Teadust kõigile, kuidas talvel mereveest toasooja saada,
räägib mereteadlane Ilja Maliutenko.
Kuidas ja miks mõõta puule Ühtede kaldenurka,
räägib sel teemal doktoritöö kaitsnud Kairi Adamson.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Talved on Eestis päris külmad, tahaks sooja saada.
No õnneks on meil teadlased, kes on leidnud uue võimaluse
või Eesti jaoks vähemalt uudse võimaluse,
kuidas saada meie kõrval asuvast Läänemerest soojusenergia kätte.
Üks neid teadlasi on Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide
instituudi vanemteadur hiljemal juttenko kes koos
kolleegidega on nüüd hiljuti ühe niisuguse lahenduse välja pakkunud,
panna merevett soojendama soojuspump ja,
ja kütta sellega maju. No tegelikult on ju ka just viimastel päevadel tulnud uudis
selle kohta, et Läänemeri on viimasel ajal läinud ka
erakordselt soojaks, temperatuur on kõrge,
kas see annab lootust, et saame Läänemereveega ka paremini
kütta oma majapidamisi? Ja see, see, et meri aina soojeneb on juba paljudele tunda
ja näha ja, ja noh, alles hiljuti oli meil siin suvel üks
suur kuumalaine, et tõepoolest, aga noh,
meie meie jaoks võib-olla palju, palju tähtsam on see,
et talvel kui ei ole soe, siis saab seda soojust edukalt
ammutadega merest.
Ja noh, ega ta nüüd nii väga nii väga uudis ei ole,
et kui te vaatajatega talvel mere peale kui veel jääd peal
ei ole, siis ju merelinnud ju soojendavad oma oma oma
liikmeid ju merevees, mis püsib, püsib niimoodi null kraadi lähedal,
mitte ei, mitte ei külmu päris läbi, nii et tuleb loodust
vaadata ja soojaallikat kätte. Aitäh no toasooja jaoks on merevesi ikkagi natuke külmavõitu,
võib-olla linnul aitab varbaid soojendada talvel,
aga aga kuidas see tehnika põhimõtteliselt käib,
et no suhteliselt külmast mereveest ikkagi paras kuumus kätte. Küll pildi, kus teda siis ta on sihuke tagurpidi külmkapp natukene,
et tuleb see külmkapp lihtsalt tagurpidi tööle panna. Taga on ju tavaliselt selline soe koht. On ju soe koht on ja just täpselt et tegelikult need
soojusvaheti päris vees ei ole, et trikk on nüüd see soe
merevesi ikkagi maa peale tuua, kus on niuksed suured
soojusvaheti kus siis lastakse merevesi läbi sihukeste
paneelide radiaatorite võib olla noh, sõltub tehnoloogiast
ühesõnaga ja sellest saab tõesti siis teatud
temperatuurivahega vett soojendada, sõltuvalt siis efektiivsusest.
40 ma tean, et Rootsis isegi viiakse see soe vesi kui 80 kraadini,
et täitsa siuke boileri kõlbulik vesi. Noh, ütleme nii, et kui need lihtsad numbrid siis keskkooli
füüsika valemitesse panna, siis tsirka siuke Ühe
kuupmeetrist veest, kui suudaks iga sekundi näiteks ühe
kraadi temperatuuri ära võtta, siis sellega saaks juba kätte
viis megavatti.
Ja noh, kui nüüd eskaleerida, mis meil siin on,
unistused siin saada omale 50 megavatine,
sihuke soojuselektrijaam, selleks tuleb kõigest viiest
kuupmeetrit sekundis ära võtta üks kraad
ja kui see efektiivsus on veel suurem, saame ära võtta
näiteks kaks kraadi. Me pole väiksemaid vooluhulkasid. Aga kui suur vooluhulk peaks seda käitistis läbima,
et näiteks kas üks elamurajoon või või üks tehas saaks
endale vajalik? Kui soojuse just enne saadet avasin Utilitase kodulehte
ja tegin väiksed väiksed rehkendused läbi.
Muidugi ruumi, aga eksimasteks, aga, aga kui,
kui ma sealt lugesin, kui palju neid ruutmeetreid,
eks kogu Tallinn ära kütma, mis oli minu meelest 18 miljonit.
