Vikerraadio. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
Tere. Me oleme oma tänavuse hooaja aafrika saadetega jõudnud
juba läbi rännata lausa kuus Põhja- ja Kesk-Aafrika riiki.
Ja eelmine saade oli pühendatud Chadil.
Ajasime selle riigi kohta juttu maailmarändur mar,
Talts sooga.
Mart Altsoo käis seal suures ja põnevas ja ütleksin ka üsna
ebaturvalises riigis väga hiljuti, nimelt tänavu aasta oktoobrikuus. Aga täna siirdume sellisesse aafrika riiki nagu seischelli
vabariik ja täiesti vastu pidid saadile on siis selli
vabariik väga tillukene ja samas ka erakordselt turvaline.
Ja ta asub seal kusagil Aafrika mandrist kaugel India ookeaniavarustel.
Ja rahvusvaheliselt tunnevad turistid seda saarestikku
laialt kui ühte kõige mõnusamat troopilist puhkuse saarestikku.
Seal on tõesti väga kaunid liivarannad, päike,
meri, kõik see, milles Põhjamaade puhkaja unistab. Aga ma ütleksin, et minul kui paadunud loodusesõbral oli
sinna sissellidele minna väga huvitav, peamiselt hoopiski
selle erakordse looduse pärast.
Sest kogu see siis sellide looduslik kujunemine
ja need sealsed loomad ja taimed on maailma taustal ikkagi
täiesti ainulaadsed.
Aga nüüd siis kõigepealt sellest, et mille poolest,
et siis sellid kõigi teiste Aafrika riikide seas silma paistavad. Siin kuuldus nüüd laulukesi algus koos kiidetakse siis
sellide päikest ja India ookeani soojust
ja palme ja see lauluke annab üsna hästi edasi selliste
turistide ootust, kes sinna siis sellidele siirduvad.
Sest tõepoolest siis pakuvad kõik võimalik puhkusenaudinguid
näiteks äärmiselt toredaid ja eeskujulike Valevaid
liivarandu või siis kõigi mugavustega hotelle,
mis vastavad kõigile kõrgematele maailmaklassi standarditele. Näiteks sealsetes hotellides sain ka ise kogeda luksust,
kuidas sind hotelli fuajeest pannakse kohe pisikeses autosse
ja sõidutatakse mäest üles sinna kusagil kõrgel rohelusse
peitunud apartmenti ja kui sa siis oma tuppa jõuad,
siis näed seal erilist padjamenüüd, mis on tohutult pikk
ja kus sa saad siis valida endale ööseks voodisse kõige
sobivamaid patju.
Noh, väga lõbus ajaviide kahtlemata. No niisugustel hotellitubadel on seal sees sellidel teine
kotka päris krõbedad hinnad.
Aga nüüd nendel, kellel rahakott õhem, ei maksa küll arvata,
et Nendel siis sellidele asja pole.
Sest Shellidel on tegelikult neid ööbimisvõimalusi väga mitmesuguseid.
Ja minu meelest üks niisugune paremaid kokkuhoidlikule
turistile nende seas on kodumajutus.
Et kodumajutuse võimalusi on seal tohutult palju,
aga internetis nende kohta on infot väga vähe. Ja siis need kogenumad sissellidel käijad teevad niimoodi,
et panevad internetis kinni vaid esimese öö
ja kui siis kohale jõuavad, siis juba esimesel päeval
otsivad välja just endale kõige sobivama
ja taskukohase maakodumajutuse ja selle kodumaad.
See eeliseks on minu meelest ka see, et siis sa oled palju
tihedamas kontaktis kohalike inimestega ja saad palju
põhjalikumalt tuttavaks selle saare tegelikku igapäevase elu. Aga siis sellidel on veel üks suur eelis see,
et seal ühelt saarelt teisele on väga hõlbus ringi liikuda
ja saartel on väga palju erinevaid liikumisvõimalusi noh
siis saarte vahel liiguvad praamid ja paadid
ja igal suuremal saarel on ka hästi palju radasid,
kus saab siis matkata kas jala või jalgrattaga.
