Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat tere.
Me olime oma eelmises aafrikateemalises saates ringi
rändamas niigeri riigis ja seda nagu eriti ei maksa mingil
juhul segi ajada Nigeeria.
Ka need kaks riiki on vägagi erinevad riigid aga selle
Nigeri kohta.
Ta jagas siis eelmises saates oma reisimuljeid Mart Altsoomees,
kes on üks Eesti kogenumaid maailmarändureid käinud kokku
maailmas rohkem kui 170. erinevas riigis. Ja see Nigeris käik oli tema üks viimatisi reise.
Ja sellesama reisiga läks ta Nigeristel edasi tegelikult
naaberriiki Tšaadi ja rändas sealgi vägagi põhjalikult ringi.
Tänavu aasta oktoobrikuus ja täna me siis kõnelenud Mägi
Mart Aldsoga tema seiklustest Tšaadis maast,
kuhu turiste satub haruharva. Sest Tšaadi peetakse üldiselt võrdlemisi ebaturvaliseks riigiks. Tere, Mart also.
Tere taas, Hendrik.
Täna. On meil siis plaanis keskenduda sellisele Aafrika riigile
nagu Tšaad ja siin kõlas ka ühe Tšaadi rahvamuusika,
see on, saadi rohkem kui 100-st rahvast kõige arvukam rahvas saarerahvas,
neid on umbes sama palju kui eestlasi.
Nende usund ja kultuur on väga põnevad, aga see muusika,
mis siin on, seda nad mängivad niukse pilli peal nagu valafon.
Palafon on natukene ksülofoni moodi, aga lisaks siis nendele
puu liistudele, kuhu siis lüüakse ta heli tekitamiseks on
neil seal niuksed väga huvitavad kõlalauad,
mis on tehtud tühjendatud pudelkõrvitsat test
ja nii tekib niisugune väga kummaline heli. Ma ütleksin isegi natukene müstiline.
Aga sina käisid Tšaadis väga hiljaaegu, tänavu aasta oktoobris.
Ja kus sa seal täpsemalt ringi liikusid? Mina käisin seal nagu loodust vaatamas ja see põhiline
looduslik huvi, miks sa Chadi läheda on ikkagi seal põhja
või kirdeosas Liibüa piiri lähedal, kus paiknevad erilised
kalju formatsioonid ja et sinna kohale jõuda,
see on muidugi pikk-pikk, tee ja aeganõudev tee
ja sugugi mitte kerge tee.
Nii et selles mõttes see nõudis pingutust,
kust aga sai käidud ja ma olen nüüd tagasi siin Eestimaa pinnal,
et sinuga siin seda saadet teha ja natuke muljetada sellest kõigest. Ja nüüd ma saan aru, et sa sead pealinnas tegid nagu kaks
niisugust tiiru, üks lühem, teine oli pikem
ja üks läks siis põhimõtteliselt võib-olla selle nimel,
et sattuda sinna kere vali festivalile.
Ja teine oli siis nagu juba, et seda Sahara kõrbe lõunapoolsemat,
et osa ja selle looduse imesid tundma pida.
Aga kuidas sulle tundus, ütleme see, see liikumine seal Tšaadis?
Me oleme natuke enne sinuga sellest rääkinud,
et see, see pikem käik oli ikkagi ju üle kahe nädala
ja magasite telkides olid nii-öelda kõnnumaadel,
kus asustus väga hõre. Et kuidas, nagu tundus No ma natuke kartsin seda, tunnistan ausalt,
sest minu lähiajalugu räägib ju sellest,
et ma olin ikkagi pikka covidi offer siin mitu aastat ja,
ja see keha, mis oli enne covidit, ei ole enam see,
mis on pärjast covidit.
Aga ma püstitasin isikliku rekordi, kui ma nüüd õigesti oma
elukäiku tagasi mõttes mäletan, veetsin 17 ööd järjest telgis.
Ja ei olnud sugugi hull, me sõitsime siiski revooli vaatama,
mis asus, ütleme, seal lõuna pool kagu suunas minnes
pealinnast Jomeenast ja sel aastal oli eriline ilmastik,
nimelt et need paduvihmad, mis tavaliselt lõpevad juba
võib-olla siin meie suve lõpus, seekord,
kes ikka veel septembris ja olid väga-väga tugevad
ja seetõttu oli sinna pääsemine sinna kerevooli toimumise
paika ikkagi tõeliselt problemaatiline. Kohalik giid, kes meid sinna viis, ütles,
et tavaliselt me sõidame mööda teed seitse tundi
ja siis oleme kohal.
