Vikerradio. Tere, head kuulajad.
Öeldakse, et liikumine ja liik koos tagavad hea tervise,
kindlasti see ka nii on ja paljude puhul peab täiesti paika,
aga kui liikuvus on häiritud, kui liigese näiteks ei liigu
või on põhjus ebaselge täpselt on kuskilt nagu valutab,
siis kust sadabi, millal minna füsioterapeudi juurde
ja millised on enim levinud kaebused, kas selja-põlve-
või hoopis randmevigastused ja kuidas nad tekivad,
kuidas tekib ka ülekoormus, kuidas seda ära tunda? Need on küsimused, millele täna otsime saates vastust.
Kindlasti tuleb juttu ka libedusest, mida küll võib-olla
enam nii palju ei ole kui enne, aga ega talv läbi ei ole.
Ja saates on külas füsioterapeut Reio Vilipuu omanimelises taastusravikliinikust.
Teine teema on ka saate lõpu poole, nimelt Pirita
vabatahtlik merepäästeühing saab kümneaastaseks.
Räägime tehtust ja ka kriisiolukordades hakkamasaamisest.
Ühingust on külas. Valeri vabak.
Helipuldis on täna Marika Leetme, mina olen Krista taim
ja soovin teile head kuulamist. Poleli all ei ole liig hea. Tuleb eelkõige, mis tulema pean. Pooleli on või ei ole liig? Jääb see või mis olema peab? Teataks rõõmsalt läheb alla. Ütleks niimoodi, et kõik see külamaa, jää kallisi,
saage siga alla. Ikka, et mõni sõna vanade Alustame saadet liikumise liikuvuse teemadega
ning mul on hea meel tervitada saates Reio Vilipuud
omanimelisest taastusravikliinikust, füsioteraapia Beut,
tere. Tere hommikust.
Ma alustaks sellest, et öelge, mis on enamlevinud vigastused
ja ma tea, põhjused, valud, millega inimesed teie poole pöörduvad,
et kas on seda uuritud ja kus need juhtuvad?
No talv on, et eeldakse, et libe libisemist,
aga tal ei ole ka. Ikkagi talvega ja see ongi vähe selline sesoonne,
millega meie juurde pöördutakse, talv, kukkumised siis
pärast seda kipsi ära võtmist, taastusravi.
Aga noh, ütleme, kui võtta kogu aasta, siis noh,
ma arvan, number üks, asi on ikkagi seljakaebused.
Et ka erinevad uuringud ja statistika kinnitab seda,
et ütleme enim haiguspäevi põhjusena on ikkagi selja alaseljavalu. Aga millest see tuleb, kas siis inimesed kukuvad
või nihastavad, tõstavad liiga raskeid asju? Töö töö ja võib-olla siis see, et kui on monotoonne,
ühetaoline töö, sundasendid või siis sellised tööd,
mis on tava aga sellest tuleb ette mingisuguseid tõstmisi,
mis on siis üle oma võimete raskused, mis on,
tabas tavalisest siis raskemad või asendid,
milles seda tõstmist on siis tehtud, mis ei ole kõige
ergonoomilisemad ja siis tekivad sellised vigastused,
tuleb ette. Aga kuidas teile tundub, kas inimesed oskavad üldse
ergonoomiliselt elada ja toimetada oma igapäevaelus? Ütleme, mis puudutab töökohti, siis ergonoomika on kindlasti paranenud.
Siinkohal ma arvan, et ka tööinspektsioon teeb,
on teinud väga head tööd just niisugune ergonoomika
ja inimese hoidmisse säästmisega töökohal,
et on väga palju, ma arvan, Eestis tööd tehtud
ja seal on ikkagi head tulemused.
Et selliseid otseseid tööõnnetusi ma arvan,
jääb järjest vähemaks, et keegi kuskilt alla kukub
ja ja mingid need traumad, mis tulevad, et ei ole kinnitatud
ja ronitud kuskil luumurru luumurrud või noh,
sellised nihestused või, või mingisugused rebendid. Aga mis puudutab kodu, siis noh, kodu on ikka see koht,
kus kõik juhtub kaasa arvatud igasugused põletused
ja just laste puhul need asjade peale tõmbamine
ja nii edasi, nii edasi. Aga kui nüüd hakata seda otsast sedasi vaatama,
et mismoodi ütleme, et üks vigastus käitub,
et kui inimene on saanud mingi vigastuse,
siis kas sinna panna peale kuuma külma ja kui kaua see ravi kestab,
peaks seda hoidma või just seesama seased liikumine,
liikuvus tagavad tervise kas ka siis, kui ma olen juba
ennast vigastanud? See täiesti peab paika, et kui võtta sellist traumat,
siis noh, selline tüüpiline soovitus, mis on kogu aeg olnud,
on nii-öelda see ris ehk r-i c inglise keeles,
ehk siis on see drest puhata siis Ice või siis nii-öelda
jahutada maha külmakotid või sügavkülmast võtta külmunud
herned peale, eks ju.
Ehk siis see jahutada sellega vähendataks kohe,
et see probleemne koht siis turse läheks,
sest kui verevool selle külma tõttu, siis kui veresooned tõmbuvad,
eks ju, kokku siis see ütleme, turse teke on ka väiksem siis
see tähendab siis kompressiooni, ehk siis tuleb siduda,
et väga hea on see, et kui on olemas siis kompressioon,
sidemed, kodused lätlastikud sellega siis tõmmata surve all
see vigastatud koht, sama asi, verevalum tuleb,
väiksem turse on, kujuneb lõpuks väiksem
ja see, ütleme vigastatud koht. Lõpuks paraneb kiiremini ja väiksema armkoega.