Ja lisaks saab nendega peasaartelt siis korraldada eri
sisuga ekskursioone ümbritsevatele väikesaartele. Nii et tõepoolest, sest sellid võtavad turiste vastu väga
erinevatel viisidel, nii nagu just igaühele sobib.
Ja sellepärast käib seal neid turiste ka ohtralt.
Möödunud aastal oli näiteks sessellidel 180000 turisti
ehk siis teiste sõnadega kaks korda rohkem,
kui on seischellidel neid püsielanik.
Kuulge aga võib-olla üks kiirpilk siis sellele,
et kus need siis sellid ikkagi asuvad? Noh, ütleme siis niimoodi, et sellest Aafrika mandrist
asuvad nad tervelt tuhatkond kilomeetrit ida pool.
Ja see saarestik paikneb seal India ookeanis äärmiselt
laiali pillatud.
Nii et saarestikku ühest servast teise on linnulennult ligi
1000 kilomeetrit trit ja neid saari on seal ookeanis
laialipillutatult kokku ligi 150 ja inimasustus paikneb neil
äärmiselt ebaühtlaselt. Väga valdav osa elanikest elavad saate rihmas,
mida nimetatakse graniidi Saarteks, neid on natuke peale
neljakümneja seal Camiidi saartel omakorda seal peasaarel,
mille nimeks on mahe, elab kolmveerand kõigist nendest
sõischellide püsielanikest ja seal asub ka siis mõnus
pisikene pealinn Victoria.
Ja siis suuruselt järgmistel saartel bralinil
ja La tiigil elab samuti üksjagu inimesi. Ja siis kõik ülejäänud saared, neid on ju palju rohkem,
kui 100 on asustatud väga hõredalt või puudub seal igasugune
asustus sootuks.
Aga siis helide püsielanike jaoks on kahtlemata kõige
peamine elatusallikaks siiski turism.
Kalapüügil on ka mingi tähtsus ja aedades nende troopiliste
taimede kasvatamisel.
Ja siit tulebki õieti välja siis nende sellide eripära
võrreldes kõigi teiste 54 Aafrika riigiga. Põhiline siis see, et see riik on tõepoolest tibatillukene
kõigi nende väikesaarte pindala kokku on kõigest 457
ruutkilomeeter nakkuv, võrdleme meie pisikesi Eestiga siis
üks sajandik Eesti pindalast ja elanikke on seal kokku 131000,
praeguse seisuga või siis Eestiga võrreldes ligi 10 korda
vähem kui Eestis.
Ja veel üks sessellide eripära on see, et sealsete elanike
kui elatustase, haridus ja igapäevane heaolu on märksa kõrgemad,
kui on mujal Aafrikas. Ja eks see tuleneb ikka sellest võimsast turismitööstusest,
mis seal tegutsemas on.
Natukene pudeneb sellest ka siis kohalikele elanikele. Kuuldus nüüd jälle üks jupp sellest sessellide laulust
ja kes hoolega kuulas, märkas ka seal seda peasaare nime Machi.
Aga siit edasi hakkaksin ma nüüd küll juba kõnelema
žessellide loodusest.
Ja alustaksin siis õieti selle saare lohutuse ajaloost.
See sai alguse meeletult ammu rohkem kui 150 miljonit aastat tagasi.
Kes natukene Ta maailma looduse ajalugu teab,
siis see oli see ajastu, kui hakkas lagunema senine
hiidmanner Kondvana ja üks päratud, suur tükk sellest
mandrist hakkas triivima põhja poole. Ja põhja poole liikudes pudenes sealt algul üks hästi suur
tükk lahti, sellest sai nüüd nemata kasker,
ülejäänud tükk rändas ikka muudkui põhja poole
ja kusagil seal 65 miljoni aasta eest hakkasid sellel
mandritükil toimima kujutlematult võimsalt supervulkaanid.
