Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat teele me oleme nüüd nende tänavuse hooaja
Aafrika saadeti ka jõudnud juba kolmandasse Aafrika riiki
ja selle nimeks on Sudaan ja nii nagu kaks eelmistki asub Sudaan,
siis Põhja-Aafrikas seal Sahara kõrbe kandis.
Ja eelmises saates sai kõneldud sellest Sudaanist kõige üldisemalt.
Et milline on seal siis loodusrahvas ajalugu
ja sai kõneldud ka sellest, et viimastel aastakümnetel on
see maa olnud väga rahutu, alailma on seal olnud ülestõuse
mässe ja praegugi parajasti on seal käimas kodusõda. No meie käisime seal 2018. aastal, reisisime päris pikalt
ja siis veel oli kõik üsnagi rahulik ja me tegime niisuguse
õige pika tiiru otse sealt pealinnast kuni Sudaani
põhjapiirini välja peaaegu Egiptuse piirini.
Ja sealt tulime siis tiiruga jälle pealinna tagasi.
Kokku kestis meie ringreis enam-vähem nädal otsa,
iga päev sai maha sõidetud sadu ja sadu kilomeetrid.
Ja peamisteks sõiduriistadeks olid meil ikkagi maasturid,
tavalise autoga ei oleks seal olnud mitte midagi teha,
teed olid ülimalt viletsad, mõnikord ei olnud neid üldse,
siis põrutasime lihtsalt joonelt läbi liiva
ja kivi kõrbet, aitäh. Ja meie reisi suunanäitajaks, kui nii võib öelda,
oli kogu aeg see Niiluse jõgi.
Nüüd kord liikusime kõrbes Niilusest paremal pool siis jälle
vasakul pool, aga ikka uuesti sattusime Niiluse kallastele
tagasi ja siis oli vaja korduvalt ületada Niiluse jõgi.
Nii et teine tähtis sõiduvahend oli sellel reisil meil ikka
see praam, mis veab inimesi ja autosid ühelt kaldalt teisele.
Ja selle tänase saate põhiteemaks ongi siis need
reisielamused sellelt sõidult. Ja saab siis juttu olema siin kõrbest ja Niiluse jõest
ja meie sõiduoludest ja ööbimist paikadest,
mis olid küllaltki kummalised, erilised,
aga ka huvitavatest inimestest, keda kohtasime,
ja küladest, kus me peatusime.
Nii oli see siis aastal 2018, mis seal praegu toimub,
seda ei taha mitte mõeldagi, sest nagu öeldud,
käib seal praegu väga vihane kodusõda. Miljonid inimesed olnud sunnitud oma kodudest lahkuma
või lausa tapetud.
Aga tol korral sai seal maal täitsa vabalt ringi liikuda.
Ja olgu selle tänase saate kohta Ta mainitud ka see,
et osaliselt on sind kasvatatud ühe mu varasema saate materjale,
mis olid esmakordselt eetris 2019. aastal. Niimoodi algab siis üks tore Sudaani rahvalaul,
laulatekson, õed, Saarajana hiid, nad on siis sellisest perest,
kes on pärit pealinnast Artuumist, aga põgenesid siis
poliitilistel põhjustel laia maailma, jõudsid viimaks välja
Ameerika ühendriikidesse ja nüüd on need õed Saarajana hiid
endale nime teinud.
Muusikutena laulavad muuhulgas ka pärimuslaule
ja see laulmis kuuldus ongi üks selliseid pärit ühest külast
Niiluse kaldalt, sealt keskSudaanist. Kui ma nüüd rääkisin, et meie põhiliseks liikumisvahendiks
olid maasturid, siis enamasti see tõesti nii oli,
aga vahepeal oli meil liikumist ka hoopis praamiga.
Sest iga kord, kui oli vaja minna Niiluse teisele kaldale,
siis tuli aina uuesti kasutada praami sildu üle selle suure
jõe on ehitatud ainult sinna pealinna Hartuumi lähistele aga
põhja pool ei olnud seal ühtegi silda ja kogu liiklus
Niiluse ühelt kaldalt teisele, käib seal siis Gazpraamidega
või paatidega. Noh ja praamiga sõitsime meie sellepärast,
et meil olid ju ka autod, need olid vaja panna praami peale
ja sinna väikse praami peale need siis kiiluti nagu kilukarpi,
mõned ikka küll.
