Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Ei. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma aafrika rännakutega parajasti
jõudnud seischelli Vabari ning eelmises saates sai siis seda
saareriiki tutvustatud nii kõige üldisemalt,
et kust ta seal Aafrikas ikka asub ja kui pisikene ta on
seal keset suurt India ookeani ja millest need sealsed
130000 elanikku elatuvad ja millised on sealsed puhkamisvõimalused,
aga oli juttu ka saarestiku väga pikast ja põnevast
geoloogilisest ajaloost ja aruldustest, lindudest
ja sellest erakordselt kogukast kilpkonnast,
keda seal saartel võib kohata. Aga tänase saate põhiteemaks saab olema siis sellide
algupärane mets.
See on ülimalt vanapärane mets, mille sarnast ei ole olemas
mitte kusagil mujal maakeral.
See asub siis saarel, mille nimeks on bralini saar
ja seal on see valee demei.
Org. Ja loodusteadlased ütlevad, et sealne elustik,
kui on alguse saanud iidsest Kondvana hiidmandri-elustikust,
mis oli seal mandril olemas ligi 100 miljonit aastat tagasi,
tõesti väga salapärane. Ja seal leidub selliseid taime- ja loomaliike,
keda ei ole võimalik kohata mitte kusagil mujal maakeral.
Ja võib-olla kõige kuulsamaks taimeks seal metsas on
sõischelli palm.
No ütlen siinkohal vaid seda, selle sesselli palmi seeme on
kõige suurem ja raskem kõigi maailmataimeseemnete seast.
Selle seemneläbimõõt võib olla 30 sentimeetrit,
kujutage ette inimpea suurune ja ta võib kaaluda kuni 20
kilo seega rohkem kui puudane sangpomm, nii et sellest seid
selli palmist tahan ma kõnelda veel eriti põhjalikult. Siinkuuldust nüüd üks lauluke, mille salvestuse ma sealt
sessellidelt kaasa võtsin, kui seal käisin.
Ja seda laulab üks kohalik ansambel.
Ja miks ma just selle laulu nende repertuaarist välja valisin,
selle põhjuseks on see, et see laul ongi just sellest samast
valee demei orust, kus asub see imeline mets.
Ja oma nime on see org saanud, ma ütleksin,
vägagi juhuslike asjaoludel. Nimelt oli niimoodi, et kusagil seal veel 20. sajandi
alguses seal bralini saare keskosas mägedevahelises orus ei
olnud mitte ühtegi inimest sellel paigale jõudnud ka nime,
aga siis 1940. aastal kolis sinna üks niisugune veidrikust,
prantslane, kes armastas üksindust ja looduses olemist.
Ja tema pani orule nime lihtsalt sellepärast,
et ta hakkas elama seal maikuus 1940. aastal.
Ja prantsuse keeles jumalaid ei, mei, ei tähendagi,
muudkui maiorg. Ja siis läks veel mitukümmend aastat, enne kui
loodusteadlased avastasid, kui väärtuslik on see sealne mets tegelikult.
Ja praegu on kogu see valede Mei org võetud looduskaitse
alla ja ta kuulub samuti Unesco maailmapärandi nimistusse.
No iseenesest see metsakaitseala ei ole kuigi suur,
tema pindala on 19 hektarit.
Ja seal on suhteliselt kerge liikuda, seal on palju jalgradu
viitasid ja seal käibki päris palju inimesi. See on tehtud väga lihtsaks, jõuad sinna kaitseala väravasse,
lunastavad pileti ja kõnni seal radadel,
nii palju, kui sa tahad.
Aga kõige õigem on seal imelikus metsas kõndida siiski
loodusgiidiga sest tema oskab neid metsa saladusi lahti
jutustada ja meie loodusgiidi nimeks oli pool väga hea
looduse tundja ja samas nisugune lõbus jutustaja.
Nii et ta tutvustas meile neid olendeid hästi lihtsalt
ja samas meeldejäävalt. Ja me käisime seal orus lausa kahel korral mõlemal korral
nii oma kolm tundi.
Ja nüüd ma püüangi edasi anda neid muljeid,
mida see mets siis seal olles?
No ma olen ju maailma troopilistes metsades käinud,
oi kui palju, aga siis sellide mets, see oli nendest kõigist erinev.
