Sarja eelmises osas sai meie reis alguse  ning selleks lõpuks Islandile kohale jõuda tuli sõita läbi  mitme maa ning üle mitme mere. Ühesõnaga, just just mõni mõni hetk tagasi tulime  siis praamilt, mis sõitis siis Eestist Rootsi. Asemel, et seal kai peal ennast laiaks istuda,  mõtlesime, et tuleme, vaatame ühte muuseumisse. Pole mõelda, kui sa niisuguse taburetiga kuhugi minema  lendab ja siis üliäge muuseum täiesti. Seda Islandi paati ja ja ilmast tulenevalt nüüd ei teagi,  kas, kas 36 tundi või 56 tundi. Peale mitmepäevast transiiti saime jalad lõpuks kindlale  Islandi pinnale. Peaks olema nagu hakanud küll ja teadma,  et, et mis need ilmad ja asjad võivad teha. Ja tegelikult enne seda, kui me siia Islandile kohale  jõudsime ja, ja siit fordide vahelt läbi sõitsime  või saarte vahelt läbi sõitsime, siis oli selline tuul,  mis tahtis laeval lipu küljest ära rebida. Ma olen igatahes talve mütsi ostma otsima. Neli kraadi, neli kraadi, jah, aga. Häda pätakas, nagu ma olen. End kohaliku elu ja oluga veidi rohkem kurssi viia,  võtsime suuna esimese Islandil elava eestlase juurde. Ingrid oli end sobivasti sisse sättinud just sellesse  samasse sadama asulasse, mille nime hääldamise osas meil  isekeskis väike segadus tekkis. No muidugi aitäh sulle. Kaili, tervist. Tervist. Tere. Te olete nii lahedate džiip. Ma just pidin enda oma kahjuks maha müüma. 95. aasta patroon. Kahju hakkas, liiga palju, hakkas liiga palju olema juba see,  mis ta on, see. Probleem ütleme nii ja. Kas lähme, mis me teeme, mis plaanid üles,  kohvi? Teeme nii. See ei ole absoluutselt naljaasi. See on ju lihtne. Coman seisis. Okei, selle asemel, et eks ole, on. Noh, kujuta, et sa oled purjus, siis tuleb see tõesti välja. Ei pese. Me ütleme seda nii kiiresti, et ma ei aeglaselt,  ütle, et siis kõlab imelikult. Siin kuskil see. Matkavarustuse koos saaks saapaid osta. Siin linnas või kas sa New Yorkis? See on, siin elab 600 inimest, sa tead, ja sa ole õnnelik,  et siin pood on. Meil on terve suvi selline olnud, see tähendab seda,  et jope on seljas kogu aeg, eriti turistidel. No minul on võib-olla palav, ma olen harjunud sellega,  eks ole, on ju. Aga sa ei saa tulla ikkagi ettevalmistamata,  see. See ei ole võimalik lihtsalt. Ja lihtsalt ei ole, pakkusid talvesaapaid. Ei, ei, talvesaapad ei olegi, peaasi et on midagi,  millega saab kõndida. Vaata, mis ei ole osa. See on nii naljakas, see on õudselt huvitav,  kui inimesed, turistid, eriti tulevad islandile. Sest mul on ju, mul on hotell, allmisel korrusel on hotell  ja ma tegelen sellega iga päev nende küsimustega  ja asjadega ja siis küll nad otsivad landromaatisid  ja küll nad otsivad suured sopingcenter'id  ja tulevad hiinlased. Plipplopsid, mis need on? Plätudega talvel tulevad hotelli, see on lihtsalt,  see on hulluma lastega plätud, kõik on plätudes. Ei ole jopesid, ei ole pükse, ei ole mitte midagi,  no täitsa haige. Kaua sa? 25 aastat. 