Ja e-on siis elevation või ülespoole tõstmine,
ehk siis kodus panna jalg, näiteks kui on olnud mingi
hüppeliigese vigastused, siis jalg panna kuhugi kõrgemale.
Et see on selline tüüpiline, mida tuleks teha.
Ja selline uuem käsitlus on jälle inglisekeelsed sõnad on
siis piisanud lav.
Aga siin tähed hoopis teised asjad siin ei ole rahu
ja armastust ütleme, et seal käsitluses tulevad sellised
asjad nagu siis motiveerimine, siis patsiendi õpetamine,
hirmude mahavõtmine siis ka see, et hoida tagasi
valuvaigistite võtmisega pikema aja jooksul. Kuigi ma otsisin neid uuringuid selle soovituse osas,
osade puhul tõesti on, et pikaajalisem näiteks
mitesteroidset valuvaigistite nagu ibuprofeen
ja muud n saidid, nende pikaajaline kasutamine võib mõjutada
kudede taastumist.
Aga ütleme, lühiaja mõttes siis vahetada üldse valu
äravõtmine on tegelikult jällegi olulisem kui,
kui see valu kannatamine. Ja siis seal on veel sellised asjad nagu vaskulariseerimine,
ehk siis see, et verevarustust tuleks just parandada.
Kui see esimesed kaks-kolm päeva mööda, et siis enam ei ole
mõtet külma kasutada, vaid just selliseid soojendamised.
Ja ka see, et ikkagi jääb see surve peale.
Ja, ja siis tulevadki need suurimad, ütleme erinevused selle,
mis puudutab seda, nii esimesi nelja tähti on siis varajane koormamine,
see tähendabki seda, et oleks valu vabas ulatuses tuleks
teha liigutusi. Alustuseks, et sellist kudeda, seda verevarustust parandada,
aga hiljem just see, et ka kas kummilindiga hakata harjutusi tegema,
et see varajane koormamine näitab seda koed paranevad
paremini ja sinna samamoodi armkude tekib vähem.
Aga siin tulebki väga mõistlikult teha, et see ei tohi olla
liigne koormus, et vigastus peax olema paranemise dünaamikas,
mitte see, et me tekitame sinna sellist vigastust juurde. No siin kahte tüüpi vigastused, ühed on,
kus ongi murd, konkreetne asi on näoga, teine on mingid
sellised vigastused, mida inimene ei pruugigi teada,
et kust ta seda vigastas ja mis täpselt viga sai,
et ütleme, hakkas selg valutama, Aru ei saa miks
või käe ranne või siis põlv või jalg, et jah,
et mida siis nagu teha, ei saagi aru, mis nagu vigane
ja valu ei ole ka teravaid, selline nagu painav
ja vahel teatud asendis ja. No just niisugune pidev, kuskil ta seal on,
ei häiri, vahel on selliseid, võib-olla läbilöögivalusid ei tugevamaid,
aga jah, ütleme niimoodi, et siin võib olla mingi selline seos,
näiteks, et kui on puusavalu tekkinud, et seal võib leida
tegelikult enda ütleme, terviseajaloost näiteks vigastuse
hoopis hüppeliigesest või murru.
Et kui hüppeliigese liikuvus tegelikult on vähenenud,
siis kandub lõpuks pikaajaliselt ülekoormuses siis puusal
või alaselga, et seal tuleks ikkagi seda tervikut vaadata. Aga kas siis on noh, mis esmaabi on, kas samamoodi,
et kui ma tunnen, et hakkab kuskilt midagi tunda andma,
kui palju ma peaksin liigutama, milliseid harjutusi peaks
tegema ja kas siin on ka, et kas külm või kuum,
võib-olla saun näiteks raviks väga hästi ära,
kui saaks? Siis on pikem pigem ikkagi kui see ei ole akuutne sihuke äge
trauma või noh, midagi, mida on selgelt juhtunud,
et on verevalum või rebend ja nii edasi.
Et kõik, mis on sellised kroonilised, sest seal on pigem soe
et soe ikkagi parandab verevarustust kudedes,
mis on ka selleks oluline, et ka näiteks ülekoormusest
tulenevate erinevate sündroomide puhul siis nende kudede
enda sees olevat liikumist parandada kained ära viia,
et seal näiteks erinevate kihtide vahel ka lihaste enda siis
liugumise paranemiseks, sinna tekiks seda Holoroon hapet,
see kõik paraneb siis, kui on liikumine soe. Ja just selline koormamine ka just jõutreening.
Et see skustega.
Et erinevus erinevate, mis iganes faasis me oleme,
aga taastusravis siis kõik peab jõudma sinna,
et inimene jätkab tegelikult jõutreeninguga.
Kui me võtame näiteks luuhõrenemise uuringud,
ütlevad, et D-vitamiini ja kaltsiumi endale sisse ajada see
on täiesti mõttetu. Jõutreening on oluliselt efektiivsem, suurema luu kasvu
ja tiheduse kasvu annab ka osteoporoosi ennetuseks on ikkagi
täna üks olulisemaid soovitusi, on hoopis jõutreening. Aga kui inimesel kuskilt valutab, kas siis mida see võib tähendada,
kuidas te uurite välja, et ei ole luuhõrenemist ei ole juba nagu?