Maakoorde tekkisid kümnete kilomeetrite sügavused praod,
sealt purskas välja hiigelkoguses magmat
ja seda sajandeid ja aastatuhandeid. Ja peaasjalikult just Nende toimel see seischellides
saarestik sinna tekkiski.
Aga siis kõik see ülejäänud kond vana mandrijäänus pani ikka
edasi põhja poole, kuni põrkas viimaks kokku nüüdse aasia mandriga.
Tekitas siis selle nüüd see India poolsaare
ja korrutas üles maailma kõige kõrgema mäestiku Himaalaja.
Nii et kui nüüd sellest seischellide kõige kaugemast
ajaloost rääkida, siis võib nii öelda, et see on omamoodi
nagu järenus Kondvana mandritükirännak, kust üle ookeani
põhja poole ja märke sellest Kondvana mandrist on seal
saartel siiamaani näha. Peamiselt siis just selles saarte rihmas,
mida nimetatakse graniidi Saarteks ja seal,
kui ma sinna läksin ja neid graniidi kaljusid,
vaatasin siis hakkas kohe silma, et nad on sellised,
mida ma pole näinud mitte kusagil mujal maailmas.
Nimelt mitmekordse majasuurused, rahnud on ümara kujuga nagu
väga hoolikalt lihvitud ja nende külgedelt jooksevad alla
paralleelsed sügavad vaod. Ja siis geoloogid ütlevad, et need vaod on sinna tekitanud vihm.
Noh, algul tundub see võimatu.
Kuidas saab vihm tekitada sellise tugeva kivimi nagu
graniidi sisse mingeid vagusid?
Ta võib seda tekitada liivakivisse jah, seda küll,
aga graniit äärmiselt tugev.
Aga nad on tekkinud sinna selle tõttu, et need kond wanna
mandritükid on olnud merepinnast kõrgemal,
vihmade piitsutada ligikaudu 200 miljonit aastat. Ja nii tasapisi see vesi, neid uur teed sinna on tekitanud.
Ja tõesti, kui sa siis kõnnid seal graniidi saartel,
siis on ju väga põnev mõelda, et ma kõnnin muistse Kondvana mandripinnal.
Aga nüüd siis selle saarestiku erilisest elusloodusest,
seal elab väga palju haruldasi taime- ja loomaliike
ja miks neid seal palju on, selle peamiseks põhjuseks on
ikkagi see, et see saarestik on seal ulgumerel püsinud muust
maailmast eraldatuna väga palju miljoneid aastaid
ja taimedest on seal eriti põnevad terve hulk palmiliike
eesotsas erakordse seischelli Palmiga. No see siis selli palm on niisugune tõeline looduse ime.
Tema seeme on kõige suurem võrreldes kõigi teiste
maailmataimede seemnetega.
See võib kaaluda sama palju, kui kaalub puudane sangpomm
ehk siis 16 kilo.
Selline seeme, uskuge või mitte.
Ja need taimed on seal niivõrd põnevad, et nendest räägin ma
pikemalt järgmises saates. Praegu aga siis mõnedest erilistest lindudest
ja loomadest.
Ja kõigepealt siis lindudest, kõige rohkem linnuharuldusi
saime me kohata ühel sellisel retkel, kui me sõitsime
sellelt suurelt bralini saarelt paadiga üle avaookeani ühele väikesaarele,
mis on graniidisaarte kõige põhjapoolsem saar
ja selle nimeks on Ariid.
Ja sinna Kariidi saarele minek oli juba seiklus omaette
sõita tuli üle avaookeani kümmekond kilomeetrit. Ilm oli küll suhteliselt tuuletu ja lained rahulikud,
aga ometi hüplasse meie päramootoriga tillukene kummipaat
lainetel nagu mingi pähklikoor.
Ja mõned lained lõid üle paadiääre vahepeal ikka sisse ka.
