Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
Tere. Me oleme nüüd oma saatesarjaga ringi liikumas ühes
sellises Aafrika riigis nagu Sudaan.
Ja eelmises saates kirjeldasin meie päris pikka retke seal
Sudaani põhjaosas.
Aga tänases saates läheme Sudaani pealinna Toomi.
See on üks niisugune suur ja üsna laialivalguv linn Niiluse
jõe mõlemal kaldal seal Sudaani keskosas
ja rahuajal elas seal tublisti üle kuue miljoni inimese. Kuid kui palju seal praegu elanikke on, seda ei julge öelda keegi,
sest juba viiendat aastat on linn kistud kodusõtta
ja väga paljud elanikud on linnast põgenenud.
Nii et Artuumil on parajasti Nüüd käes väga rasked ajad. Sedamoodi algab siis üks võrdlemisi nukker
ja mõtlik laul.
Selle laulu araabiakeelne nimi on ana Sudaani ana
ja tõlkes tähendab see, et ma olen su taanlane.
Niisiis selline patriootlik laul, aga mitte võidukas,
vaid vastupidi, selline Sudaani rahva praegustele
kannatustele pühendatud laul.
Ja päris muusikalõigu alguses kostis ka ju veidikene seda
ähvardavat sõjakopterit. Mürinat ja see laul ongi õieti pühendatud nendele
miljonitele Su taanlastele, kelle praegune elu on täiesti
rööbastelt välja löödud ja kes on oma eluga täiesti sassis.
No meie käisime seal Hartumis väga napilt enne kodusõja
algust 2018. aastal siis oli kõik veel rahulik,
me tiirutasime seal linna peal päris laialt ringi
ja saime selgeks nii mõnegi asja.
Näiteks selle, et see praegune Hartum koosneb tegelikult
kolmest varasemast linnast, mis on omavahel kokku kasvanud
ja need linnad olid siis vanasti selliste nimedega nagu
Hartum põhja Artum ja umbTurmann. Aga linnad laienesid, nad asusid seal Niiluse jõe erinevate
harude kallastel.
Ja kui nad siis laienesid, siis ühendati need omavahel
sildade ja teedega ja nii saigi sellesse tänane suur Artum.
Ometi on sealgi igal sellel linnaosal järel seda endist nägu,
nii et see südalinn või siis vanalinn.
See, see Artum, see on siis kõige vanem osa,
seal on kõige rohkem ajaloolisi ehitisi ja seal on ka siis
need valitsushooned. Aga põhja Artum on peamiselt niisugune tööstuslinnaosa
ja see Undurmann on siis kõige rahvarohkem linnaosa,
ma ütleksin, niisugune laialivalguv araabiapärane tohutu
keerulise tänavarägastik uga ja seal on elanud ka põhiosa
sellest Artumi linna elanikest.
Ja kui ma nüüd täna sellest Saardumist räägin,
siis päris palju aega pühendaksin ma kahele väga huvitavale
traditsioonilisele vaatemängule, mida me seal vaatamas käisime. Esimene oli siis niisugune usu tallitus,
mille nimeks oli tervishid, tants ja teine Sudaani kõige
iidsem rahvaspordiala Nuuba maadlus.
Ning olgu ka märgitud, et tänase saate tegemisel on
kasutanud varasemate saadete materjale, mis oli esmakordselt
eetris 2019. aastal.
Aga. Tahaksin seda saadet nüüd hoopiski sellest milline ootamatu
elamus tabas mind siis, kui olime öise lennuga jõudnud.
Artoomi oli üles tõusnud ja vaatasin hotelli aknast välja. Seal oli hästi avarad aknad, akende taga passid,
palmid, neljakandilised kuubiku moodi valged majad seal rivis,
noh tüüpiline troopilise islamimaapilt, tegelikult selles
midagi imelikku ei olnud, aga imelik oli valgus.
See oli täiesti aru saama, et väljas oleks pidanud olema
sinine taevas ja särav päike.