Ja esiteks hakkas seal silma see, et need palmid seal olid
niisugused väga teistsugused, nad olid väga suurte lopsakate
lehtedega ja see lehtede kuju oli niisugune,
mida ma ühelgi teisel Palmil mujal maailmas näinud ei ole. Ja need palmid kasvasid seal üllatavalt tihedalt
ja muuhulgas tähendab see ju seda, et kui sa oled Troopikas,
siis selline tihe mets pakub sulle Tropica päikesest
suurepärast varju ja õhk oli seal metsa all,
niisugune jahedam ja värskem kui mujal saarel
ja orunõlvadel vulises rohkesti nisukesi puhtaverelisi allikaid.
Nii et seal oli ka lihtsalt niisama väga mõnus
ja kosutav jalutada. Isegi siis, kui sa erilist huvi looduse vastu ei tunne,
aga no meie olime ikka suured lohutuse huvilised.
Ja pool oskas selles mõttes meile tutvustada neid olendeid hästi.
Et mõnedki olid niisugused, et ilma tema abita me ei oleks
osanud neid lihtsalt märgata.
Ta, ja nendele tähelepanu pöörata näiteks tal oli kaasas
niisugune hea suurendusega kell ja siis lasi sellel binoklil
ringi käia, sealt vaadates silmitseda siis hästi kõrgel
puutüvel ühte niisugust sisalikku, kes oli võib-olla
niisugune kämblapikkune tumedat värvi valkjad,
tähnid seal tumedal taustal. Ja pool ütles, et see on nüüd niisugune Kekko,
keda ei leidu mitte kusagil mujal, isegi sõischellide saarestikus,
rääkimata kogu maailmast.
Et ainult siinses metsas.
Ja teinekord panustab meil näiteks seisma jääda,
kui seal teerajal maandus meist eemal üks linnukene,
noh, ta oli umbes niukene kuldnoka suurune,
aga päris efektse välimusega ta jalad, kolid oranži värvi
ja ta pealael tuuritas must hari. No umbes nagu mingi punkari soeng.
Ja selle linnuliiginimeks ütles pool siis,
et see on seischelli Bill Bill ja seda haruldust leidub veel
mõnedel üksikutel Sis selli saartel peale selle metsa,
aga mitte kusagil mujal maakeral niisugust liiki kohata ei
ole võimalik.
Ja päris põhjalikult saime tuttavaks nende seitsme palmiliigiga,
keda leidub ainult siin palee Mei orus looduslikult kasvamas. Noh, lihtsalt näiteks selle kohta, et mismoodi tutvustamine käis,
pool jäi seisma ja võttis maast üles niukse arusaamatu,
suure taimetüki lahmaka ja see nägi välja umbes nagu
mingisugune õõneskauss, mille väliskülg on tihedalt kaetud
helepruunide ogadega.
Ja siis ta pani selle kausi endale lihtsalt pähe
ja see oli nii suur, et sobis talle nagu valatult
ja nägi välja nagu mingit rapperi, müts niisugune noh,
niukene, madala heleda karvastikuga müts,
aga tegelikult oli see taimeosa ja tegelikult ütles ka poolt seda,
et seda võibki panna teinekord pähe nagu troopika kiivrit
kohe loodusest valmis kujul leida. Aga see tükikene on pärit niisugusel Palmilt nagu te Keenia
Palm ja see on siste Keenia palmi õisikukesta osa.
Ja kui mõeldes kesta osa on ainult nii suur,
et sobib mütsiks, siis muidugi see õisik.
On sellel dekanya Palmil ikka päratult suur.
Ja siis ta rääkis veel, sest Keenia Palmistega,
vot niisuguse meetodiga jättis ta selle tekkinud palminime
ikka väga hästi mällu. Ja siis kõik need teised palmid kõigest mõnest jutustada ei jõua.
Ja kõige rohkem muidugi ikkagi süvenesime sellesse shelli palmi.
Ja nüüd siin järgnevas saate osas ma tahangi rääkida sellest
seischellide sümbol puust.
Üks kummaline asi on sellega niimoodi, et selle taime
hiigelsuurt seemet õpiti tundma sajandeid enne seda,
kui keegi seda taime üldse näinud oli.
