Tere, head kuulajad ja täna räägime huvitaja saateski.
No mõnes mõttes raamatust punasest raamatust justkui mida veel,
võib-olla ei ole sellisel kujul kirjutatud,
nagu meie sellest täna rääkima hakkame, ehk siis räägime taimemaailmas,
aruldastest taimedest isenditest, kes vajavad vaata et isegi
relvastatud kaitset või siis on see ala nii piiratud,
et keegi sinna ei pääseks.
Kui palju on selliseid haruldusi, kus nad on,
kas neid ka Eestis on? Selles teemegi juttu täna, botaanik Urmas Laansoo ka
Tallinna botaanikaaiast helipuldis on Kätlin Maasik.
Mina olen Krista taim ja soovin teile head kuulamist. Kui rääkida liikide ohustatust või väljasuremisest,
siis tihti tulevad jutuks just sellised suured loomad,
keda inimesed näevad, saavad paitada ja katsuda.
Taimedest on vähe juttu ja täna selle peasaates parandame.
Olen palunud külla Urmas Laansoo Tallinna botaanikaaiast,
tere hommikust Urmas Sule ja ütle, kui palju tegeldakse
või millal hakati üldse tähelepanu pöörama taimedele kui
sellistele elusolenditele, kes vajavad kaitset,
sest muidu nad hävivad ja me jääme siin vaesemaks. No kindlasti on haruldasi taimi märgatud sadu aastaid.
Kas just päris inimtekkega, aga haruldaseks
ja haruldasemaks on, on peetud taimi võrreldes mõne teisega
aegade algusest nüüd kaitsma, neid ametlikult on küll
hakatud jah, hiljem Eestis esimene looduskaitseseadus võeti
vastu enne teist maailmasõda 1935. aastal
ja selleks moodustati ka looduskaitsenõukogu,
kelle esimene esimees või esimees oli jah,
professor Tartu Ülikooli botaanikaprofessor Teodor Lippmaa
ja sinna nõukogusse kuulus ka riigiparkide valitsuse
juhataja Peeter Päts. Eesti ühines rahvusvaheliselt rahvusvahelise looduskaitseliiduga,
mille lühend on Iiuutsai Enn.
Sellest on aeg-ajalt meedias juttu alles 2007. aastal.
Aga see ei tähenda, et et Eestis ei ole taimi varem kaitstud.
Esimene punane raamat Eestis välja anti näiteks 1000 1979.
aastal ja sinna kuulus siis noh, loomade
ja loomade ja lindude kõrval ka 100 155 taimeliiki.
Praegusel ajal, kui looduskaitseseadust on täiendatud
ja 2014. aastal ka taimede nimekirja täiendati,
kuulub praegu Eestis riiklikult kaitstavate taimede hulka
255 liiki erinevaid taimi. Nende hulgas on siis sammaltaimi, sõnajalgtaimi
ja ka suuremaid taimi, mida me nimetame seemnetaimedeks
ja õistaimedeks.
Noh, kindlasti natukene ka kuulaja ju tunneb haruldasi
kaitsealuseid taimi, meil mõned taimed on terve rühmana
või terve sugukonna kaitse nagu käpalised,
ehk orhideesid Eestis seal ligi 40 liiki,
praegu võib-olla paar liiki vähem. Aga on ka selliseid taimi, mida sageli ekslikult peetakse
looduskaitsealuseks taimeks, aga nad ei ole kunagi kas olnud
nagu hundinui ei ole Eestis kunagi kaitse all olnud,
aga inimesed sageli arvavad, et oi, hundinuia ei tohiks
korjata või ammugi mitte välja kaevata.
Ja ka näsiniin veel peetakse looduskaitsealuseks taimeks,
kuigi näsiniin jah, aastaid tagasi on olnud kaitsealune taim,
aga nüüd on ta välja arvatud, niiet see nimekiri ei ole ka
kivisse raiutud, see muutub ja küllap ka lähiaastatel
võetakse uusi taimi kaitse alla, kes on muutunud haruldaseks
ja võib olla ka mõni arvatakse välja, kelle kellele otsene
oht puudub näiteks, miks näsiniin välja arvati? No siin ei ole ka Loodsas väga haruldane taim
ja otsene oht puudub, et ega teda ikka keegi sealt
massiliselt ei korja.
Viru tänaval või mujal müügiks ja koju ka.
Võib-olla ikka väga ei tooda ta mürgine ka. Aga seda, seda kindlasti, aga kui palju muidu on teada,
et maailmas tervikuna Eestis tundus sarv nagu,
et ei ole väga suur, aga maailmas näiteks neid,
kes välja surevad ja, ja võib-olla ka siis uued,
keda leitakse. Selle kohta ka igapäevaselt ju ei räägita
ja neid arve paljud ei tea.