25 aastat sai mais, 24. mail. Noh, küsitakse küll, et mis ma siin väikses külas teen  või nii ja naa, aga nagu paned tähele, mul ei ole isegi televiisorit,  mul ei ole aega tegeleda niisuguse asjaga,  mul on. Tegemist on kõvasti mägedes või? Samal des Igal pool mängin muusikat, aus muusikat,  kes kuulab? Patrun siis käisid ka uhkumas siin ise. Ja, ja kurat, mul nii kahju, ma just müüsin nüüd alles paar  päeva tagasi müüsin maha koju, nii kahju. Suvika võimas. Suurte 30 46 Tommist oli tollis nagu no ikka,  suur, suur, suur, suur, nii mõnus oli. No mind huvitab ikkagi see, kus me üle mäe saame sõita. No aga sinna lähme, ma tulen kaasa. Kui teil aega on, miks mitte? Tegelikult oli selge, et meie reis ei alga mitte esimese mäe  otsa sõitmisest, vaid matkavarustuse poe külastamisest  ning sinna me esimese hooga suuna õtsimegi. Seis on siis selline, et kuna ikkagi osad osad inimesed  tulid meil puuduliku varustusega Islandile  siis lähme otsime lähima matkapoe, mis asub umbes 50 minuti kaugusel. Täiendame oma varusid ja siis leppisime Ingridiga kokku,  et lähme mingit põnevat mäge avastama. Et pärast matkapoes käiku, siis ta viib meid sinna mäele ja,  ja sõidame üle mäe ja siis siis mõtleme edasi,  kuhu poole me suuna võtame. Võib-olla on juba see aeg siis, kui me peame hakkama  matkaplatsi otsima. Eks elu näitab. Ja kui hädapärane ning oluline soojem varustus,  soetatud asusime Islandiga tutvuma. Island on natukene rohkem kui kaks korda Eestis,  suurem inimesi elab siin aga üle kolme korra vähem. Ega nad igal pool elada saakski. Umbes neli viiendikku saarest on asustuseks kõlbmatu. Need alad on liustike, plaavaväljade, vulkaaniliste,  kõrbete ja muud sorti viljatute maade all. Seetõttu elatakse eeskätt rannikualadel,  peamiselt saare edela ja lääneosas, kus on tänu golfi  hoovustele suhteliselt leebe kliima. Mõnes mõttes on Island hea näide sellest,  kuidas inimtegevus võib loodust põhjalikult mõjutada. Arvatakse, et ajal, kui skandinaavlased üheksandal sajandil  siia jõudsid, oli kuni 40 protsenti saarest kaetud kaasikutega. Skandinaaviased hakkasid kohe puid raiuma,  kuna seda oli vaja ehitamiseks ja kütteks. Samuti pidi karjamaid rajama. Ent kui puud maha raiuti ja viikingite toodud lambad madala  taimestiku ära sõid, pühkisid tuul ja sademed õhukese  vulkaanilist päritolu pinnasekihi minema. Suur osa saarest muutuski viljatuks kõrbeks. Mul on üks tunnelis ja me peame enne tunnelit keerama,  st vasakule. Ühel hetkel sai Ingridi antud täpi poole sõites asfalt tee otsa. See mõjus meie maasturi sõbralikule veskile,  kui ports värsket pealetulvavat vett lahe tee kruttis üles  mägedesse ning seda hakkasid ääristama mõneti veidrad asjad. Näiteks nagu koormarihmadega maa külge kinni väikehooned  ja alajaamad. Ingrid näitas meile mingi raja kätte, et on igavesti uhke  ja vägev ja, ja siis me tulime nüüd seda avastama välja rajad,  mida, mida noh, kus, kus, kus, nagu noh,  ma saan aru, et igal pool tohib käia, kus rajad on,  aga, aga midagi tavaline turist ei käi. Ei, ei, ei, tavaline turst sinna, ma arvan,  et oleks otsad andnud sinna, kus mina, ma oleks ise  südamerabanduse peaaegu saanud sinna, kus ma ise käisin. See on, see on, sinna on võimalik minna tegelikult praegu  üle selle mäe sõita, isegi kummid tulid velgedelt maha  ja ma ei tea, mis kõik veel ja siis ma pidin. No kõik nad panid selle tagasi, eks ole,  on ju kõik riistad jakid, kõik asjad olid kaasas gaasi see  nagu nagu näed Youtube 'i videos, eksole,  onju gaasi lastakse kuradi see täis ja tagasi. Ei ole mingi probleem, ei ole mingi probleem,  teeme ära ja siis üks kõige hullem koht oli see,  kus ma olin, seisin, ja siis ma pidin alla minema,  noh, umbes nii järsust küngas, mis oli siis vähemalt 50  meetrit alla ja see oli küll, oi oi, oi,  oi, oi, oi. See oli hirmus