Ja sellepärast keegi ei saanud aru, kust niisugune
hiigelsuur seeme pärit võib olla. Ja selle ümber oli siis suur salapära ja müstika
ja rohkesti väga värvikaid legende ja olgu siia siis juurde
veel lisatud ka see, et järgmistes saatelõikudes olen
kasutanud varasema saatelõike, mis oli esmakordselt eetris
vikerraadios 2014. aastal. Suurelt jaolt see puud ümbritsev müstika,
see tuli ju sellest, et selle puu seemneid õpiti tundma väga
palju sajandeid enne seda, kui keegi siis selli palmi üldse nägi.
Asi oli ju selles, et siis sellidel ei elanud inimesi.
Ja siit saarelt mõnikord siit rannikult mõni vili sellel
Palmilt kukkus merre ja hakkas siis ookeanis hulpima.
No need siis selli palmi viljad hulbivad sama hästi kui
Kokose viljad, nad võivad aastate kaupa ookeanis olla. Ja minna siis lainete ja hoovuste ka väga-väga kaugele.
Ja kui nüüd siin ümbruskonnas on ju igal pool avaookean sadu
kilomeetreid kõige lähem maismaa lõuna poole sessellidest.
On ju umbes 1000 kilomeetri kaugusel Madagaskari saare
rannik või siis näiteks kirde suunas veelgi kaugemal kui
1000 kilomeetrit Maldiividel saarestik, siis mõnikord üliharva,
aga mõnikord juhtus, et mõni selline maailma suurim seeme
sattus nendesse randades ja kui inimesed seda nägid,
siis oli täitsa selge, et mitte keegi ei tea sellist puud,
mille otsas nisugune seeme võiks olla. Ja loomulikult see tekitas niisugusi, võimsaid kujud,
Plusi ja müüte.
Ja igal juhul oli nagu selge see inimestele kaugetel aegadel,
et see seeme peab olema pärit kusagilt teispoolsusest,
mitte siit ilmast niisugusest paigast, kuhu ükski inimene ei
ole kunagi jõudnud.
Ja näiteks kuskil 500 aastat tagasi Malaisias.
See seeme peab olema pärit puudelt, mis asuvad ookeani
põhjas ja näiteks Araabia õpetatud mehed,
nemad kirjeldasid juba üksikasjalikult, et milline see puu on,
selle puuokstel pidi elama hiidlind, tema nimi pidi olema
karuda ja karuda pidi olema nii vägev lind,
et kütib endale ise saagiks tiigreid ja elevanti tuhandete
kilomeetrite kauguselt. Ja muidugi kimbutab taga siis meremehi ja nende laevu
ja et ta on üks väga ohtlik üleloomulik lind.
Ja muidugi märkasid ka kõik, kes seda seemet nägid,
et tal on kuidagi väga eriline kuju sellel seemnel.
No tõesti selline kordumatu kuju.
Ja ta on veel ka nii väga suur ja, ja näiteks meremehed
ja isegi mitte ainult meremehed, vaid ka õpetatud mehed
nendel kaugetel aegadel. Nemad kuidagi seostasid seda seemet kindlasti naiselikkusega.
Et noh, võta või jäta, et need on ju täiesti nagu naise puusad.
Ja, ja sellest tulenevalt siis muidugi tehti nendest
üksikutest seemned, sest mida nii üliharva sattus inimeste käte,
armurohte Armurohud olid muidugi pööraselt kallid,
sest seda see seemet oli ju üliharva üldse kusagilt kaldale sattunud.
Ja muide, praeguseni on niimoodi, et näiteks Hiina
ja India meditsiinis on sesselli palmi viljad väga tähtsad
sealses meditsiinis. Ja Euroopas jällegi oli ka see veendumus väga tugev,
et, et see peab olema kuidagi seotud tööinimese keha osaga,
see hiigelsuur seeme.
Nii et esimene niisugune teaduslik botaaniline nimi,
liiginimi, mis talle anti, oli kallip püüge
ja see sõna tuleneb kreeka keelest ja tähendab umbes midagi
sellist nagu kaunist tagumikku.