Ja praamid olid niuksed, väikesed vanaaegsed roostes
keredega lärmakate mootoritega.
Aga põnev asi oli selle juures see, et paratamatult
sattusime me nendel praamisõitudel väga lähestikku kohalike
inimestega sest kõik see praamide ootamine
ja praamisõitja peale ja mahaminek ja kõik muu,
see käis seal väga aeglased, kiirustamata
ja siis oli lihtsalt aega neid inimesi märgata
ja tähele panna. Enamasti olid nad siis kaubareisil olev rahvas
ja tüüpiliselt mehed naisi oli väga harva
ja needki tavaliselt siis meessaatjate koos.
Aga seda, mida seal veeti, seda veeti küll väga erinevate
sõiduvahenditega alates suurtest veoautodest,
lõpetades traktorite ja kolmerattaliste mootorratastega,
millel oli taga pirakas käru, need kolmerattalised kärud,
need passid olevat seal Sudaani maarahval eriti populaarsed
ilmselt sellepärast, et need olid piisavalt odavad,
et ka vaesem rahvas neid endale soetada jaksaks
ja kärudes autokastides olid ikka tüüpilised mingit põllu
või aiasaadused. Meeste riietus, noh, see oli see klassikaline Sudaani mehe riie,
selle nimi on jala viia, niisugune valge pikk maani ulatuv
ürp jalas olid, et meestel sellised lahtised sandaalid peas
kas valget turbamiinid või sellised valged mütsikesed.
Mõnikord olid meestel ka pearätikud niimoodi kukla tagant
kinni seotud, need olid nii suured, et kui vaja,
siis sai sellesse rätti mähkida kogu pea
ja kaela. Noh, need olid siis ootamatuteks liiva tormideks,
mis siin üsna tihti puhkevad. Ja meist see kohalik rahvas suurt välja ei teinud,
selles mõttes oli ja rahulik, nad ajasid omavahel oma
külajutte araabia keeles, küllap vahetasid viimaseid külauudiseid.
Aga nüüd üks niisugune võiks öelda loodusnähtus,
millega me aina uuesti kokku puutusime, kui me sealt kõrbest
jälle uuesti Niiluse kaldale jõudsime, olid ühed imelikud putukad,
need olid niisugused pisikesed ja mustad,
meenutasid natukene meie kihulasi, aga erinevalt Eesti
kihulastest Nad ei hammustanud. Selle eest oli neid mõne koha peal tohutult palju,
nii täitsa nagu must pilv oli seal pea ümber
ja siis nad tikkusid sulle silma ja ninna
ja kõrva, igavene tüütus võiks öelda täitsa Niiluse nuhtlus.
Aga meie reisikorraldajad teadsid, et selline nuhtlus võib
meile kaela tulla ja nad olid meid varustanud,
kas siis vahendid ega selle vastu.
Need olid niisugused erilised võrgud. Kui võrrelda sääsevõrguga, siis palju peenema silmaga,
sest sääsevõrgust oleksid need imepisikesed putukad igal
juhul läbi tulnud.
Aga kui tõmbasid siis selle endale niimoodi pähe,
mütsi alla, siis sealt nad läbi ei tulnud.
Hingata oli natukene raske ja ma arvan, et me nägime ka
nende võrkude all päris naljakad välja nagu mingid pruudid
pruudiloori all. Ega kohalikud sellised ei kandnud, noh, nemad olid nende
putukatega ilmselt harjunud.
Aga ükskord seal õhtul Niiluse kaldal praami oodates des
sattusime ka siis õhtusele Balblusele.
Noh, ega õige moslem peab ju päeva jooksul palvetama viis
korda esimest korda päiksetõusu ajal siis keskpäeval,
siis pärastlõunal, siis päikeseloojangul
ja viimaks keskööl. Ja nüüd oli just käes loojanguaegne palve kord.
Nii et need mehed, kes palvetama hakkasid,
läksid testist veidi eemale jõekalda äärde
ja pöörasid siis näod kirdesse, sest just kirde suunas asub
sealt Niilus vaadates moslemite püha linn Meka.
Ja siis nad hakkasid seda oma rituaali korraldama kord
seistes põlvili laskudes pidevalt tipule koogutades
ja palvet pobisedes. Iseenesest oli see päris meelde sööbiv vaatepilt,
sest päike, kõike oli ju parajasti loojumas
ja Niiluse veepind oli värvunud puna kaks
ja siis need pikkades valgetes riietes mehed seal
loojanguvärvides Niiluse vee taustal süvenenult palveid lugemas.