maist, sest rooli ei, ma ei suuda,  ma ei saa, ma ei saa, ma ei saa, ma ei saa. Ja siis pa sa ära, ära lihtsalt ära pidurid,  vajuta, et tule lihtsalt lase, lase alla,  et ära pane, teine kõik sisse ja okei, okei,  okei. Aga kuradi lahe oli. Ja sellepärast ma ei maganud nii, kolm päeva pärast seda. Et ongi äge, aga, aga me leidsime veel parem,  nüüd me oleme otsapidi kuskil suusamäe otsas,  et rada läheb ja sõita saab ja äge vaated on head. Alguses kartsime, et ei näe midagi, et niisugune udu oli,  aga nüüd on. Vaata, kuhu tahad. Sai assaltit ära. Ma ei tea päris täpselt, kas oli midagi kuulda  ka ühesõnaga jõhker tuul on väljas ja noh,  me oleme autodega, mis on selles mõttes alati tore. Aga siin on ka inimesi, kes on jalgratast ga islandile tulnud. Palju õnne. Oleme siin sattunud mingisugusesse suusakeskusesse aga,  aga ohvritee on väga mõnus, et, et hästi palju kive  ja ja, ja väljakutseid natuke on, aga kindlasti kindlasti  otsime veel hullemaid radu. Kas te tahate sinna suusamaa otsa sõita? Ei saa. Sõidad, kus me läheme? Ma loodan, et sealt äkki saab teiselt poolt alla ka,  et ei pea siit tulema. Elver. Ütles hästi, et ei tea, kes need vabatahtlikud siin Islandil elav. Sai ka juba mõnusa tunde sai sisse. Tõsine ilm on, natuke oled väljas, siis tuul tahab ära  puhuda ja kõik vee tahad panna jupe sisse ja. Naljakas ei ole. Vaatame, kas julgemad lähevad veel ülespoole või? Mis siin plaanid on? Aga? Me oleme siiski enam ei läinud, mingit rada mööda oleks  veidi küll saanud, aga nurk läks sedavõrd suureks  ja rada kitsaks, et polnud mõtet riskida. Käes oli ju alles Islandi reisi esimene päev. Seega keerasime autorinnad allapoole ning leidsime enda eest  varem kohatud tunneli avaused teise otsa. Iga neeka on selle asjaga kõik, mis põnev on,  on kuidagi kinni meie jaoks pandud, küll on uks ees,  küll on luuk ees või siis on ketid ees, et täpselt need kohad,  kus meil oleks vaja minna, on ära piiratud meie jaoks. Väits leidis, et see tunnel oleks kõige parem ööbimiskoht  siin Islandil telgiga. Pea kuivaks. No näed, igal pool on nii suur tuul, aga me leidsime  fantastilise tunneli ja see on parim paik. Üks hea lõunatoit teha. Ma ei oska siin muud lisada, ma olen, otsin kõik muu asja. Leiva peale põh. Teeme selle ehk pasteedi lahti, siis sibul päästab päeva. Sibul, küüslauk ees. Natukene ikkagi vitapüsi ka. Hunnik patsteeti peale. Patsteeti peale. Vahel on kohe hea, kui elu abistava käe ulatab  ning pakub lõunapausi pidamiseks koha, kus mööda vilisev  tuul võileiva pealt vorsti nelja ilmakaare poole kaasa ei vii. Ole vaid ise avatud ja haara võimalusest kinni. Samas oli käimasoleva reisi alguspäevi hea  ka koduse ja tuttava toiduga alustada. Teadsime ju kõiki, et Island oli oma kohalike  ja vahel ka väga veidrate toitudega valmis meile  nii mõndagi uut õpetama. Seega ei tohtinuks ebakodustest maitsetest järgmise kahe  nädala jooksul puudust tulla. Järgmises peatuses ootas taas ees midagi ilmastikukindlat seesugust,  kus ei puhu ega 100. Kusagil siin eesootava mäejalavõi sisse oleva tuuristatud  põnev kaevanduskoobas. Valgustust ei ole, mitte midagi ei ole, kuhu me tulime,  välja reklaamitud, mitte midagi ei ole. Väga väge. Ma ei tea, kujuta ette, kes selle niimoodi. Uuristan, mul on kops nii koos, ma ei jõua ju käia. Islandil käivad teed mäest üles ja. Kopsu võtab nii kinni, et peale Islandit ma