Ja sina tahad ka silitamist või? Nagu koerad Professor Tiit Paaver on mees, kes teab tuuradest kõike. Eesti Maaülikooli kalakasvatuse osakonna juht tuleb kord  aastas oma tudengitega Narva tuurakasvandusse õppeekskursioonile,  et tulevased kalakasvatajad ei peaks koolitarkust ainult  loenguruumis omandama. No nii, poisid, tulge ka lähemale, siis saame natuke rääkida. Millest, mis siin on? No need on toodud nüüd sisse selleks et nendelt tahetakse  marja saada, neid praegu siin soojema veega stimuleeritakse,  et mari küpseks. Et siis saaks mõne aja pärast lüpsta. Aga need, mis väljas on Need praegu ootavad oma järge aga  seal on veel suuremaid neil, kui, kui need suured kasvavad  muidugi üsna kiiresti, kui on soe vesi, siis,  siis ei ole probleemi, aga kui külm vesi on,  siis nad võivad elada väga vanaks ja jääda ikka  selle juures väikseks. Et nende eluiga on ka võrreldav inimese elueaga,  nad võivad elada ka. Ma arvan, et mõnenädalase Või või võib olla kuused, nad on selle kevadel  ja kalad on siin nendest pudelitest integreeritud. Ja siis, kui nad on marja koorunud, siis need pannakse trenni,  hakatakse söötma ja siis nad siis kasvavad niimoodi. Eestis. Kuus elektrijaamast välja voolav jahutusvesi on sumpades  ka talvel nii soe, et kala kasvab praegu lörtsises  aprillikuus on vesi umbes 11 kraadi üle nulli. No tulge siis, vaadake siin suuremaid elukaid ka. Siin on nüüd veel suured Siberi tuurad. Seda ma juba enam ei ürita selle kahvaga püüda. Ma arvan, et mul ei õnnestu teda siin kinni hoida. Aga need on veel ikka liiga väiksed, nendest veel marja ei saa. Seda nimetatakse vene tuuraks. Atsi. Ladina keeles. Ja see on Venemaal üks kõige tavalisemaid liike. Ja ta on väga ilusasti võib näha, et tema nina ots on  tömpnii nagu ära lõigatud. Ja tal on selline valge ja musta kirju muster. Kilbiste servad on valged. Kilbised on teravad, selja peal on, on teravad luunaastud. Kui ta kõik niimoodi lähemalt siin kätte võtta,  siis on näha ja kõhu alt on kollased. Aga Siberi tuur seal teisel pool, need on  siis ühtlaselt hallid, sileda nahaga ja terava ninaga. Kui tudengid tõmbuvad tuura ja vikerforelli sumpasid  uudistades külmast kössi siis professor Paaver ei tee külma  ilma märkamagi tema nagu püsib kalade läheduses suisa naerul. Äkki võiks viia siit ühe neist tuuradest endale nii-öelda  lemmikloomaks ja kodujärve või kodutiiki lasta? Ma ei tohigi tegelikult seaduse järgi, tegemist on võõrriikidega,  kes on Venemaalt pärit, noh, praegu Venemaalt nende toomine  on teatud raskustega, aga kuna nad on siin olemas  ja neid saab paljundada, siis neid siin ka niimoodi toodetakse,  aga tegelikult on ta võõrliik meile. Nii Siberi kui Vene tuur Eestis ei ole, Eestis on ainult  atlandi tuur ainukene looduslik liik. Ja peale selle, ega noh, niisama lihtsalt lemmikloomaana  teda seal tiigis pidada. Ma vist lihtsalt ei jõuaks, et see tahab ikka jälgimist poolt,  see tiik peab olema oodatud, teda tuleb ka ikka sööta  ja kõik. Et ma ei ole ikka päris kalakasvataja,  ma olen kalateadlane. Ometi võib öelda, et just üks tuura kala on Tiit Paaveri  elus mänginud vaated saatuslikuks. Seda topist käis väike Tiit Tartu Ülikooli  zooloogiamuuseumis sageli vaatamas. Loomulikult minule kui poisikesele nii suur kala jättis väga  sügava mulje ja tekitas omal ajal suure huvi kalade vastu. Aga no loomulikult mitte ainult