Kui see nüüd võtta arvesse, et iga iga ruutmeeter
keskeltläbi vajab 30 vatti selleks, et ilusti inimesed ära
elatada sellel pinnal siis see suurusjärk on ligikaudu 500
megavatti põhimõtteliselt 100 kuupmeetri sekundiga. Kui me suudaksime sihukeste vett nagu ette kujutada,
siis noh, lihtsamini võib olla, kas kujutab ette Pärnu jõge?
Tema vooluhulk on umbes ligikaudu 50 40 kuupmeetrit sekundis.
Et kui me suudaks kaks kraadi ära võtta sellisest Pärnu jõe
suurusest vooluhulgast, siis lisaks edukalt Tallinnat.
Aga, aga nüüd meie selle uuringu tegelikult siis eesmärk
oligi kaardistada, et kui palju meil on selliste vett
ja millal see vesi meil siin rannikumeres on. Et see, et selliste jõujaama saaks, saaks efektiivselt
käimas hoida. Kas igasugune vesi siis ei kõlbagi, meil on terve rannik
vett täis. Sobib selline vesi, kust saab vähemalt kaks kraadi ära võtta,
noh, see on niuke efektiivne noh, tegelikult on ka olemas
siukseid arenduses tehnoloogiaid, mis suudavad ka väiksema
isegi nullkraadises vees seda ära võtta. Peaasi on see, et vesi ei, ei läheks alla nulli. Seejärel hakkab jäätuma ja, ja, ja siis siis seda tehnika
väga ei kannata.
Küll, aga seal on nagu teised keskkonna keskkonnaaspektid,
mida peaks silmas pidama, et kui me tõesti haarame neid v
masse kuskilt kaugelt sügavalt, siis seal on ju hoopis
hoopis teised tingimused.
Ma pean silmas ka toitainete mõttes, et peab olema nagu väga ettevaatlik,
et mida me sealt võtame ja kuhu me selle uuesti tagasi laseme. Seda vett võetakse siis kuskilt sügavamalt plaanide järgi
mitte päris. No see on efektiivsem, vot see oli ka meie sellise uuringu
üks üks tulemused, et selle veega, mis meil siinsamas
sadamas rohkelt saada, sellega saame noh,
suurusjärk kütta umbes umbes jõuludeni, siis siis need
temperatuurid langevad juba selliseks, kus tuleb,
tuleb need soojamasinad kinni panna ja siis edasi oleks
mõistlik võtta, see on ju sügavamalt sügavamalt kuni lõpuks
kuskil 40 50 meetri piirimaile saabuvad sellised üsna
stabiilsed veemassid tänu sellele, et seal soolsus on
kihistunud soolsus, hoiab nagu sooja vett ilusti kapseldunud
seal põhja lähedal, kus siis tegelikult aasta ringi on
püsivalt kolm, neli kraadi, see vesi soe
ja sealt saab juba edukalt soojust ekstreerida. Kuidas nende toitainetega siis on, kas põhja lähedal on
toitaineid rohkem või vähem ja selle küsimuse jätk,
et kas me ei saaks seda jääkvett siis ka suunata sinna,
kust me esialgse vee võtsime. No vastus esimesele küsimusele siis jah,
see on, tegu on teise v massiga, mis on seal suhteliselt
stagneerunud või suht sihuke pikka aega formeerunud
ja ta ei allunud sellele dünaamikale, mis meil siin
pinnakihis toimub.
Pinnakihis on see, et suvel bioaktiivsel ajal süüakse
toitained ära, talvel laguneb uuesti see asi sinna
talvisesse puhkesituatsiooni, aga seal sügaval seal toidab
seda neid veemass Läänemere avaosast pärinevad süvaveemassid,
mis kannavad endaga kaasa, aga lisaks soojusele toitaineid,
noh, me teame, need hapnikuvaesed piirkonnad satub sinna ka
hoopis teistsuguste tingimustega veemassid. Ja noh, see on lihtsalt nagu üks niisugune ohukoht on ju,
et kui me võtame sealt vett, onju, mis on jah,
soojem. Ta kannab endas kaasas ka teisi toitaineid,
teisi teisi tingimusi.