Mitte midagi sellist ei olnud, ei olnud ka vihmapilvi,
vaid kogu taevas oli mingis väga arusaamatus vines. See oli hästi.
Kas värvilt selline kollakaspunane väga halvaendeline värv oli?
No umbes nii nagu võib-olla ulmefilmides kujutatakse
maailmalõpu tulekut ja ma ei saanud mitte millestki aru,
aga mulle tuli meelde juba aastaid tagasi hoopis teisel
mandril teisel reisil ma olin näinud sellist taevast siis
Aasias Malaisias, Malaisia pealinnas, Kuala Lump puuris
ja seal oli ka sama värvi taevas ja päikest ei olnud. Ja tookord oli põhjuseks metsatulekahju.
Seal Malaisias on üks suur saar Sumatra,
seal olid siis nädalate kaupa olnud tulekahjud
ja nüüd oli hakanud tuul sealtpoolt puhuma
ja kattis kogu taevasele tossuga kinni.
Ja seal ma mäleta tahan, Kuala Lumpuris oli see,
et kui sa seal ninaga tõmbasid, noh täitsa selgesti tundsid
ikka sellist noh, vingu lõhna kohe täiesti. Värv oli sama, nüüd ma siis tegin rõduukse lahti
ja nuusutasin siin seda, et kas ka vingulõhna mitte mingit
vingu lõhna ei olnud, oli selline väga kuiv õhk,
tolmune, aga üsna tuulevaikne akne täiesti arusaamatu,
siis ma läksin hotellitöötajate juurde ja küsisin,
et mis siin nüüd siis õieti lahti nii on
ja nemad siis ütlesid, et see on Sahara kõrbetormist.
Vot sellesama linna ümber on ju mitmes ilmakaares lõpus
Sahara kõrb ja seal on nüüd möllanud mitmeid päevi,
hästi võimas torm, see on tõstnud tohutul hulgal liiva
ja tolmu taevasse ja see ongi taeva ära varjutanud. Aga nüüd ütlesid, et see ei ole väga probleem,
probleem oleks, kui see torm jõuaks siia tänavat,
teleküsisin, kas niisuguseid asju on juhtunud
ja et aastas mitu korda juhtub, et siis on ikka nii,
et ära toast nina välja pista.
Meeletu tuul, palmid murduvad, majade katused lendavad
ja see võib kesta mitu päeva.
Aga see, tänane, see pidi olema niisugune,
et kuskil kümnete kilomeetrite kaugusel kusagil kaugel
kõrbes see torm on olnud ja lihtsalt tõstnud tohutu palju
tolmu taevasse. Et pole mingit muret, et küll see varsti ära kaob,
nende ennustuse järgi isegi võib-olla täna õhtul saab
taevast näha.
Ja eks me siis ei muretsenud ka, et Meile tuli sinna hotelli
siis giid ja läksime esimesele retkele.
Ja see esimene retk oli siis niisugune, et läheme vaatama
seda tähtsat kohta, kus ühinevad Niiluse jõe kaks kõige
suuremat haru. See Hartuumi linn tegelikult kunagi ajaloos just sellel
põhjusel siia tekkis, et, et siin on see jõgede ühinemise koht.
Ja me läksime nüüd seda otsima kunagi väga kaua aega tagasi.
See linn tekkis siia just sellepärast, et erinevatelt jõe
harudelt tulid siia kokku laevad ja siis vahetasid siin kaupu,
nii et see oli nagu suur kauplemisplatse jõgede ühinemiskoht.
Ja siis juba kuskil 200 aastat tagasi oli niimoodi,
et siia ehitati juba päris kindlus ja sõjaväelaager. Sest see oli ju ka võtmekoht, et kontrollida kõiki,
neid jõeharusid ja liiklust seal jõeharudel.
Ja sedamoodi see Artum kunagi tekkinud.