See jäi tõesti meelde, aga ma panin tookord ka tähele seda,
et kaugeltki mitte kõik seal sadamas olevad inimesed ei palveta,
tänud. Ja tegelikult nii see moslemiriikides ongi,
et kui sul on parajasti muud toimetamist,
siis ega seda pooleli ei jäeta. Ta palvetatakse ükskord hiljem, sest islamiusu reeglite sa niimoodi,
et palvetad siis kui aega on, peaasi et päeva jooksul saab
viis palvet kokku ära peetud.
Ja sedamoodi toimetasid ka meie oma maasturite juhid,
et kui me näiteks kihutasime mööda seda kõrbe kusagil,
ega nad siis sellel õigel palve ajal autosid kinni pidanud,
sõitsid ikka edasi kuni esimese puhkepausi nii.
Ja siis hakkasid palvetama. Ja see käis küll hästi kiiresti siis, kui auto mootor oli
välja lülitatud, juht võttis kohe oma palve-vaipa puu kõndis
autost eemale ja siis seal kuskil luidete vahel laskus
põlvili ja hakkas palvetama.
Üks teine probleem seal kõrbes oli mõnegi eestlase jaoks
need ööbimistingimused.
Seal oli siis niimoodi, et Need olid väga erisugused
ja näiteks esimene öö oli minu meelest veel see kõige ehedam,
sest siis me veetsime öö täiesti tühjas liivakõrbes. Magasime seal pisikestes telkides ja see käis siis umbes niimoodi,
et meie autojuhid lihtsalt õhtu eel kihutasid joonelt
Ülekõrgete luidete ja jõudsid siis kuskile suvalisse kohta
tünnide vahel kus oli niisugune pinnas, mis oli tuulega
hästi kõvaks nühitud ümberringi kaitsesid seda tugevama
tuulest luike, et ja nad leidsid, et see ongi õige koht
laagri üles löömiseks.
Noh, meil oli ju kogu kõrbevarustus kaasas kõik toit
ja vesi, telgid ja muu. Nii et autojuhid hakkasid kohe süüa tegema
ja meie siis oma telki üles panema.
Need olid niisugused väikesed, täiesti tavalised lihtsad,
ühe inimese kuppeltelgid.
Nende ülespanemine ei oleks tohtinud olla mingi kunst,
aga sellel õhtul oli asi oli selles, et isegi siin luidete
vahel puhus väga korralik kõrbetuul.
Nii et ma polnud ka ise elus kunagi niimoodi telk üles pannud. Hakkad seda põrandavaia, Dima ja terve see telk tahab lendu tõusta,
nagu mingisugune suur loom laperdab ja Birute Top sul käes.
Ja isegi siis, kui sa lõpuks saad kõik need põrandavaiad
korralikult sinna kõvasse liiva torgatud isegi siis see muu
telk niimoodi vehkleb sul silmades siia-sinna
ja on kõva tegu, et lõpuks kõik nöörid ja vaiad õigesti
paika saada.
Ja kui me siis telgid üles saime, siis oli juba päike loojunud,
nii et sööma hakkasime täitsa pimedas. Ja see oli ka omaette elamus, et olla siis maailma suurimas
kõrbes ja vaadata seda öötaevast soli tõesti nõiduslik.
Sest nagu ikka kõrbe kohal on ju taevas pilvitu
ja väga kuiv, selge, läbipaistev ja siis need tähed,
need lõputud tähed seal üleval, need tunduvad tohutu suured
nagu kuidagi luubiga suurendatud ja hästi kir,
et kui me neid tähekogusid seal meie kõrbe kohal vaatasin,
siis mitmed tulid täitsa tuttavad ette, et need ju samad,
mis Eestis. Sudaan asub ju õieti põhja poolkeral.
Ainult et mõni tähele, kogu oli kuidagi ennenägematut
asendis näiteks suur vanker, noh, nii tuttav tähekogu siin Eestimaal,
siin oli ta täitsa tagurpidi, kui Eestiga võrrelda.
Nii et need suure vang kri ette ulatuvad tähe,
kes teab, nendel on ju omad nimed, ka seal on see hais
ja härg. Need siin Eestis asuvad ikka nagu ülevalpool,
aga siin olid nad nagu selle nii-öelda vankri all. Ja taevas oli ka poolkuu selline kuusirp,
aga see oli seal ka täitsa kummuli.