Siis küsimus, et mis ta siis teeb siin meile rannikumeres
muidugi mõistlik see vesi noh, enam-vähem ligilähedaselt
samasse kohta nagu tagasi last, aga see on jälle pumpamise
energiakulu ja, ja ei pruugi olla taskukohane. Või rentaabel või noh Ja kui satub valesid toitaineid ranniku lähedusse vett pinna
peal samasse vette, siis võib hoogu saada niisugune nähtus
nagu eutrofeerumine. Jah, täiendavat toitaineid, noh, kellele siis merest toit ei
meeldi eriti selline selline element nagu fosfaat fosfor,
mis on väga nõutud toitaine meie rannikumere piirkonnas,
et et selle tõttu ju meil hakkavad peamiselt suvel sinivetikad. Seal on, anna selge, sellepärast tulebki uurida täpselt
kõige paremat kohta, kuhu niisugune soojusjaam ehitada.
Kuidas Eestis sellega siis tundub olevat
või siin ka Tallinna lähedal kas leidub sobivaid paiku piisavalt? Uuringust tuligi välja, et Põhja-Eesti rannikumeri see on
tegelikult suhteliselt järsu sihuke nõlvaga vee all asuvad
need sügavad veemassid rannikule päris lähedal,
võrreldes teiste teiste Läänemerepiirkondadega.
Et noh, Tallinnas juba tsirka seitsme kuni 10 kilomeetri
kaugusel ongi juba avamere lääneosaga avatud niuksed hästi
ühendatud süvaveemassid kust selline soojus,
soojus meile siis aastaringselt ohtralt juurde voolab. Ja, ja teine asi muidugi, mis tuleb, nagu arvestada on
igasugune muu majandustegevus, kus on looduskaitsealad,
kust sõidavad laevad neid, neid kaardid kõik üksteise peale panna,
siis ei pruugigi tegelikult väga palju soodsaid siukseid
randumise kohti olla sellel soojajaamal,
kuid leidub siiski näiteks noh, ma arvan,
ma võin, vintsin rääkida hundipea uuest kvartalist,
kellel on visioon edukalt seda merevett,
et siis kasutada oma majade soojustamiseks,
kus hundi hundipea on nüüd miinisadamast. Edasi. Põhja-Tallinn põhimõtteliselt.
Et seal täitsa mõõtsime ära, et kui kaugelt,
siis tuleb vett niimoodi tuua, et selleks,
et aasta ringi saaks soojendada siis noh,
eks uuritud on palju on kopli arendused uurinud,
uusarendused uurinud, et kuidas Kopli lahe potentsiaal on.
Et see Tallinna laht ongi just selline näiteks võõras Helsingiga,
aga selline eksklusiivne koht, et meile tuleb see sügav
ja soe veemass niimoodi ukse ette kohe kätte. Helsingist on ikkagi nagu mitukümmend kilomeetrit enne,
kui jõuab nende soolasemate v massideni kui siin naaberriigi näitel,
kui neil on kasutada tsirka kahe kolme kraadine vesi
sest nad peavad palju rohkem energiat kulutama,
seda vett pumbata nõutud mahus.
Me saaksime tunduvalt vähema hulga veega rohkem energiat
kätte siin tänu sellele, et meil on soojemad veemassid. Aga naabritel on juba kasutusel see tehnoloogia,
nagu kuulda soomlastel, rootslastel. Rootslased on juba 69.-st aastast juba väikest viisi
merevees soojust ammutanud ja kaheksakümnendad laienesid,
nii et neil on juba niisugune tubli 180 megavatti käes
Stockholmi soojaks ja tervet, aga niisugune tubli tubli
protsent täpselt peast ei tea, aga aga mis teine hea asi on see,
et just just sealkandis see aitab nagu vähendada
fossiilkütuste kasutamist.
Kui varem paljud Stockholmi majad kütsid nii-öelda söe
ja puuküttega minnes siis üle sellisele odavamale,
isegi energiaallikale, mis tuleb otse merest,
paraneb nii inimeste rahakott kui ka õhukvaliteet,
et ja ma saan aru, et kasumit energia tootjatele on ka suured. Ja ei teistest naaberriikidest rääkides siis Helsingile on
ju täitsa siuke suur eesmärk 30.-ks aastaks saada oma soojus
kõik süsinikuvabavabadest allikatest.
Viimati lugesin siis neil on see nii-öelda maagiline 500 megavatti.
Juba juba plaanis lähiaastatel käiku panna. Kui palju see süsinikuvabadus Eestis tähtis on?
Praegu? Meenus strateegiat ilusti paigas, Tallinna linnal minust on
35.-ks aastaks eesmärgid seatud.