Ja nüüd me läksime jah, seda vaatame seda ühenduskohta
ja minu üllatuseks see oli üsna looduslik.
Nii et läksime mingisugusest linnaäärsest võsast läbi mööda jalgrada,
võib-olla kunagi olid ka seal mingid majad,
aga praegu olid seal igatahes varemed ja võsa
ja siis jõudsimegi täpselt sellesse kohta,
kus siis ütleme siis niimoodi, et kui seisad näoga põhja poole,
siis vasakult poolt tule. Üks jõeharus on siis Valge Niilus ja paremalt poolt tuleb
siis teine jõeharu, see on sinine Niilus
ja otse sinu pilgu ees ühinevad ja sealt saab alguse siis
päris nii ilus mis voolab siis tuhandeid kilomeetreid läbi
Sahara kõrbe ja jõuab lõpuks Vahemerre välja.
Nüüd mõlemad jõeharud on ju ilmatu põnevad
ja selle sinise Niiluse, kus kokku on kuskil 1500 kilomeetrit.
Aga teine haru, see valge Niiluse, see on pikem,
see on kuskil 2000 kilomeetri pikkune ja saab alguse Lõuna-Sudaanist. No järvest.
Ja muidugi mõelge ise, nimed, sinine Niilus,
Valge Niilus, see on silmad ka huvitav vaadata,
et kas on siis üks sinine ja teine valge.
Ja kui ma nüüd siis oma silmaga võrdlesin seda kahte Niilust,
siis peab ütlema, et see värvivahe oli väga väike,
ei olnud, kumbki neist ei valgega sinine,
nad olid pruunikad, läbipaistmatud pruunikat,
veed, aga see valge Niilus oli, no veidikene heledam sinine
Niilus oli natukene tumedam, aga tegelikult olid ikka
mõlemad pruunikat värvi. Ja huvitav oli vaadata, et kui need kaks tohutu suurt jõge
nagu ühinesid siis alguses, kui see päris Niilus algas,
siis oli isegi üks kallas sellest päris Niiluse veest
natukene heledam ja teine tumedam, aga kuskil mõnesaja
meetri pärast nad olid juba nii segamini,
et et siis enam vahet ei olnud, igatahes geograafiliselt
väga tähendusrikas paik.
Aga meie giid rääkis siis sellist huvitavat asja,
et noh, nii ilus on alati seal nendele rahvastele olnud püha jõgi. Ja et praeguse aja nii pidiga siin Artumi ümbruses olema
mingeid kombeid ja traditsioone, mis on seal Niiluse jõega seotud,
näiteks kui sünnib väikene laps, siis paljud emad toovad
selle vastsündinu siia Niiluse kaldale ja pesevad selle püha
veega seda maimukest.
Või et siis jälle, kui pruutpaarid abielluvad,
siis üks osa traditsioonist on see, et nad tulevad siia jõe
äärde ja teevad siin mingisuguseid rituaale
ja ka surmaga seotud rituaale. Näiteks kui üks vanapaar on hästi kaua elanud
ja üks kaasadest sureb ja maetakse maha,
siis 40 päeva pärast seda, kui ta on maetud,
siis tuleb see lesk siia jõe äärde ja siin teeb jälle läbi. Mingeid oma kombetalitusi. Siia vahele kooldus nüüd taas üks lõik sellest tänapäevasest
mõtlikust laulust kus korrastatakse Su taanlaste kannatuste
üle mida nende kodusõda on kaasa toonud ja. Kodusõda on päris hullusti räsinud ka Sudaani pealinna.
Nii et näiteks seal Artuumi kesklinnas on paljud
valitsushooned ja mošeed varemed, kes ja mahajäetud.
Ja see Artoomi tohutult suur keskturg, kus meiegi käisime,
on maha põletatud ja mahajäetud ja üleüldse näeb suur osa
Artoomist praegu välja nagu mingi kummi linn.