Nii et taevas oli huvitav.
Ja teine asi, mis sealt Sahara kõrbe ööbimisest meelde jäi,
oli tohutu tempel, suurim muutus öö jooksul.
Nii et päeval oli olnud nii palav, et aina higistad,
aga nagu päike kukkus, nii hakkas kukkuma ka temperatuur.
Ja telgis sain magada niimoodi enam-vähem iga tunni
või paari järel tulid sealt magamiskotist välja,
tõmbasid jälle uue riide peale, sest kogu aeg oli külm
ja enne päiksetõusu, siis oli ikka nii, et kõik riided,
mis üldse kaasas, olid pikk fliis ja isegi jope,
kõik olid seljas. Magamiskotis ikka vabisesid külmast, noh,
see võis olla ikka täitsa midagi nulli ligi seal öösel,
enne päikesetõusu.
Aga kui me nüüd rändasime edasi sinna Sudaani põhjapiirile,
siis juhtusid meile ette vee, lähed põnevad ööbimiskohad.
Neid nimetati klassikalisteks Nuubia majadeks.
Need ei olnud turistikohad, need olid siis mõeldud kohalikud,
kelle inimestele turiste seal Sudaani põhjaosas suurt ka ei käinud. Ja need ööbimiskohad olid sellised hästi vanaaegsed.
Ma arvan, et 100 aastat tagasi nägid nad välja üsna samasugused.
Ma kirjeldaksin näiteks ühte nendest, see oli külalistemaja sooläbis,
sooleb asub üsna seal Egiptuse piiri lähedal.
See oli siis niimoodi, et kogu see võõrastemajade hoonet,
et kobar oli ümbritsetud selliseid kõrge valge müüriga müür
oli inimesest kõrgem ja siis väravapostid peasissepääsu
juures olid väga noh, pilkupüüdvad, sest mõlema väravaposti
otsas olid kuivatatud krokodilli pead. Need olid ehtsad kuivatatud Niiluse krokodillide pead,
nende lõuad olid ammuli suust passid, valgete hammaste read.
Üsna selline metsik vaatepilt, ma ütleksin.
Aga Meile öeldi, et see on vana Nuubia komme
ja Noobia maal me ju praegu asume.
Vana uskumuse järgi pidi olema niimoodi,
et sellised kaks krokodilli pead värava juures kaitsevad
sealset peret ja annavad inimestele juurde ka väge. Aga nüüd see võõrastemaja õu, see oli selline hästi avar
selline liivane maal ja seal oli palju hooneid,
nadolid üsna sarnased, niisugused vanaaegselt araabiapärased
madalad valged, lameda katusega ja kaarekujuliste akendega.
Ja seal hoonete sees oli palju kitsaid koridore,
lõputul hulgal ruume.
Väga kerge oli seal ära eksida.
Elektriga oli seal soolebi majas niimoodi,
et üldiselt seal seda ei olnud, aga õhtul siis paariks
tunniks kant. Nii et kui päike oli juba loojunud, siis elektrit veel
natuke aega oli.
Ja siis heitsid need viletsad elektripirnid kogu sellele
alale niisugust nõrka sihukest imelikku kuma.
Ja mingis mõttes oli see niisugune väga fantaasiat kannustav
valgus oli noh, täitsa selline tunne, et see on nagu mingi
1001 muinasjutupaik siin juhtuda, kõike natukene selline
heidutav oli ka see valgus, ausalt öeldes. Ja tegelikult oli seal nüüd olemas nii nagu õiges
võõrastemajas peab olema ka selline tualettruum,
aga see tualettruum oli jällegi tõeliselt araabiapärane.
Seal olid siis niimoodi, et seal oli isegi sees olemas
veetorustik ja dush aga proovisin kuskilt torust,
ühtegi tilka vett ei tule, leidsin sealt õue pealt Ühe
kohaliku taadi, kes oli siin selle öömaja teenistuses
ja siis püüdsin temaga käte jalgade keeles selgeks saada,
et kuidas täna veega siis võiks olla. Ja siis nii palju, kui mina aru sain, siis tema väga
lootusrikkalt niimoodi näitas ja koputasin torude peale,
et küll ta tuleb, et vaata, elekter on juba olemas,
et pump hakkab ka varsti tööle ja siis ongi vesi olemas.