olen palju parem  ja tugevam inimene vist. Aga meie vaatame minna. Seal on see väike kate kool, selle. Kristalli kaevanduse erinevad kristall, kristallide jälgijad  näha seintel. Et siin on ka kristalliviisid kivikesed,  need on mitmes kohas, on näha selliseid kunagi kaevandati. Hiline. Üsna selline kelmika välimusega. Ja siis on kohe kontrast. Värske. Väga värske vesi, väga hea, külm. Tuul on siin päris müstiline, et sõidad,  sõidad, kõik tundub täitsa ilus ja siis järsku tuleb selline tuulepahvak,  et tahab meil katusetelgi minema viia ja peeglid minema viia ja. Just sõitsime mööda ühest kämperist, mis oli vähe kõrgem  ja see täitsa silmnähtavalt silmnähtavalt ikkagi ikkagi siin  tuule vallas mängis, et väga naljakas ei ole. Islandlastel on kombeks öelda, et kui sulle Islandi ilm ei meeldi,  oota 10 minutit. Etteruttavalt olgu öeldud, et meile osaks saanud kogemuste  kohaselt oli tegemist ilmselge pehmendusega. Ilm muutus enam-vähem nelja või viie minuti järel  ning seda kohati üsna drastilisel skaalal. Näiteks ärkad ilusas tuulevaikuses ja päikesepaistes,  aga mõne minuti pärast puhub juba selline tuul,  et auto ust enam lahti lükata ei jõua. Kõige matust tuulest hoolimata võtsime suuna rannikuäärsete  kivide juurde. Kusagil siin pidid asuma kummalised ja veidi müstilised kivijoonistused. Kohane ikkagi. Tulime üle mägede neli korda neli. Tegelikult oli ilus rada ja mingi kohalik. Kivikunstnik on siia ilusad pildid teinud. Linnud ja hobune ja ratsanik. Ei midagi müütilist ega müstilist. Ei ei oska öelda. Kevin Sudecht on Minesootas üles kasvanud  ja New Yorgis elav kunstnik, kellel on magistrikaad  maalikunstis ja pikaajaline kiindumus kivikunsti vastu. Valdav osa tema töid asub küll Põhja-Ameerikas,  ent neid leidub ka Islandil ning mõnedes teistes riikides. Valminud teosed pole alguses aga sugugi vaid kivitooni,  vaid torkavad pigem silma oma eredate värvide poolest. Pole päris niisugune Islandi ilm, nagu ma arvasin. Aga tänase telkimisega saab tõenäoliselt veits põnev olema,  aga siis eks aeg näitab, praegu veel, on küll vara,  aga mingi tunni pärast võiks juba kuhugi laagrisse jääda. Tuul muudkui puus ja tunnid tiksusid armetult õhtusse. Sellest lähtuvalt nägi järgmine plaan ette seda,  et käime ja vaatame veel ühe kauni kose üle  ning hakkame seejärel laagerdamine ks tuulevaikset kohta otsima. Veidigi vaiksemat tuult ei leidnud selle kose. Ega ka järgmise juurest. Pärast peame seda teed pidi tagasi tulema tõenäoliselt no  tõenäoliselt ta võib olla, leiab mingi hea ööbimiskohasid. Paar küla noh praegu, kas me saaksime siiasamma,  jääks ööbima või noh, ma eelmises kohas vaatasin,  et ei ole tuult, aga ma tegin valelt poolt ukse lahti,  teiselt poolt ukse teed lahti, siis oleks tuul minema mu min. Peab ennast maa sisse kaevama siis ei ole kuul laager. Supipotist minema see tuul praegu. Mingil veidi arusaamatul põhjusel tekkis plaan,  et kui me juba siin mägi teel oleme, sõidame  siis seda mööda edasi ning ehk leiame kusagilt kaljunõksust  mõne rahulikuma koha, kuhu oma laager ikkagi lahti lüüa. Muidu igati tore ja veetakistustega mitte tagasihoidev tee  viis järjekordsete koskede ja jugade juurde. Tee siiski otsa ei saanud, tuul samuti. Küll aga tekkis meie teele väike lootust andev rajatis. Leidsime mingi põneva põneva ööbimiskoha,  täpselt ei saagi aru, mis, mis alustel see siia