Ja kui ma nüüd mõtlen selle peale, kui me ise neis paikades
käisime igal pool kihas elu, siis tuleb ka endal hinge
teatud nukrus. Aga jah, 2018. aastal oli siis kõik veel ilus
ja seal siis käisime kõigepealt vaatamas seda islami usutalitust,
mille nimeks tervisside tants ja siis ka Sudaani kõige
iidsemat rahvusspordiala Nuba. Sellised Allahhet ehk jumalata püüdvat hääled koos trummipõrin,
aga kuuldused siis tervissite usurituaali alguses.
Seal oli siis mungad ja palju muud rahvast.
Nad kõndisid kätest kinni hoides üheskoos
ja nii-öelda soojendasid ennast rituaali jaoks üles.
See kõik toimus suurel avaral tolmusel väljakul.
Seal oli koos sadu inimesi ja enamasti olid need kohalikud moslemid,
kes kandsid, nagu seal Sudaanis kombeks on valgeid maani
ulatuvaid riideid. Nende hulgas hakkas selgesti silma siis terviseid,
nemad kandsid siis erkrohelisi riideid ja neil olid ka
rohelised mütsid.
Ja oli näha seal seltskonnas ka meiesuguseid,
võõramaalasi, need tunned kohe ära euroopalikes riiet suhtes uudishimulikud.
Ja see on huvitav, et nüüd see, kuhu me tulime,
see on üks väga väheseid islami usutalitusi Sudaanis,
kus võõramaalaste ja teiseusuliste kohalolek on üldse
lubatud veelgi enam, võõramaalased Ta on lausa sinna oodatud
ja isegi tohib pildistada ja filmida. No võiks siis mõelda, et see on mingisugune niukene turistietendus,
aga seda ta mingil juhul ei olnud.
Kui see juba seal täie hooga oli käima läinud,
siis oli täitsa selge, et see oli ikka täiesti tõsiusklik rahvas,
kes pidas hardunutuma tseremooniat.
Ja meie lihtsalt nagu sulandusime sellesse suurde peresse
ja ja osalesime sellest.
Ja et niisugune islamirituaal siin ranges islamiriigis on,
avad võõrastele, see on erakordselt haruldane. Enamasti Sudaanis niimoodi ei ole, kõnelemata siis sellest,
et võid veel isegi pildistada.
Ka meie giid, kes meid siia tõi, rõhutas seda,
et täna reedesel päeval see siin siis toimub,
see reede on ju moslemitele nagu pühapäev,
kõige tähtsam päev nädalas.
Aga niisugusi, tervishite tantse korraldatakse Artuumi
õmbluses mujalgi, aga mitte kusagil mujal ei lubata sinna
võõraid osalema. Ainult see siin on igaühele avatud.
Aga nüüdse tantsutseremoonia läks lahti niimoodi,
et kõigepealt algas rongkäik, niukene paraadi moodi rongkäik,
kus sajad inimesed kulgesid suures kolonnis,
hõiskasid, laulsid, tagusid trumme, lehvitasid rohelisi islamilipp,
Pepe ja kõndisid muudkui edasi-tagasi selle hauakambri
ja mošee vahet.
Aga siis mingil hetkel lagunes kogu see rongkäik laiali
ja siis hakati tekitama inimestest ringi ümber selle suure
tolmuse väljaku. Ja eks meiegi siis võtsime sinna pealt vaata et ringi.
Ja natukene seal häiris selle korraldamise juures see,
et seal meie ette tulid kohalikud korraldajad
ja nad lihtsalt tõukasid meid kätega niimoodi kaugemale kogu
aeg sinna serva poole tulid aina uuesti,
et minge ikka veel kaugemale, minge ikka veel kaugemale.
Tehke rohkem ruumi.
No ma ei tea, miks nad seda just kätega pidid tegema,
aga mõtlesin ise omast peast nende vabanduseks,
et noh, et me oleme ju võõramaalased. Ta araabia keelt ei oska ju siis kätekeel on nende meelest
kõige õigem.