Seekord läks niimoodi, et me pidime öö veetma nendes džiipides,
sest me jäime korduvalt, kui ma õigesti mäletan,
siis minnes 11 korda ja ja pärast tagasi tulles 12 korda
sinna mudasse kinni. Nii kas see muda oli, oli mustavärviline pruuniks? Rauli pruuni, värviline ja, ja, ja need autojuhid,
kes meiega kaasas olid, olid siis kogu aeg rakkes,
sest et neil olid kaasas kõik need vahendid,
millega sa sealt mudast ennast välja kurgitsed,
köied siis need rataste alla pandavad, metallplaadid labidad
ja nad siis tegutsesid ööpäev läbi, et, et me ikkagi lõpuks
sinna kohale jõuaksime ja, ja, ja see oli päris tõsine ettevõtmine.
Mina olen autos muidugi palju maganud, nii et minu jaoks ei
olnud see probleem. Nagu üks või kaks korda mudasse kinni jääda,
on nagu põnev, see on nagu seiklus tuleb ikka kolmas kord
ja neljas kord ja läheb pimedaks ja nii edasi,
et kuidas lõppude lõpuks, mis meeleolu siis tekib? Ei no meeleolu oli ikkagi, see oli alles ju reisi algus,
nii et meeleolu oli täiesti olemas ja, ja ma ütleksin niimoodi,
et me jäänud ju kinni kogu aeg ühe sama autoga,
meil oli mitu autot jäid kinni, erinevad autod,
nii et seda probleemi, et kogu aeg oled sina seal autos
mudas kinni, seda ei olnud.
Et kui tagasiteel olime päevasel ajal mudas kinni,
siis sinna minnes olime me öösel ja mingit erilist pilti
Teiega videot teha ei saanud, aga tagasiteel oli ju see
võimalus olemas, et sa ronisid siis välja,
läksid sinna, kus auto, kes mudas kinni oli,
oli ja said efektseid kaadreid sellest, kuidas üks auto
tõmbas vintsiga teist välja ka igasuguseid variante
ja nii eest kui tagant, olenevalt olukorrast,
missugune auto kinni jäi, kus osad olid ju siis juba sellest
kohast läbi saanud, osad veel tagapool ei olnud. Nii et seal oli väga-väga erinevaid olukordi. Aga niisugust tunnet ei tulnud, et nüüd lõpebki rei säravaid. No, ega meil oligi see lugu, et me pidime seal kerevoolil
olema kolm päeva.
Aga esiteks me jõudsime sinna alles üks päev hiljem,
kuna me öö veetsime autodes ja jõudsime järgmisel hommikul
kell 11 kohale sisse kerevool juba käis ja saime sellest osa,
ta ei olnud tol hetkel eri eriti suur osavõtjaid oli ühe ühe
küla jagu ja meile anti teada, et järgmisel päeval tuleb
neid juurde teistest küladest. Aga olukord oligi selline, et õhtul kohalikud said infot,
et üks suurem jõgi, mis seal lähedal on,
on ikkagi niivõrd palju endasse vett kogunud nende
paduvihmade ajal, et nüüd see vetevool hakkab nendesse
harudesse kulgema ja kui me järgmisel hommikul sealt kohe ei lahku,
siis juhtubki see, et me sealt enam naljalt ära ei saa. Ja seda ma olen kogenud maailmareisidel küll,
et mida see tähendab, kui jõgi korraga üle kallaste läheb
ja sa oledki päriselt ei tea, kui pikaks ajaks ära lõigatud kõigest. No see oht oligi olemas ja vot siis võeti vastu kollektiivne otsus,
et me veetsime seal kerevoolil ainult ühe päeva.
Nägime neid etteasteid nii päeval kui ka õhtuse ajal,
sest nad tantsivad ja laulavad ka kesköö paiku veel hiljemgi
panevad lõke põlema ja on seal lõkke ääres.
Et ma ei saa öelda, et ma oleksin nüüd väga pettunud.
Teised päevad jäid nagu nägemata. Ja kere koolist, tegelikult kui kuulaja tahab teada,
siis pikemalt me rääkisime eelmises saates,
kui me olime niigeris. Ja kuna ma ka seal olin ju käinud, siis,
siis ma tundsin, et ma olen ikkagi midagi näinud
ja sellest osa saanud.
Et pigem võib-olla selle Chadi kerevooli puhul oligi
efektsem ja, ja, ja nii-öelda põnevam koguse sõit,
et mis siis kulges sinna ja tagasi ja oli siis täis seda ekstreemsust,
mida ma siin juba natukene rääkida. Nii aga sealt pöördusite siis pealinna tagasi
ja siis läksite sellele pikale sõidule MINA OLEN telgis kõrbes,
Alzeeria kõrbes olnud viimati pool aastat tagasi.