Ja eriline seiklus oli siis Ariidi saarele maabumine,
sest mitte mingit paadisadamatega kaid seal ei ole
ja tuli randuda liivarannale, kuhu siis need ookeanilained
niimoodi hooga rulluvad. Ja see käis siis niimoodi, et paadimees valis seal rannast
kaugemal välja ühe hetke, kus üks eriti kõrge laine läks
liikuma ja siis selle laine harjal sõitsime me hästi kaugele
sinna laugele liivarannale ja kohe hüppasime paadist välja,
sest järgmine hiidlaine olikuga selga tulemas?
No muidugi, me saime üleni märjaks, aga troopikas ei ole
sellest midagi, sest õhk ja vesi on nii soojad,
et võid päev otsa rahulikult märgade riietega ringi kõndida
ja siin kaldal siis võttis meid juba Enda sabasse kohalik
loodusgiid ja läksime siis seda Ariidi saart avastama. Ariidi saar on tegelikult üleni linnukaitseala,
alalisi elanikke seal olla ei tohi ja Saar ise on
suhteliselt tillukene, pikkust ligi üks kilomeeter,
laiust ligi pool kilomeetrit.
Ja ta on niisugune kaljusaar, mis on üleni kaetud metsaga
ja seal on siis need kitsad jalgrajad, mida mööda me läksime
ja järjest neid uusi linde vaatasime küll seal rannas,
küll metsas. Ja meie giid ütles, et nende kümnete liikide seas on viis
erakordset haruldused.
Ja vilksamisi nägime me neid Te kõiki.
Aga kõige põhjalikumalt saime seirata ikkagi kahte lindu
ja esimene neist oli seischelli sinituvi.
Milline see seischelli sinituvi välja näeb?
Suuruselt umbes nagu meie kodutuvi, aga värvid on palju,
efektsemad, pea punane kael helehall, keha mustjas
ja neid siis selliseni tuvisid oli nii maas,
toitu otsimas kui puuokstel istumas ja lendamas,
aga kõige rohkem jäi meile meelde üks tegelane,
kes käitus minu meelest täiesti skandaalset. Nimelt ukerdas ta seal meie teeservas, nii nagu oleks purupurjus.
Tõesõna tuigerdas edasi-tagasi paistsid,
peaaegu kukub kohe päris pikali, aga ikka taarus edasi.
Ja kui me talle lähemale läksime, siis lenduda ei tõusnud,
jõllitas meid nagu meeltesegaduses.
Ja mina arvasin küll, et nüüd ta on kas väga haige
ja hakkab kohe surema või äärmiselt ohtlikult vigastatud.
Aga loodusgiid ütles, et see tuvi ongi päriselt purjus,
sest vahetevahel on neil kombeks maiustada teatud põõsaste
peal olevate käärinud marjadega. Ja kui ta need siis oma pugu ikka täiesti täis vitsutab,
siis jääbki maani täis.
Ja see purjusolek ei ole talle ohtlik.
Röövloomi siin saarel pole ja juhuslik ringihulkuvaid
inimesi samuti mitte.
Nii et aeg-ajalt võib ta siin väikest viisi tripsutamist
lubada küll.
Ta on siin hoitud nagu vanajumala selja taga. Aga see teine põnev lind, keda me saime pikemalt jälgida,
oli haldjas tiir, haldja, stiir, kõlab salapäraselt
ja salapärane nägi välja, kas see lind, selline pisikese
kajakasuurune üleni helevalge ja väga hapra peenikese kehaga
lendas kiirelt ja hääletult tõepoolest nagu mingi liuglev haldjas,
tegelikult on ta merelind ja enamasti näeb teda siis kas
mere kohal või rannas.
Aga kui tal saabub pesitsemise aeg, siis kolite ära metsa. Ja nüüd oli see aeg tal just käes, nii et haldjas tiirud
olid seal pesadel haud omas.
Ja see pesa on tal ka ikka väga eriskummaline pesa,
vooderdist seal pesal pole ja pesaks valib Ta mõne rõhtsal
asetseva jämeda puuoksa mille ülapoolel on niisugune lohk.