Et, et noh, see ei ole mitte ainult Eesti ka Soome üksi,
et seal on ikkagi Euroopa liidu poolt sihuksed roheeesmärgid,
rohepöörded, mis on nõutud ja noh, johtuvalt on tehtud
erinevaid regulatsioone.
Et see on prioriteet ja noh, minu pärast teadlasena,
kui meil selline ukse ette kantakse, soe vesi kätte,
siis tasub seda tasub seda kasutada. Kui palju see tarbijale rahakotile mõjub,
on see nüüd kallim kui, kui senine keskkütte
või või üldse korteri küte. Noh, eks need tehnoloogiad, masinad tuleb ju valmis ehitada.
Et see on investoritele, noh, ma ütleks,
et kõige suurem niisugune risk ja, ja rahakoti peale minek,
et selles, kas sellest johtuvalt saavad siis ka lõpptarbijad
niimoodi tunda, et kui palju see, kui palju see maksab.
Rootsi näite puhul lihtsalt see megavatti hind oli ikkagi,
ma ei mäleta, kas oli poolvõi protsentuaalselt ikkagi
tunduvalt odavam kui seda sama energiat toota siis
maagaasist või, või süsinikust, et et jah,
seal on tarvis natukene sisendit saada ikkagi elektri näol
selleks et süsteem toimimas hoida. Aga selle, selle elektrienergia suhe sellesse saadud energiasse,
mis tuleb mereveest, on ikkagi väga-väga ökonoomne,
võrreldes teiste süsiniku-le põhinevatele,
energiakandjatele.
Et ma usun küll, et tarbijad pigem pigem võidavad nii rahaliselt,
aga ka niimoodi maailmavaateliselt, et tegu on ikkagi
roheline energia, mis ei tule mitte maagaasist,
vaid tuleb päikeselt. Nii ettevõtjatel kui ka poliitilistel jõududel huvi on asja
vastu ega seda muidu võib-olla ka nii põhjalikult isegi uuritaks. Noh, siin ju mõned aastad tagasi juba kolm ju sai meie
maagaasitarneahelat kõvasti pihta, et ja noh,
selles valguses otsivad ju kõik omale uusi,
uusi alternatiivseid energiakandjaid, mida saaks siis magasi
vastu vahetada.
Ja loomulikult on ju riik ju huvitatud erinevatest
alternatiividest just see, et see energia tootmine viiakse kuhugi,
kuhugi detsentraliseeritud, eks see on ka julgeolekut
väga-väga tähtis on ju, et mõtle, kui Paldiski ei peaks enam
kuskilt kuskilt mujalt omale kas elektrienergiat
või või soojust tarnima, siis siis oleks ju oleks ju
palju-palju kindlam see tulevik. No Rootsi 1969 Eesti misse Parv võiks tulla, no Eestis Eestis planeeritakse asju haagitakse,
et minust kõige Kui sajand läbi saab, võib-olla võib-olla juba tuleb. Kõige kindlamad plaanid on ikkagi neil, kellel,
kellel sooja tootmine juba siin hästi käpas on,
et kõige rohkem on seda teinud minu arust just see Utilitas,
kes niigi varustab meid toasoojusega.
Ma tean, nad planeerivad, koppa pole veel maasse löödud,
on tarvis veel veidikene uurida kuid perspektiivid on olemas.
Aga noh, paraku ei tasuks siin ka kõik ise ära teha,
et tuleks õppida teistelt riikidelt. Näiteks Soomes minu meelest korraldati 2021 võistlus.
Et ideed, kuidas, kuidas Soome linn siis Deckarboniseerida
just just tänu mereveele ja sealt tuli väga palju huvitavaid projekte,
mis, mis noh, ei ole üldse absurdsed seal.
Et kui nüüd Eestis perspektiividest rääkida,
siis tõesti ettevõtjad on üles ärganud, on ka paljud firmasid,
kes lisaks kütmisele kusjuures tahavad ka kasutada Nix
merevett suvel jahutamiseks see töötab ka ka teistpidi. Ning uuringutegagi me ei, ei jää loorberitele puhkama,
vaid uurime aga edasi.
Nii et siin Eestis teadusagentuuri projekt,
mis uuribki kogu Eesti rannikumere, taastuvenergia allikaid,
on ka sellest aastast käima lükatud.