No ma arvan, et ehk teil oli samamoodi seal lõppude lõpuks
millega peatse seal arvestama, et, et noh,
et vett on küll kaasas päris palju, eks ole,
aga igal õhtul duši alla sa ikka ei saa minna. No mina ei käinud kordagi duši all selle seitsmeteistkümne
päeva jooksul, nii et kas see võimalus oli vahepeal ei,
ei mingit duši all käimise võimalust ei olnud,
aga meil oli selle retke lõpuosas päris seal põhja pool
võimalus külastada ka Unesco kaitse all olevaid uinanga,
järvesid oja ja et seal oli võimalus isegi järves ujumas käia,
et et selline variant oli nagu sisse planeeritud,
aga, aga vahepeal ei olnud muid variante kui Nendest
vähestest joogipudelitest, sest vett jõime ikkagi pudelist. Kuigi seal olid ka kaevud, kust kohalikud vett välja võtavad,
seda kasutati siis söögitegemiseks ja, ja ka noh,
ütleme puhastamiseks.
Et seda vett, siis võis ka niimoodi näo peale kergelt
patsutada või, või hambaid pesta ja, ja ka ka seda,
et iga kord söögikorra eel olid olemas ka vastavad kausid,
kus siis sai nagu lisa lisavahendeid euroopalik
või läänelike lisavahendeid kasutades ka käed alati puhtaks pesta,
nii et see võimalus oli kogu aeg olemas. Tal oli nii-öelda suure kivi taga ja, ja sellega oli,
oli probleeme. Tõeline kõrberetk ja see oli, nüüd olid ikka tähelepanu,
väärset kilomeetrite hulgad, kui te läksite,
siis läbitsiaadinud saadi, pindala on üle miljoni kilomeetri
meeletult suur ja te läksite siis nagu praktiliselt isegi
kirde saadi peaaegu välja.
Ja seal oli teil siis eesmärk just nagu loodus
ja ütleme, niisugune looduse imed, ma ütleksin isegi. Jah, me läksime siis, seal on üks kõrbe ka selline transiit,
linnake nimega kalait, kuhu me siis välja jõudsime,
kus saab siis varusid täiendada, wet ost,
õlut osta, muide jälle tee peal liikusime me üks kolm päeva
sinna jõuda, kui ma õigesti mäletan ja seal tee peal oli üks huvitav,
huvitav tähelepanek, mida võiks nagu pisut kirjeldada nimelt
seda kutsutakse kaevude teeks jutumärkides
sest just sellel teel on väga palju selliseid veesilmasid,
kus siis kaamelid, muide, kaameleid on Tšaadis meeled. Ma ei ole kusagil mujal maailmas näinud selliseid horde kaameleid,
kes kogu aeg ringi liiguvad, jäävad autode ette,
lähevad autodest mööda. Kas nad siis enamasti nagu hulguvad oma pealt,
kuigi neil on peremehel? Ja põhimõtteliselt küll jah, ja olen näinud ka
kaamelikaravan ja nägin neid ka seal ja see oli unikaalne vaatepilt,
et nomaadi liikusid ühest kohast teise, panid kogu oma
elamise sinna kaamelite selga ja olid ise ka seal otsas kogu
perega või peredega ja see liikumine tee kõrval,
mille pikkus oli võib-olla sadakond, paarsada meetrit isegi rohkem.
Siis see oli muljetavaldav.
No seal on kõik loomad, olid neil kaasas. Mida nad seal nii nagu oli 19. sajandi maade avastajate kirjelduses,
sa saatsid mulle ühe pildi sealt ja ma mõtlesin,
et seal on isegi mõnede kaamelite peal olid siis sellised
nagu kuidas öelda varjualused, kust, kus siis olid ilusate
värviliste tekkidega kaetud ja ja natukene sealt oli nagu
näha ka, et seal ikkagi üks inimene sees oli eksnaised põhilised,
kas seal varju all oli ja, ja mitte mittepealik. Ja nemad liiguvad seal ees mõnikord ka mitte ainult kaamelite,
vaid ka hobuste ja igasuguste muude vahenditega ja,
ja aga tulles selle kaevude teema juurde tagasi,
millest ma nagu tahtsin rääkida, et kui me seda kaevude teed,
siis läbisime päev kaks, siis me tegime ka rida peatusi seal,
kus kaamelid olid jooma tulnud ja mitte ainult kaamelid,
vaid ka muud karjaloomad, kes seal on kitsed,
lambad väga palju on lambaid. Me sõime näiteks lambaliha päris pidevalt kõrbekaev,
onju, ja kulla hinnaga ja, ja need on väga sügavad.
