Uuringud on näidanud, et Eesti lapsed liiguvad liiga vähe.
Tartu Ülikooli liikumisteadlased püüavad laste
liikumisharjumust parandada kaudselt nende õpetajate kaudu.
Ettevõtmise üks autoreid Henri Tilga möönab,
et esmapilgul võib seost näida kauge. Antud juhul me eeldame seda, et kui me tõstame õpilaste
motivatsiooni liikuda kehalise kasvatuse
või siis liikumisõpetuse tunnis siis peaks üle kanduma ka
vaba aja konteksti ning seda me siis ka enda mudelitega
oleme kontrollinud ja näidanud. Tilga ja kolleegid lõid liikumisõpetuse õpetajatele
neljanädalase veebikoolituse õpetajatele tutvustati
videoklippides erinevaid tehnikaid, millega toetada õpilaste põhivajadusi. Nendes videotes instrueerisime õpetajad midagi tegema
näiteks sööta kontrolliva keelekasutuse vähendamine
õpilastele empaatia pakkumine, nende kuulamine,
nende perspektiivi võtmine ja siis nende sellest
perspektiivist lähtuvalt siis nende valikute
ja võimaluste pakkumine. Rõhkkoli autonoomial kompetentsuse ja seotusel
ehk võimalusel iseseisvalt, teadlikult ja teistega
sõbralikult koos tegutseda.
Nelja nädala möödudes hindasid õpilased,
kelle õpetajakoolituse läbis, et said kõigis kolmes
vajaduses varasemast enam tuge. Seal õpetajate uuringu puhul oligi niimoodi,
et õpetajad kogesid, et nende õpetamine muutus tõhusamaks
ning lisaks sellele siis nad tajusid autonoomsuse toetuse
tõusu ja ka kompetentsuse toetuse tõusu. Samas ei vähenenud koolituse järel õpetajate kontrolliv käitumine.
Tilga oletab, et Eesti õpetajad ei käitu lihtsalt juba eos
kuigivõrd moel, mis õpilaste vajadusi ohustaks.
Tema töörühm katsetab nüüd uue koolitusega,
mis on pikem ja aitab õpetajatel teadlikult kontrollivad
käitumist vähendada. Kui ma vaatan õpilaste keskmisi hinnanguid,
siis need on ikkagi üsna kõrged vajaduste toetuse poole
pealt ja kontrolliva käitumise hinnangud on pigem madalad.
Et see olukord on õpetajate vaates üsna hea,
aga alati saab veelgi paremaks minna.
