Ning nüüd kihnukeelse uudise. Õhtaks kihnlased siin ning sealpool merd täna mina kase
mõrkonna täitjale kuulda jutuajamist kihnu naisega.
Tissi pole meid saates veel kordagist rähn
ning jututeema valisid meres parajuti laulvat luiged
ning nende pojad, jootsed. Seesami orisel ja siregasi sooru sadamas.
Ning praamiminekuni on veel mõned minutid aega,
aga taevas jogalnegi madal, et pista näpuga Pirvest läbi,
palju siis see neid Linda ka näha anud?
Mina pean silmas, muidugi mitte turistavaid,
neid ikkagi praegu lõunamaale teel olnud,
seal ka nagu taeva kohe vaatad. Lenda on praegu koha ja väga praegu vähemaga suvine kevade
on hästi paelu ning ning hästi õlu, saadan need lennud
ning ning, aga, aga praegu jah, on mõned üksi veel vähemalt. Luige seont näha, partan näha. Kostuvad kua jah, Luigas Jansiimeetel maja taga,
et tavaelu vahel on ühe aasta mäluga sea,
neid oli mitukümmend.
Üsa hulka-le. Oled kuulm, vahe mälestas, öösel ka laulad,
need laululuiged ju suured laulumehed. Ei see pole kuulamas ja ühese maga. Rüütelmanni ja sadamas ikka vahel käivad
ning seal munad loidus ka öös on kuulda,
kuidas seal laulnud meitele siukest läbi rännulaulu omal
kodukoha Lindanud aidas või, või rehe all või. Kanad-kuked mitu kokkanud kolm kuke.
Samamoodi ringlevad ka omavahel või kõlbrieweräästreile vana vahet.
Siuke igivanad juba, et me lasenad lihtsalt olla sama
lugulaulu kukkujadki minu arust elus.
Kui suvine kirevat maahommik elus Lehtsalt värvisoo kuked
neelanud kirjud kukuvad igasuguse värviga kõiki värvi,
siis tunneb ta ka.
Ei tunne seda. Nadarkmäe väsime, pole jälgegi. Et teil on küll sedasi, et üks on tenor,
teine on bariton ning kolmas pass. Aga jah, teistmoodi jäljed on igasuguse omamoodi jälle,
ta on ühesuguste kenade kire. Mõni kukk teeb kukerrööki, on asi teistmoodi,
ühel omamoodi jälle ta kusla. Kosler Lember haigu jalus kevade olnud, kui need lemma hakkavad,
need on elusad lihtsalt, et neil võib jälgida mitmed-mitmed
tunnid järjest, kui need lennuaeg on.
Ning siuksed nagu reaktiivlennukid, vanad sedasi kõik
mõistvad omadele kongi elusast üles otsi,
kus nende koht on.
Siis vaatavad aeglasel kostla ongi selle serva peal jõstvad
ning vaatavad, nii. See on kõige ilusam vaatepilt, kevade pojad muidugi ka.
Mina üldse ei põle, näin, kui need pojad lähtuvad seda momenti.
Näine ei võla. Pole võib-olla tähele siis aegade enam pannatega seda
momenti me näinud pole.
Üldse ei see kuslamuna mitte ühte, meil on kahju nendest
kost kost latas lendustel mitte ühte munamäe kippuda. Mõned koslat on sedasi, et teevad Talbuse
ning siis munevad seal paarkümmend 30 muna
ning need välja Audobus agente. Minu pere Olga, aga igatahes mina ei täi neile Zev Mialasel
vahel augustil vaatamas ka, et kas need munad on tallasega
varasadega kallal käinud, siis ta ulatab mul need kuningana
paelusel metsa kaudu siis vaatab, et kas ikka on kõik korda saanud.
Aga see, et meie ei ole mitte ühte lennumuna,
mina ei luba kellelegi. Kui seoland kolm kuked, siis peavad need munad ikka tibusid
ka sisaldama, vahel mõned kanad avama. Nii et nemad hakkavad meil iga aasta Audma,
aga tibusid enam välja ei tule.
Mina ei tea, miks nemad ei au enam lõpuni aga ennem olid külm,
ei olnud. Kõik need kanad, mis praegu on,
need on kõik oma kanade laut, tibud olla,
tulevad kooli, nüüd tuleb midagi jah.
Et näeme rohkem mõistvale mad.
Tüüver Belnikul. Pealt access tuleb koge vahetust teha, teeme vahetust. Vahetama peab jah, kanuniku igivanadelt nõlba loomulikku
surma surevad need kanad kukkunud, ega mina neid supiks ei
tee ühtegi. Nii et Oriscilial polegi tariselt see äratuskella põrisema panna,
et kuked teevad selle töö. Anniksis võõrad käivad kaudu, mis sealt metsamaalt tulevad,
need siis vaatavad lapsed ning et näed, ema,
ma nägin kana nende jaoks huvitav siiski veel vahepeal muna
küll ka küsimuses, kas muna on, ta tahtvat teada,
mis maiguga see muna on.
Aga päris põnev jah, see elu seal. Aga kuidas nüüd siis on viimsed linnud, Miras need siis siit
kihnu maha jätma. Nüüd hakka puudutamine jälle, las kevad tuleb,
nii kurb on, kui kõik minema.
Antana puudutaksid kevadega päris hea meel,
kui need mõned juba hakkavad pardid Nikostlaneksi lemma. Põneval kombel tingimused kostnud süüa.
Ja mõned jäävad jah, aga need on siuksed teistmoodi.
Niente põlena rõõmsad logoroslased müüdid hakkavad ikka
talvemaja juures ja neile on küll ka paelu nende jaoks varunud. Ei, mina varu kuidagi ja too poest neid seemni värke.
Ning päris paelu söövad nemad ikka.
Ja ikka kõiki paneme, ikka kohustus ikka,
ega ega aasta. Mis asja tahad, siis, et Lindale soovime. Nälje kõiki iied, kõigi jäädeti, hästi jõudnen,
jõudu oleks selle raha, kui tulla ning jälle siia katta,
siis oma elu elama ning laulma ning. Mina tahaks nendele öelda, et hoidke Itaaliast kaudu
ja püsiks ei lenda ju, söövad isegi?
Jah, sellest on küll kahju.
Jah, ei olnud endast ikka ikka väga hea meel,
kui nad tulevad ning sind rõõmsaks käed ning rõõmustavad
meid kõiki siis ründa kevadet ootama. Venemaa kevade tulid laululuiged sihukese hõiskama kisaga
meite randa juba Maarja kuus ning. Tera kurva häälega lähtuvad nemad nüüd lõunamaale suvitama
kenalt lendu Sist heitele luiged ning eosed,
nagu mõni Joes jalgupidi jäässe kinni jääb
ning tiivad veel kannate.
Siis tooge aga julgest Maitajale, mania oleme enne maa
teinud ning teeme tulevikus ka nendel Mõnusa talvemeite rehe
all ning ving paneme kevade meresse.