Ja mina siis suurest huvist sügisin üksi seal ühe kaevu ligi,
kus parajasti käis selle vee väljatõmbamine
ja kaks noort meest olid seal ametis, võiks öelda isegi poissi.
Ja Läksin ka ninapidi vaatama, kui sügav see on ikka
mitukümmend meetrit kindlasti.
Aga mis oli huvitav, selle juures oli see,
kuidas nad siis seda välja tõmbasid, et mitte nii nagu meie mõtleme,
et nüüd keegi seal kätega seda köit või nööri sealt
sügavusest välja tõmbab? Ei, ei, see käib ikka hoopis teisel moel
ja motoriseeritud moel, mitte aga tõeliste abivahenditega
nimelt keegi istub kas siis hobuse või, või ka eesli seljas
ja on seal kaevu läheduses ja ta on ühendatud siis vot selle köiega,
mis sealt kaevust tuleb, ja siis, kui see korv
või ämber või kuidas me seda nimetame, on siis jõudnud sinna põhja,
selle vee kätte saanud ja hakatakse nagu üles vinnama siis see,
kes seal hobuse seljas on või, või eesli seljas hakkab siis
liikuma eemal sellest kaevust, tõmbab selle liikumisega seda
nööri köit eemale ja siis anum veega tõuseb sealt kaevust üles. Nii et seda protseduuri oli päris huvitav jälgida,
filmida, aga see ei olnud sugugi ohutu, sest kui ma rääkisin
siin eelmises saates Nigerist, kus inimesed olid väga
sõbralikud ja isegi tahtsid lausa kaamera ette trügida
ja pärast vaadata, mis sealt kaamerast siis koos nendega
tehti siis Tšaadis oli pilt hoopis teine seal niimoodi iseseisvalt,
et inimesi üles võtta, kohe nad karjusid subjaale eemalt,
et pöörasid näod ära, naised veel eriti. Ja kui ma seal aktiivselt seda kaevu operatsiooni filmi siin
siis need ütleme, need noored poisid, kes seal kaevu juures olid,
nemad ei tekitanud probleemi, aga vot nüüd see,
kes seal ilmselt kogu seda asja juhtis, kamandas,
see oli varsti minu selja taga ja ma tundsin,
kuidas minu kaamerarihma tiritakse.
Ja kui ma ümber pöörasin, nägin ma seal kaameli otsas üleval
kõrgustes ühte Toa Reegi või, või kuidas me teda nimetame
araablast või ma ei tea, mis rahvusest ta võis olla,
nägu oli nagu oli ja nina nii kinni kaetud
ja ja andis vihjet, et ma tahan seda kaamerat endale saada,
nüüd mida sa seal ikkagi tegid ja missa filmisid
ja nii edasi ja seal me siis natukene tirisime seda rihma
ikka edasi-tagasi ja, ja mina jään alati rahulikuks
sellistes olukordades. Ma olen ikka väga palju kogenud mindoni,
muda kamakatega visatud kui kividega loobitud erinevates
maailma paikades, kui ma seda videokaamerat olen käivitanud,
aga olen alati ei saanud selle ära teha,
mida ma olen tahtnud ja sain ka seekord.
Ja lõpuks ta lasi sellest rihmast lahti ja ma viisakalt ütlesin,
et ma nüüd lahkun, et mul ei olnud ju vaja rohkem filmida,
kõik oli, ole. See seik meenutab mulle kangesti ühte minu seiklust Sudaanis.
Olime seal ka kõrbes ja kõrbekaevu juures olid parajasti üks
kohalik hõim, Nende nimed on Abavdad ja nendel oli siis nii,
et nad toolid siis endale siis Me päeva veevarusid sinna
kaevu juurde tooma, neid oli hästi palju.
