Talv on meie laiuskraadil justkui üleelamise aeg. Linnu ja loomariigis on vaikne periood. Inimesed arvavad, et ainsad siia jäänud linnud on koondunud  nende aias oleva toidumaja ümber. Siiski leidub käreda pakase ajal ka neid sulelisi,  kelle jaoks on elutähtis hoopis jääkülmas vees solberdamine. Saaremaa põhjarannikul avamere kaldal on veebruarikuisest  külmast hoolimata meri veel lahti. Iga laine toob randa vetikaid ja veetaimi,  mille vahel leidub ka pisimolluskeid. Ja need molluskid On elulise tähtsusega toit. See umbes kuldnoka suurune kahlaja on merirüdi. Tema pesitsusalad jäävad kaugele põhja, arktilisse tundrasse. Järelkasv sirgubki Gröönimaal, Islandil,  teravmägedes ja mujal jäämere kallastel. Talviseks perioodiks tullakse aga pisut pehmema kliimaga aladele. Põhja ja Lääne-Euroopa rannikutel. Eestis on merirüdi harv läbirändaja ja talvituja. Eeskätt meeldivad talle Lääne-Eesti kivised rannad. Kui Euroopa populatsiooni suuruseks hinnatakse 50000 kuni  80000 paari siis Eestisse talvituma jõuab neist  iga-aastaselt vaevalt sadakond. Minu esimene kokkupuude Merirüdidega oli umbes 10 aastat  tagasi ja sellest ajast saati on nad mulle meelde jäänud  väga julge liigina. Viskasin seegi kord lihtsalt kõhuli maha  ja jälgisin neid mitu tundi. Et toitumiseks sobiva iseloomuga rannajoont just eriti palju  polnud ning rüdisid oli kokku neli läks neil alatihti  omavahel kismaks. Riiakamad isendid tegelesid minu arust rohkem oma sõprade  äraajamisega kui toiduotsingutega. Küll ma need linnud igatahes ei karda. Minul hakkas paksu talvejopega tuule käes ikka päris köle. Kahtlusväärsem oli asjaolu, et vaprad linnud päikesetõusust,  loojanguni selles jääsupis solberdada suudavad. Mis on nende saladus? Sulestik see on parem kui ükskõik milline inimleiutatud polaarparka. Iga natukese aja tagant teeb merirüti pausi  ja lendab kaldaservale end kohendama. Sulestiku eest hoolitsemine on lausa elutähtis. Selle protseduuri käigus pistavad linnud enda noka selja  sulgede vahele kus asub pärandpunääre. See nääre eritab võiet. Hoolikalt käib lind üle iga sulekese. Päranipunääre ongi sulestikuvett, hülgavuse saladus. Eriti oluline on oma suled õlitatuna hoida just vees  tegutsevatel lindudel. Vahepeal väsivad merirüdid rannas siblimisest lihtsalt ära. Siis tuleb teha pisike puhkepaus. Tavaliselt armastavad nad silma looja lasta ühel jalal seistes. Milline mõnus päike? Kuid ega puhkust endale kaua lubada saa. Tuleb minna tagasi molluskeid otsima. Niimoodi need päevad kivisel ja tuulisel rannikul mööduvad. Vaprad merirüdid, kaunite jääpurik ka mustrite taustal. Võime vaid üheskoos loota, et need neli isendit,  keda mul tänavu kohata õnnestus, leiavad kord endale  kaaslase ja jõuavad elusate ning tervetena tundrasse pesitsema. Loodetavasti näeme neid Saaremaal aasta pärast jälle. Siis juba koos järelkasvuga.
