Ning nüüd kihnukeelse uudise aasta saatkond,
kihnlased ma peamise söömise merest kätte saan,
viimsel ajal aga on kalurisi üsa väheks jäänud meres kala,
koa üsa paljud kihnlased on mures, kuidas ikka hoome hakkamasaaja.
Kui minema reede rääkisime kalurielust oga Jaaniga siis täna
õhta lähem eakasemark põlvkond, vanema Kalamehe juure küla.
Tere ravimid. Tere, see olid Mio esimese kihnu filmi peategelane 60.
neljanda aastas, oi nüüd ju Pjota 60 aastat kaudu läinud
ning 15 aastat vana valid, siis olid juba siis Kalamees
ning käisime hangetes ning kogu oma elu oled Riia merest Kihnu,
merest Pärnu lõppest kõikest kala välja sikutan,
olid kalameestel omad mured, siis on nüüd niuksed,
need on siis täna. Praegune kalamehe elu 10 10 korda hullem kui kolhoosiajal
oli minu arust. Praegu vabadus, lähed üle piiri Soome tõese vabadust.
Kui palju? Seda muidugi jah, selles suhtes jah, vabadust mine,
kus säravad piirid lahti, aga rannakaluri elu ikka hulga
kehvemaks läinud järgi võrgupüügiga ennast ära ei toida enam
seal päeva selged. Siin mõned aastad taha koe käidi ikka veel Tibrikas
sügisräime toomas, et magus, rasvane rasune kala,
selle aasta ükski kihlane, ühtegi sügisräimi näeskid. Jah, parajate torm tuli pealine rannamesse avaldamis,
käis, käis korra algul ka hävinud okupale kuumad soojad
ilmad on ju Kihnus ja kõigi vastu võtta mitt.
Sõit mandrile, tänavapiknik svas seal mõne mõnekümne kilost lahti,
siis ei tasu. Sooja ilmaga lähtuvad räme silmad punaseks
ning seda keegi kedagi ei tahagi enam seda kui neli tundi
sealt Pärnu juba sõidu peale üks jää läheb. Siis peab jää Olumaniks jää plaabaluv kalliks ju.
Seda tuleb peale maksja kõvasti tonnide kaupa näide tuua,
siiani maha ka ei müü, kusagil see päevasel. See ikka kiusu jätan, ikka muudkui püüad,
püüad ning tahad kõiki neid nõudeid täita
või vaidled mõnele vastu ka. Ei Mihmasi vaidleb uusim veel täpselt teagi,
veel. Kaheksandal novembril tuleb siia koolituse pääst
tulekuna siia tulla, siis asja selgeks.
Võib-olla on lihtsam, kui päevik kaob ära,
nii, paberit pole vaja täita.
Nii. Selles suhtes tundub, et lihtsam. Sul juba siis nutikas valmis ostet ning juba mõistad
näpuotsaga seda ekraani kaudu ka vedada omale Ahuna kirja panna. Ma ei arva, et mul praegu veel põle kahe nädala pärast
kindlasti olemas, aga see vist põlena keeruline,
keda mingi selline lihtne asi naa, palju mõistust ikka veel
kahe kõrva vahel saab sellega hakkama. Mitmed aastakümned on ikka seda võrgusilma suuremaks aetud
ning Ahuna Pitkust koa pikemaks tehtud asja merest välja
võib võtta.
Kuidas sellega luudunud? Liiga äärmusse lähtuvad 19 tuleks küll, on 35,
on isegi juba päris suur mõõtuv tegelikult ahvenale võiks
väiksem küll olla 32 kusagil õigemalt. Teadlased ning looduskaitsjad kardavad, et kest püütakse
siis kõik pisikesed kalad välja.
Suuri siis ei saagi üldse ning suuri lastele jäägid siis. Noh, jääb ikka kutseline kalur ei põle, kuigi paljud
lennukisse võrguga püüab.
Need jobipüüdjad nendivad tuhanded võrgud,
mis nende käes on, need püüavad paljus kutseline kalur
saanud kahe käe sõrmedel üles lugeda, kes püüab. Sa oled pensionimees juba, aga tahad ikka kutseline veel
olla ning teeni?
Printsist vähe vä? Ei põle, ühe pesiga tuleb vabalt välja, jääb ülegi veel,
aga, aga noh, kui tervist on ja mis see eluaegne öise
veresse tungiva seene kergestiaiakoht merest tuleb ikkagi. Siin mõned kuud taha tulid rahvamaja, kogu need kihnlased,
Kissi ant, huvitad Kihnu merepargist, et kõik Kihnu laod
ning saared saaks ühe mütsi alla ühe sihukese rahvuspargi mõõtus.
Kaitseala teha, kuidas ja selle peale vaatad. Over Storga nimetus, mis tähedega pargid peavad vabad olema,
et rannarahvas saare rahvas saavad vabalt songe pindonitis laidude.
Me käisime seal, ööbisime ranges pidevalt,
jah, me Pauliga, kui Alpidavad, aga elussöödaga õnge
püüdsime seda olnudki. Kõige esimeses filmis näha, kuidas te Pauliga seal angerjal
käite ning õed seal olete.
Et aga mõte oli ju seoket, kihnlased ise võiks selle
korrakaitsekorralduskava valmis teha ning selle siis
ministeeriumi saadav oled ka nõudlus, et tuleme korra lava
taha ning paneme pead koguning, kratsime mõnda papri peale. Kindla peale otsekohe nõudlus ise, kihlane peabki ise tegema need,
mis kusagil Stenbocki majas seal kabinetis tehakse seepeale kava,
ega mina pole sihukest sihukest seadus näinud,
kus keelusildid Kihnu pooleli saagi sanga pinnas.
Arutu ja hullem veel kui mingi politseiriiki,
mida tohutu vabadusi käisime iga päev laidudes. Saare vana ikkagi olid olemas duma Peetri kolla
ning kui tulid võõrad putukad, siis näitas oma ühiskondliku
looduskaitseinspektori tunnistust ning käskis taha koju minna. Ega meie käest seal paha tegemas kedagi ei mina mäleta
kolhoosiaega veel, kui Kihnu naised käisid kolhoosile
lehmale heina tegema just nii, et see ongi nii,
et ei, ei novelli analüüs kolmandas klassis
või neljandas kusagil images ühe korra, ühe korra sui nendega,
sealjuures. See pidi umbes 1955 olema. Kusagil siis natuke aega. Või 1960, aga kui nüüd õnnestub maid ei tee sea juba nüüd palju,
75 76. Kas oleksid valmis sangevana koha peale minema,
kui sihuke amet tehase? Selline saigi meid, jutuajamine ravimikiga
või tahad uje tuuled, mina tean, kas minu silmad näevad aga
selle aha, kui nutikale peab kalur juurde võtma veel kaamera,
et keskkonnaametnik saaks oma lava tagant kõik kalapojad
Kogo lugeda ning otse trahvikviitungi goa paati saata.
Aga elame-näeme.
Sasjaga juhtum, olgem ikka lõbusad, lõbusad siin
ning teispool merd.