Neil kõikidel olid põhiliselt vee anumad,
olid nahast, tohutu suured lähkrid mis olid siis kaamelite
ja eeslite selja mõlemal pool ja siis oli seal kaev
ja seal nad tegutsesid, aga meie kohalik giid oli sellevõrra ettevaatlik,
et ta läks kõigepealt nendega läbi rääkima. Rääkis kohe päris pikalt ja näis, et see ei olnud sugugi lihtne,
aga lõpuks jõudsid mingile kokkuleppele ja siis me tulime
sinna lähemale ja ostsime siis nagu noh,
viisakast kaugusest nagu pildistada, filmida,
mis seal toimus, aga see oli, see oli täiesti vapustav,
siin mul olid siis hobused seda vett sealt kaevust tõmbamas,
seal olid, eeslid tõmbasid ja seal oli see anum,
millega seda vett kaevust võeti, oligi nahast hiigelsuur
lähker ja seda siis vinnati nagu ülesse. Ja, ja siis nad ühesõnaga tegutsesid seal väga pikalt,
naised, mehed, lapsed, Kaasas olid neil seal veel kitsad ja,
ja veel muud loomad ja, ja siis, kui nad said kõikamad,
veed võetud, siis nad läksid pikas karavanis oma külasse tagasi,
ma küsisin, et mis rahvas, need ka fakt,
et on ja sain siis teada, et nemad on erakordselt vaene
ja erakordselt uhke rahvas, kes tahab siiamaani elada nagu
vaba kaamelikaravanide kaubavedajatele, aga tänapäeval ei
mängi hästi välja, nad elavad kile onnides pöörases vaesuses
ja kuidagimoodi saavad siis ots-otsaga niimoodi kokku,
et vaatavad ühest külast, mida inimesed soovivad osta. Siis sõidavad kammerlik Aremoniga teise külasse,
küsivad, et kas teil seda on, ja pakud vastusele eelmise
külakaupu ja niimoodi nad vahendavad neid kaupu saavad
kuidagi hakkama.
Ühesõnaga erakordselt uhke, erakordselt konservatiivne ja,
ja siiamaani 10 küünega oma eluviisist kinnihoidev rahvas
ja see elu selle kõrbekaevu juures, see oli väga
fantastiline meenutus, lihtsalt sinu lugu,
aga aga nüüd edasi läksite ikkagi veel sinna kirde poole
ja seal on siis juba väga kaugel on üks niisugune platool,
mida nimetatakse Eneedi platooks ja see on juba siis päris kõrbeline. Ja see on tõeliselt vaatamisväärt paik ja ta on muidugi
maa-alalt väga suur, nii et me liikusime seal ringi neli,
viis päeva ööbisime siis erinevates kohtades telkides
ja need öömajad niinimetatud öömajad olid siis tõeliselt erilised,
sest et ma ei ole oma elus nii kaunites kohtades püsti,
pandi telgi ukselt või telgi vahelt seda vaadet vaadanud.
Ja miks nad erilised olid, no kõigepealt seal on üks maailma
suurimaid kaari. No need on kõik liivakivist valjuliia ütleme siis looduse
toimel erodeerunud niisugusteks, nagu nad praegu on
ja selle kaare igal asjal on seal oma nimi,
seonaloobagaar, selle leiab igaüks internetist üles,
seda on väga palju pildistatud, sinna on isegi üks
atraktsioonide firma noorfeis teinud suurepärase video,
kus nad köitega ronivad sinna otsa.
Kui palju see lubatud võiks olla, on iseküsimus,
aga kedagi seal ju ei ole, inimesed ei ela,
keegi ei keela ega, ega ei kontrolli, aga aga kui,
kui suur ta on suur ta on 120 meetrit kõrge. 120 meetrit, katsume siin, see andis või Tallinnas kujutleda
mingit 120 meetrist hoonet ja see ulatub siis ikka ikka
paljudest kirikutornidest kõrgemale. Ja see kaar on kuskil 76 77 meetrit pikk.
Nii et kui sa internetist neid kaari siis otsid,
mis siis maailma kõige vägevamad on, siis seal on erinevad numbrid,
aga on ka paigutatud teda, Hiinas on kõige suurem,
seda keegi esikohalt ära ei lükka, aga on paigutatud teisele kohale.
Mõnikord on ta neljandal kohal, nii et, aga no vaatamist
väärt on ta igal juhul ja sealt läheb siis edasi kanjon.
Ja seal, kus ma telgis olin, kahes kohas,
ühes kohas on Julia kaar, mis on väga väike,
aga ta on erilise kujuga ja asub või nagu sellise
kaljumäestiku vaid vaid erinevate kalju formatsioonide otsas. Nii et ja meil olid sel ajal, kui me seal olime,
täiskuu ööd.
Nii et meil ei olnud taskulampe tarvis, päike loojus ära,
siis läks natuke aega ja see täisku tuli välja.
Ja mina sättisin oma telgi just sinna, kus täiskuu paistis
otsesest kaarest läbi.
