Tere algab saade, laste lood, mina olen kadridiisel. Kas sa tead, et seitsmeteistkümnendal mail on õiesoengu päev? Läksin seda tähistama Pokumaale koos Tartu Poku lasteaia lastega. Meid võtab vastu Urmas Roht. Tere, väiksed pokud. Kas või paukusid ka, räägiti juba ja kus te nägite, näidake mulle. Näidake mulle Kalev, vaatame, terase silmaga siin tõesti näete, olete pokud ise üles leidnud ja vaadake, kui kenad nad praegu on. Need on niisugused soengud pähe tulnud ja ja nii nagu teilgi soengud peas. Täna on väga oluline päev Pokuga kalendris, et täna on meil õiesoengu päev, kus, kus juba esimese õie võis juustesse torgata ja ja noh, võilille pärja saaks juba täna ju valmis punuda. Muus kalendris on tegelikult täna ka väga oluline päev täna maaema päev või meie, meie maa on nii-öelda sünnipäev, meie esivanemad austasid loodust ja maailmapäev oli hästi oluline, nii et et see on niisugune tärkamise ja jällegi uue niisuguguse aktiivse eluperioodi tähistamise päev. Sugu vahvasid, täht taevas, neis teine juuli tantsupäev ja punase maasikapäev on juuni 14. siis kui esimest maasikat peaks punaseks minema. Niuksed loodusest võetud päevadel. Aga. Ide ära tundsite, et need pokud on need nagu poku temaatieen. Et nendel on juuksed nagu mättaks. Ärge pruuni. Kõik oli täitsa õigesti, et pokud ongi päris mättad. Ja onu Edgar Valter on nad niisugused toredaks kirjutanud ja joonistanud, kuku raamatutes, mida te kindlasti kõik hästi tunnete. Et nad maadel on niisugused toredad, et tulevad niuksed, ilusad soengud neile pähe, nad õitsevad sedaaegu ja praegu seda näetegi, et ta suvel nad on natuke vähem silmapaistvad ja, ja, ja sügisel on nad sellise luitunud seelikuga, nii nagu näete, seal niisugused pruunid seelikud on seljas sügisel, siis seisavad taoliselt pruunilt kevadeni ja suvel lähevad roheliseks seelikud. Need nad muudavad natuke oma riideid, riidevärvi teiega, muudate Panati vahest roosa kampsuni asemel selga rohelise või sinise. Just pokud samamoodi. Paukudega on esimene tutvus tehtud, et siis lähme, lähme veidi, liigume edasi. Kas pakkuda ainult vee sees või leiab mujalt, Kadokkasid. Pokud jäävad jalgu pesta. Mul on niisugune tunne, nad on jalgupidi vees kui tiheda, neil kõnelambikene tähtede, kus need kõik saavad jalgupidi sees jälle. Nad on tüüpilised nisukesed veetaimed selles mõttes, et seal, kus kevadel ja sügisel üle ujutab ja suvel võib natuke kuivem olla, aga nad tahavad ikka niimoodi, et vesi neil uhab jalgu natuke. Lähme nüüd natuke mööda metsarada siit lukukoja juurest metsa sisse, siin tee ääres on üks väga huvitav taim. Näete, kas te, kas te seda sellist karvast nihukest madalat roomavad taime olete näinud varem nagu läks, kuuseoksad maha pandud? Okakesed on hästi pehmed, hästi lühikesed ja, ja, ja, ja roomab mööda maapinda, et see on, see on suhteliselt haruldane igal pool ei kasvagi, see on, see on ka looduskaitsealune taimed. Et taolisi taimi kutsutakse sellise naljaka nimega nagu kold karukold, tal ei ole karuga küll muud midagi pistmist, et tal on sama karvane kasukas nagu karul, võib-olla nii palju, ainult et tal hästi niisugune tihedalt hubane ja niukene pehme karvane, et kui te käega silitate, siis tunnete ise. Teinekord, kui metsa näete, isa-emaga käite sügisel pohlasid korjamas või seenel, siis võite võite metsa all ka näha, aga, aga tavaliselt seal seal kasvavad teised liigid, aga nad on sarnased kõik omavahel. Kui metsarada pidi edasi minna, siis hakkab siit puude vahelt paistma kõigepealt üks suur suur kivi, siis üks Poku kuju ja seal on üks väike tarekenega. Selline puud püstkoda. See ongi mees, Padasume taluõu, nüüd see, kus elab puuku ja, ja tema tema eluase ja, ja tema ait ja suitsusaun seal taga ja aga puuk on selline tegelane, et ega ta väga kodus püsida, niisugune Nipernaadi moodi tegelane