Ja Euroopasse muidugi jõudsid, et siis selli palmi seemned
väga harva ainult siis Araabia kaupmeeste vahendusel
ja neil oli ikka kirjeldamatult kõrge hind. Näiteks on teada, et 16. sajandi lõpus Püha Rooma impeeriumi
imperaator Rudolf, teine kas endale ühe sellise seemne
ja ta maksis selle eest 4000 kuld floorintit
ja tänapäeva vääringus tähendab see umbes kuut,
et 100 tuhandet eurot.
Nii et siis üle poole miljoni euro ühe taime seemne eest.
Ja vist ka nendel kaugetel aegadel kinnid ka Euroopas siis
selle taime nimi, mida tegelikult keegi polnud oma silmaga näinud. Et tema nimeks anti juba ette prantsuse keelest tulenev kokkumeer,
mis ju tähendab tõlkes mereco, kust ja et see tähendas just seda,
et et see leiti alati kusagilt mererannalt,
järelikult oli ta merest pärit.
Aga keegi ei teadnud, milliselt puult on see vili pärit. Noh, kui prantslased siis lõpuks 18. sajandil selle
sissellide saarestikku asustasid, siis muidugi saadi teada,
kust see salapärane mere kookospärit on ja siis muidugi
haihtus ka palju sellest endisest salapärast.
Ja sel ajal ka siis oli viimaseid aegu, kui tema seemnest
täiesti nihukest hullumeelset hinda maksti,
seal oli üks ettevõtlik prantslane aastal 1769.
Ta plaadis terve laevatäis neid sesselli palmiseemneid viis
Indiasse ja äris väga korraliku raha eest maha,
aga noh, see oli ka viimane kord, kui selle palmi eest nii
palju raha maksti. Et tegelikult noh, ta praegu maksab ka palju,
aga, aga noh, mitte nii palju kui nendel aegadel.
Ja praegusel ajal on siis nii, et siis sellide valitsus on,
on selle sisselli seemnete müügi väga rangelt mono poliseerunud.
Ja kui sa nüüd lähed siis sellidele tänapäeval siis sa saad
sealt selle osta, aga kindlasti ainult riiklikuid kanaleid pidi.
Kui ma nüüd esimest korda seal nägin ikkagi,
palju ta siis praegusel ajal poes maksab,
no siis ausalt öeldes oli ikka valus hind küll. No see ei olnud muidugi see, mis see imperaator Rudolf teine
kunagi omal ajal maksis, aga, aga ühele normaalsele
eestlasele no see ikka tundub ikka üle mõistuse soolane.
Ja siis ma olin ikka tõesti nagu põlesin nagu süte peal,
et et teistpidi ju hirmsasti nagu tahaks endale seda saada,
et ma olin nii palju lugenud sellest ja ja mõelnud selle
peale ja uurisin, mis ma uurisin, noh, lõpuks viimasel
päeval enne ärasõitu too ühes kohas, siis oli seal üks
selline päris ilus ja kaunis sesselli palmi seeme
ja see maksis 180 eurot, siis mulle see oi,
et see on jube odav, 180 eurot. No tegin südame kõvaks, ostsin lihtsalt ära
ja siis, kui sa sealt selle ostad, saad kohe kaasa kaks
sertifikaati nihukest paberitükikest, üks tuleb kleepida
selle seemne peale ja teine tuleb panna passi vahele,
sest kui sa lähed juba sessellidelt ära seal lennujaamas
seal tollis, et seal võetakse sult küsida,
et näita sertifikaate ja kui sul neid ei ole ei,
siis läheb väga haprasti, siis selliste seaduste järgi võid
minna vangi kaheks aastaks. Et milline ta siis välja näeb?
No nad on ta tõesti suur siin peale vaadates nii peaaegu
pool meetrit pikk ja kahe käelaba võrra laiust
ja ta näib nagu koosnevat õieti nagu kahest kokku kasvanud seemnest,
nad on ülal osas nagu kokku kasvanud, poolt on nad nagu
üksteisest lahus ja selle seemnevormid, need on tõesti
siuksed ümarad ja ja niisugused armsad, et väga mõnus on
teda lihtsalt näiteks käega silitada teda
ja see, see pinda, niisugune šokolaadipruun
ja ja, ja kergelt tsooniline. Ja, ja sa tunned käega katsudes, et ta on ikka väga paksu
ja kõva kestaga noh, nagu peaaegu et nagu puidust välja
voolitud niisugune kaunis käsitöö ese.