Nii et see oli maagiline vaatepilt, see oli,
see oli midagi, midagi sellist, mida ma ei ole kunagi kogenud. Ja siis olime me ühes labürindis näiteks kutsutakse OYO labürint,
mis moodustub ka nendest kalju formatsioonidest
ja tõeliselt ongi, sõidad autoga sinna kitsast kitsast
vahest sisse, paned sinna telgid püsti ja edasi lähed
jalutama ja see Laburynton big erinevatesse suundadesse
kulgedes ja ma kõndisin seal, tegin seda videot erinevate
nurkade alt ja, ja. Ka omamoodi täiesti ja malevist ist olen näinud videot
sellest seal selles videos oli niisugune nagu lugu,
et üks kohalik, kogu pere, noor kaamel oli läinud
kaamelikarjast ära ja sinna kuskile labürinti vahel läinud.
Poeg oli olnud tähelepanematu isa, saite peale väga kurjaks
ja siis otsida üles video oligi niimoodi,
et kuidas ta siis vahel nii kitsad, et powski vaevalt läbi
mahtus ja nad on täiesti lõputud, seal võid ära eksida
ja kuidas poiss seal siis jooksis ja magamine poega hüüdis. Ja kõik lõppes õnnelikult, ta sai selle lõpuks kuskilt kätte.
Aga see meeletult kitsaste käikude labürint,
see on, see on tõesti uskumatu uskumatult suurel alal.
Ja, ja ilmselt kui sa lähed sinna oma peadesse,
võid sinna ikka nii ära eksida, et ei saagi enam. Ei, absoluutselt ja ja need kanjonid on ka erilised,
et seal on mitu-mitu kanjonit.
Me käisime vist kahest kanjonis.
Üks on nendest kõige kuulsam Celta Tarkey kanjon,
kus kaamelid tulevat vett jooma, sest seal on säilinud,
kus on rohkelt vett, kuhu sa saad nagu selle kaamelikarjaga
ligi ja, ja on ka üleval selline vaatepunkt,
kus sa saad seda kõike siis nagu trooni pealt,
eks ole jälgida, droonid on muide Tšaadis keelatud,
trooniga sa sinna sisse ei saa ja ise soneid droonipilte
teha ei, ei õnnestu. Kaamelite hulkur, röögatu, kaamelite hulko,
röögatu jaagu, meie seal kanjonis olime siis sellist
vaatepilti Te ei olnud, aga meie nendest internetivideotest,
mida teised teinud, on seda võimalik näha.
Aga ta oli sellegipoolest võimas ja mis on huvitav,
et seal on ka säilinud kas neli või viis krokodilli kes veel elavad,
kõik muud? Lõvid on ka kunagi olnud, aga need on kõik välja
surnud selles piirkonnas või välja suretatud. Aga krokodillid pidid veel olemas olema,
mina seda ei kogenud, ei näinud ühtegi ka seal peesitamas
päikese käes, aga kirjade järgi neid seal on
ja Youtube'ist leiab ja, ja, ja siis loomulikult igasuguse
helis kujulisi formatsioone, millel on siis pandud ka nimed
nagu elevandikujuline kalju ja sõrmede kujuline kalju
ja seal on ainult üks probleem on see, et kui sa autost
välja padja neid eri nurkade alt pildistama
või filmima lähed, siis pärast on sul püstihull tundide
kaupa tegutsemist, sest seal on üks taim,
mille kohalik nimi on gramgramm ja see on nagu meie takjas
ja ta tuleb sul saabaste sokkide külge sadades
ja nad on väiksed ja seal on neid okkaid ikka päris päris
palju ja minu häda oligi selles, et ma siis pärast tund aega
ühes kohas välja hüpates kookisin neid autos ära ja,
ja siis nad jäävad su sõrmede külge ja mul on praegu üks
veel siin sõrme sees ja eile perearsti juures käija sülitasin,
üritasime koos seda sealt välja ajada. No ma ei tea, kas õnnestus, mitte ta ei tee valu,
aga pintsettidega pärast sõrmes sõrmedest neid välja ajades
on ju see oht, et sa murrad, need Nad on nagu akaatsiakujulised,
siuksed okkad, nad ei ole küll nii pikali
ja nii teravad, aga nad jäävad igale poole külge
ja see on, see on üks probleem, millega sa pead arvestama,
kui sa lähed hoogu ja tahad kõike seal väikse rohu sees
ringi kolades iga nurga alt kätte saada. Buzzuannasele midagi sellist kogenud on,
aga, aga kuna ma olen looduseinimene, siis teistpidi
vaadates milline jumalik võimalus sellele taimele,
et kasutada nii-öelda muulana, et levida,
et selles mõttes sa oled teinud sellele taimele suure heateo,
kui sa sealt läbile Mina olin väga hea, sest ma püüdsin ikka igale poole linaga
ligi pääseda ja, ja seda kooki, mis tuli ikka päris,
aga lõpuks väsitas ära ja siis ma tõmbusin natuke taga. Muidugi sa elevusse satud, siis nii tühistas,
ei pane tähelegi, üldse. Aga seal oli veel üks looduslik eripära,
me sõitsime nimelt kaks päeva läbi murdi alangu mis jääb ka
sinna piirkonda ja seal pilt muutus selles mõttes,
et seal ei ela mitte kedagi, seal pole ka mingisuguseid loomi.
