Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat, tere.
Me oleme nüüd oma aafrika rännakutega Etioopias
ja eelmises saates jagasin neid oma muljeid Etioopia
pealinnast Addis Ababast.
Ja täna läheksime Etioopias sinna kõige kaugemasse lõunaotsa
ja teeksime seal tutvust mitmete õige, omapäraste
ja värvikate rahvakildudega.
Need rahvad elavad siis niisuguses piirkonnas,
mille nimeks on homojõe org. No see on väga avar org, selle läbimõõt on ligi 100
kilomeetrit ja oru põhjas voolab lai ja veerohke oma jõgi.
Ja enamasti levivad seal sa vannid.
Aga jõe äärsetel aladel on ka rohkesti madalike
ja nendel madalikel on õige viljakad mullad,
nii et seal on siis ka lopsakas taimestik.
Palju linde ja loomi.
Aga on ka häid põllumaid, nii et sealsed rahvad on alati
pidanud ka põldu. Aga nende rahvaste põhielatis on tulnud siiski karjakasvatusest.
Ja erinevaid rahvakilde on seal tõesti ohtralt kokku
tublisti üle tosina.
Igalühel omad kombed, sageli ka oma keel,
oma usund ja nii edasi.
Nii et antropoloogid ütlevad, et kogu Aafrikas leidub väga
vähe paiku, kus kultuuriline mitmekesisus oleks nii suur
nagu oma jõe orus. Ja kuna sinna omo jõe orgu jõuda on suhteliselt lihtne,
noh, paari päeva sõit sealt pealinnast Addis Abebas siis
käib seal ka päris palju turiste.
Ja reeglid on siis sellised, paljudesse kohalikesse
küladesse turiste ei oodata, vaid on teatud kindlad külad,
kus siis turiste vastu võetakse.
Ja seal siis kehtivad ka oma kindlad reeglid.
Üks nendest on see, et tuleb mingisugust raha maksta esimest
korda siis juba külasse sissepääsul aga paljudes külades ka isegi,
niiet iga foto eest pead eraldi maksma. Ja need reeglid, et kui palju maksta, need on üpriski
keerulised ja samas väga ranged.
Nii et ma näiteks mujal Aafrika reisidel ei ole kunagi
näinud nii selget reeglistikku pildistamise maksude kohta
kui nendes oma jõeoru külades.
Ja noh, näiteks kas või selle järgi käib see maksmine,
et mitu inimest pildi peal on, igaühest peavad eraldi maksma
ja veel igasugused keerulised vigurid, noh,
need hinnakirjad ei ole kirjas, aga need on suusõnalised
ja neid järgitakse väga hoolega. Ja teisest küljest muidugi kogu see summa,
mis sul seal külas lõppude lõpuks välja tuleb käia,
on võrreldes meie sissetulekuga ikkagi üsna tühine.
Ja vaadata on seal lõputult palju ja pildistada ka
ja väga põnevaid fotosid sain sealt suurel hulgal.
Ja meie käisime seal homojõe orus siis konkreetselt kaheks
rahva juures kõigist nendest mitte kuidagi siin saates
kõnelda ei jõua, jutustan peamiselt kahest rahvast. Ja need on siis konso rahvas ja. Siin kuuldus nüüd üks konso rahvamuusiku laul
ja ta saadab seda väga omapärasel keelpillil,
mida kasutavadki ainult konsod.
Minu meelest kogu selle loo kõlalaad on äärmiselt omapärane
ja kordumatu.
Samasugused on ka need konsode külad ja nende kombed
ja see küla, kuhu meie siis läksime, asus seal konso
maakonnakeskuse karati linna lähistel. Ja enne reisi olin ma ka endale siis selgeks teinud,
kes konso rahvas nii suures plaanis on. Kokku on neid umbes veerand miljonit ja nad on rännanud siia
oma praegustesse kohtadesse ikka mitu head sajandit tagasi.