No see lohk võib olla tekkinud näiteks mingist vanast ära
kukkunud oksast ja sinna lohu sisse on siis andja stiir
munenud ühe ainsa muna, sest rohkem sinna ju ei mahu
ja seal ta siis nüüd vaguralt istub. Ja kõige dramaatilisem juhtum nende haldjas tiirudega oli see,
kui me juhtusime nägema, kuidas kaks haldjas tiiru omavahel võitlesid.
Taplesid tõepoolest raevukalt politsei Loksa peal nokkapidi koos,
rabelesin nii, mis hirmus.
Ja meie loodusgiid ütles, et selle linnuliigi puhul on see
üpris tavaline sest igaüks tahab sellist ideaalset pesalohku,
mille servad on nii kõrged, et muna sealt kindlalt välja ei veere.
Ja nende pärast nad siis vahel võitlevad. Ja kui need linnud seal nüüd niimoodi omavahel vihaselt koos kaklesid,
siis korraga nägime, kuidas puuoksalt pudenes alla imepisike
Valev pallike.
Ja seda nendes nüüd seda, et kui need kaks lindu seal
niimoodi vihaselt koos olid, siis oli selle võitluse käigus
ühest nohust imepisikene muna alla veerenud
ja maha kukkunud ja purunenud, nii et kahtlemata selle
linnuema jaoks tõeline tragöödia. Mis sellest kõigest edasi sai, seda me enam ei näinud,
pidime kiirustama minema siit saare pealt,
õhtu oli juba tulemas, aga giid arvas nii et tõenäoliselt
läks siis niimoodi, et tugeva nendest võitlejatest sai
pesalohu endale munes siis sinna oma muna
ja hakkas seda välja hauduma.
Aga igal juhul ka selliseid taplusi ja tragöödiaid seal
Ariidi saarel ajuti on nii et võib-olla küll tõeline
linnuparadiis aga vahetevahel peetakse seal vägagi julmi
võitlusi ja elatakse läbi sügavaid tragöödiaid. Siin saate lõpuosas tahaksin ma siis kõnelda veel sellest sessellide,
kõige legendaarse mast elukast ja see on siis see Shellide hiidkilpkonn.
Ta on selle saareriigi jaoks täiesti sümboolse tähendusega.
Isegi sessellide vabariigivapil on teda kujutatud.
Ja selle hiidkilpkonna käekäik on saare ajaloos olnud
alguses vägagi traagiline.
Sajandeid tagasi, kui inimesi siin ei olnud,
siis elas neid peaaegu kõikidel saartel päris ohtralt. Aga kui siis 18. sajandil hakkasid inimesed neid tsaari asustama,
siis hakkas ka hiidkilpkonnade saatus allamäge veerema.
Inimeste jaoks olid nad ju väga kohmakad.
Neid oli kerge püüda ja need lihtsalt püüti
ja söödi ära.
Ja nii juhtuski, et juba 19. sajandi lõpuks ei olnud
graniidi saartel alles jäänud mitte ühtegi vabaduses
viibivat hiidkilpkonna. Mõnesid küll peeti aedikutes, aga looduses neid enam järel
ei olnud. Ja siis läks veel ivake aega kuni 20. sajandi
teisel poolel.
Kas see inimestel nii kahju, et siin enam ühtegi
hiidkilpkonna looduses ei ole?
Ja siis tuldi ideele, et võiks neid juurde tuua ühest kõige
kaugemast sessellide saarestiku nurgast seal nimelt Tabra
atolli saartel oli neid veel alles ja nii toodigi sealt siis
loomi sinna graniidi saartele ja neid hakkas juurde siginema. Ja siis, 1978. aastal tekkis looduskaitsjatel idee,
et kõige targem oleks teha nii, et eraldaks nendele
hiidkilpkonnadele täiesti omanikud, et saare,
kus nad saaksid siis vabalt elada ja ise looduses toime tulla.