Ma ei tea midagi muud. Luuran otseselt nagu valu selliselt ei, ei tekita,
aga noh, seal need murrud ja võivad siis olla selle luu
hõrenemisega seotud.
Luuhõrenemist tasub uurida siis näiteks. Patsientidel, kellel just naised, kellel on siis menopaus
olnud väga varakult ja siis, sest luuhõrenemine on sellega
seotud samamoodi siis ka, ütleme naised just vähihaiged,
kellel on siis hormoonravi alustatud seal neljakümnendad või,
või, või siis osad isegi veel nooremad.
Et kui see anti hormoon antiöstrogeenravi,
siis tuleb, siis sellest algab samamoodi see protsess,
et võib varajasem kui nii-öelda normaalne võib tekkida luuhõrenemine,
et siis tasub käia vahepeal mõõtmas nii reieluu siis reieluukaela,
kui siis neid alasel ja Lumbaluse lülisid. Ütle, kas see, kui inimene kõnnib kõrgete kontsadega ka,
ütleme üle kesk ja kas see ka kuidagi võib tekitada
ülekoormust või pinget või kui ta on seda kogu aeg teinud,
siis ei ole põhjust muretseda, et peaks nüüd panema sussid jalga. Ja see mõjutab tegelikult meie teatud siis nii-öelda
kesktelje nihkumist, sest tõstame ennast üles,
normaalne selline tasakaalupunkt jalalabaosas.
Kui me võtame siis neil kolmepunkti ehk siis ristivõlvi osas
suure varba ja väikse varba vahele jääv siis võlv
ja siis pikivõlvid varvastelt siis kandade suunas,
siis muidugi, kui me tõstame ennast kannalt niimoodi ülesse,
koormust tuleb väiksemate pindalade peale
ja rohkem nagu ette jala osas, mis põhjustab seda,
et meil tekivad sellised punktkoormused just sinna varba
liigestele mingid jalanõu faktorid veel juurde,
ehk siis väga kitsas nina. Ja sealt tulevad siis juba järgmised need suure varba
liigese moondumine siis pidevad, need paksenenud nahad
jalataldade all võivad suhtuda konnasilmade teket.
Aga just see, et me nihutame selle kesktelje ettepoole,
muudab siis seda, et säärelihas esiteks jääb lühemaks
ja sealt tulenevalt siis me oleme vaagnast vähe nii-öelda
teise kalde all, kui me oleksime tavalises mõistes,
et see muutus läheb järjest ülespoole. Aga me ka ei ole ju selle kontsa peal kogu aeg,
see on tööpäeva osa, aga ütleme, et kui seda 30 aastat
näiteks teha, siis kindlasti muutus jääb aga kontoriinimesed,
kes kontsa peal käivad need ka.
Ma arvan, on sellised aktiivsetena noored,
kes keda leiab pärast tööd jõusaalis. Et see nagu tasa nullib ära selge.
Niimoodi, aga räägime natukene ka toidust,
ma olen kuulnud selliseid legende, quica sööd palju sülti,
siis hundid terved ja veel eriti hea, kui kuskilt saad seda
seajalad või mis nad annavad limane kollageeni jõustustest.
Et kuidas sellega on lood. See väga naljakas.
Nii kui hakkad midagi otsima, saateks valmistuma
ja nii edasi, siis Google arvab, et ülioluline noh,
kõike meid natuke jälgitakse.
Ja eile ma sain siis sellise videosoovituse,
et, et söö seda kaks-kolm mingit asja siis päevas,
et siis on nagu näonahk ja kõik ja see oli põhimõtteliselt
siis selline, et köideti roheline tee ära,
segati sisse mesi sidrunimahla ja siis tavalist,
siis želatiini ja siis tehti niisugune nagu tarretis. Sellest tehti kuubikuid ja nüüd mingi Uldrenud vist.
Aga siis jälle, kui vaatad seda, siis mõeldakse jälle edasi
ja siis jäädki selle nagu ratta sisse.
Et see infoga, mida ütleme, tarbitakse sa jääd mõne mingil
määral selle vangi, et see et selline öömine higistama.
Ei, ei, ma ei tea. On seal mingi teadus ka taga, et tõesti,
et ja söön ära ja, või siis kuubikuid, selatiiniga
ja liigesed. Nagu õlitatult, noh, ma ei tea, seal ma arvan,
niuke maitse asi, et et me ikkagi ju sööme,
see kõik laguneb meil või nii-öelda ensüümid teevad oma tööd,
me saame sealt need toitained ja mineraalid kõik kätte.
Et ma arvan, selline mõttekas on tasakaalustatud kõige
söömine ja teadlik, et selles mõttes ainete puudust ei tule
ju teadlikul taimetoitluse all, sest ta teab,
millega ta asendab näiteks siis neid siis toite,
mida ta ei tarbi, või veganeid. Noh, pigem on võib-olla tänaseks probleemiks,
et inimesed söövad vähe kiudaineid ja ja enamus meie
energiast tuleb tegelikult ikkagi meeletult töödeldud
toidust kaloraaž.
Et ma just Kas see oligi, et täna noortel kooliealistel,
lastel isegi kuni 75 protsenti nende energiast,
mida nad päeva jooksul saavad toiduga tuleb siis tegelikult
töödeldud toidust nad on et seda kodutoitu
või toituma tehakse seal viiest kuuest siis mis ongi nüüd? Toitainest, või nii-öelda ala siis porgand
või sibul või või midagi sellist, et sa köögivilju
või ainult nagu sa teed seda ise.