see, vaid siin on ju tohutu  suur vitriin ja, ja siin majas olen ma ka nagu osaliselt  üles kasvanud, näiteks kui ma olin väike,  siis oli. Akadeemia ja ülikooli töötajatele, laste mänguring siin  nendes ruumides ja mina olin juba natuke suurem,  minu vend mängis siis seal ringmänge, aga mina käisin nende  kappide vahel sel ajal ja ja vaatasin neid loomi  ja kalunii, et kõik, ka need tiigrid ja lõvid on mulle siin majas. Vanad tuttavad. Kas hakkasite siis juba poisikesepõlves uurima,  et millega ikkagi täpsemalt tegu on ja ja kas see kala,  ka meie vetes võiks elada? No seda ma teadsin, et ta meie vetes elab,  sest see konkreetne kala on ju püütud Narva jõest tõsi küll,  väga ammu. 1928, nii et ta oli siin juba ammu-ammu topisena  enne seda, kui mina teda nägin. Ja ka nüüd on ta üsna kulunud juba näiteks siit sellest DNA  proovi enam uurimiseks võtta ei saa, sest siin on jäänud  ainult nahk ja luud ja, ja need on nii kõvasti töödeldud,  et DNA on lagunenud. Küll on aga Tiit Paaveri käes ühe teise tuura arvatavalt  Läänemere viimase looduslikult esinenud Atlandi tuura kuulsa  Maria DNA Maria saatus oli 1996. aastal sattuda Muhu  kalurite saagiks. Tegelikult olin mina lapsega väljas jalutamas  ja tulin tagasi ja minu naine ütles mulle,  et päevauudistes oli mingisugune uudis, et hirmus suur kala  on püütud. Ja siis ma hakkasin jälgi ajama,  helistama selgus, et tõepoolest ongi tuur hiigel suur tuur  Eesti kõigi aegade kõige suurem rekordkala  ja siis edasi juba hargne. Helistasin keskkonnaministeeriumis Saaremaale kalakaitsesse,  hakkasin selgitama, et tegemist on tohutu haruldusega,  aga muidugi siis ta oli juba tapetud ja külmutusse pandud. Ja siis ma sõitsin Saaremaale sinna, sellesse külmhoonesse Nasval,  kus seda kala hoiti. Läksin teda vaatama, põlvitasin tema kõrvale maha,  katsusin korra näpuga ja ütlesin jah, see on see maailma haruldus,  see on see tuur. Aga siis ma sain kõige suurema kiituse oma elus. Minu selja taga seisid kalapuhastajad, naised sealt kalatsehhist. Need vaatasid niimoodi, noh, tuli Tartust mingisugune kabinetiteadlane,  mis ta kaladest teab. Aga kui ma seletasin ära, mispärast see on just see  haruldane kala, millega ta erineb, siin on teisi tuurasid  ka mille järgi ma ära tunnen, selle, siis need naised noogutasid. Jah, me oleme Kaspia merel töötanud ja näinud neid teisi  liike ja see mees räägib õigust. Tõesti niisugust kala ei ole seal kunagi olnud. Tähendab ikkagi see oli meie oma, nii et kui naised juba kiitsid,  siis see oli hästi. Maria oli 290 sentimeetrit pikk, rinna uime,  aastaringe lugedes sai Tiit Paaver kala vanuseks 40 50 aastat. Maria DNA läks Ameerikasse ja Saksamaale,  aga see oli ka kõik, mida Mariast tuurade uurimise panustada sai. No kuna kala oli tapetud ja ära külmutatud,  siis sealt ei olnud võimalik midagi enam päästa,  kui oleks see kala elus hoitud seal mõrras,  kus ta oli ja siis oleks leitud talle partner isane aga no  isaseid põhimõtteliselt oli Prantsusmaal  ja Saksamaal, et siis oleks võib-olla õnnestunud tõesti seda  marja viljastada ja sealt järglased üles kasvatada,  aga no see oleks olnud väga keeruline, pikk projekt ja,  ja kuna sel hetkel Eestis peale minu isegi keegi teadnud  sellest piisavalt palju ka ministeeriumis ei teatud,  siis siis ta niimoodi läks. Kui Tuur Mariaga läks kalurite teadmatuse tõttu,  nagu