Tegelikult on ju niimoodi, et, et algselt see seeme ei ole
üldse tühi, ta on seda kookospähklit täis.
Ja muide, see on täiesti söödav ja maitsev sisu,
aga üle piiri ei tohi kunagi viia täis seemet.
No tegelikult ka praktiliselt oleks seda ebamugav teha,
ta oleks siis ju kohutavalt raske. See seeme koos sisuga kaalub nii vähemalt umbes 20 kilo.
Nii et kui sa mõtled puhtpraktiliselt.
Et kui sa lähed, lennuk, kes see siis ju ülemkaal,
mis võib olla su pagasil, mille sa ära annad,
see ongi ju 20 kilo, nii et paned kohvrisse ühe seemne
ja ongi kaal täis ja ja kus sa siis oma asjad paned.
Ja tegelikult on ka muidugi niimoodi, et,
et siis helide valitsuse põhimõtteliselt laseb selle seest
tühjaks õõnestada. Seda seemet ei saaks siis kasutada nagu seis selli
palmikasvatamiseks kuskil mujal.
See on niisugune tagamõte siinjuures.
Ja see seeme õõnestatakse tühjaks väga osavasti.
Just niimoodi, et kas sa peale vaata, et siin ei ole ju näha,
et, et seal kuidagi rikut.
Aga kuidas nüüd mõelda, et et kas, mida ta siis õieti meenutab,
kui see siis peale vaatad? Ja siin ma ütleksin küll, et, et see et kas ta nüüd just
naise nõudeid meenutab, no see on kuidagi niimoodi,
et peab vist ütlema, niiet vastus on vaataja silmades.
Et kui sa ikka tahad niimoodi näha, no siis sa näed.
Ja noh, tuleb öelda küll, et väga armsad vormid on tal
tõesti ja vaadata ja mõnus silitada.
Aga noh, tegelikult on ta ikkagi minu jaoks on ta lihtsalt
maailma kõige suurem taime seeme uskumatult suur,
väga kordumatu välimusega nagu kahest kookusest kokku
kasvanud ja täiesti põnev. Tegelikult oli ikka minu jaoks veel avastuslikum hoopis see,
et kuidas ma nägin teda seal looduses seal Valleede Mei orus,
nad seal oli meile giidiks pool ja tema siis ka tutvustas
meile seda palmi seal, seal kohapeal.
Ja kõigepealt ta tegi muidugi neid trikke,
millega siin alati turistide lõbustatakse,
võttis selle suur seemne kätte ja asetas oma puusade kohale.
Ja näitas seda seemet eestpoolt, et vaadake,
see on ju täiuslikud naise puusad ja siis pööras enda jälle
ümber ja siis panin omamoodi sinna taguotsa kohale sellesama
seemne teise poolega ja näitas, et vaadake,
kui kena tagumik ja, ja muide, kohalikud kreooli nimetavadki
seal inimese seda kehaosa siiamaani Kokodemeeriks. Et näiteks kui ma õppisin seal nende juures seda kohalikku
tantsu ja nad meid siis nii-öelda juhendasid,
siis ma muud ei kuulnudki kogu aeg seda,
et no liiguta oma Kokodemeeri ometi kiiremini
ja laiemalt.
Aga poolil oli muidugi selle puu kohta väga vahvaid lugusid
ja niisugusi asjalikke lugusid.
Et ta näitas meile ka siis selle sisselli palmi emas-
ja isasõisi. Vot sellel sesseli Palmil on niimoodi, et emapuul on ainult
emasõied ja, ja isapuul on ainult isasõied.
Et botaanikud ütlevad selle kohta, et see on siis kahe
kojaline puu, noh, Eestis on ka selliseid näiteks kadakas
ja haab ja sellel puul, kellel on siis isasõied,
seal ei ole kunagi loomulikult vilju, sest ta on ju isa
ja ema õitest valmivad siis need viljad.
Ja nende õite välimus oli tõesti väga imelik,
et emas õied asusid naguniisugustes hõisikutes
ja need õied nägid välja nagu ritta seatud rusikasuurused,
nuiad, helepruuni värvi, mitte just ilusad,
aga väga, väga kummalised. Ja isasõied asusid samuti uisikutes ja see võisik nägi välja.