Pigem ongi see, et sa ostad mingi asi ja see on täis,
kes teab, mida ja noh, see on, ma arvan täna probleem ikkagi,
et kiudainetevaene toit, et kõhu ja seedeprobleemid
ja ja liigne energia, mida siis süüakse. Liikumisest siin praegu juttu ei olnud, et see on vähene laste.
Aga see ongi, et lapsena peab palju liikuma,
olen ma aru saanud, keskealisena võiks ka,
aga ometi siis algab meil juba see, et me enam ei liigu
ja mida vanemaks saame, seda vähesemaks liikumine jääb,
et mis on need lihtsad asjad, et kõiki taha jooksma minna,
võib-olla ka jõusaali peljatakse, et aga nüüd iga päev
mingid asjad, mida saab teha enda jaoks ära. Tegelikult peaks liikuma igas eas.
Noorena on hästi oluline just liikumine selles osas,
et see on see aeg, kus meil tekib harjumus.
Ja see on puhtalt vanavanemate või vanemate eeskuju sees.
Ja liikumisharjumus, mida mitmekülgsem see on,
seda parem sellepärast, et lapseiga on see,
kus meil areneb tegelikult tasakaal, koordinatsioon,
täpsus kiirus ja nii-öelda ka jõud, aga jõudu me saame
arendada ja treenida ka alates 50.-st 60.-st eluaastast
lähed jõusaljak tegema, jõudu on võimalik,
aga seda tasakaalu ja koordinatsiooni, täpsust,
seda ei ole enam võimalik, et see on kõik niisugune lapse ja. Selline positiivne osa, mida on võimalik saavutada,
hiljem ongi siis see, et et noh, Sa saad mingeid vilumust,
oskust, kui sa sellest kõvasti vaeva näed,
aga ikkagi see, mida on lapsepõlvest tehtud,
noh näiteks võtame tennisistid, kes on mänginud näiteks viie
kuue aastasest ja siis ütleme teismelise sealitud mõttetu,
ma ei taha, aga kui nad hakkavad 30 40-st uuesti mängima see
on hoopis teine liikumismuster, see, mida nemad teevad,
sa ei saa seda iial, kui sa alustad näiteks kolmekümneselt ise. Ja noh, see on kõikide selliste spordialadega.
Aga liikumist tegelikult ei tohiks pooleli jätta üheski
nii-öelda vanuses, et 30.-te oluliselt neljakümnendat,
seal tuleb juba see meie muutused kehas,
mis on seotud siis vananemise ja ealiste muutunud. Aga seal peabki seda nii-öelda. Või on see ikkagi, et kõik kulub, mis liigub
ja ei ole midagi teha? Kõik kulud, mis liigub nii või naa, see on nagu selge,
et lõpp on ju üks. Aga äkki ei peakski liigutama, et kogu aeg sedasi liigutakse isikuluga? Põhimõtteliselt on ikkagi niimoodi, et mida rohkem Me liigume,
mida rohkem koormame kõiki oma siis liikumiseks seotud organeid,
lihas ise. Aga lihastõmbest tuleb jällegi see,
et mida rohkem tõmmet tuleb luule, seda tugevam on luustik
siis edasi, mida rohkem liigume koormatus,
südant, seda tugevam see on siis samamoodi kopsude
vastupidavust võttes aeroobset.
Mida rohkem me seda teeme, seda nii-öelda parem on kopsu
nii-öelda polüka, see palju hapnikku siis nii-öelda omastame,
see on kõik selline süsteemne ja omavahel seotud. Et tuleks teha, ütleme siis nii, et nii jõusaalis käia kui aeroobset,
siis kas aerutada, sõuda, joosta rattasõit,
mis iganes aeroobne oleks omal kohal siis sama Taizzi
või pilaates selline, et oleks selle astust venivust kehas.
Kõiki võiks teha, harrastada erinevaid asju,
aga mitte sellist nagu monotoonselt ühetaolist. Aga kui kuskilt valutab, siis kas tasuks hakata liigutama
või mida siis teha, et noh, ma usun neid inimesi,
kes praegu kuulavad nii mõnelgi kuskil, kui ta hakkab
vaatama kuskilt midagi nagu jah, aga, aga mida siis teha,
et kui on valus, ei taha ju nagu koormat,
äkki teen liiga? Ei see ses mõttes, ütleme, et kui kui ma haiglas veel töötasin,
siis seal üks anestesioloog ütles väga hästi intensiivravis,
et et kui seal see hingamisaparaadi all olev patsient oli,
me käisime ju siis ka neid läbi liigutamas küll passiivselt
ja siis, kui nad lõpuks hakkavad ka kaasa tegema,
siis ikkagi ka uuringud seal näitavad, mida rohkem aktiviseeritakse,
seda lühem on see intensiivravis oleku, räägiks seda kiiremini,
saab tavaosakonda. Siin on üks oluline asi, et selline kõrgem intensiivsus on
oluliselt kallim päev ja mida kiiremini nad sealt ära saab,
seda lihtsam, või ütleme siis seda odavam ka,
aga teine, see inimene hakkab taastuma kiiremini
ja mida rohkem teda aktiviseeritud aktiviseeritakse
ja tema nii-öelda liikuma saamine on selle üks oluline osa.