läheb ummiku juba metsa õhta tulevad puugotne varva. Ma olen näinud päriselt syda pookaatia kassidena, kaene insener, käsinide sõbraga, vaata seda teatrit või kuskil. Ja päris puugot võib harva kohata, aga võib siiski kohata, aga selle kuju juurest tahtsime korra juttu puhuda veel, et näete, siin on pokusid päris päris palju ja üks on näete, teiste käte peal vale roninud ja et kõrgemalt paremini näha. Käe on tõstnud ka veel silmadele varjuks ja vaatab sinna puhko tare poole, et kui kaugel see pugu elamine veel on? Mitte pakutasid kaklete. Plii on ja viis, neli tükki hoiavad ühte enda käte peal üleval ja, ja see üks, et näeks kaugemale viis pokut on siin tõesti kuuse all nurgas on üks põnev majakene, mis majake seen, kui vaat kui seal üks elaks sees, siis käiksin kõva sumin ümber selle majakese. Kas see on üks mesilaste majake, must ka mesilastele väga inimest vaja ei ole, inimesel on mesilast vajada tapmet saada, mesilased elavad muidu metsas, kas, kui, kui on kusagil mõni suure õõnsusega puu, siis mesilased teevad oma pesapuuõõnsustesse ja ja, ja vaest, kui kui aias mesinikul mõningad varu jääb tühjaks, siis, siis tulevad sealt metsast sinna tallu elama, et et mesilased muidu elavad metsas ja nad on sellega harjunud. Nad talvel külmaga saavad hakkama, elavad ilusti selle külma üle, ainult et inimene On nad kodustanud natukene ja pannud enda teenistusse mett korjama endale. Sellepärast peab inimene mesilasi aias, aga tegelikult mesilased elavad metsas. Aga see mesilaste maja on hoopis teistsugune majasugune ja tal on selline katus peal tõepoolest nagu linnumaja. Ja siuke kujuga ja siis on sil püstine, katus on peale pandud, huvitav, kuskohast mesilased võivad sisse minna, mis te arvate sealt väiksest august külje peal on üks pisikene augukene, vaata katuse sees on ka üksvahe, et võib-olla sealt ka panevad edasi-tagasi. Aga pikad karjuvad ka, karjuvad ka mesilase need mõni karnaliseeris multikat näinud, isegi. Mina leidsin, et ta on niisugune hästi hästi rahulik tegelane, ta on väikene väikene lõng on, näete, niisugused väiksed kärnad on tal naha peal. Nad ei olegi väga hüppajad, nii nagu need teised konnad on, need kärnkonnad, niimodi roomavad tasapisi või, või ronivad ja, ja, või hüppavad siis natukene ainult. Aga see ei ole nüüd sellekevadine, poeg, sellekevadised, pojad alles hakkavad tiigis elama, et see on juba eelmise aasta oma, see on päris konna moodi. Konna moodi, aga ta on ainult ütleme, kaks sentimeetrit. Aga kui suureks ta kasvab? Umbes sellist viirusega. Vot vot see on juba päris päris õige õige arvamine täiesti, nii ta, nii ta umbes kasvab, niuke, natuke väiksem kui peopesa. Aga kaua tal läheb aega, et nii suureks kasvada, kui see on juba aasta otsa on kasvanud ja nüüd on umbes kahe sentimeetriseks. Tähendab kaevata päris palju viis, kuus aastat. Ta sööb küll kõvasti, vaat kui tema, no te olete sama hea isuga, kui väike kärnkonn, siis te kasvate kasti kiiresti. Selleks sügiseks on, ütleme, teine nii palju juba juurde võtnud, et jah, aga ta ei tee midagi paha ja konn üldse karta ei ole mingit mingit mõtet. Konnad oma emast väga ei tea midagi, et nad kasvavad täitsa omapäi, kui te vaatate, kärnkonnad on juba praegu kudenud veekogudes, nüüd tiikides on niisugused nagu, nagu väike pärlikee nisukesed, mustad punktid on sees ja niuke niuksed, ketid jooksevad, vee sees on kärnkonnakudu ja sellest tulevad niuksed, väiksed kullesed, kes siis suve teisel poolel ronivad kuivale maale ja siis järgmine aasta näete, ongi niisugused mõnesentimeetrised juba. Nii, aga seal on veel kujusid. Kui me sinnapoole läheme, siis kas te mõne tunnete sealt ära? Selliseid onud ja tädid, kes, kes oskavad mootorsaega või muude asjadega, ka kirve ja, ja terava noaga puust välja voolida huvitavaid kujusid, et need onud teevad, aga see