Ja selleks valiti siis niisugune saar, mille nimeks on Kürioosi,
Saarse asub seal Prallini saare lähistel.
Inimesi elas seal väga hõredalt ja nii viidigi siis kerioosi saarele,
algul mõnikümmend hiidkilpkonna ja lasti nad sinna lahti. Ja õige varsti selgus, et nad tunnevad ennast seal väga hästi,
saavad ilusti hakkama ja praeguseks on neid seal kerioosi
saarel juba kokku sadu.
Ja sinna korraldatakse ka nüüd neid retki turistidele,
et nad saaksid need hiidkilpkonni lähedalt
ja põhjalikult jälgida.
Ja muidugi kasutasime me seda võimalust ka ise.
Ja millised need hiidkilpkonnad seal siis välja nägid? No võiks öelda, nägid välja nagu väikesed tankid.
Suuremad neist olid rohkem kui meetri pikkused
ja rohkem kui poole meetri kõrgused ja kaalusid kindlasti
sadu kilosid ja nad olid üleni kaetud Paksu pantseriga.
Ja liikusid siis hästi rahulikult, aeglaselt seal nendel
tudel ja metsade vahel ringi.
Ja kui ma neid nägin, siis tulid mulle kohe meelde need hiidkilpkonnad,
keda ma olin näinud Galapagose saartel, Galapagose saared,
need asuvad siis nendesse Essellidest täiesti kuklapoole
seal kusagil Lõuna-Ameerika juures vaikses ookeanis. Ja et sealsed Galapagose kilpkonnad olid enam-vähem sama
suured kui need siinsed.
Ja Calapagosel oli niimoodi, et seal ei tohtinud nendele
vabaduses asuvatele kilpkonnadele üldse lähedale minna,
rääkimata sellest, et sa neid puudutad.
Aga siin olid asjad korraldatud teistmoodi.
Iga turist võis neile lähedale minna, isegi nende kilpi
patsutada ja isegi neile oma käega süüa anda. Loodusgiidi juhtimisel käis süüa andmine niimoodi,
et tuli noppida teatud kindlatelt põõsastelt neid rohelisi
võrseid ja torgata siis võrsete kimp kilpkonnale nina ette.
Ja tema siis sirutas oma pika kaela õieli
ja napsaski lehekimbust niisukese priske ampsu.
See käis tal muidugi väga aeglaselt ja siis kuidas seda
ampsu teki ja pärast neid lehti seal mälus siis oli väga
hästi näha, milline näeb välja selle kilpkonna suu,
sisemus. Seal ei ole üldse selliseid hambaid nagu meie
hammastena ette kujutame, vaid on niisugused imelikud kõvad
kübrukeste read. Ja see kilpkonna keel on samuti väga imelik,
niisugune hästi jäme, hästi kõva.
Ja siis ta sööb neid lehti niimoodi, et surub seda kõva
keelt vastu oma suulage ja muudab selle niimoodi budiks
ja siis neelab aeglaselt alla.
No olid need kerioosi kilpkonnad küll väga huvitavad loomad
ja neid lähedalt vaadata oli vahva.
Aga mulle endale meeldisid siiski need Galapagose kilpkonnad
rohkem just sellepärast, et seal ei tohtinud inimene liiga
lähedale vabalt liikuvale kilpkonnale minna. Rääkimata sellest, et ta teda puudutab.
Aga nahk herioosi saarel on see siis niimoodi.
Ja vähemalt hea meel, et see seis sellide kilpkonnade sugu
elab nüüd paremini kui varem ja mingit väljasuremisohtu tal
praegusel ajal küll ei. Siinkohal saab see meie tänane saade otsa saade aafrika
väiksemast riigist, sest see oli vabariigist selle eluolust
ja omapärasest, loodusest.
Ja järgmise saate tahaksin ma siis tervenisti pühendada
sessellide algupärastele, metsadele ja puudele
ja peategelaseks saab seal olema see erakordne maailma haruldus.
Shelli. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