Kui loomadest rääkida, siis ma nägin natukene ka sell,
üksikuid mitte, küll seal, aga seal kalju formatsioonide
vahel jaga mingit uuriksi taolised Anti loobid vist.
Sa tead seda parem. Kuidas nimed on ja, ja murde along iseenesest
geograafiliselt on hästi kuulus paik ja nii edasi,
aga seal, nagu selles mõttes nimi petab ära.
Et alangu puhul sa kujutad ette, et seal on siis nagu mingi
vesi voolab ja on rohelust ja nii edasi,
aga midagi sellist seal ei ole. Seal on liivaküünid ja neid liivad öine mööda päevi sõites
sa saad ka väga imelise elamuse tuuled ja,
ja ilmastik tekitavad ju sellise laintekujulise pindala,
kus noh, jätad ju ainult oma jalajäljed,
kui sa sinna kõndima lähed ja varsti on need jälle kadunud.
Ka maagiline vaatepilt ja me ööbisime ka seal
ja seal olid päris tugevad tuuled, need telgid tahtsid õhku
tõusta vahepeal ja aga jäime kinni. Nii nagu olime seal kerevoolile minnes mudas,
siis seal me olime kinni kordades liivas
ja sellega juhid arvestasid nii, et sai ikka päris suuri
trikke tehtud ja hoogu võetud, kui sinna düüni otsa
kihutasid ja, ja pärale jõudsid, aga, aga teine auto ei
jõudnud ja siis tuli appi minna ja noh, nii see värk seal käib,
aga üks eripära, mida võib-olla sinagi nii hästi ei tea,
on see. Sealt leiab ka vanu, nõukogude aegseid tanke
ja meie käisime mitmes paigas, kus need tankid on seal,
mitte liiva sees, vaid selle liiva peal nad ikkagi niimoodi
sinna vajunud kuhugi ei ole. Neid on kolm-neli tükki, võib-olla kobaras kogunenud tankid
läbi kõrbe, siis need on pärit möödunud sajandi 80.-test aastatest,
kui oli üks kolonel nimega Gaddafi Liibüas võimul
ja tema üritas seda Põhja-Tšaadi piirkonda korduvalt vallutada,
kuna seal on ju maavarad, mida väga ihaldatakse,
nii naftat küll mitte suures mahus, aga mingi mingis osas
ja loomulikult siis seda uraani, mida on ka niigeris ja,
ja seal oli neid sõdasid kümnekonna või enama aasta vältel
ikka päris päris mitmeid ja, ja nüüd on siis need omaaegsed tankid,
mis ta siis ilmselt Nõukogude Liidu Kassai,
mida ta siis kasutas ja need on siis seal jäänud vedelema
ja kuigi ma sain aru, et Tšaadis praegu üritatakse neid seal
ära koristada, aga ilmselt neid on ikkagi väga palju ja,
ja sai seal turnitud, huvitavaid pilte tehtud
ja sellel viimasel sõjaetapil, mis on aastast 1987,
kui ma õigesti mäletan, on väga huvitav nimi,
seda kutsutakse toyota sõjaks ja miks teda toyota sõjaks kutsutakse,
sellepärast Toyotad olid Tšaadi poolel nagu need sõiduvahendid,
millega siis need Gaddafi, tankid ja sõdurid sealt minema. D, sest Toyota tega oli seal liiva sees tunduvalt lihtsam
ringi liikuda ka meie liikusime muide Toyota tega ringini.