Ja nende külad asuvad tüüpiliselt küngaste tippudes
ja näevad välja nagu mingid siuksed, Kivikindlused
ja põlde peavad nad siis sinna küngaste,
nõlvadele rajatud terrassidel ja kasvatavad seal väga palju
erinevaid kultuurtaimi noh, näiteks kohvipuud
puuvillapõõsaid ja muid, aga ka väga paljusid toidutaimi,
no näiteks maisi ja Sorgut ja Tehvi. See def on minu meelest äärmiselt, et huvitav teravili ongi
pärit Aafrikast ja Aafrikas on ta väga paljudele rahvastele
see põhiline leivaandja.
Ja no üldiselt on kontserte kohta kas teada,
et nad on väga ühtehoidev rahvas ja võõraid,
samal ajal umbusaldavad ja nende konso meeste niisugune
eritunnuspidi olema ka see, et nad harrastavad väga tihti
salakaubandust ja see ongi nende põhiline sissetuleku allikas. Ja et nad tõesti niukse illegaalse äriga tegelevad,
sellega puutusime kokku ka seal kohapeal olles
ja see oli siis niisugune juhtum.
Ühel päeval, kui me seal siis mööda maanteed sõitsime,
pidas meid kinni politseipatrull ja nad kontrollisid üle,
kas meie autos on äkki kohalikke külamehi
ja siis selgitasid ka, et miks nad seda teevad.
Et eelmisel päeval olid nad sattunud Ühele konsode
salakaubaveoautole ja oli läinud tulevahetuseks
ja kaks politseinikku olid surma saanud selle tulevahetuse käigus. Konso mehed olid pääsenud terve nahaga, nüüd otsitakse neid
igalt poolt taga.
Ja kui me siis juba edasi sõitsime, siis giid ütles meile omavahel.
Tema küll ei usu, et politsei need konso mehi kätte saab,
sest nüüd on nad kindlasti peitu läinud nendesse oma kindlus
küladesse ja neid on sealt peaaegu võimatu leida.
Aga nüüd see küla, kuhu meie läksime see oli siis mõeldud
turistide vastuvõtuks kohe küla serval, maksime siis selle
sissepääsumaksu ja siis hakkasime aga mööda seda künkanõlva
ülespoole sammuma, sest terviseküngas oli külaga kaetud
ja kokku pidi seal elama tervelt 4000 inimest. Ja meie eesmärk oli siis jõuda sinna päris tippu,
sest seal pidi asuma see kõige vanem osa külast.
Ja selle vana osa algust oli kerge ära tunda selle järgi,
et seal asus nisugune üpriski kummaline värav.
Värav oli nii kitsas, et sellest mahtus korraga läbi ainult
üks inimene.
Ja ta oli säärase imeliku konstruktsiooniga,
oli nagu selline jämedate puutüvedega ääristatud tunnel. Ja keskelt kaardusid need tüved siis kokku ülevalt.
Ja kui me sealt siis läbi läksime, siis algas see küla
peatänav ja seal oli siis mõlemal pool ääres sellised
inimesest palju kõrgemad paksud kivimüürid
ja sealt pealt tänavalt harrasid mõlemale poole siis kõrvaltänavad,
need olid samuti kivimüüridega ääristatud
ja need tänavad, kõik olid seal väga ahtad,
nii et kaks inimest naljalt seal küll kõrvuti kõndima ei mahtunud. Ja siis nende müüride taga olid siis perede elamut
ja kõrvalhooned.
Hooned olid tüüpilised sellise ümara põhiplaaniga savionnid
katuseks siis kuivatatud rohukimbud.
Ja kui me siis põikasime sealt peatänavat,
mõnikord ka kõrvaltänavatele, siis õige pea läks ikka väga
sassis ja orienteerumine.
Ja oli täitsa selge, et kui siin keegi võõras kõnnib
ja midagi üles leida tahab, siis ta üksi seda kuidagi ei
suuda teha. Ja on ka selge, et kui mingid vaenlased siia tulevad,
siis on neil ülimalt raske siin niimoodi edasi pääseda
ja seda kindlusküla vallutada.
