud
ja mis tulemusteni te olete seal nagu jõudnud
või mida need inimesed on rääkinud? Me just hiljuti saime Kultuuriministeeriumi poolt rahastuse
ühele projektile selle projekti taga on meil üks teine
geograaf Tarmo pikner ja haridusteaduste instituudist,
mitteformaalse haridusega tegelevad Kai Pata
ja Katrin Karu.
Ja meie eesmärk on siis olnud uurida, kuidas ääre maastuvas,
võib-olla ka majandusprobleemidega seotud maapiirkondades
selline kogukondlik, elujõulisus ja kestlikkus saaks toimida. Ja meid geograafidena on huvitanud ka see,
et kuidas 2000 seitsmeteistkümnenda aasta haldusreform
ja valdade ühendamine näiteks sellisel argitasandil
ja kogukonna igapäevaelu tasandil kohaidentiteet,
tähendusloomet ja võib-olla kohaga seotud selliseid
kultuuriteenuseid mõjutas.
Ja siis noh, me olemegi intervjuusid teinud nii raamatukogudes,
kultuurimajades, külaseltside vabaühenduste esindajatega
ja ja väga huvitav on olnud, et mida võib-olla siis välja
tuua millele väga palju osundatud ei ole,
on võib-olla teemad, mis on seotud, ma justkui mõtlen nagu
sellist graafilist vaadet, et omandiküsimused näiteks on üks
huvitav teema kus vallad on tihti sunnitud oma kinnisvara
müüma ja niimoodi jäävad kogukonnad ilma oma kogukonnakeskustest,
mis omakorda on seotud ka selle näljaga ikkagi uus kogukonna
keskus rajada ja sellega võib-olla siis ehitatakse täiesti
uus maja, mis võib-olla ei ole ringmajanduse mõttes nagu
väga jätkusuutlik. Teisalt on ka kohalikel inimestel ootused sellisele
kaasaegsele materiaal selle elukeskkonnale siis üks teema,
mis veel väga teravalt on välja tulnud, on osalemine
üritustel ja inimeste rahvaarv, kes osaleb üritustel.
Et noh, varasemaga võrreldes ongi nagu räägitud sellistest noh,
näiteks 10 kolhoosiaega tagasi et räägitud kiisukest
suurtest sündmustest, kus piletijärjekorrad kinodesse on
hästi pikad olnud ja kuidagi tänapäeval on sellistes
piirkondades väga raske lahti lasta sellest tellisest suhtumisest,
et peabki hästi palju rahvast olema, et mõtlemata sellele,
et et oluline on üldse see, et inimesed omavahel kokku
saaksid ja suhtleksid, räägiksid ja mõtteid vahetaksid. Et inimeste arv võib-olla ei olegi nii tähtis. Nii et ütleme teadlasena kultuuriteadlasena te olete siis
nagu dialoogis tegelikult kõikide nende sotsioloogidega,
linna elukorraldajatega ja, ja ütleme ka
maaelukorraldajatega regionaalpoliitikaga. Nojah, no öeldakse ka, et kultuurigeograafia ongi selline
holistiline teadlased, ta peab võtma arvesse nii
sotsioloogilisi trende, poliitilisi trende,
institutsioonilisi ootusi või muutusi aga siis olema ka
teadlik sellistest keskkondlikest probleemidest
kriisiteemadest ja nii edasi. Kui me maa elustel räägime, siis kuidas halduspiiride
muutused on mõjutanud inimeste suhet maastikuga
ja kõike seda Jah, minule kui kultuurigeograafile on see väga tundlik teema,
sest ühelt poolt sellises regionaalplaneerimises kuidagi
suhtutakse nendesse piiride tõmba, mis noh,
ütleme inimese kaugelt või et räägitakse detsentraliseerimisest,
tsentraliseerimisest ja kuidagi nendesse piiride
tõmbamistesse suhtutakse kuidagi paratamatusega
või majanduslikke ja selliseid võib-olla poliitilisi
kokkuleppeid silmas pidades märkamata seda,
et nendes kohtades elavad ka inimesed, kellel on nende
piiridega kujunenud oma suhe, omad tähendused,
oma suhtlusvõrgustikud ja me ei saa eeldada,
et, et kui see piir nüüd siis ümber seatakse,
siis see kohalikule inimesele midagi ei tähenda,
et vastupidi, et see tähendab vägagi palju
ja ja ma arvan, et noh, kultuurigeograafilisest vaatest
selle väljatoomine ja teadvustamine on väga vajalike oluline. Sellel tööl, mis kultuurigeograafid teevad nendel uuringutel,
kui palju võiks aega minna, enne kui kuidagi midagi
reaalselt siis nagu muutub või võetakse vastu mingisuguseid
otsuseid poliitilisel tasandil või kuidas sellega tundub olevat?