Aga kui me siis saime selle platsi ilusti niimoodi suureks vabastatud,
siis kõndis meie eest läbi üks eriti värvilistes riietes asjamees.
Ta riided olid väga uhked ja tõesti eksootilised,
seal oli kollast, punast, musta ja rohelist värvi käes oli
tal suur viiruki nõu sealt voogas välja paks viirukisuitsu
ja seda ta siis teise käega niimoodi hajutas meie peale
laiali nagu õnnistas meid või kuidagi ja viiruk lõhnas hästi
ja mehel oli selline hästi kaval ja tõesti siiras naeratus näol. No oli ilmselge, et ta suhtus meisse tõesti sõbralikult
ja julgustas meid siis kaasa lööma.
Selles tuleb ja ka need kohalikud inimesed seal ümber,
me olime kõik ju tihedalt seal üksteise kõrval,
nemad olid ka väga sellised heatahtliku,
ole koga ja väga sõbralikud.
Ja mu imestuseks üks seal täitsa minu kõrval oskas isegi
inglise keelt ja kui veel siis rituaal polnud alanud,
siis sattusime veidikeseks ajaks kõnelema
ja ta püüdis siis mulle seal kuidagi seletada seda,
et mis siin toimub ja, ja miks niimoodi ollakse
ja ta jutt oli umbes selline, et täna oleme kõik sõbrad,
see on siin kõige tähtsam, et tuleb olla hästi
ja tahtlik, avatud ja siis tuleb niisugune üksmeelne arusaamine,
et me läheme osa ühest väga tähtsast suurest tervikust,
noh, midagi sellist rääkis, ilus jutt, natukene segane. Aga minule meeldis, et selle jutu sees ta ei nimetanud
kordagi ei Allahi nime EKK islamit ja nimetas selliseid
üldinimlikke põhimõtteid, mis ju iseenesest on täis sümpaatsed.
Aga ega me kuigi kaua rääkida ei saanud,
sesse trummi põrin läks tugevamaks ja rütmilisemaks.
Ja siis kogu see inimeste hulk seal väljakul hakkas samas
rütmis kaasa plaksutas, võtame, kõik olid kuidagi väga rõõmsad,
skandeerisid ühiselt araabia keeles palveid arvatavasti. Ja see kõik tekitas siia kuidagi sellise elevuse
ja sellise energia nagu hea energia.
Ja selleks ajaks olid siis ringi sisse kogunenud juba tervissid.
Ja ma panin tähele, et mitte sugugi kõik ei kandnud ainult
rohelisi riided.
Ühel oli nagu ma näiteks märkasin õlgadel selline noh,
nagu värviline lapitekk koosnes erinevat värvi lappidest
väga isevärki selline mantel või midagi sellist,
teisel oli seljas selline lai leopardi mustriga rüü
ja selle rüü servades olid pikad narmad. Ja kolmas näide näiteks oli küll roheliste riietega,
aga kandis oma kaelas tohu.
Tal on hulgal helmekeesid, need olid suuremad
ja väiksemaid nendel, nii palju et ta oli nende all lausa
lookas ja tema müts, see oli kirjeldamatult selline eksootiline,
ta oli mitmevärviline, seal küljes olid igasugused tupsud
ja Kuljused ja muud asjad.
Nii et see mees mõjus küll ausalt öeldes mitte nagu mingi
väga tagasihoidlik munk, vaid pigem võib-olla nagu mingi tsirkusekloun. No kui niimoodi üldiselt öelda, siis terroristide tants
tundus kaootiline ja kontrollimatu.
Näiteks üks tervisch kulges edasi nagu hüpeldes kargas nagu
kits ja kordas neid suuri hüppeid aina uuesti
ja uuesti, niimoodi lõputult.
Aga mõni teine näiteks raputas pidevalt omapead hästi
hoogsalt ja ülakeha ja, ja ainult seda tekigi.