Ja mõnikord olid siis nendel tänavatel niisugused imelikud
nagu laiendused, need nägid välja nagu pisikesed külaväljakud.
Ja vot seal platsidel oli siis ka näha inimesi,
peamiselt lapsed, kes seal mängisid, oli ka naisi
ja vana. Keskealisi mehi polnud kuskil näha, eks nad olid siis oma
tööl nii-ütelda.
Aga need, kes seal siis täiskasvanutest olid,
need siis valvasid lapsi ja lobisesid omavahel.
Aga nii kui nad meid nägid, siis elavnesid silmapilk
ja lapsed tormasid Me juurde hakkasid kohe nuruma komminänni,
kohe näha, et On juba turiste ennegi näinud
ja naised jälle kiirustasid oma onnidesse
ja tõid sealt meile siis näha käsitööd, mida nad meile müüa tahtsid. Aga kui me ikka edasi läksime aina kõrgemale,
siis päris künka tipus jõudsime siis sellele küla peaväljakule.
Ja selle peaväljaku keskel seisis niisugune päris pentsik hoone.
Nägi välja nagu väga avar katusealune, mida toetasid hästi
paljud jämedad puusambad ja puus hammastel olid
eriskummalised maalingud, need kujutasid enamasti kilpide
ja odade ja nuiadega varustatud sõdalasi.
Ja iga sõdalase juurde oli midagi kirjutatud konso keeles. Ja meile öeldi see, et seal on siis selle mehe nimi
ja ka aastaarv, aastaarv siis tähendas seda,
et mis ajal see teema auks püstitatud sammas on.
Need sambad pididki olema siis kõige vapramatele
külameestele püstitatud sambad.
Noh, nad on siis kas midagi väga vägevat korda saatnud
või või on lihtsalt väga osavad sõdalased
ja tugevad mehed. Nii et ütleme siis, need sambad olid nagu omamoodi autahvel
selle küla kõige kangematele meestele.
Ja siis sealsamas väljakul olid veel ka niisugused üsna
arusaamatud kivisambad, need olid neljakandiliseks tahutud
palju kõrgemad kui inimene ja nende kohta siis nii,
et need on põlvkondadesambad.
Ja seletus oli siis selline, et, et külas on niimoodi,
et iga inimese kohta eraldi vanuse kohta arvet ei peeta vaid
arvet peetakse põlvkondade kaupa. Ja see käib siis niimoodi, et iga 18 aasta järel kogunevad
siis kokku ühele suurele pidustusele kõik noored,
kes vahepealsel ajal on 18 aastat täis saanud
ja siis toimub niisugune vägev tseremoonia,
kus peakangelasteks on need poisid ja tüdrukud,
kes siis nii vanaks on saanud.
Ja Nende auks püstitatakse seal siis ka üks selline uus
kivisammas ja nende kivisammaste järgi siis põlvkondade
kaupa teavad inimesed noh, enam-vähem enda vanust. Aga nende kivisammaste järgi siis pidi saama ka aru,
kui vana üks või teine küla on.
Sest kui iga 18 aasta järel nisugune põlvkonna sammas püstitatakse,
siis tuleb need ju kokku lugeda, saadki küla vanuse teada
ja selle järgi tuli välja, et see küla siin võis olla isegi
kaheksa sajandivanune.
Seal konso külas oli palju väga huvitavat,
aga räägin ainult ühest ja see oli siis üks niisugune,
mida nimetati meeste rammu näitamise kivideks üks. Ja siis meid viidi sellisele väiksele muldsele platsile,
mille keskel oli üks hästi suur kivilahmakas,
ta nägi välja nagu väga suur munakivi ikka väga suur
ja võimas. Ja see pidi olema siis tublisti üle poolesaja
kilo raskune.
Ja vot sellega pidid siis konso mehed näitama,
et ta ikka üks tõeline konso mees on.