Teema on tähtis ja me jääme uusi uuringuid tegema,
jaotama. Ja soojusenergia saamise väljavaadetest Läänemereveest meil
siin Eestis ajasin juttu hilja Marjut. Puud tunduvad olevat esmapilgul suhteliselt lihtsakoelised,
taimsed olendid, neil on tüvi, meil on oksad,
okste küljes, lehed ja enam-vähem nii võibki neid kõiki kirjeldada.
Aga kui süveneda, siis loomulikult on, on märgata
mitmesuguseid detaile ja avaldub puude maailm kogu oma mitmekesisuses.
No näiteks kas või mis nurga all paiknevad puulehed.
Seda annab päris kõvasti uurida ja üks inimene,
kes puulehtede kaldenurki on uurinud ja täpsemalt siis meetodeid,
kuidas puulehtede kaldenurki täpselt mõõta,
on Kairi Adamson, kes on Tartu Ülikooli Tartu
observatooriumis just sel teemal ka doktoritöö kaitsnud. Ja tõsi on see, et see on loodusnähtusega,
võib uurida, aga mispärast õigupoolest on vaja uurida nii
täpselt puulehtede kaldenurk. Jah, selles valdkonnas meid huvitab see,
mismoodi valguspuu võrades liigub sellest,
kui palju valgust jõuab puulehtedeni, sõltub otseselt
fotosüntees ja sellega seoses siis süsiniku sidumine
ja kõik need seotud protsessid, mis praegu on ju väga
aktuaalsed ja selleks, et võimalikult täpselt kirjeldada
valguse liikumist puu võrades meid huvitabki.
Esiteks see, kui palju seal lehti on ja siis see,
kuidas need lehed paiknevad mina oma töös uurisingi siis
lähemalt lehelehtede kaldenurki ja siis veel sellist
parameetrit nagu nende klasteriseerumine,
ehk et kuidas need lehed koonduvad omavahel kobaratesse,
et nad ei paikne metsas ühtlaselt laiali vaid nad on
koondunud oksteks võradeks ja, ja need mõlemad siis
mõjutavad oluliselt seda valguse levikut
ja ligipääsetavus lehtedele. Kuidas siis uurida?
Esmapilgul tundub jällegi väga lihtne tuleb lihtsalt vaadata,
kuidas need lehed seal paiknevad, aga lehti on ju palju,
ühel puul täiskasvanud puul kindlasti tuhandeid lehti.
Ilmselt on seal taga mingi metoodika, kuidas seda hõlpsasti teha,
mitte päris ükshaaval.
Iga lehte eraldi vaadates. Jah, seal on taga statistika selles mõttes,
et me vaatleme mingisugust hulka nendest lehtedest
ja selle põhjal teeme järeldused, et puu kohta mina
konkreetselt kasutasin nende mõõtmiseks digifotograafil
põhinevat meetodit, mille käigus siis puu võradest tehakse.
Fotod ja lehti mõõdetakse nendelt fotodelt,
et see on suhteliselt lihtne meetod, kuivõrd foto tegemise
võimalused on ju tänapäeval igalühel ja kasemõõtmise
protseduur on lihtne, ainult veidi aeganõudev. Aga niisugusel viisil on võimalik saada nendest
lehenurkadest üpris hea ülevaade, mida siis jaotus,
mida siis omistada tervele puule.
Mina uurisin päris mitut puuliiki.
Uurisin seda, kuidas need lehenurgad muutuvad aasta jooksul
erinevatel perioodidel kuidas nad varieeruvad erinevatel kõrgustel,
kuidas nad sõltuvad sellest, kui palju see puu saab valgust
ja nii edasi, et seal on väga palju elemente,
mis mõjutavad ja see ei ole absoluutselt fikseeritud. Parameeter, missugune on tehe kaldenurk? Kas sobib selleks tööks täiesti tavaline,
igaühel telefonis leiduv digikaamera või on hea,
kui on rohkem eriline kaamera? Põhimõtteliselt sobib täiesti tavaline kaamera selleks
mõõtmiseks on üks kriteerium.
Kaamerat peab hoidma käes horisontaalselt korrektselt,
sest et neid nurki mõõdetakse, siis eks ole horisontaali suhtes.
Ja kaamera selles mõttes ei, ei mängi vahet,
kuni need fotod on tehtud õigesti. Telefon ja lood tuleb kasuks.