Tegelikult läks küll nii, et, et selle õhtu jooksul sealt
torudest mingit vett ei tulnud.
Aga ilmselt oli seda tüüpi juhtum siin öömajas üsna tavaline,
sest ettenägelikult oli sellesama tualettruumi nurka pandud
niukene suur tünn ja see oli siis ääreni vett täis. Tünni kõrval oli kopsik ja ega siis muud,
kui saad siis endale kopsikuga teha, vesi closeti kui tarvis.
Kui tahad Endale duši teha, siis valaatoga kopsikuga pähe
ja täitsa vahva oli, meenutas mulle natukene lapsepõlve
sauna maal vanaema juures.
Seal oli ka siis niimoodi, et valasid endale kopsikuga vett pähe.
Ja no need magamistoad, need olid ka väga stiilsed,
näiteks seesama tuba, kus meie siis pojaga magasime. Tal oli savipõrand, hästi paksud kiviseinad.
Mööbel oli hästi vähene, õieti ainult kaks väsinud raud
voodit ja üks puupink, muud seal ei olnud.
Ja toa uks nägi välja nagu vanaema talu lauda oks.
Selline laiadest laudad sest kokku löödud.
Ja kui me katsusime seda ust kinni panna,
siis kuidagi see ei õnnestunud.
Kinni tahtsime panna sellepärast, et me kartsime,
et järsku kui nüüd läheb pimedaks, siis ilmuvad välja mingid
sääsed või muud kahtlased putukad, et parem ikka uks kinni panna. Aga ei saanud, ta jäi irvakile.
Aga varsti avastasime, sellest pole midagi,
sest kui me hakkasime uurima oma akent, siis selgus,
et sellel aknal ei olnud ei sääsevõrku ega ka klaasi.
Nii et sealt võinuks iga räime ja palju lihtsamalt sisse pääseda,
kui irvakil uksest.
Selle akna ees olid ainult kaks hästi massiivset puuluuki.
Ilmselt siis selleks, et päeval paned siis kaitseks päikese eest,
et luugid, aitäh ja kokkuvõttes öösel mingeid sääski
ega muid imelikke putukaid välja ei ilmunud. Magada oli tegelikult täitsa vahva, sellepärast ruum tuuldus
ju hästi. Ja öösel läks ka õhk väga mõnusasti jahedaks.
Mitte nii külmaks nagu seal kõrbes, vaid just parasjagu.
Nii et minule jättis soolebi ööbimiskoht täitsa toreda mälestuse.
Selline ehe, klassikaline vanaaegne Nuubia külalistemaja. Siin on nüüd kuulda, kuidas need õed Sarajanahhi laulavad
juba seal noob ja rahvalaulus mingisuguseid sõnu,
nad laulavad araabia keeles.
Ja sisu on umbes selline.
Et ma igatsen väga oma armsama järele, ta on kahjuks kaugele ära,
ma ei saa talle isegi kirjutada, aga mu süda põleb armastuse leekides,
noh, selline noorte tüdrukute kirgliku armastuse laul.
Hästi särtsakas. Ja no nüüd edasi võib-olla kirjeldaksin seda,
et, et mismoodi need Niiluse jõe kaldad ja need maastikud
seal põhja poole rännates tüüpilised välja nägid.
No tavaliselt oli nii, et kui me sealt kõrbest tulime
ja nägime juba seda Niiluse jõevett, et siis oli üsna
tavaline see, et mõlemal pool Niiluse jõe kallastel oli
olemas selline roheline riba, noh, see oli siis õieti selle
Niiluse jõe org ja just see osa orust, mida siis jõgi igal
kevadel üle ujutas ja kuhu ta kandis siis seda väetavad
setted ja selle tõttu oli ta siis roheline
ja enamasti ka üles haritud. Aga mõnikord oli see riba seal jõe ääres vaevalt paarisaja
meetri laiune.
Aga teinekord oli täitsa kohe vaatajaid kilomeeter
ja rohkem lai.
Ja need kaks, see elutu kõrb ja see hästi roheline,
lopsakas ala, nad olid väga kontrastsed.