Ja siis nii-öelda mehe eksam pidi käima niimoodi,
et kõigepealt tuleb see munakivi vinnata oma rinnale
ja seejärel heita üle pea selja taha. Ja noh, meile siis pakuti ka, et kas mõni eesti mees tahab
ka proovida, et kas jaksab selle konso mehe jõueksami läbi teha.
Mina ei hakanud, Süüritamagi oli täitsa selge,
et ma ei suuda seda isegi võib-olla maast lahti rebida.
Aga üks eesti mees ikka üritas ja suutiski kivile tuule alla teha,
aga no rinna peale ei suutnud ta seda küll mitte mingil moel vinnata.
Ja siis oli meil seal kohalik konso mees
ja tema siis näitas, kuidas asi käib. Ja kõigepealt vinnas selle kivi endale sülle
ja siis tõesti punnitas hirmsa punnistusega selle tohutu
munakivi endale rinnale ja viimaks sõitiski enda selja taha,
aga päris üle peada seda visata siiski ei jaksanud,
viskas üle vasaku õla, aga ära tegi selle rammu näitamise
ja tunnistas selgesti, et tema on küll üks tõeline konso mees.
Aga siia vahepalaks siis üks konso mehe laul.
Ja juba tema vägeva hääle järgi võib aimata,
et tema küll selle konso kivi heita. Mise katsega jänni ei jääks. Siit edasi hakkaksin ma jagama juba neid mulje,
et selle Ameri rahva kohta Amerid elavad siis seal omo jõe oru kõige kaugemast
lõunaotsas täitsa juba Keenia piiri lähedal
ja nendega väga lähedased on tegelikult ka nende naabrid
panna rahvas, neid hammereid on kokku ligikaudu 45000
ja pannasid 20000.
Ja etnoloogid ütlevad, et nende keel ja nende kombed
ja pärimus on niivõrd sarnased, et tegelikult võiks neid
pidada üheks ja samaks rahvaks. Ja need pannasid Amereid, õppisin ma teistest rahvastest
eristama sealsetel külaturgudel, noh, seal oli koos ju hästi
palju erinevate rahvaste inimesi.
Ja eriti just need naised, et hammeri naised,
Need olid ikka tõesti erilised.
Need sai siis eristada nii riiete kui ehet kui soengute,
kui üleüldse niisuguse väga enesekindakäitumise järgi.
Ja naistel oli siis väga iseloomulik nisugune nahkne põll,
mis nägi välja nagu miniseelik ja ülakeha kattis siis mingi
kirev kangas tavaliselt ja neil oli väga palju ehteid kaelas rinnal,
igasugused klaaspärlitest ja valgetest kauri karpidest
ripatsid ja keed ja pahkluude ja kaeraandmete ümber jälle
palju pronksvõrusid. Ja väga silmatorkavad olid nende soengud.
Need olid siis niisugused punakat värvi lühikestes patsides,
juuksed nägid välja umbes nagu rastapatsid,
aga olidest niuksed lühikesed ja punast värvi.
Ja meile siis seletati selle punase värvi,
saavad nad siis ookriga ja et patsid kenasti soengus püsiksid,
siis määrivad neid kokku võiga ja noh, võib,
neil juba jätkub, sest igal hammeri perel on alati D päris
palju veiseid. Ja nende hammerite traditsioonide kohta teadsin ma.
Neil on väga omapäraseid rituaale, näiteks siis naiste
piitsutamise rituaal ja meeste pullihüpete rituaal
ja evangaadi tantsupeod, mida nimetatakse ka võrgutamise tantsupidudeks.
Neid oleks küll kangesti näha tahtnud.
Kultuuriantropoloogid ütlevad kõigi nende kolme kohta,
et need kuuluvad siirderiituste hulka, ehk siis need on
sellised rituaalid, mille käigus pühitsetakse tüdrukuid
naisteks ja poisse meesteks. Jaa. Meie nendel päevadel, kui seal olime kahjuks sinna
pulli hüpetele ja naiste piitsutamise rituaalidele ei sattunud,
neid ei korraldata kunagi nagu tellimise järgi vaid lihtsalt,
kui külavanemad leiavad, et nüüd on aeg küps,
siis need tehakse.
