Ning nüüd kihnukeelse uudise õhtast kihnlased siining
sealpool merd Me alal Jäne metsa Reene, esimesed sügisesed
tormad olnud üle ning küll on tore, kodus hoiab litava jahu
suu jestu ning tuld vaata aga 80 aastat taha,
kohe olid selleks ajaks juba tuhanded eestlased pidanud oma
kodud maha jätma, et punaste eest pakku sooja.
Kui Eestis läks 1944. aasta üle mere biot 80000 inimest,
siis Kihnust põgenes Kihnu muuseumi andmetel 300 kanti. Seda oli umbes kolmandik eestlastest.
Kui alguses mindi mõttega, et küll varsti jälle taha kohe saab,
siis Pitke peale oli selge tied nahka taha kohe tulle seisva
kinomaja filmi koel käivskywede Eesti keskuse kutsel Kanadas Torontos,
et noored filmitegijad saaks veel üles Nende mälestusi kysi
Eestist põgenedes olid nendevanused või veel nooremad.
Mina sain mikrofoni Ede Liina särkine niigisi filmikooli
poole pealt. Seda asja eest vedas järsku see reegel kõigepealt paari sõnaga,
et kuidas te sinna Kanadas üldse nende väliseestlaste lugusi
salvestama jõudsite. No see lugu on tegelikult pikem, aga kuna mina elasin
Londonis kunagi 10 aastat, siis olin väga aktiivne,
aga väliseesti kogukonnas ja niiviisi sain tuttavaks Elleniga,
kes siis Kanadas seda eestikeskust ehitab,
mis on suur Eesti uus maja ja nemad kutsusid meid siis minu
filmikoolinoori kutsusid meid siis Kanadasse,
et saaks juhuks ägeda projekti läbi viia.
Juuksed need lood olid, et kõikjal on Salvastat konks,
innust, lain inimesega üks lugu, et kas seal oli siukse ühisjooni,
koha või on need ikkagi kõik ette erinevad sõltuvalt siis
inimese taustast või kust ta läks üldse või? Need lood on suhteliselt erinevad, sest perekondadel olid
erinevad võimalused ja erinevad plaanid.
Aga eks see üks joon on ikka see selline teadmatusehirm,
mis kõikide lugudest nagu läbi tuli, et,
et ükskõik millesse siis väljendus ka selles,
et nad said kaasa võtta ainult leiva ja kiluvõi
või siis ei saanud kaasa võtta oma lemmikut nuku.
Et need olid nendele nagu kõige rohkem meelde jäänud lapsena
mingid sellised väikesed hirmu tekitavat detailid
ja eesmärk oli siis nii see, et nad räägivad seda lugu läbi
lapse silmade. Ehk siis need meie noored kana täiesti noored
ja Eesti, Eesti noored suhestuvad nendega veidi
ja küsivad siis küsimusi veidi omamoodi,
nii nagu noored seda lugu tahavad kuulata. Aga kuulamegi nüüd miuke on selle Kihnu poisi praeguseks 97 aastaseks.
Suan Ruavi Ivani lugu söövad meetoni tänu filmikooli õpilasele,
säde sibulale ning eestikeskusele Torontos. Kuni kuueteistaastane olin Kihnu saare peal.
Ja siis paar tallu tuli Pärnus koolis ka kalanduskoolis õlli
ja seal siis sai rohkem linnaga tuttavaks.
Teistmoodi kui Kihnus elu. Ja klaar, kui te allikaveed on minulgi süda ju see
ehk küll koos do Külloo. 44. aastal, mil minul oli jälle niisugune juhus,
mina olin 16 aastat, siis Pärnu kalanduskool õpetajate ära
paremini kui harilikul.
Poisid mobiliseeriti rindele sõjaväkke kaheksa 11 maastusele leegid.
Ja siis kool lõpetati ära juba märtsis.
Ja siis oli niimoodi, et paistis juba kihinduse Tallina
linnapõlemine ära kuuma üles taevapeal.
Ja siis tehti juba plaani, et venelasi juba tallinlased
hakkama rahuriiki minema, seda Rootsi. Aa ja jõudma viitada sel mõrva reid should,
et oleks ka jäävaba. Eestist ei olnud midagi kui kui püksi ja ei äkki selges see vihmamantel. Rohk rohkem muud kaasas midagi ja siis oli plaan oli Rootsi
minna ja sellesama ööl siis tulid kolm mandri räim räime
paati sinna sama laiu peale, kus meie olime öösel
ja küsis, et kas tahad meiega kaasa tulla,
et nad on teel Rootsi. Selline saigi meie tänaõhtune saade kõiki kõige paremat
ning laseme lõpus jooni veel natukese pillimänge.