See on viimasel viimastel aastatel niimoodi olnud,
et aastas leitakse, kirjeldatakse teadvusele uusi tundmatuid liike,
umbes 2000 taimi ja selles 2000 taimeliigi seas,
keda varem ei teatud või olid kirjeldamata,
on 200 perekonda, perekond, nagu perekond,
kuusk või kask või maasikas ja nõndaviisi,
nii et noh, see on hämmastav, et 200 perekonda leitaks
aastas uusi taimi juurde, millest varem ei olnud midagi teada. Aga need ei ole sellised, kes oleks nüüd eile tekkinud. Tekkinud loomulikult eile eile ei ole tekkeprotsess
või liikide tekke protsessioon, pikaldase nõuab sageli
miljoneid ja palju miljoneid aastaid, aga liigiteke on,
on pidev protsess, et liigid muutuvad ajas,
nad ei muutu võib-olla nii kiiresti, kui on inimese eluiga.
Aga kui on, kui, kui võrrelda pikema ajaperioodi jooksul,
siis näiteks kui kusagilt igikeltsa streigijääst on leitud,
on taimede seemneid leitud, mis on olnud kümneid tuhandeid
või isegi veel rohkem aastaid. Vanad ja mõned taimed on sellised, kelle seemne idanevus
säilib pikka aega.
Noh, need maailmarekordite omanikud, kelle seemneid
tuhandeid aastaid säilitavad, idanemisvõime kusagil pinnases või,
või nokka Siberis igikeltsa Zweigi jääs,
need on, on üks selline riistaõieline taim on olnud
ja soojematelt maadelt, on Iisraelist, on leitud mitu 1000
aastat vanu datlipalmiseemneid ja ka Jaapanist on leitud
lootuse ühe veetaime seemneid, kes on olnud sadu aastaid
või isegi tuhandeid aastaid pinnases ja kui mingil põhjusel
on nad siis kas kaevetööde käigus või muudel maal nihete
tõttu avalikuks tulnud, siis neid on külvatud
ja nad on veel idanenud. No 2000 aastat taimeelus ei ole väga pikk aeg,
et suuri muudatusi näha, aga datlipalm on vana kultuurtaim
ja neid vanade sortide seemneid, mida on idandatud
ja mis ongi idanenud, on võrreldud tänapäevasemad.
Sortidega on nähtud küll erinevusi ja mõnega loodusliku liigi,
kellel sordid puuduvad. Võrreldes tänapäevaste isenditega on ka näha ikkagi
mingisuguseid muudatusi, kes seda oskab,
vaadata või aru saab või, või teab ka, mida vaadata Ta
võib-olla tavainimesele, kui talle mingit 35 aastat jääs
olnud taime seemnest kasvatatud tänapäevaseid taimi näidata,
siis ega võib-olla noh, me ei saa ka esmapilgul aru,
aga arusaadavus on, on võimalik, nii et neid,
neid võimalusi ja neid erinevusi on tohutult palju. Aga väljev sureb õnneks märksa vähem.
See ei tähenda, et me peaksime muretud olema,
aga väljasuremise protsess on aeglasem.
Praegu, nüüd Inglismaal, kus on need andmed kokku võetud,
on kahe ja poole sajandi või 250 aasta jooksul keskmiselt
aastas sureb välja alla kolme taimeliigi.
Nad arvutasid keskmise 2,3 aastas erinevaid taimeliike,
sureb välja, ei sure välja, eks ole, arukask
või harilik kuusk, kes on nii tavalised taimed,
et need, kes välja surevad, liigina on, on niigi juba
haruldased taimed, kellel on vähe vähe isendeid,
et ei saa välja surra, selline taim, kellel on miljardeid
või miljoneid isendeid nagu kuusel, harilikul männil
või nonii, laia levilaga taimi või miljardit isenditega
taime on ju ka mitte väga vähe. Aga millised on olnud sellised erilised,
mis või kes on kaduma? Mõned näited oskan tuua.
Väljasurnuks peeti maailma väiksemate õitega vesiroosi,
kellele me jõudsime eestikeelse nime ära panna.
See on pisi Vesiroos, nümfia thermaarum.
See on üks väga kummaline Vesiroos, kui Eestis kasvab kaks
liiki vesiroose, valge vesiroos ja väike vesiroos.
Mõlemad on ka looduskaitsealused taimed,
eelkõige vast dekoratiivsuse tõttu kaitse alla võetud,
et inimesed nende õisi nopiks või koduaeda tiiki
looduslikust veekogust välja ei kaevaks. Sussi Roosnedka nii hirmus haruldane ei ole,
aga ta kaitse all on siiski ja pealegi vesiroosiõied
nopituna või Burtuna väga hästi kodus vaasis
või vees ei säili.