läks siis praegu on Tiit Paaver oma kolleegidega  ühiskonnale aktiivselt teadvustada püüdnud vähkidega seotud probleeme. Eesti Maaülikooli kalakasvatuse osakonnas hoitakse isegi  ühte nii-öelda asitõend akvaariumit. Meil on küll kalakasvatuse osakond ja me tegeleme eeskätt  kalakasvatuse probleemidega, aga ka vähikasvatus on  tegelikult üks osa kalakasvatusest ja Eestis ta praegu areneb,  väga palju on huvilisi. Ja üks oht Eesti vähimajandusele vähikasvatusele on  ka siis see, kui tuuakse sisse võõrad vähiliigid,  kes meie oma kodumaise jõevähi välja tõrjuvad. Meie jõevähki peetakse muidu kõige kvaliteetsemaks  ja paremaks vähiks nii inimese toidu seisukohalt. Aga siin meil on nüüd kitsasõralised vähid,  kes on toodud kusagilt tõenäoliselt Armeeniast  või Kaukaasiast mujalt. Ja need ei ole meie kodumaised, need on tulnukad  ja tegelikult me ei taha, et nad meie looduses laiali lähevad,  kui tavaline inimene seda vaatab. No on vähk. Aga tegelikult ta erineb, tegelikult on ta natuke teistmoodi  kui meie kodumaised vähid võtame siit välja,  et agressiivne on, ta ka kohe tahab kallale tulla. Aga iseloomulik on see, et tema sõrad on täiesti sirge servaga. Siin kahe vahel, siin ei ole ta taht. Et seal ei ole nagu hammast või väljaulatavat osa  ja seetõttu nimetataksegi kitsasõraliseks,  et need on pikad, kitsad ja sirge sõrad. Ja teine asi, et ta koorik on väga krobeline siit pealt,  siin on täiesti nagu naastude või hammastega kaetud,  sel ajal kui meie vähi koorik on siit pealt sile. Nii et asjatundja teeb küll vahet kus teie nemad saite,  need on ostetud Maxima poest, kus neid müüdi elusalt. Ja seepärast mul ongi hirm, et keegi ostab sealt  ka neid elusalt, aga ei pane mitte potti,  vaid laseb kuhugi tiiki lahti ja siis nad hakkavad meie  looduses levima ja tõrjuvad välja selle meie oma liigi. On ju veel hirmsam, loom on Ameerika vähk,  need on nüüd siiski Euroopa vähid, kuigi Kaukaasiast,  aga Ameerika signaalvähk, mis kannab katkuhaigust edasi. Ja kui nüüd see peaks meie vekus sattuma,  siis me ei saa katkust enam kunagi vabaks. Professor Paaveri hinnangul on meil vähikasvatusega kõige  paremini hakkama saanud härjanurme kalatalu,  kus peremees Aarne Liiv kasvatab põhiliselt forelle  ja vähke. Sa tood kohe nii suure saagi jaoks, kastid? Ei, ma ei tea, kas see saak siin on suur,  aga. Meie põhisaavutus, mis, mis praegu siin on,  et siin ei, ei ole ühtegi. Nähtavat parasiiti. Ei vähi ka nii mingisugust kolm liiki neid Eestis. Ja ei ole ka lapihaigust. Mitte mingisugust ja ei ole, ühesõnaga, et surevust tähendab,  ei ole ka neid haigusi, mida võib-olla ehk ei tuntagi,  aga mis põhjustavad mingeid probleeme kasvanduses  ja murtud sargasid ja murtud sõrgasid ja katkised vuntse ka. Ega ta. Näpistab siis kui teda kinni hoida, aga noh,  ega ta nii ka hullusti näpista. No nende teravate otstega, kui see sõrm jääb nende kõige  teravamate otse vahele siin nagu nõelad on otsas  ja kui nende konksukeste vahele jääb siin mõni millimeeter nahka,  ma siis on valus. No nüüd on natuke valus. Aga lasen vähi lahti ja siis ta varsti taipab,  et et targem on endal ka lahti lasta. Mina võin isegi Ja endale näiteks kolm vähkepüksi pista ja ei küsi  selle eest mingit raha. Sellepärast see pole üldse hirmus ega ohtlik. See ei ole sul suurem asi, mard küll peab ütlema,  see oli ise tehtud. Omaaegse õppimise