Aga mul oli mitmeid tuttavaid, kes olid varem sealkandis
käinud ja nemad olid nendele Ritaalidele sattunud
ja nemad olid mulle ka neid kirjeldanud. Nii et nende jutu järgi.
On see siis niimoodi, et see siirderiituse tseremoonia päev
algab selliselt et need emad, kelle pojad peavad siis tegema
selle täismeheks saamise eksami, eksis pullihüpped läbi,
nemad kutsuvad külarahvast enda kodudesse
ja postitavad neid siis juba hommikul toitude jookidega.
Ja seejärel algab siis naiste piitsutamise rituaal.
Ja see käib siis niimoodi, et nende noorukid,
et sugulased, kes neid pulli hüppeid peavad sooritama,
Need naised kogunevad siis ühte punti ja hakkavad laulma
ja tantsima. Ja käes on neil siis viled ja pasunad.
Ja nad puhuvad need nii kõvasti, kui vähegi jaksavad
ja naistekael ja rind on siis loomanahkadega kaetud,
aga selg on paljas.
Ja sealsamas lähedal seisab üks nooruk, kes on väga kaunisti ehitab,
tal on peas linnusuled ja tal on palju ehteid.
Ja käes on tal niisugune tugev malakas.
Ja siis tehakse niimoodi, et naised hakkavad ühekaupa selle
mehe eest läbi astuma ja tema peab igale naisele omavemblaga
tugevas siraka üle selja virutama, noh, ikka nii kõva hoobi,
et veri tuleb välja, naised ei tohi selle juures teha mitte
ainsatki piiksu, vaid lähevad vaikselt edasi
ja mis selle pitsutamise tseremoonia mõte siis on hammerite jaoks? See on siis nende jaoks nagu niisugune naiste vapruse
ja ustavuse näitamine, no umbes niimoodi,
et näitan kõigile avalikult valuma ei karda
ja usaldan väga oma kogukonna inimesi.
Ja see hoopide jagamine on siis selline,
igal juhul peab sellest löögist naise seljale hakkama
voolama veri ja siis öeldaksegi, et nüüdsest peale on see
mees nende naistega seotud veresidemega. Ja et kõik need naised, keda ta lõi, ta peab need kogu
edaspidise elu jooksul rasketel hetkedel alati kaitsma
ja toetama.
Ja muide, need hammeri naised on väga uhked nende armide üle,
mida nad niisugustel rituaalides saavad ja pidi siis olema niimoodi,
et need naised, kellel on näidata oma selja peal kõige
rohkem arme pidid olema ka kõige rohkem võimelised armastama.
Noh, nii need Amerit siis usuvad. Aga meeste pullihüpped, kuidas need välja näevad,
noh, see on siis niimoodi, et kusagile lagedale väljakule
rivistutakse üles kümmekond veist, pannakse nad seisma hästi
tihedalt üksteise kõrvale külg külje vastu
ja siis võtavad need noorukid, kes riitusele lähevad,
ennast ihualasti ja ühekaupa, peavad jooksma risti üle
kõrvuti seisvate veiste selgade ja iga nooruk sellise jooksu
läbi tegema kolm korda. Ja kui ta selle ajal mitte kordagi ei vääratega maha kokku,
siis on ta oma eksami edukalt sooritanud
ja tunnistatud täismeheks.
Ja sealt alates võib ta siis võtta endale naise
ja soetada pere.
Aga kui ta kukub, siis peab ootama järgmise aastani,
et uuesti siis sellele katsele minna. Nüüd kuuldus juba ühe väga pika tantsuloo algus
ja see on nüüd siis see kolmas kaamerite rituaal
ehk siis võrgutamise tantsupidu.