on tehtud mootorsaega. Meeste leidsite siit, mis sinel. Aga see ei ole mitte pisikene linnupesa hoopiski suurem. Aga mis lindistasin olla võib? Ma ei teagi, kas mina arvan, et tavaline lind. Kui te Pokuraamatut vaatate, siis seal koe Reku söögikausist käis süüa varastamas üks vares. Vot see vares istub istubki Ecu söögikausi serva peal. Nüüd ta mõtleb ise, mis ta siit sisse vehkida saaks. Kant kati vänipsis. Vaat see on väga hea küsimus olnud, väga terane. Ole seal ju hambaid ei ole, et et varesed on kaks võimalust, kas ta vehib sisse sellise kondi, mis talle mahub korraga alla neelata või teine asi, kui te olete kuulnud, siis Ühes on tark linn ja õpib tööriistu kasutama, vares tõuseb lendu ja laseb kondi kukkuda vastu kivi. Ja kui kont kukub katki, siis ta saab selle selle ära süüa. No näete, see on üks, on üks metsakahjur seal männikärsakas, näete, tal on niisugune pikk kärss. Selle kärsa kärsa otsas on, on, on väikesed suised ja sellega närib männikoort väikestel männipuudel, see on üks selles mõttes putukas, et väiksed männid, mis metsa istutatakse, siis tema närib nende koore katki. Ta on ise ilus, ilus, mardikas iseendast ja naljakas nimetus on tal kärsakas männikärsakas ja selle kärsa pärast näete, mis tal on siin niisugune pikk-pikk kärss. Aga kui te siin peos veeretada, siis nii, kui ta selili läheb, siis ta teeskleb nagu tähelegi, ära surnd, tema ei tea midagi asjast. On täiesti vagane, ta ei tee midagi siis see on. Ja kaitsemuidugi, kui mõni linn tuleb teda niimoodi omale lõuna näiteks võtma, siis siis teeselda, et ma olen juba siin ammu niimodi lamanud. Huvitav putukas iseendast aga, aga natukene metsale just noorteelementidele. Aga looduses ju kõik on millekski vajalik ja muidugi siis tema, tema on jällegi kellelegi teisele söödaks ja looduse ringkäik peabki nii olema. Puust on siin veel kujusid, lapsed, mis kujute veel ära tundsite, kes siin veel on? Pakku. Asi on üks väike Pocoabasele popul hoiab keegi kätt peas, kes seal o'ga, Erko, siin on kõrval üks koera kuju ja sina, Nequia. On meil nisuke mõtlik topib piipu või poksib piipu, õigemini ja ja need, kes kadunud Otterit kunagi tundsid. Need seda kuju vaadates ütlevad, et, et äärmiselt sarnane pidavat olema. Aga siin on üks majakene ka puust nikerdatult, mis ma jääbki seal, see on üks üks nüüd kunstniku versioone mesitarust andentaan teinud ilusti korstnaga peale. Mihkel Puusepp, seal on seal õue peal kaugemal niux, puust püstkoda. See on jah, niisugune huvitav puus telki, et, et see on selle jaoks tehtud, et ta, et seal sees on lõkkeplats, et kui väljas sajab vihma, nii nagu praegu natuke tibutas, siis saab seal ilusasti teha tuld ja jääte ise kuivaks ja, ja, ja teha mõne vorsti soojaks või istuda ajada sõbraga. See on selle jaoks missugune näikes välja näeb, ta näeb nagu pikem aeg jälle, aga tal ei ole seda karpide läinud seal nagu pakse nagu vihmauss. Kui see kärnkonn oleks nüüd suur olnud, siis nälkjas on tal üks lemmiktoit kärnkonnale. Aga kui see pisikene kondeid komberdada, pisike ideedest väljagi, ta ei saa nii suurt elukat alla neelata, kui saak on suurem, kui ela, siis ei tule asjast välja midagi, mis pisikesi-pisikesi, väiksemaid nelgid ja väiksemaid muid putukaid, keda ta kätte saab, kes Eesti ei suuda ära joosta. Vaadake, kui paks rookatus sellel aidanud ja mida paksem, seda, seda väiksem võimalus, et vihm siit läbi tuleb. Et kui väga õhukese teed, siis võib vett läbi hakata laskma, paks katus ei lase kuskil paar-kolmkümmend sentimeetrit. Jah, peaaegu nii. Lähme edasi, natuke vä? Mis tarkusi saame teada siis, kui edasi läheme, kuuled juba homme samal ajal. Pokumaad, tutvustas Urmas Roht. Külas käisid Tartu kokku lasteaialapsed ja toimetaja Kadri diisel. Kuule laste lugude saateid internetis, vikerraadio kodulehel ja lastelehel meie oma.