Juhitakse tähelepanu mingisugustele ikkagi ka ju probleemidele,
mida võiks paremaks teha, mida võiks lahendada. No ma arvan, et meie teadlastena saame ainult nendele
probleemidele osundada ja neid nähtavale tuua,
iseasi ongi see, kas siis poliitilisel tasandil neid kuulda võetakse,
palju sellega arvestatakse. No praegu on ka väljatöötamisel üks uus õpik inimgeograafiast,
kus siis nagu ma aru saan, kultuurigeograafia on ka eraldi peatükina,
kas see nüüd esmakordne selline? Esmakordne kindlasti eesti keeles minu teada
või ma söön oma sõnu, minu meelest on ilmunud ka varem.
Aga sellist kaasaegsemat õpikut tõesti jah,
ei ole olnud nüüd ikka paarkümmend aastat. Teie olete seal siis üks autoritest. Jah, seal on erinevad plokid, on maapiirkonna plokk,
majanduse plokk, poliitika plokk, et noh,
nagu ma ütlesin ka, et see geograafia ja kultuurigeograafia
ka on väga siukene holistilineteadused et tegelikult selle
distsipliini nii-öelda sees olevana tegelikult tähendab
kõiki protsess nii inimgeograafia kultuurigeograafia kaudu analüüsida,
et õpik, sellised esmased vajalikud terminid pakub eesti keeles. Nii et tegelikult ühtmoodi nii maaelu kui linnaelu
ja ütleme, nende erinevate ruumide maastikke osas on nagu
kultuurigeograafiale on võimalik analüüsida
ja head töövahendid. Ja kaasa arvatud ka seda, et näidata, et,
et see maa ja linna piir võib olla tegelikult ei olegi nii
eristatav enam tänapäeval, et kasutatakse isegi sellist
terminit nagu Rubaansus, et kus maa ja linnapiirid on
omavahel väga segunenud. Te mainisite seda, et te olete ka vestelnud raamatukoguhoidjatega,
et raamatukogudel on ka tähtis roll, milline see roll on,
ütleme just raamatukogudel kohaliku identiteedi kujundamisel maal. Mõned aastad tagasi, kui ma alustasin maapiirkondade
uurimisega süvitsi, siis siis ühes piirkonnas sattus mulle
juhuslikult kolme erineva põlvkonna raamatukogu töötajad
kellega me siis intervjuud tegin kohaliku eluolu kohta
ja ma sain aru tegelikult, kui olulised need
raamatukogutöötajad on nii selle koha enese Eluteadmiste tähendus,
et sellised infoallikad või pagasid, et noh,
kaasaegseid termineid kasutatakse, võiks nagu võrrelda neid
raamatukogu töötajad isegi sellise kohamälupulgale
ja läbi aja noh, näiteks raamatukogud asunud just väga
olulistes mingisuguse regiooni sellises sotsiaalses keskuses. Aga noh, ongi ka huvitav see, et, et raamatukogutöötajad on
ise osundanud sellele kuidas mingisuguse ühiskonna
poliitiliselt transformatsiooni muutudes,
kui neid keskusi soovib mingisugune poliitiline võim,
et siis neid raamatukogusid lükatakse nagu järjest teistesse kohtadesse.