Nii et selline huvitav ajalooline seik, mida
ega mina ka ei teadnud, ma hakkasin seda uurima seal
kohapeal olles, et nimetati kohalike poolt,
nüüd on siin toyota sõjajäänuseid ja siis ma süüvi siin
natukene sellesse ja sain seda ajalugu natuke selgemaks. Ta ei õnnestunud ja nii see on, aga sealsamas saadis ütleme
tema siis idapiiril on praegusel ajal üsna karmid ajad,
seal kõrval on siis Sudaan, mis on kistud kodusõtta
ja sealt siis pagulased tulevad siia Tšaadi poolele ikka
miljonite kaupa. Jah, aga ma ei saa kuidagi öelda, et ma nägin nüüd neid
Sudaani pagulasi kuskil suuremates asulates
või linnades ringi liikumas, et seda vist nad endale lubada
ei saa, selleks on distantsid liiga suured ja,
ja kus sa seal ikka oled, et olime Tšaadi suuruselt teises
linnas Abach s, mis on 900 kilomeetrit, et noh,
ütleme siis kaardi pealt vaadates ka sinna Ida-või natukene
kirde poole ja seal on väga-väga hea, aga piisavalt hea tee,
muide mis on, neid ühendab? Neid kahte linna, seal liiguvad ka suured bussid ja,
ja igasugune muu trans. Port ABC kuskil Abetsia ümbruses, neid põgenikelaagrid on. Chi ümbruses ilmselt ei ole, aga Petchest on 140 kilomeetrit,
nägin silti, läheb ka asfalt vähemalt linna algusest Sudaani
piirile ja seal peaks olema siis agre linn mida on ka siin
suuremate uudistekanalite uudistes nähtud,
kus siis on üks suuremaid Sudaanist praegu põgenenud
inimeste põgenikelaagreid? Tänud nagu selles mõttes nagu elu seisma ei pane seal Tšaadis,
et näiteks turist saab liikuda sealkandis ikkagi. No Tšaadis on liikumine üldse lihtsam kui Nigeris,
sest et kui niigeris ikkagi ilmselt ka, kui sa tahad osta
bussipiletit võib-olla, et sõita ja meist agadessi,
siis sa võib-olla selle bussipileti saad küll osta,
aga ma ei ole kindel, kas sa sinna kohale jõuad,
tee peal on ikka neid kontrollpunkte päris palju
ja kui sul seda dokumentatsiooni ikka ei ole,
sind tõstetakse bussist maha, aga Tšaadis on ka kontrollpunktid,
aga seal näiteks Mei mingisugust escorti sõjaväelist eskort,
teiega midagi sellist ei olnud ja seda pole vaja,
sest ilmselt Tšaadis ei ole ka neid rahvusvaheliste
rühmituste harusid. Ma mõtlen siin nii Al Qaedat kui ka kui ka islamiriiki,
kes, kes sealkandis nagu väga aktiivsed oleksid,
et niger jääb nagu selle ema oli.
Piir on ju ühine sinnakanti, kus, kus nad rohkem aktiivsed
on seal, seda sõjaväelist eskort. Tühist turist ka vajab, nii et kui sa nagu Tšaadisin Eesti
kuulaja jaoks nagu kuidagi kokku võtaksid mõne lausega
vähemalt eelmise saate peategelase niigeriga võrreldes on
siis chatis natukene rahulikum liikuda natukene kergem,
veel midagi niisugust. No kui neid kahte võrrelda, siis ma ütleksin,
et Nigeris oli rohkem sellist ajaloolist kultuurilist
pärandit ja liikudes ühest linnakesest teise siis ka need sultanaadid,
millest see selles saates sai räägitud.
Need andsid, et ikkagi sellise lisaväärtuse sellele
Nigeerias käigule, Tšaadis seda osa oli minimaalselt,
pigem oli siin tegemist eripärase loodusega eriti seal kirde
põhjaosas ja eks inimesed on huvitavad ju igal pool. Ta oli ka Tšaadis väga palju sellist, mida nagu ma juba mainisin,
need kaamelikaravanid Ki, kus inimesed ju ka Nende kaamelite
otsas sõidavad ja oma värvikirevatesse riietes vaatamata oma
vaesusele nomaadidena sealt ühest punktist teise liiguvad,
ainult jah, kahjuks neid jäädvustada oli tunduvalt keerulisem. Kui oli Nigeerias ja nii, et ehedat loodust
ja ehedaid rahvaid Tšaadiski ja saar on kindlasti avastamist väärt. Absoluutselt nii, et Hendrik oled Tšaadi kindlasti oodatud.
Kui sa plaanid, plaanid sinna minna, selle oma
reisiplaanidesse võtta, et sa leiad seal. Mina panen oma kõrva taha, kogu see Kesk-Aafrika on selles
mõttes oma riikidega minu jaoks üsna läbi käimata ala,
et, et seal on raske liikuda ja selle võrra Põnevat kõik kaasa arvatud, saad.
Aitäh sulle, Mart, aitäh, Henrik. Siin kuuldus nüüd veel kord seda Tšaadi kõige suurema
rahvakillu Saara rahvamuusikat.
Nad mängivad siin oma rahvuspilli, mille nimeks on palafon.
Ja meie tänane saade saab otsa saade, kus ajasime juttu
Altsooga Tšaadi teemadel ja järgmise Aafrika rännusaate
teemaks saab olema juba uus riik.
Selleks seischelli vabariik. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