järgi nägi, et spiraaliga,  aga jah, esimene mõrd, mis meil üldse on kunagi tehtud spiraaliga,  mina tegelema hakkasin, siis ma leiutasin  ka igasuguseid veidraid konstruktsioone esimestel hetkedel,  aga siis nägin Rootsis ära need korralikud mõrad ja. Noh, see on vana tuttav, minu suveniir, see on sinu oma. Tean küll. See ei ole ka mugav, see ei ole ka hea. Ja ta ei ole ka parim ja aga ta on ikkagi. Kipub laiali minema traadiga paranda, mis sa arvesta,  palju sul ruutmeetri kohta tegelikult on need siin kusagil. Kusagil kaheksa. Siin on emane vähk. Nii see mari hakkab kooruma. Arvata võib kusagil paari nädala pärast on juba kirju  kergelt silma järgi ütlen, mitu tera on. Noh, 150, maksimaalselt, Härja Nurme Kalatalu peremehelt on hea küsida,  kas praktikutel teaduse meestest ka mingit kasu on. Ega meil neid palgalisi konsulente. Noh, ütleme, et kalahaiguste all Veidi ühest on nüüd kasu. Aga teisi konsultant üldse ei ole olemaski. Et eks me kõik õpime ise. Ja kahtlemata professor Paaverist on selles mõttes palju kasu,  et ta on. Ta tegeleb igapäevaselt selle Vesiviljeluse küsimustega ja maailmas palju ringi käinud. Oskab otsi kokku viia, mis võib meile kasuks olla,  mis mitte millised võivad olla tulevikus meie probleemid,  millest tasub hoiduda ja nii edasi. No me oleme püüdnud igasugustele küsimustele vastata,  mis puudutavad ka näiteks vähikvaliteeti,  et kui palju saab vähist liha samuti kui palju vähk annab järglasi,  kui palju tal on marja, sealt poegi võib saada. Me oleme püüdnud jälgida, kuidas areneb vähi paljundamine  erinevatel meetoditel, näiteks Saaremaal üks vähikasvataja  muretses Soomest väga kalli ja peene inkubaatori et  inkubeerida vähimarja samamoodi nagu kalamarja inkubeeritakse. Siin härjanurmes inkubeeritakse looduslikul meetodil. Emased vähid on marjaga, on tiigis ja kui sealt pojad kooruvad,  siis need emased eemaldatakse, sorteeritakse ära,  aga Saaremaal mees püüdis inkubeerida ja noh,  siis me mitmel aastal jälgisime seda ja kahjuks selgus,  et Soome konstruktsiooniga inkubaator ei kõlba Eesti  vähkidele jõevähile. Et see on konstrueeritud Ameerika vähi jaoks  ja sellega toimis, aga jõevähiga läks seal üsna kehvasti. Aarne Liiv on nagu Tiit Paavergi lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina,  Liivi poeg aga õpib Eesti maaülikoolis professor Paaveri  juures kala kasvatust. Mul pojal õed soovitasid minna bioloogiat õppima. No isa on õppinud bioloogid, miks sina? Ja ikka nagu kõhklust oli, et minna bioloogiks. Kokkuvõttes ta otsustas ikkagi selle veidike rakenduslikuma  hariduse kasuks, sellepärast et mina soovitasin niimoodi. Et mina andsin ka seda nõu, et et põllumajandusülikoolis  praegu maaülikoolis saab päris korraliku hariduse,  kui ise viitsid ka õppida. Eesti maaülikooli kalakasvatuse osakonnas on Tiit Paaver  töötanud 1990.-st aastast alates aga tuttavaks sai ta  selle osakonnaga juba siis, kui Tartu Ülikoolis bioloogiat  tudeeris ning alustas kalade geneetika uurimist. Ka praegu on geneetika siin üks tähtsamaid uurimisvaldkondi. Ikkagi kõige paremad tulemused on meil olnud kalade  geneetika valdkonnas. See on niisugune tillukene koolkond, mõned inimesed,  aga me oleme töötanud ju palju-palju aastaid juba alustades  vanade primitiivsete meetoditega, siis vastavalt sellele,  kuidas geneetika on arenenud, on järjest uued  ja uued