Pilt tuleb ju kahemõõtmeline, aga puu kui nähtus on kolmemõõtmeline,
aga loeb ikka välja. Sealt piltidelt tuleb nüüd välja hakata selekteerima neid lehti,
mis on jäänud nii-öelda õige nurga all, pildile tuleb välja
valida sellised lehed, mis on vaatesuunaga täpselt risti,
et nad moodustavad seal pildi peal sisuliselt kriipsu,
mis siis lehepind, eks ole, on vaatesuunaga risti
ja sealt on see nurk mõõdetavat igat lehte mõõta ei ole
võimalik kindlasti piltide pealt, nende mõõdetavate lehtede
tuvastamine ongi siis nii-öelda kõige suurem käsitöö sealjuures,
mida tänapäeval kindlasti on ju parandatavad selle jaoks masinõppe,
algoritmid, mida ka tehakse. Käsitsi mõõdetud lehed on siis nii-öelda sisendmaterjal,
mille, mille abil nagu edasi keerukamaid meetodeid treenida. Kas ühe puu jaoks piisab ühest pildist või tuleb teha mitu? Neid tuleb teha mitu, piisavalt palju, et see põra
mõistlikult ära katta.
Selleks, et järeldusi teha kogu puu võra kohta oleks vaja
pilte kogu võrast, see tähendab siis kõigilt kõrgustelt.
Ja neid pilte peab olema piisavalt palju,
et neilt oleks võimalik tuvastada piisavalt palju lehti,
mida mõõta? Ja kas ühest puust või mitmest puust piisab järelduste
tegemiseks kogu metsa või salu kohta. No vot see on nüüd selles mõttes keerukus,
et paratamatult see lehenurgajaotus on nii nii varieeruv parameeter,
et igal juhul tuleb seal teha lihtsustusi.
Praegu niipalju kui erinevates mudelites seda parameetrit
üldse kasutatakse, on ta tegelikult olnud väga lihtsustatud.
Standard on see, et mudelites lehenurki kas ei arvestata
üldse või siis on võetud eeldus, et kõigi puude lehed
paiknevad ühel konkreetsel viisil. Ja juba see, kui me võtame arvesse, et erinevatel liikidel
võib see jaotus olla erinev ja konkreetsetele metsatüüpidele
konkreetsetest puuliikidest, koosnevatele näiteks omistame
siis mingisuguseid konkreetseid jaotusi,
mis näiteks ütlevad, et selles metsas on enamik lehti
horisontaalsed või, või siin on nad pigem vertikaalsemad.
Et juba see tegelikult tõstab nende arvutuste täpsust oluliselt. Milliseid puuliike täpsemalt uurisite ja kas peale Eesti ka
mujalt maailmast? Detailselt uurisin maa puuliike Eestist,
seal olid näiteks harilik vaher, hobukastan,
arukask, hall lepp ja tegelikult oleme vaadelnud ka üsna
rikkalikult puuliike üle maailma lihtsalt andmete kogumise eesmärgil,
et siis laiemale teadlaskonnale kättesaadavaks teha andmeid,
mida, mida neil oleks võimalik oma töös kasutada.
Detailselt olid eestiliigid. Kas midagi põnevat ka selgus või vähemalt enda jaoks ootamatu? Ma ei tea, kas ootamatut, aga kuivõrd varasemalt ilmselgelt
sellise teemaga tegelenud ei olnud, siis nüüd ma näiteks tean,
et vahtralehed paiknevad valdavalt horisontaalselt,
samas kui kaselehed on pigem vertikaalsemad
ehk et allapoole rippu.
Ja see näiteks, kuidas need kaselehed paiknevad,
sõltuvad ka sellest, kus see kas kasu, sest et kui ta kasvab
kenasti lagedal ja tal on piiramatult valgust,
siis läbi kogu tema võra lehed pigem vertikaalsemad,
samas kui ta paikneb metsas, jaan varjatud,
teiste puude poolt, siis tema jaotus muutub,
ladvas on lehed jätkuvalt vertikaalsed võimaldavad valgusel
pääseda sügavamale võra sisemusse. Samas kui allpool on lehed juba horisontaalse mad seda
valgust efektiivsemalt kinni püüda.