Ja siin ka, et kui on mingi trauma olnud
ja sellest on edasised probleemid tekkinud,
siis ikkagi tuleks hinnata, mis on see algpõhjus olnud
pöörduda siis füsioterapeudi juurde ja leida see tegeleda
selle algpõhjusega ja siis nii-öelda kompenseeriv probleem,
mis on tekkinud, hakkab ju iseenesest ka ära minemisest. Inimene on kompleks, mis siis nii-öelda kohastub uuesti tagasi. Nii et kui mul on, ütleme, puusa probleem,
võib see avalduda põlves või hoopis teise jala põlves
piltlikult või ütleme, et kui mul on hüppeliiges paremal
jalal Siis on teisel poolel siis puus tavaliselt see,
mis ka ülekoormuse.
Sest noh, me, me leiame alati või keha kohaneb
ja leiab alati viisi kuidas vältida valu,
ebamugavust ja, ja me saame oma liigutused ära teha,
näiteks. Viimane selline huvitav patsient kaebab õlavalu,
aga mis on öösiti ise hindas seda, et ta saab tegelikult
kõike teha. Ja siis, kui ma lasin kätt üles tõsta, siis tegelikult see
käe õlast liikumine ei olnud üldse õlast liikumine,
see oli selline.
Kehast juba kallutamine, abaluust, liikumine,
kogu keha tegi seda nii-öelda, mida oleks pidanud,
mida oleks pidanud õlg tegema.
Aga ise ta arvas, et ta saab.
Ja siis, kui nüüd need kõik kompenseerivad liigutused ära võtta. Ja öelda, milline see õige liigutusmuster nüüd,
mida tuleb teha, siis ta sai aru, et, et tegelikult ikkagi jah,
ta on kohastunud tegema seda, mida on vaja.
Sest kui teed asju on vaja kätte ülevalt kapis,
seal ta siis noh, sa saad selle.
Ja siis esimene nii-öelda Eureka oligi see,
et et miks on tekkinud kaelapinge, miks on mingil määral
hakanud ka selline peavalu ja uneprobleemid
ja see, see kohandumine läheb siis edasi. Ja tegelikult ka siis ülaseljaprobleem ja,
ja siis abaluu ütleme valeliikumine keha proovib valu jaoks
liikuvad osad panna nii-öelda stabiliseerima seisma
ja see on see muster, mis siis tuleb füsioteraapia ka ära
lõhkuda ja liikuvad uuesti liikuma saada. Öeldakse ju ka, et longata ei tohi.
No ma mõtlen, et kui inimene just ei ole mingi sellise veaga
kogu annab kuskilt tunda, et siis palun mitte longata,
katsuge käia, sest muidu teeb asja hullemaks. Jah sest kui me kõige parema vaadata, mida teevad
väikelapsed siis mida teeb täiskasvanu ja väike laps,
kellel ei ole mingeid probleeme olnud, kükitab maha,
nii et kannad oma ilusti seal liikumine kõikides liigestes
on neil väga elastne see küljest joostakse mingeid pööravad
ja nii edasi.
Ja siis, kui päev sinna selle täiskasvanu,
kellel on juba probleemid kusagil varasemalt olnud
ja siis ta ei ole nendel see tähelepanu pööranud
või noh, töö ja elu tuleb peale. Siis see tundub kuidagi Noh, ebaloomulik. Lihtsam on ennetada.
Ma saan teie jutust seda aru, et kui nüüd püüda kodus ise
teha mingeid lihtsaid harjutusi, mis on,
ütleme, lastele jõukohased, aga noh, just hundiratast tegema
ei hakka või tagurpidi silda, et proovida neid
ja kui vaadata, et kuskil midagi takistab,
ma ei liigu nii hästi, siis tuleks hakata tegelema sellega
ja see liikumine on võimalik tagasi saada. Ja alati alati olete, et see kõige lihtsamad nagu
baasliigutused näiteks ongi varvastele tõus,
hüppeliiges liikumine, aga siis säärelihaste tööd siis kükid
siis näiteks ka see Küki vene oleks siis nii, et sa nagu istud taha tooli peale,
mitte sedasi, et nagu põlvede peale.
Et. Kükita kükita, mis võib ka teha niimoodi,
et on näiteks selg vastu seina jalad siis seinast eemal
ja siis hakata libistama ennast piki seina allapoole,
90 kraadini või kus saab allapoole ja sest näiteks,
kui on vaja, siis käterätid panna, vahel oleks libedam,
eksju, ja siis ennast üles lükata, vaadata,
kas on üldse reie eesmistes lihastus, nii palju jõudu,
et suudad ennast üles lükata. Ja siis edasi juba sealt minna ilma seina toeta kükitamine
ja siis proovida allapoole järjest tulla
ja siis vaadata ka seda, et kas me vajume ühele poole
või teisele pooleks takituse on siis hüppeliiges
või ole. Ja, ja kui krudiseb kuskil põlvedes,
siis näiteks võib sellise käterätiku tugevaks rulliks keerata,
panna see põlveõndlasse minna põlvili ja siis kallutada
ennast taha seesamamoodi tegelikult parandab seda
põlveliigese liikumist, et palju nippe on,
aga lihtsalt tuleb leida see algpõhjus milline on inimese võimekus,
millised on kodused vahendid ja aidata siis nii-öelda panna
see nii-öelda sellise hea hea retsepti järgi kõik kokku,
et, et see oleks meeldiv ja inimene teeks,
sest kõige mõttetum asi on osta hantleid
ja kummilinte koju. Sahtleid on täis, aga midagi ei tee. Hea enesetunne ostmise hetkel olnud või selline lootus tuleb
vaikselt hakata liigutama oma.