pääseb. Raamatutäis on igasuguseid sissekandeid,  kes millal on käinud ja, ja tundub, et siin saab  nii tuule eest varju kui, kui ka siin on väike pursuika nurgas,  et saab kütta ja, ja veini veinipudeli avaja oli. Kõik kõigi mugavustega välja arvatud siis pesemist. Väga põnev koht igatahes ühtegi lukku ei olnud,  nii et. Matkamaja täpselt. Seesuguseid matkamajasid tähistavaid tingmärke leidus islandi. Kaardilt veelgi, kuid mingil põhjusel me neid rohkem oma  teel ei kohanud. Olemasolevast oli aga praegu küll ja veel saime vähemalt  õhtusöögis edasi valmis teha, et asjad laualt minema ei lennanud. Öö saabudes jäid Tom ja Elver matkamajja,  teised kolisid autodesse ja telkides. Eile olime ühe ilusa kose juures, vaatasime koske,  kuigi tegelikult koskede vaatamisega on niimoodi,  et noh, neid jääbki vaatama, neid on nii palju,  et nendest saaks 20 aastat rääkida vist nendest koskedest siin. Aga siis panime kõva plaani paika, et ei lähe mööda suuri  teid liustiku juurde, vaid paneme otse nagu meil kombeks on. Ja rajad näitasid ka otse, kuni kuni sinnamaani,  et ühelt maalt mingi paar kilti rada ei ole,  aga me nagu jonni ka ei ja läksime. Siis jäime ööbima kuhugi, öö lammutas siin. Kõik asjad laiali, tuul oli nii kõva, et telgiinimesed  katusetelgis kolisid tuppa, sest see oleks lihtsalt telgid  laiali lammutanud. Siberi Siberi tuultele küll alla ei jää. Jäime ööbima sellesse mökisse ja kaardi pealt vaadates  tegelikult terve see Island on täis neid selliseid mökisid  umbes nagu RMK majaga tuleb tulla ja Koleda tuule eest varjule,  siin on kõik vajalikud lõkkepuud ja asjad olemas. Ja, ja Elver ja Tomm läksid sinna majja magama  ja mina läksin katusetelki ja, ja see eriti õudne torm. Ja siis hakkas vihma sadama veel ja vihma 100. niisuguse  häälega nagu 100-ks, hoopis mingisugust lund  või rahet ja, ja jõhkralt lammutas seda telki. Ja kuni kella kaheni öösel ma pidasin vastu ja,  ja siis ma ronisin kotti möödas välja, panin telgi kokku  ja läksin sinna sellesse mökiss põrandale magama. Nüüd tegin jälle telgi lahti tagasi, siis pool tõlki,  seda lihtsalt nagu surve pesuriga laseb külje pealt lihtsalt  kõikidest asjadest lihtsalt nagu vett läbi. Elu sees pole niisugust asja olnud, aga elus pole  ka sellist tuult olnud. Ime, et telk üldse vastu pidas. Oi, ja täna jätkub meie mägi ne sõit ja me peaksime  siis täna välja jõudma kuhugi sinna liustiku juurde. Ja vaatame, mis ilm seal liustiku juures  siis on, kuskohas seal ööbida? Käesoleva päeva harjutused oli jõuda liustikule ikka mööda  sedasama teed, millest kaardi järgi jupp puudu oli. Eks ole kaardid ennegi eksinud. Sama võib julge südamega öelda ka meie kohta. Pärast seda ööd, kus meil oli siis hästi palju vett  ja tuult, oleme valinud veel parema hetke,  et meil on siin, nüüd on lumi ja temperatuur on kuskil nulli juures. Oleme circa 750 meetri peal ja, ja siit vaatame edasi,  kuidas me võiks jõuda liustikuni. No siis läheb juba lumiseks, siin on varsti vaja lukud sisse panna. Lukk ei ole siis vähemalt uksed lukku. Sarja järgmises osas proovime siit ja sealt liustikule ligi saada. Augustikuine lumetorm suleb mõned teed. 20 kilomeetri pärast on tee kinni, kuna ilmastikuolud on  nii pahad ja tee on kinni kaks päeva. Aga suured kosed voolavad ikka. Jääkolakad esimesed Islandi maitsed. Ka mingit kohalikku sööki ja selline veider asi. Ja laavaväljad.