Selles mõttes puudel on nii-öelda erinevate kohastumused
strateegiat valguse püüdmiseks vastavalt,
millele need lehenurgajaotused võivad varieeruda. Kas te teiste puude seas uurisite ka näiteks eukalüpti,
temal on ka lehtede paiknemine päris omapärane. Siin eukalüptilehenurki mõõtsin neid kaldenurki
ja need sisalduvad kogutud andmebaasis, aga nende lehti
detailselt uurinud ei ole. Temal on põnev see, et ta hoiab just hoiab lehti just niimoodi,
et valgus läheb lehepinnast mööda. Ja see on nii-öelda vertikaalsemad lehed,
kus valgus läheb rohkem lehtedest mööda,
jõuab sügavamale võra sisse, aga samas individuaalset lehte tapab,
vähem on rohkem levinud näiteks ekvaatoril
ja lähemal asuvates kuumemates kuivemates piirkondades.
Põhjus selle taga on, et kui siin näiteks meie laiuskraadil
on rohkem levinud horisontaalsed lehed selleks et
võimalikult efektiivselt kinni püüda vähemat kogust valgust
siis Nendes kuumemates kuivemates piirkondades on pigem
vajalik just kohati vähendada seda lehele langevat valgust,
et vältida liigset aurumistet vältida foto inhibitsiooni. Ehk et vajalik on ka keskkonnale sobiv nii-öelda kohastumine lehenurkades. Millistes teadustöödes selliseid mõõtmisi
ja nende tulemusi vaja läheb? Neid läheb vaja mudelites, kus arvutatakse taimkattes
toimuvaid protsesse, arvutatakse süsinikuringet
produktsiooni põhimõtteliselt kuni kliimamudeliteni välja,
kuigi see on loomulikult lehenurkade arvestamine,
on väga suur detailsus asteni, et väga suur enamik mudeleid
seda ei arvesta. Kui palju mudelit paremaks lähevad sellest,
kui me ikkagi arvestame lehenurki. Olen lugenud näiteks ühte uuringut, kus näidati,
et lehekaldenurga muutus 10 kraadi võrra võib muuta
pealelangeva valguse hulka umbes 20 protsenti.
Et selles mõttes see mõju on väga suur, see pealelangeva
valguse hulk mõjutab, eks ole, otseselt fotosünteesi.
Nii et nii et see mõju võib olla. Ja saamegi siis täpsemini hinnata, kui palju toimub üldse metsades,
fotosünteesi ja ka seda ilmselt kui palju seotakse süsinikku,
mis on tähtis teema ja seda saame nüüd teada veelgi täpsemini.
Just nii. Ja, ja ma saan aru, et tegelikult see teie kogutud
andmestik on ka maailmas ainulaadne. Ja kuna see andmete kogumine on olnud suhteliselt vaevaline,
tööajalooliselt on seda tehtud.
Ma ei tea, aastakümneid tagasi sisuliselt malliga mõõtes
ja nii edasi.
Et see fotograafiline meetod on kindlasti oluliselt
lihtsustanud andmekogumist.
Aga niisuguseid suuri andmekogusid lehenurkadest varem ei
ole olnud. Minu töö käigus neid nüüd sai kogutud,
et lehenurka mõõtsime kolmel mandril umbes 200 üheksaliigil,
et seal on kümneid tuhandeid nurki mõõdetud
ja väga suur kogumik andmeid, mida, mida nüüd teadlased üle maailma,
kes selle teemaga tegelevad, on ka kasutanud? Tulevikus ma kujutan ette, andmete kogumine loomulikult lihtsustub,
siin on uued tehnoloogiad, siin on laserskaneerimine,
mis avab täiesti uued võimalused palju detailsemaks andmekogumiseks.
Et kindlasti neid andmeid tuleb juurde.
Aga minu kogutud andmed loodetavasti annavad esialgu hea põhja,
mille pealt nii-öelda edasi minna. Mispärast tehisintellekti veel ei saa usaldada,
nii väga peab ikka nii-öelda käsitsi või oma silmaga need
fotod üle vaatama. Tehisintellekt vajab treenimist ja see on teema,
millega tegeletakse.
Ja ma olen kindel, et kindlasti edukalt,
see lihtsalt võtab aega. Nii põhjalikult on siis võimalik uurida puid puulehti
ja eriti just lehtede kaldenurka ja sellega on tegelenud mu
tänane vestluskaaslane Kairi Adams. Tänases saates oli juttu meresoojusest ja lehenurkadest.
Juttu ajasid hiljemal juttenko Kairi Adamson
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