Tänan teid.
Tänan saatesse tulemas füsioterapeut Reio Vilipuu
ja soovin jõudu jaksu, sest eks neid teemasid,
millega tegeleda, on tegelikult ju hästi palju veel,
sest varsti algab Kaiatööde hooaeg, kus inimesed kipuvad
ennast vigastama. Esimesed leheriisumised, sea see on vaja on ju esimese
päevaga kõik ära teha. Kuulge, aga, kui on vaja teha, äkki ma alustaksin praegu,
et ma saakski selle esimese päevaga ära teha külje painutused,
mis, mida võiks teha? Ja võib näiteks kõhulihaste jaoks teha selili põlved vioolat
põlvest kõveraks ja siis proovida neid ühele poole teisele
poole kallutada.
Seal on nii liikuvus kui kui kõhulihastele tööd.
Jaa, randmed tööle proovida seda, et kas saab üldse näiteks
nelja käpuli põrandal olla, et kas ranne annab tunda
või künnab siis kiigutada edasi-tagasi ennast nii-öelda
nelja käpuli asendis andmetele ja seal, kui saab põlvedel olla,
siis proovida seal sedasama head kassiküüru teha
ja nagu sakslast siis jalgu tõsta. Üks jalg, teine. Puusast üles ja siis ka seda jah, et üks jalg sirutada
ja siis vastaskäsi ette sirutada, hoida tasakaalu.
See on ka selja valutamise puhul number üks kõige siuke parim. Harjutus, millega on alati turvaline alustada põlvili,
vastaskäsi, vastasjalg, sirutusse. Selge aitäh veelkord, Reio Vilipuu ja kindlasti kohtume veel
ning teeme nüüd pausi siia ka, võib-olla väljast kostuvasse puurimisse,
kuulame ühe laulu ja seejärel juba järgmised külalised.
Teeme juttu Pirita vabatahtlikust merepäästeühingust,
mis saab siis kümneaastaseks? Sain ka nüüd enam ei. Tee sinu hinge minu jaoks kinni.
Alati on exeys. Kui oli Maas süüdist. Nüüd on põhjust minna edasi heade uudistega,
nimelt Pirita vabatahtliku merepäästeühing saab
kümneaastaseks ning olen saatesse palunud juhatuse liikme
Valeri vabaki tere.
Kõigepealt palju õnne ja mis selle 10 aasta jooksul on kõik toimunud. No saavutused on suurepärased, minu meelest eriti viimase
kolme aastaga on saavutanud väga mitut tiitleid.
2024 Eesti aktiivse vabatahtlik merepäästeüksus
ehk siis Me teenin, tõstsime ühe viiendiku kõikidest
merepäästejuhtumitest Eestisse numbrites välja niimoodi,
et 38 merepääste ja siis Meraabi siis osutamist saavutasime.
Lisaks sellele ka Eesti parima vabatahtliku
merepäästemeeskonna tiitlit 20 23 merepäästevõistlustel
Eesti turvalisuse meistri 20 24 Eesti põhja päästekeskus
tunnistus meid, et me oleme väga panustanud Eesti turvalisse
nimel ja ja eelmine aasta suurima tiitli,
mis enne ühtegi merepäästeühing üle saavutanud,
on muidugi Eesti merekultuuri edendaja 20 24
kliimaministeeriumi poolt välja, et mis on meie jaoks,
oli suureks üllatuseks ja oleme väga tänulikud,
et nii meie töö on kõrgelt hinnatud. Kuulge, öelge, kui palju teid on seal ühingus,
sest kõigil on ju ka oma põhitöö kuskil ja see toimub
vabatahtlikkuse alusel. Ja meid on 36 inimest, aga ma kõik nagu saavad,
sest ei ole lõpuni veel öelnud et neid on palju hoida,
need 48 tükki, et Eesti elanikkonna kaitse tõusva tähe
tiitel 20 24 põhja päästekeskus ja siis lisaks sellele oleme siis,
miks pärast see on kõik antud just seepärast,
et siis me 20 24 aastal oleme koolitanud üle 6000 inimest
elanikkonnakaitses koostöös siis piirid.
Pirita vabatahtlik merepäästja on võtnud sellist ettevõtmist
nagu ole valmisprogrammid, ehk siis see oli konna
hädaolukorraks valmisoleku koolituste läbiviimine
ja selles seda poolt oleme päästeameti jaoks strateegiline partner. Seda kõike on väga palju ja see on toimunud need just selle,
nende viimaste aastate jooksul.
Hülge, milline töö selle taga on, et inimesed,
kes teevad oma põhitööd, tuleksid välja,
silm säramas ja veel oleksid nõus aitama
ja panustama noh, kas või sellesse, et inimesed oleksid
kriisiolukordadeks valmis õpetama neid. Me alustasime siis, kui meil oli kolm inimest
ja niuke roostekonteiner, mahaga antud kostüümid
ja natuke lekkisid väike paadiga, mis ta oli 14 tünne vist
nüüd meil on kaks paati, konteiner enda arvel,
üürime ka kontori, et põhimõtteliselt suur.
Me meie siseselt on ka see, et vabatahtlikud on liikmemaksud,
et selleks, et vabatahtlikku tööd teha, on aega veel liikvel,
maksud maksta. Mis inimesed, need on sellised, et, et nad on nõus seda
kõike tegema. Kõigepealt noh, motivatsioone ja inimestel on väga erinev,
mõned tulevad selleks, et nii-öelda tunda end
ja kangelasena, mõned inimesed tulevad see seepärast,
et nad ise saatusid niukse ohtlikku olukorda
ja siis see ei korduks ja tahavad teisi inimesi ka häbistada.