meetodid tulnud kasutusele. Ja tänu rahvusvahelisele koostööle oleme me  siis saavutanud ühte-teist selles kitsas valdkonnas. Eesti lõhed lähevad Taani rannikule, kus kalurid neid välja püüavad. Soome lõhed eksivad Eesti vetesse ja neid saab uurida ainult niimoodi,  et kõik Läänemeremaade teadlased ühendavad oma jõud. Ja meil on see õnn olnud, et meil on väga head  koostööpartnerid olnud. Rootsi põllumajanduse duste ülikooli kalakasvatuse osakond. Soome kalandusinstituut ja Turu ja auluülikoolid. Saksamaal Berliini sisevete Instituut ja Müncheni  tehnikaülikool ja kõik meie paremad tulemused on saavutatud  just niisuguste kollektiivide koostöös. Kui kõik panevad oma materjalid kokku, ühiselt arutatakse,  kirjutatakse artikleid ja siis tekib midagi,  mis pakub ka rahvusvahelist huvi. Näiteks kõik see, mis puudutab lõhelaste kaitset siin  uuritakse nii kalapopulatsioonide sugulussuhteid kui  kalahübriidide esinemist. See viimane on jah, võib-olla asi, mis pakub inimestele  rohkem huvi, sest see on niivõrd naljakas situatsioon. Meil on kaks väga toredat lõhelast lõhe ja meriforell. Nad on väliselt nii sarnased, et inimenegi ei tee tihti vahet,  isegi kalur väga tihti ei oska neil vahet teha,  peab olema päris kogenud kalateadlane. Ja need kalad ise ka ei tee vahet. Kui tulevad samal ajal meie lõhejõgedesse kudema suured  meriforellid ja lõhed, siis nad võivad eksida partneri valikul. Ja siis mõlemat pidi toimub see eksimine küll emane forell  valib partneriks isase lõhe, aga vastupidi,  võib ka ema lõhe kohtuda isase forelliga. Nii et mõlemat tüüpi hübriide oleme me leidnud Eesti  jõgedest ja ka mujal maailmas on neid leitud. Ja just siis, kui on sellised väikesed jõed  ja kudealad langevad kokku ja kudemisajad langevad kokku,  siis kipub neid tekkima. Eesti on just niisugune ala, kus need jõed on hästi väikesed,  see kudemise jaoks kättesaadav pind lõhelastele on  imetilluke ja siis eks nad siis segunevad. Ja nüüd meie geneetiliste meetoditega on üsna lihtne ära määrata,  kas on tegemist puhaste liikidega või on tegemist  hübriididega ja ka seda on võimalik määrata,  kumb on siis olnud isa ja kumb ema selle hübriidi puhul. Sellised hübriidid pole loodusele kasulikud,  sest ei ela enamasti kuigi kaua ega sajärglasi. Aga Eesti Maaülikooli kalateadlased ei tegele ainult  siinsete veekogude põliselanike probleemidega. Näiteks doktor nt Priit Päka eestvedamisel uuritakse  Võrumaal Koide talvitumist. Mõni näitas ennast liikumas küll ei tea,  kas. Palju neid alles siis on, viimane viimane kontroll oli  veebruari esimestel päevadel. Tagasi. Need koid toodi Eestisse kolm aastat tagasi taist,  algul elasid nad sisetingimustes, nüüd proovitakse,  kuidas koid meie looduslikus veekogus talvitumisega hakkama saavad. Me saame teada ja anda nõu hiljem mõnele kalahuvilisele,  kes tahaks siis rahateenimise eesmärgil alternatiivse  kalakasvatusharu dekoratiivkalu kasvatada. Koisid just. Me oskame nendele üht-teist nõu anda. Et kuigi kuna ka kuigi karpkalakasvatus on ju meie aladel  üle 100 aasta juba tehtud ja, ja teatakse,  kuidas need asjad käivad Ometi siis jah, ai kuningriigist pärit soojast veest pärit  kaladega päris otseselt tegeletud ei ole,  nii et noh, puhtalt kogemuste eesmärgil. Kohapeal üles pandud välilaboris saab kohe vaadata,  kas või millised parasiidid kaladele liiga teevad. Enne muidugi