No ütleme nagu umbes meetri pikkune tumevorst tumedavorsti
peal on niisugused sõrmeküüne suurused, helekollased tupsud
ja need olidki siis need isasõied, need tupsud.
Ja kui nüüd seal üleval niimoodi binokliga vaatasid hea
suurendusega näid isasõisikud, siis nende vahel sebis
igasuguseid pisikesi olendeid, ma nägin isegi ühte sõrme
pikkust rohelist sisalikku, see oli roheline Kekko,
aga tihti oli seal ka putuk kaid. Ja eks nad otsisid siit isasõite peal nektarit
ja palmi enda jaoks on nad hirmus tähtsad olendid,
sest nad tolmeldavad emasõisi.
Algul liiguvad seal isa sõitelt ja korjavad oma keha külge,
siis nagu seda isasõite tolmu, siis lähevad ema sõitele
nektarit otsima ja niimoodi tolmeldavadki neid.
Ja pool teadis küll rääkida, et enamasti tolm läheb siis
selli palm tuule abil, aga umbes nii 20 protsenti õitest
tolmendatakse putukate ja teiste väikeste loomade abiga. Ja siis ta rääkis veel seda, et igast õisikust valmivad
viljadeks ainult et üks-kaks, et ja see küpsemine võtab
ilmatu kaua aega, on kole keeruline.
Ja igal juhul, kui ta on siis lõpuks saanud viljaks täis
suurusega viljaks, siis ta ripub seal üleval
ja ühel päeval kukuta alla ja siis tuleb ainult jumalat paluda,
et sel ajal ei oleks seal all Ühtegi inimest,
sest ta on nii inimpea suurune pool näitas ka seal puu otsas
neid valmis vilju, niuksed, isegi suuremad kui inimese pea
rohelist värvi, täiesti ümmargused ja kaalub ta umbes nii 30 kilo. Ja muidugi, kui niisugune sulle pähe prantsatanud,
siis oled muidugi hoobilt surmalaps.
Ja huvitav on see, et kui see üliraske vili siis maha kukub,
siis ta puruks ei lenda.
Sesse seemnekesta on ju hästi tugev, aga tal on peal.
Tegelikult see, see on nüüd siis vili, eks ole,
mille sees on seeme ja see vili ise on niisugune roheline
ja küllaltki õhukese kestaga ja vot see nagu praguneb
ja sealt seest siis ilmub see ülisuur seeme
ja seda viljakesta tüki ka pool meile näitas
ja andis nuusutada, see oli hästi niukse,
magusa lõhnaga ja natukene isegi käärinud lõhnaga. Loomakesed pistavad nahka ja siis jääb lõpuks seeme on
nii-öelda alasti sinna maapinnale ja seal ta seisab ikka
aastaid pool ütles, et noh, keskmiselt kuus aastat täiesti
muutumatuna ja siis lõpuks selle kesta seest,
sealt nagu selle kahe haru vahelt ilmub välja esimene idu
ja hakkab nagu venima kasvama, otsima endale siis nagu seda
juurdumise paika.
Aga kiiret taalsel juurdumisega ei ole sest aega palju,
sest tal on palju toitu kogu see kookospähkel seal sees,
see on ju tema toitjas, on ilmatu palju,
on seda ju seal sees ja niimoodi ta venitab ennast seal
kaua-kaua ja isegi venitab ennast meetrite kaugusele sellest
algsest seemnest ja lõpuks leiab siis sellise koha,
mis on kõige viljakam paraja niiskusega ja vot seal võtab
siis endale juured alla ja nüüd edasi läheb gaasi kuidagi
väga kummaliselt ja huvitavalt läksin pooliga natuke edasi,
seal oli niisugune hiigelsuur leht maapinnast välja kasvanud,
peaaegu pooli suurune, üksik leht, poolits,
vaadake, see on nüüd sisselli. Palmi esimene leht ja muutel polnudki inimese suurune lehm.
Siis läksime veel edasi ja seal oli üks niisugune kimp lehti.
Need lehed olid niivõrd suured, et kui pool sinna alla seisis,
ta muutus lausa päkapikuks.