Et variante on hästi miitu.
Aga minu isiklik motivatsioon on selline,
et mulle meeldib selline tunne, et kui ma tulen
ja teen midagi ja siis pärast minu tööd mul on arusaam,
et kui ma ei tuleks, siis asjad võiksid palju halvemini olla,
et minu tulekuga maailma natukene paremaks muutuma. Kui palju on teil meeskonnas nendest 36-st
ja inimesest naisi ja kui palju mehi? Mingi detsembrikuus ma vaatasin just seda nimekirja üle
ja vaatasin, et noh, tegelikult meil on hästi palju naisi eest.
Et vaatamata sellele, et tundub, et ära päästa on niuke karma,
karm töö, siis meil on naist ja ja nagu ma ütlesin,
meie ühing on natukene teistmoodi kui teised ühingud,
meie ühing on, teeb hästi suurt rõhku ka siis ennetustegevusele,
meil on igasugused ka rahvusvahelised projektid,
turvalisuse projektid ja, ja siis igaüks inimene saab leida
enda jaoks mingi väljakutse ja siis ja võimalust panustada
Eesti turvalisuse nimel. Öelge, mis võiks olla praegusel ajal need oskused,
mis ühel tavainimesel võiks olla, et ta ei peaks võib-olla
kohe päästjaid kutsuma, aga saaks ka ise hakkama. No kõigepealt ütleme nii, et koolilapsed teavad,
aga mida vanem inimene on, siis ta vähem pöördub tähelepanu
just ja sinna suunas, et kust saab infot,
mis on need riskid, mis minu ümber on õnneks
või kahjuks Eestis ei ole nii palju inimesi,
et me saaks aru, et, et me oleme kogu aeg riskis.
Mis siis selle all ma mõtlen, on see, et intsidentide arv
üle Eesti on hästi väike, et üle Eesti merepääste juhtumite seal,
kus inimese elu ja tervis on ohus, on eelmine aasta oli
oktoobri seisuga 101 kas see on suur arv
või mitte, noh, võtame näiteks Hollandi,
hollandi siis elanikkonna poolest on on 17 korda suurem,
aga siis veele siis kättesaamise poolest,
ehk siis seal, kus võit vette sattuda mingi intsidendiga
või ohustada oma tervist ja elu on, on palju väiksem. Ja samas neil on üle 60000 neid kutseid,
ehk siis ütleme nii, et Eestis on turvaline olla,
aga mitte seepärast.
Me kõik teame, kuidas käituda, vaid just seepärast,
et et meil lihtsalt ei käi nii tihti mere.
Ja vastates vabandust seda küsimusele, et mis need,
mis, mis on.
Kõigepealt alustage sellest, mõelge, et kuid helistada üks,
üks kahte kutsute abi siis ja kui te olete Tallinnas keset linna,
siis näiteks kiirabi jõuab Teieni 50 minutiga,
kui me oleme kasvõi poolel teel Naissaare poole,
siis see on miinimum 20 minutit miinimum
ja kui oskate kujutleda, kui te julgete veel helistada,
see ka kõik loeb, et natukene, kui sa käid merel,
seal, sa pead natukene tõnile kõigepealt vaatama natukene
tulevikku ennustama, mis tuleb poole tunni pärast,
tunni aja pärast, kas kahe tunni pärast ja vastavalt sellele
valmistama ette. Aga mis oli eelmisel aastal võib-olla kõige sellisem suurem
operatsioon või päästeaktsioon, kus te osalesite? Õnneks neid suuremaid päästeoperatsioone iseenesest ei olnud,
meil oli niux huvitava ju juhtum, kus üks purjelaev saatus
madaliku proovisime tema moderlikus ta välja tõmmata,
Ta ei saanud.
Ja siis siin on jällegi väga õige on alati,
kui sa ei saa hakkama, kui sa kaalutatud,
sul on vaja lisaabi, siis alati on vaja olema piisavalt
julge ja enesekindel kutsuda abi ja siis me kutsusime,
me kutsusime politsei piirivalveabiks ja siis nad võtsid
mastist kinni teegid ja seda alusele kreeni. Ja siis samal ajal Me tõmbasime vöörist ja siis tõmbasime seda,
see purjekas siis moderlikust välja, noh,
see oli nagu koostööoperatsiooni, see oli huvitav,
see iga päev ei, ei tule etes selliseid juhtumeid.
Aga raskemates juhtumites rääkides meil üks juhtum jällegi
heakskiit kaptenile, et tema liikus siis Prangli saarelt
Tallinna poole olles Aegna põhja põhjapoi juures,
tal mootor läks katki ja ilmastikuoli päris karm,
et laine kõrgus oli poolteist meetrit. Kapten oli 60 aastat pluss ja pardal oli tema proua
ja väikelapsed ja koer ja kass siis kapten oli külma närviga
ja hästi kõik oli noh, nagu räägitakse, raamatu järgi tehtud,
eksis külmetusolukorda sellega, et ta viskas ankru,
eksis stabiliseerimisaluse siis asukoha,
võttis kohe ühendust merevalvekeskusega ja siis,
kui me tulime, siis olukord oli kontrolli all,
temal tema juurde lähenemine, kuna seal kivid on liikus
küljes 200 300 meetrit kaugusel ehk siis väga õigeaegselt
oli tehtud, et ta oma kiire reageerimisega vältis tragöödiat. Öelge, kui palju te igapäevaselt harjutate ise,
et olla valmis, kui kutse tuleb? No kuna meie oleme kõige aktiivsemad üle-eestilised,
et siis meid nagu kutsutakse hästi tihti
ja kuna meil on hästi palju erinevaid sadamaid,
siis meil ongi vaja seda kindlust, et me saama igas
olukorras hakkama saada, meie trennid on kaks korda nädalas
kaks korda nädalas pühapäeviti.