tuleb ka apet teha. Tulevad uurima, natuke aeglased on, suvel käib siin selline tants,  et me ei saaks neid ühtegi kätte. Mööda küljejoont ja, ja noh, siit seljauime pealt  ka väga hea On sul seal üks võimalus veel panna kohe. Võtame Jaapani lipu pealt ka kuna põhja kalad on  siis nende nende püüdmine ka sooja soojal ajal kõige kavalam  nõks on see, et kas siis näpsuhu suuremal kalal  või kui võtta, siis alt kõhu alla ta arvab,  et on põhjas ja nii saame neid välja tõsta. No nii, poisid ilodonellasid vaatama Ja suur suurendus. Nendes. Nüüd vastu kevadet, ulatuslik tabandus võib,  võib väga palju probleeme tekitada. Eriti kui kalad on tihedalt koos. Vaata, nad on segavad, on keha pinnal ja ja,  ja sügavat, seda kala, kala on rahutu ja liigub  ja ja kulutab mõttetut energiat. Arusaadav. Mõtlen ka ma teen ühe. Ühe pildi saame liigi ka ütelda pärast kirjelduse anda. Jüri kasesalu kohta ütleb, nende ütleb alati ääretult ilusad parasiidid. Enamasti aga kuuleb siiski Koide endi kohta,  et need on harukordselt ilusad kalad ja järjest ilusamaks  neid lausa lemmiklooma staatusesse jõudnud kalu aretatakse. Üks emaskala, kes miljon marjatera võiks anda ei ole ime,  kui ma, ta, kui ta maksab ühe traavli hinna noh,  20000 dollarit. On vast lagi, aga siin kolm, neli, viis kuni 10000 dollarit  ei ole, ei ole ilusa ja kauni emaskala eest. Mitte mitte vähe küsitud, ütleme nii. Mõni poiss on ikka selline, kes on ka kudemiseks valmis. Et neil vist tuleb hakata. Sel aastal ja peale edukat talvitumist isegi lasteaiaga tegelema. See on põnev ja, ja hea. Aga nii, tänaseks lõpetame vähemalt need asjad. Süda jääb selles mõttes rahule, kalad on elus ja,  ja parasiite suuri peal ei ole. Nii las ta, meil läheb siis minekut. Eestis ei ole ju välja õppinud kalahaiguste spetsialiste üldse,  ainult kolleeg Jüri Kasesalu meie osakonnas on ainuke  tõeline spetsialist ja noh siis nüüd on meil kaks doktoranti,  kes tema juures selle asjaga tegelevad. Vast neist kasvab siis uus, niisugune alus sellele  ihtopatoloogilisele uurimisele ja teenindamisele,  aga päris veterinaarid ei ole õppinud olulisel määral  kalahaigusi ja neil ei ole kogemusi ja ka vet laboritel  puudub niisugune spetsiaalne väljaõpe ja kogemus. Nii et väga palju küsitakse just kalahaiguste küsimusi meie  käest ja oodatakse meilt niisugust nagu lausa teenust. Nii et Jüri on seda suutnud siiamaani pakkuda,  aga ega see läheb koormavaks. Kui kalakasvandusi on palju haigusi ja probleeme tekib palju,  siis ei jõua üks teadusasutus ju seda teenindamist teha. Parasjagu käibki ühe karpkalakasvanduse nii-öelda  teenindamine ehk teisisõnu kalakasvataja saab varsti teada,  millises tervislikus seisundis tema kari on. Ma võin teha ka ja las nad siis ikka, kui sa kõhu na kõik  terve külg maha kohe peale mine, siis on  ka seda siseorganit nagu ilusti näha, seal. Jah, ma vaatan, siin on appi ja Soome on. Mitte palju, aga külataktilised on ilusad,  suured. Et ma otsin Trifatiinad praegu. Me oleme leidnud siin praegu viis liiki varasiit aga need,  ükski ei ole kala tervisele praegu ohtlikud. Mida ütlevad nii koolitatud pilguga mehed kolleeg Tiit  Paaveri kohta? Jah, vaadake ta on meie ülemus, osakonna juhataja. Ja osakonna juhatajana ta on mees oma kohal nagu,  kuna, Oskab ülespoole vaadata ja allapoole vaadata. Minu arvates ta hoolitseb oma alluvate eest,  aga hoolitseb