Ja seda traditsioonilist öötantsupidu õnnestus meil küll
näha päris oma. Silmaga ja see juhtus lihtsalt nii, et saime kuulda,
et kusagil lähikonnas nüüd järgmisel öösel tuleb,
kihutasime kohe kohale ja kui me siis sinna jõudsime,
oli tegelikult juba täitsa pime.
Ja see tants oli juba täies hoos, aga sellest polnud midagi,
sest see pidi kestma hommikuni välja.
Ja see oli siis umbes niimoodi, et seal seisid kaks rivi
noori rivis, siis mehed ja teises naised. Ja neil meestel olid siis puusade ümber sellised värvilised
hilbud ja nende ülakehad olid paljad ja kaelas oli neile
ohtralt värvilisi klaashelmeid.
Aga naiste paljaste ülakehade peal oli ainult et siin rinnal
niisugune kitsenahkne kate ja ümber niuete olid neil siis
need nahast või riidest seeliku moodi Üürbid.
Ja see evangaadid, tants käissis ise niimoodi,
et algul hakkasid sealt meeste rivisse laulu saatel välja
kargama paar meest, hüppasid hästi kõrgele õhku
ja niimoodi hulk aega niimoodi hüppasid seal siis läksid tagasi,
siis tuli järgmine paar mehi ja nii edasi. Ja kui niimoodi oli tükk aega ennast esitletud nendele
noortele naistele siis juhtus niimoodi, et kogu see naiste
rivi läks liikuma.
Nad liikusid ühtsel tantsusammul meeste poole
ja kui olid juba õige lähedale jõudnud, siis hakkasid mehed
neile samuti rivisse tulema ja kui siis nende vahe oli juba
väga pisikeseks jäänud, siis korraga hakkas see naiste rivi
väga kiiresti taanduma. Mõned kohe lausa põgenesid, aga mõned Sis taandusid niimoodi
selg ees, ennast hästi tahapoole kallutades.
See oli nagu niisugune meeste ja naiste omavaheline üritamine.
Ja seda korrati aina uuesti ja uuesti.
Noh niimoodi need noored kütsid siis ennast pikapeale
lihtsalt üles ja mingil hetkel lagunesid need rivid koost
ja jaguneti baaridesse ja siis vihuti juba paarikaupa tantsu edasi.
Ja siis hakkas kõik seesama jälle otsast peale
ja nii see käis tundide kaupa. Ja meie teejuht siis seletas, et sedaviisi katsuvad noored
siis leida endale sobivaid paarilisi ja vana kombe kohaselt
pidi siis olema niimoodi, et päris hommikupoole ööd on
paarid välja kujunenud ja siis pidavat need paarilised
käsikäes külaväljakult lahkuma, et siis juba kusagil omaette
kahekesi neid oma armuasju edasi ajada.
Ja hammerite reegliks pidi olema see vallalised noored
võivad enne abiellumist omavahel neid partnereid vahetada,
nii tihti, kui neil ainult tuju on, seda neile keegi pahaks
ei pane. Aga kui nad on ükskord juba ametlikult paari läinud
siis hakkab kehtima see kohustus, et pead ikka kaasale truu olema. Nii et see evangaadi Võrgutamise tantsupidu on hammeritele ikkagi puhtalt
niisugune vallaliste noorte. Siin kuuldus juba seda evangaadi tantsu siis,
kui noored olid juba üsna hoogu sattunud.
Ja meie tänane saade saab siin kohapeal ka otsa.
Saade Etioopia lõunaosa ise äralikest rahvakildudest
ja eelkõige siis konsoja, Haameri rahvast.
Ja millest tuleb järgmine saade.
See saab olema selline saade, kus stuudios on kaks rändajat
ja teine nendest on maailmarändur Mart Altsoo,
kes on maailmast läbi käinud kõvasti üle 150 riigi. Ja päris hiljuti käis ta seiklemas niisugustes Põhja-Aafrika maades,
kuhu ettevaatlikum turist oma jalga mitte iialgi tõsta ei taha. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