Me tavaliselt treenime avatud merel kasvõi paadijuhtimist
või siis esmaabi osutamist ja siis üks kord nädalas. Me käime basseinis seal, nüüd teeme Frieda hävingutreeningut
ja siis merepinnaltpääste siis võtteid. Ja seda kõike omast vabast ajast. Jääajast vabast tahtest ja enda ja enda põhimõtteliselt kuluga. Aga öelge, kas on teil ka uusi liikmeid,
kes tahavad tulla või on kerge saada vabatahtlikuks merepäästjaks,
mis tingimused on? Et saada vabatahtlikuks merepäästjaks, see on tegelikult
päris lihtne, kuid ei tea, mis ühinguga te tahaksite liituda.
Siis võiksite minna politsei poee, seal on,
on olemas niisugune link nagu vabatahtlikkus
ja vajutada selle, seal on kaks varianti,
kas või vabatahtlikuks merepäästjaks saada,
või siis abipolitseinikuks.
Ja seal saab oma taotlust ja siis nemad võiksid teile teiega
edasi ühendust võtta. Kui te teate ja kohaliku vabatahtliku komando,
siis võib ka nende poole otse pöörduda. Ei pea olema tugev tervisetõend kaasas. Muidugi tervisetõend tõendi küsitakse ja ka ujumist oskuse
poolest siis ainukeseks siis riigi poolt tehtud piiranguga
on see, et sa vabas stiilis sujuks, oskaks ujuda 500 meetrit,
ehk siis piirangud ei ole, et põhimõtteliselt seda,
et sa üldse oskad kasvõi sellili olla.
Siin on vaja võib-olla täpsustada, et ranna,
rannavalve ja rannapääste need ilusad suurte musklite
poisidki hästi ujuvad, ei ole, meie v oskame paati juhtida
ja ja siis tormisel ajal merre tulla-Jäämerepäästja läheb
vete kõige äärmist seal juhtunud, et meie 10 aasta ajaloo
jooksul see võib-olla oli mingi viis korda ained. Öelge nüüd, mis edasi saab, millised on plaanid? Plaanid meil on hästi suured aga väga ette ei tahaks,
aga need öelda, aga kuna meie ühing on suureks kasvanud,
et kuna meie teeme hästi palju ennetustööd,
kuna me teeme hästi palju väljakutseid, siis me näeme,
et ja neid teadmisi, mis praegu on kätte saadud,
ainult merepäästjad.
Me näeme, et neid teadmisi on vaja siis edasi anda
ja neid ei ole mingit unikaalsed või riigisaladuse,
tead, mis sa teed, enesepääste teiste inimeste päästmise
teadmised peavad ka kõikidel olema. Ja seda nimel me oleme eelmine aasta kätte saanud Euroopa
rahastust koostus.
Politsei-Piirivalvega haridusministeeriumil on ka
ja tervise arengu instituudiga Läti rannavalve sotsiooniga
ja Läti päästi teenistusega.
Me praegu arendame siis Veeohutus, metodoloogiat gümnaasiumiõpilastele,
noh, mitte gümnaasiumi ütleme, Inglise keeles nimetatakse yangadots,
ehk siis need inimesed, kes on, kes peaaegu on siis täiskasvanud,
aga võib olla ka juba täiskasvanud. Kui me õpetame need, kuidas ohutult käituda,
kuidas end päästa ja kuidas päästa teisi praktilist mittu,
teoloogiat loome siis jääme.
Me praegu loomegi sellist raamatut kus inimesed saaksid seda
lugeda ja aru saada, kuna sisevõiks valmistada ette,
millised harjutused peavad toona mäel läbi viidud hästi
praktilised asjad, esimesed katsed on juba läbi viidud
ja nende siis tulemused on suurepärased,
95 protsenti koolitustest läbinud ja peavad,
et nende siis enesepäästeinimeste abistamise oskus on suurenenud. Seda on hästi teada vähemalt maa rottidel,
ütleme selles mõttes, et kui merele satud,
hätta jääd, et tead, et päästjad on olemas
ja oled kindlates kätes.
Ma väga tänan teid saatesse tulemast, alleri päevak
ja soovin palju õnne kõigile Pirita vabatahtlikele
merepäästeühingu vabatahtlikele, aitäh veel kord,
palju õnne. Suured tänud kutsumas ja olge turvaliselt merel. Ongi tänaseks saade läbi helipuldis oli Marika Leetme,
mina olen Krista taim ja kena päeva teile
ning kuulmiseni juba homme. Ma lahkun. Ma lahkun.
Ma lahkun siit kard varakult.
Rikkalt. Nii rikkalt. Nii rikkalt kui ka paratult. Ole pall, mis pikaks retkeks, et olla kohal.
Õigeks hetkeks. Nava matta oks. Malle. Ihuüksi. Kleepis polnud ehteks, kuid mul. Padjaks Mäks. Stahli mata reisi.
Jah, härra, oota maka täis.