Nad just nagu võitlesid omavahel ja tegelikult nad juga võitlesid,
sest kui mõelda niimoodi, et ei kõrb ega ka Niiluse jõgi ei
püsi Ühes kohas näiteks seesama Niiluse jõgi sajandite
jooksul ta muudab ikka väga tugevalt oma lookeid,
murrab siis kusagile uude kohta oma sängi
ja kohe, kui ta sinna jõuab, siis hakkab igal aastal kandma
sinna orgu väetist, seda jõemuda. Ja see muutub aina viljakaks kamaks ja inimesed saavad seda
kasutada uue põllumaana.
Ja siis teises kohas jällegi on niimoodi,
et kõrb tuleb ja lihtsalt katab need vilja,
põllud elutu liivaga ja inimesed peavad sealt lahkuma.
Seda me nägime täitsa oma silmaga mõnegi koha peal,
kuidas liivaluited tulid lihtsalt külale peale.
Aga nendes Niiluse äärsetes külades. Me käisime päris mitmetes aga ma kirjeldaksin siiski ainult ühte,
sest seal me olime nagu pikemat suhtlesime seal külavanemaga
ja nii edasi.
Ja see küla asus siis noh, umbes poolel teel sinna põhjapiirile.
Ja seekord millega sellepärast hästi meelde,
et enne külasse jõudmist tabas meid üks äpardus.
Nimelt Ta oli niimoodi, et kui me kihutasime üle liiva
düünide küla suunas otse siis üks auto sõitis kuidagi valesti,
noh, nad üldiselt sõidavad nagu tunde järgi need autojuhid
ja nad sõidavad õigete kohtade pealt, aga tema läks kuidagi valesti. Nii et tõusis suure hooga järjekordsele liivatünnile.
Aga selle teine külg, mida ta ei näinud,
oli väga järsk.
Ja nii ta lihtsalt lendas selle autoga mitu meetrit läbi õhu
maandus küll õnneks ratastele, noh, need eestlased,
kes seal sees olid, said küll korraliku põrutusega,
midagi hullu ei juhtunud, aga kui ta maandus,
siis kõik need neli ratast sattusid sügavale pehmesse liiva allatuult,
liiv, son seal pehme. Ja vot sealt ei liikunud see auto nüüd ei edasi
ega tagasi.
See tundus täiesti lootusetu olukord olevat sellel autojuhil,
ma mõtlen niisuguse eestlasest autojuhi kogemustega ei oleks
osanud mitte kui midagi teha.
Aga noh Sudaani mehed, nendel ei olnud, see ilmselt esimene
kord hakkasid kohe tegutsema läksid sellele juhile sinna appi,
hakkasid hästi kiiresti kraapima rataste alt seda pehmet
liiva vähemaks kas siis labidad kas või kätega,
ükskõik kuidas, aga hästi kiiresti ja tekitasid siis
sellised rööpad sinna pehme liiva sisse siis lükkasid seda autot,
tean, nõksutasid seda, et niimoodi saab sealt pehmest kohast
ehk välja. Aga nii lihtne see ei olnud, auto niimoodi välja
ei tulnud, aga ei olnud nad ka siis hädas,
võtsid ühe auto katuselt sinna kinni seotud sellised
imelikud pikad ja laiad plekist ribad. Ma ei olnud need enne tähelegi pannud, aga need olidki
ilmsed just niisuguseks puhuks kaasa võetud.
Ja siis toppisid need ribad sinna neljaratta alla
ja siis hakkasid aga jälle väsimatult autot jõnksutama
ja pingutasid ja pingutasid ja saidki sellest lootusetust
olukorrast välja.
Auto jõudis kõvemale liivale, nii natuke natukene üle poole
tunni ägedat rassimist ja sõit sai jätkuda
ja õige varsti juba järgmise liivadüüni pealt paistis küla
ära sellised valged majade kobarad, nende ümber palmisalud
eemal sinetav Niiluse jõgi. Ja kui me nüüd sinna külasse sisse saime,
siis kõigepealt läksime visiidile selle külavanema juurde.
Noh, nii on viisakas, Läksime sellisesse suurde hämarasse ruumi,
mis oligi vist külaliste vastuvõtuks mõeldud,
istusime sinna maha.
Meile pakuti väikestes topsidesse hästi kanget piparmünditeed,
see on islamimaades klassikaline ja siis tegime lihtsalt
vastastikku tutvust. Meie siis rääkisime, et kus kaugelt maalt meie pärit oleme,
sellest teistest muidugi ei olnud tal õrna aimugi.
Ja tema siis natukene tutvustas oma küla,
ütles, et see on niisugune segaküla, et siin elavad läbisegi
araablased ja Nuubialased.