Ja üks näiteks viskas ennast lausa tolmu sisse siruli
ja vehkis käte-jalgadega taeva poole. Aga ma ise kahtlustan, et see oligi nende mõte tegelikult.
Et kui mõelda, mida nad siia tegema tulnud tervissid,
pidid unustama kõik omamaised mured tundma ennast vabana
ja sõltumatuna täiesti ennast unustama, unustama ümbruse
ja jõudma siis sellisesse seisu.
Koosta unustabki kõik maise ja saab siis täitsa isikliku
ühenduse jumalaga.
Aga nende tantsivate munkade seas oli siis ka keerlevad munki. Kaugeltki mitte kõik ei keerelnud, aga mõned siiski ööd
näiteks keerlesid ühe koha peal sellise mõõduka kiirusega,
teised jälle omaette, andsid aina Gerlemisele hoogu juurde.
Ja kõige pöörasem tants oli sellel mehel,
kellel oli leopardirüü seljas.
No ma enne rääkisin temast.
Ta hakkas juba enne silma, tema tegi tõesti lausa imetrikke.
Ta siis keerles ühe koha peal niimoodi, et üks jalg oli
pidevalt õhus, nii et ühe jala peal keerles ja,
ja aina kiiremini ja kiiremini ja ei kaotanud seejuures
kordagi tasakaalu. Aga sellest suurest hoost läksid need narmad ta rüü küljes
igasse ilmakaarde laiali ja tal olid sellised hästi pikad
tumedad juuksed.
Ja kui ta niimoodi püksildotesse hullumeelset keerles,
siis need tumedad juuksed ka niimoodi kaardust igale poole laiali.
Täitsa fantastiline pilt. Nii aga läheme nüüd meie Sudaani saates sellelt tervisside
tantsutseremooniat vaatama seda teist omapärast Sudaani traditsiooni,
hästi pika ajalooga, seda Nuuba maadlust
ja sellele maatusele me sattusime õieti oma Sudaani reisi lõpupäevadel,
siis me olime juba tiiru seal riigis teinud
ja enne äralendu tulime siis tagasi Artoomi
ja tuli välja, et see maadlus välja, see on üsna selle
tervishid tseremooniapaiga lähedal sealsamas Undormaanis. Aga nüüd jällegi, et aru saada natukene,
mis asi see Nuuba maadlus on ja kui sügavale ajalukku,
kui ulatuvad ta juured siis pea on paar sõna sellest dist rääkima,
ma olin seda uurinud juba enne Sudaani reisi algust
ja endale nagu selgeks teinud selle, et noh,
see nimi Nuuba maandus, tuleneb muidugi Nuubia nimest.
Lubja on selline antiikaja nimi.
Niimoodi nimetad eriti suurt ala seal kusagil Egiptusest
lõuna pool ja õieti nende sama egiptuse väga vanadel
kujutistel on mõnikord kujutatud juba Nuuba maadlust,
nii et arheoloogid on seda kõike hoolega uurinud. Ja nad ütlevad, et, et juba kusagil 4300 aastat tagasi üks
kujutis mis on siis ühe kõrge egiptuse aukandja Tahotepi
hauakambri seinal, et seal juba seda kujutataksegi.
Ja kui nüüd mõelda nende hilisemat pikkade aastatuhandete peale,
siis Nuba maadluse traditsioon ei ole seal mitte kunagi
katkenud ja see on käinud tänase päevani katkematult välja
ja ka isegi nüüdsel ajal näiteks paljudes Sudaani kõige
kaugemates kolkakülades peetakse neid maadlusvõistlusi üsna
samamoodi nihukest väga arhailist reeglite järgi. Nonii, aga meie siis sõitsime sinna konturmaani linnaosa
servas olevale maadlusväljakule ja ma muidugi kahtlustasin,
et see siin, kui ta on ju suure linna ääres,
et siis päris nii ei käi nagu mõnes Sudaani kolkakülas
ja nii see oligi, et me sattusime üsna tänapäevasele spordiväljakule,
seal olid tribüünid ja hääle kõvendajad ja kõik muu,
mis ühel tänapäevasel spordiväljakul peab olema.