ka ülemuste juures, et alluvad saaks tööd teha. Halb on võib-olla see, et liiga südamesse võtab,  ma just vaatan seda tudengitega tehtavat tööd ikka,  mitte ei muretse selle pärast, kas et miks need tudengid aru  ei saa või, või, või need kontrollküsimustikud  nii kehvad on, ta ütleb, et no ju ma olen  siis ise nii halvasti neid õpetanud, et nad,  nad ei, nad ei ole nii põhjalikud, võib-olla kui kui Tiit tahaks,  et ehk võib-olla see liiga südamesse võtab. Ma usun, et kõiki neid kolme asju, ehk siis noh,  inimene, kes teeb, teeb nii teadustööd, administratiivset tööd,  õppetööd. Noh pealiskaudselt neid üks asi teha ei saa  ja just nimelt ta võib-olla elabki neid asju väga-väga enda  sisse ja ja ma imestan, et kuidas ta selle koormaga nagu on  vastu pidanud. Aga mis siis aitab teadlasel töökoormast puhata? Viisakas loom. Sõnakuulelik ja ei tee pahandust. Vaatab targa näoga vahel, vaatab targema näoga,  kui mõned minu tudengid. Täiesti nii nagu tunneks huvi Tiit Paaveri hobiks on merendust ja laevandust puudutavate  raamatute kogumine. Niisugune huvi sai alguse Pärnus vanaisa raamaturiiulite juures. Seal oli ilusate piltidega raamatuid kaugetest merereisidest. Nüüd on tal endal riiulite kaupa huvitavat kirjavara. No siin on ikka päris pikk rida, on uusi  ja vanu asju, aga siin kõige erilisem asi,  mida ma tahaks kohe lausa näidata rahvale on niisugune vana  ja kulunud ajahammas on tema kallal tööd teinud. Brošüürikene, aga mis teeb selle eriliseks? Et see on see, kes on tema koostaja ja mis on tema aasta,  see on aastast 1868 ja selle on kokku pannud meie 500  kroonise mees Karl Robert Jakobson. Ja selle pealkiri meie kaubalaevavägi Läänemeres. See nõu, kuidas teda korda teha. Ja nüüd see näitab ju, kui mitmekülgne mees oli Jakobson,  kes nägi ikkagi ette, et ainult lehmapidamise  ja kartuli kasvatamisega Eesti majandus ei arene,  et vaja on ka tunduvalt mitmekesisemat ja suuremat majandust  ja kuidas see brošüür teatas selle minu sõber,  kes minu hobi tunneb, leidis juhuslikult antikvariaadist  ja kinkis mulle nii, et ma olin väga rõõmus seda saades. Paaver ise on kirjutanud kaladest ja nende kasvatamisest  Eesti looduses ja horisondis ning aidanud välja anda  ajalehte Eesti kalakasvataja. Aga professor Paaver võiks kirjutada raamatu  ka Eesti kalakasvatuse ajaloost või vähemalt  selle ühest perioodist erilise soojuse ga,  meenutab paaver tööd ilmatsalu karpkalakasvatuses,  kus teadlased tegid tõukatseid kujutasid välja  karpkalakasvatuse tehnoloogiat. Seda ma mäletan väga hästi kuidasmoodi, siin pandi veoauto  peale suur koorem elusat karpkala. Hommikul see auto hakkas siit sõitma, sõitis Leningradi  turule ja sealt turult müüdi see mõne tunniga  selle suure linna inimestele see karpkala kõik maha  ja kõik olid väga vaimustatud. No tänapäeval niisugust kaubandust enam ei ole,  tänapäevane tootmine on kalakasvatuse hoopis midagi muud. Toodetakse väga intensiivselt väikeses veekoguses tohutu  palju kala, see võetakse välja, see töödeldakse seal hoopis  mingiteks produktideks, suitsetatud, soolatud roogitud  kalaks ja müüakse supermarketites. Mees, kes tunneb kõiki Eesti kalakasvatajaid nime  ja nägu pidi, muretseb praegu eriti sellepärast,  et jätkuks andekaid tudengeid, keda õpetada  ja et see, mida õpetatakse, aitaks edasi kasvada  nii tippteadlaseks kui hinnatud praktikuks.