Need Nuubialased on siis need kõige algsemad asukad siin
Niiluse kaldal ja noh, need araablased on siis hiljem tulnud.
Ja siis külavanem rääkis, muidu saame siin hakkama,
aga külas on üks mure. Nimelt on maapuudus kollitamas, sest pered muudkui kasvavad
ja igalühel ei jätku piisavalt põllumaad,
et ennast ära elatada.
Ja sellepärast on nüüd praegusel ajal paljud mehed kusagil
külast kaugemal, kusagil linnades otsivad seal mingit tööotsi,
et siis niimoodi raha teenida ja sedamoodi perele leiba
lauale saada.
Ja siis, kui olime oma jutuajamised lõpetanud,
siis ütles, et minge siis küla peale ja vaadake oma pead ka ringi. Ja eks me siis läksime nüüd külatänavat toolid ka üsna huvitavad,
need olid sellised kitsad üks suuremat sorti auto sinna
üldse sõitma ei oleks, mahtunudki.
Liivane maa ja mõlemal pool tänava ääres sellised kõrged
valged kivimüürid.
Ja nende kivimüüride sees siis väravad.
Ühtegi hoonet nagu väga tee ääres ei paistnud,
need olid just seal väravate taga iga värav viis tegelikult
siis ühe maja juurde, mis kuulus teatud perele
ja need väravad olid just huvitavad, sest nad olid väga värvilised. Neil oli selline huvitav muster, üsna fantaasia,
kas sellised kirkad värvid ja need mustrid olid tihti sellised,
et koosnesid siis geomeetrialistest kujunditest,
aga mõnikord oli ka näiteks mingeid lilleõisi
või mingisuguseid muid taimornament?
Ta on nii, et hästi vaheldusrikkad ja rõõmsad näkid need
Nuubia väravad välja.
Aga sealt me läksime siis ikka edasi sinna jõe suunas. Ja vastu tuli siis ka kohalikke inimesi,
mehi praktiliselt Te ei näinud, aga oli siis naisi
ja lapsi. Naised olid ka kuidagi sellised rõõmsad.
Nende näod ei olnud kaetud, riides olid sellised
kirkavärvilised kangad, võiks öelda umbes nii,
nagu ma olin näinud India külades, India naistel need sarid
ja naised, et olid sellised tõesti avatud olekuga
ja polnud üldse sünged, nii nagu siin Eestis vahel
islaminaisi kujutatakse. Ja lapsed olid nagu lapsed ka rõõmsad, tilkasid seal,
mängisid omavahel ja palmide all oli näha ka koduloomi,
tavaliselt oli siis seal puu varjus selline lihtne sara
ja seal olid siis enamasti näha kitsed.
Aga kui me jõudsime nüüd selle alani, kust algasid põllud,
siis seal põldude vahel, Me nägime tegelikult ka teisi loomi,
seal oli veiseid ja, ja kaameleid ja vist et veel ees leidki
ja muid loomi. Aga põhiliselt oli see roheline ala seal üsna jõe ääres,
selline täiesti ühtne, enamasti koosnes põldudest,
põldude vahel olid siis väikesed rohumaad,
kus loomad sõid ja põllud olid üles haritud.
Midagi seal kassas väga erinevaid, see põllutaimi
ja praegu parajasti käis seal kibe töö, vaatasime,
mis nad seal teevad.
Noh, päris kindlasti nad koristasid parajasti ube,
vaatan ju meilegi tuttavad taimed. Igatahes küla jättis küll sellise elujõulise mulje
ja oli näha, et üldiselt on siin niimoodi,
et inimesed elavad küll peost suhu aga ikkagi see väga
viljakas põldude riba seal jõe ääres toidab inimesed ära,
nii nagu ta on toitnud neid ka palju sajandeid.
Ja Ma arvan, et see oli üks hästi tüüpiline küla seal
Sudaanis Niiluse kaldal, selline nagu neid seal on vist
lausa lugematult palju. Kuid siinkohal saab see meie tänane saade Niiluse äärse
Noobia külarahvalauluga ka otsa saade muljetest Sudaani
reisist sealt pealinnast põhja pool, mis sai tehtud 2018.
aastal siis kui olukord riigis oli veel rahulik
ja millest tuleb juttu järgmises saates,
seal võtame peateemaks Sudaani pealinna Hartu. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