Aga siis edasi läksin oma maadlust seal niimoodi,
et nad olid niimoodi vastastikku need kaks meeskonda
ja siis üks hõikas välja vastasmeeskonnast kellelegi nimepidi. Ja muidugi see, keda ta nüüd välja hõikas,
temal oleks olnud suureks häbiks, mitte tulla ta tingimata
siis tuli võistlema ja siis nad juba võtsid endale selle
võistlus poosi, see oli ka omamoodi huvitav,
nad olid niimoodi üksteise vastus küürus
ja siis kahmasin maast seda tolmu ja lihtsalt viskasid
endale kehale ja kätele ja peale ja vahel kaapisid ka
niimoodi jalaga maad, umbes nagu ähvardades 11. See oli midagi niisugust omapärast.
Ja siis nad hakkasid nagu 11 varitsema, kiirutasid üksteise
ümber ja siis korraga kahmasid üksteisel keha ümbert kinni
ja siis algas päris jõukutsumine pihta.
Ja ma püüdsingi aru saada, et mis reeglite järgi see käib.
Kohe sai selgeks, et üks reegel on see, et jalaga teist maha
panna ei tohi või jalga ei tohi võistluses nagu kasutada,
ainult käte abil tuleb võistelda. Ja samas vastase Javast võib küll kinni võtta.
Üsna tüüpiline oligi see, et teine sai siis oma vastase
jalast kinni ja võttis selle siis haardesse niimoodi,
et enam seda lahti lase, teine siis kekslast seal ühel jalal
püüdis mitte tasakaalu kaotada ja samal ajal siis krahmata
teisel kuidagi niimoodi kinni, et hoopis pikali kukuks.
Ja niimoodi nad seal rüselesid, kuni siis üks sai ikkagi
teise tasakaalus välja ja üsna tihti siis ikka tohutu hooga
nagu paiskas teise siis sinna maha tolmu sisse. Paistis, et, et see põhireegel oli suhteliselt lihtne.
Et noh, kaotaja on see, kes siis esimeseks jalust lendab
ja mingi kehaosaga maad puudutab ja siis,
kui võitja oli selgunud, siis võitja meeskonnast,
keegi võttis selle võitja niimoodi oma õla peale ühe õla peal,
nii et see oli tal kaksiratsaühe õla peal
ja kõndis siis niimoodi sellega võidukalt ümber areeni.
Ja siis muidugi rahvas plaksutas ja siis tuli jälle järgmine
võistlus ja nii edasi, nii seal käis. Ja seda oli ka muidugi märgata, et need Sudaani noored atleedid,
et nad olid ikka väga edevad ja nad ei varjanud ka seda oma edevust,
nad uhkeldasid igal võimalikul moel nagu noored käed.
Nii et selles mõttes pildistada oli väga lihtne,
et nii kui sa fotoaparaadi kellelegi poole suunad,
siis ta tuleb kohe ise sulle lähemale, hakkab poose võtma
ja tegema igasuguseid mehiseid nägusid ja niimoodi,
nii et see oli täitsa selge, et nad nautisid seda,
et neid pildistatakse, et nad on tähelepanu keskpunktis. Ja vot selline ta oligi, nii et kui nüüd mingis mõttes ta ju
oli päris tsiviliseeritud, kui võrrelda mõne võib-olla ka
küla Sudaani maadlusvõistlusega aga teistpidi oli ka siin
ikka küllalt palju omapära. Siinkohal saab meie tänase saateaeg otsa
ja see oli siis saade neist omaenda muljetest,
sealt Sudaani pealinnast Artuumist.
Kuid millest tuleb järgmine saade?
Seal läheme juba järgmisele Põhja-Aafrika maale
ja selleks on Sudaani idanaaber.
Etioopia. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