Või nendel hoonetel ei ole enam funktsiooni võimu muutudes,
siis raamatukogud lükatakse nagu nendesse kohtadesse,
et raamatukogud ongi hästi põnevad kohad selles mõttes geograafil,
et ühelt poolt nad osundad sellisele sotsiaalsele kogukonna
kohtumispaigale kui teisalt. Nende asukoht viitab ka selles, et kus võib-olla on olnud
mingisuguse võimu mitte probleemiallikas,
aga mingisugune käibelt ära minev koht või keskkond,
mida siis tegelikult raamatukogu sellisel mitte formaalsel
tasandil uuele elule äratab.
Ütleme niimoodi, et kohalikule kogukonnale väga tähtis Lisaks raamatukogudele siis ka igasugused kultuuris majad,
kultuuriseltsid, kohalikud täidavad natukene sama rolli. Jah, kindlasti jah, see sõltubki nüüd hästi palju ka sellest,
et millisel skaalal seal ruumi sel skaalal me räägime,
et küla puhul on raamatukogu võtnudki sellise nii külaseltsi
rolli kui ka kultuuritöötaja rolli.
Aga noh, võib-olla siis sellistes aleviku tüüpi asumites on
raamatukogu võib-olla eraldi kultuurimajast
ja tal ei ole nii palju selliseid kultuuriliste ürituste
korraldamisega seonduvaid kohustusi. Aga samas seda sellist nii-öelda ülevalt poolt tulevat
survet nad siiski tajuvad.
Sellepärast et nüüd siin kokkuhoiupoliitika taustal
ja Nende valdade ühendamist taustal on hirm,
et raamatukogusid suletakse.
Hirm on selles, et võib-olla need kultuurilised teenused
kopeerivad 11, hirm on selles, et võib-olla nad ei suuda
olla piisavalt kaasaegsed, pakkudes siis vähe sellist kiiret,
et infot, mis on tihti ka selline digikeskkonnapõhine. Et ehk selline raamatukogude üleminekud,
temaatika on praegu väga õhus tunda, kui natukene tähele panna. Kui me siin linna ja maaelust rääkisime,
siis kuidas teile üldiselt tundub, et kas kuidagi praegu on
see trend, et minnakse rohkem linnast jälle maal elama või? Ja ma arvan, et eriti koroonaaegne kriis kutsus selle trendi
uuesti taas esile, aga sellist nagu elustiilist liikumist
oli ka muidugi enne koroonaperioodi.
Ja noh, võib-olla ma arvan, et see ei ole absoluutselt üldse
Hald trend selles mõttes, et tegelikult just needsamad
raamatukogutöötajad on osundanud, et need uued inimesed,
isegi kui nad on suvitajad, toovad maapiirkonda uued mõtted,
uued ideed, uued värskused majade ja tühjaks ei lagune. Ja ka nemad on ka tihti need inimesed, kes just nagu nopivad
välja ja väärtustavad seda kodukandi ajalugu oskavad seda
siis võib-olla kaasaegsel moel nähtavale tuua. Nii et lõpetuseks kultuurigeograafia pakub väga palju võimalusi,
kuidas tegelikult tegeleda konkreetsete selliste probleemidega,
millest me täna rääkisime, selliste piirkondlike. Ja kindlasti, et regiooni teemad ja selline argipäeva
igapäevaelu liikused, nii-öelda selle mikrotasandi nähtavale toomine.
Ja siis kõrvutamine selliste regionaalsete muutustega,
miks mitte globaalsete muutustega on kultuurigeograafia
sekuna identiteet teema. Selles saates delta kultuuriteadlane Kadri Kasemets