Silmaga hinnates ma ütleks, et, et nende lehtede kõrgus oli
kuskil 10 meetrit ikka täiesti puu kõrgus
ja need lehed olid ilmatu laiad, nii paar-kolm-neli meetrit
laiad niisuguse ülalt laieneva kujuga. Ja nüüd pool ütles, et vaadake kui vana see sisselli palm
siin on. Meie ei osanud midagi arvata, on nii väga lihtne,
seletas ta, et nad, kui igal aastal tuleb üks leht,
lugege need hiiglaslikud lehed kokku, lugesime üheksa lehte.
Vot siis ongi see siis selli palm on siin üheksa aastat vana,
aga tüve tal ju pole, see tüve tekkimine,
seda ütles pool, et see on väga huvitav,
ütleme taimeriigis üldse. Et nimelt on siis SL-i Palmil niisugune kasvamise taktika,
et ta sirutab neid lehti seal metsa all kõige erinevat
matesse ilma kaartesse.
Ja just see leht, mis leiab kõige valgus küllasema paiga
seal suurte puude all.
Vot see kasvatab endale tüve.
Niimoodi ta rääkis väga huvitav ja, ja sealt siis hakkab
kasvama see siis selli palm juba tegelikult
ja kui me natuke veel edasi läksime seal Valleede Me orus,
siis me jõudsime ühe juba tüvega sisselli palmi juurde. Pool ütles, et see puhu on siin neljakümneaastane põli ka
imestama küll, et kuidas, kuidas ta sellest aru saab,
et see on nüüd täpselt neljakümneaastane.
Siis pool seletas, et see on niimoodi, et et vaadake,
ta, selle tüve peal on nagu niisugused rõngad nihukeste 10
sentimeetriste vahedega rõngad ja see tegelikult on see koht,
kus kunagi kasvas palmiladvast väljalehtede kodarik.
Ja nüüd sellest endisest lehtede kodanikust jääbki sinna
niisugune ring, nisugune nagu lehearmid selle tüve peale jutt,
loed nüüd need need ringid nagu ära sealt seal koore peal
ja siis liidad muidugi need kümmekond aastat,
noh, need olid siis enne, kui talle üldse tüvi tekkis. Ongi 40 aastat pool seletas ja ja siis ta ütles,
et vaadake, et selle puu otsas on juba olemas esimesed viljad,
et umbes sellest east nii neljakümneaastaselt ta siis hakkab
ka vilja kandma ja siis pool ütles, et see puu elab kokku
nii 200 aastat, 300 aastat, mõnikord isegi 400 aastat.
Ja siis ma oma peas mõtlesin, puudehuviline,
nagu ma olen.
Jaa jaa, metsaharidusega, et et kuidas siis Eesti puudega on,
et, et ikka väga teistmoodi on küll. Et kui siis selli Palmiga võrrelda, et meie puude seemned
hakkavad ju kohe idanema, nii kui nad maapinnale üldse
jõuavad noh, võib-olla esimesel või teisel aastal,
mitte hiljem.
Aga sesselli Palm hakkab idanema alles siis kuue aasta
pärast mitte varem.
Ja et meil Eestimaal on ju puud ikka sellised,
et nad kasvatavad tüve algusest peale, aga siis selli palm
10 aastat kasvab, enne kui tal üldse tüvi tekib. Ja kui mõelda nende viljade seemnete kandmuse peale,
siis meil Eestis on näiteks niimoodi, et kas Q hakkab vilju
ma esimest korda kuskil 15 aastaselt ja ja isegi kuusk
okaspuu kuskil nii kolmekümneaastaselt siis selli,
pall, mitte varem kui neljakümneaastaselt.
Nii et selline väga aeglase arenguga puu ja,
ja ilmselt ka väga ürgne puu, et tema esivanemad on ikkagi
pärit sauruste eelsetest aegadest, nii et tõesti kogu
maailma taimeriigis väga ainulaadne puu ja see on tõesti õige,
et siis sellide elanikud on selle puu just valinud enda
rahvuspuuks ja koguni sesselli vabariigi riigivapil on just keskel,
otse keskel see sisselli palm ehk kokku teeme. Siinkohal saab see meie tänane saade ka otsa,
saades Essellide imepärasest Vallede Mei orumetsast
ja sesselli palmist.
Kuid järgmises saates reisime juba järgmisesse aafrika.
Ja selleks riigiks on Madagaskari vabariik. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Arstil. Ei kuula rändajat.