Pealegi meil müüakse igasuguseid vesiroosisorte,
mida saab kodus tiigis edukalt kasvatada ka,
ikkagi see maailma üks haruldasemaid taimi,
keda peeti väljasurnuks pisivesiroos nümfathermaarum,
kes kasvab ainult ühes väikeses Aafrika riigis Rwandas kuumaveeallikates. Ta ei ole üldse tavaliste järvede või tiikide taim.
Arvati, et ta suri ära.
Teda on väga raske kasvatada kultuurist,
sest ta tahab sooja vett vesi võib-olla vahel isegi 60
kraadi 60 kraadises temperatuuris, kus enamik taimi valgud,
lagunevad ja ei suuda vastu pidada.
Aga ta, mis see pisikene tähendab ja mis pisivesiroos tähendab,
tema õis on umbes kahe sentimeetrise läbimõõduga kui meie
vesi rosina 10 või isegi rohkem sentimeetrit õie läbimõõt
Eestis looduslikest või pärismaistest indikendsetest
taimedest vesiroos on kõige suurema õiega taim,
aiataimedest, pojengid või mõnel muul, nii et suuremad,
aga looduslikud on vesiroosile ja samas eks ole,
on selline hiigelväike pisike vesiroos, kelle lehe läbimõõt
on ka maksimaalselt kolm sentimeetrit. Teda küll püütud ka kunstlikult paljundada
ja kasvatada.
Väikest edu on saavutatud, noh, Inglismaal kiusk,
mis on üks maailma juhtivaid, siis haruldaste taimede paljundamise,
metoodikaid, väljatöötaja, vastutus ja, ja ka loodusesse
tagasi istutamise või tagasiviimise introdutseerimisest.
Asutus tegeleb paljude haruldaste taimedega
ja võib-olla ka vähem haruldaste taimedega. Et sageli q juhib neid programme siis ka paljude teiste
riikide ja teadlaste koostöös.
Aga kuidas öelda, head uudised või, või hämmastavad
positiivsed uudised tulid 2023. aastal, et kuigi seda
kuumaveeallikates kasvavad püssi vesiroosi jõuti juba
kuulutada väljasurnuks, siis leiti ikkagi taas karu andas
küll aga ühest teisest kohast teisest kuumaveeallikast ikkagi,
et ta on säilinud, et ei ole loodusest lõplikult välja
surnud ja niisuguseid näiteid, et on taimed kuulutatud
väljasurnuks on isegi kadunud või ei ole kunagi nähtudega
leitud enam vahel isegi 100 aastat või rohkem kui 100 aastat
vahel paarkümmend aastat ja siis äkki ikkagi taas leitakse,
sellised näited on isegi rohkem. Üks selline huvitav näide on, on okaspuu kohta.
Mõtlen veel niimoodi veel sissejuhatavas osas,
et need taimed, keda leitakse uue liigina
ja kirjeldatakse aastast 2000 on see suurusjärk,
need ei ole kõik mingid väikesed taimed või mikroskoopilised taimed,
jalutan käpuli maha, ei lasku, et siis ma ei märkagi sageli
nende seas on ka suuri puid.
Kuidas see võime jämedaid, puid? No on, on ikka võimalik selles mõttes, et nad on leitud
niisugustes paikades, kus võivad isegi inimesed elada,
aga, aga kohalikud lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu või,
või ei saa aru või ei tea.
Ja siin ei ole bioloog juhtunud just täpselt
ja et ega meie ei jõua kammida siis ka kõiki linnatänavaid
looduslikke metsasid või, või mis iganes alasid niimoodi
meeter meetrilt igal aastal läbi. Kui ma 2016. aastal käisin Borneol, see on Indoneesia,
Malaisia ja broneile kuuluv saar, Suursaar
ja troopilise vihmametsaga kaetud ekvatoriaalsaar siis meie
teadlaste kampa teadlaste grupp leidis kohe neli uut palmiliike,
mis olid, olid teadvusele, uued või polnud varem kirjeldatud,
et me käisime sellistes kohtades, kus rajad puuduvad
ja igapäevaselt ei käida, aga no need inimesed on asjatundjad,
kes kui nad midagi näevad, nad saavad aru,
et oo, sellist ma pole varem näinud või ma vähemalt ei tea,
et, et selline on varem olemas Voleemia,
keda nüüd ka juba Eestis mõned isendid, vähemasti meie riigi
pinnal ka leidub okkaline ja see on nüüd okaspuu
ja et käbidega taim ja teda peeti samuti väljasurnuks,
olid teada ainult kivistised ehk fossiilid. Toon dinosauruste aegne taim, dinosaurused surid välja
kriidiajastu lõpul, see on umbes siis 65 miljonit aastat tagasi,
aga sellel ajal elas ka Voleemi, oli palju laiema levilaga,
aga nüüdseks peeti teda väljasurnuks.
Ometigi oli Voleemial õnne, et ta oli ühes sellises noh,
raskesti ligipääsetavas või salapärases paigas siis
Kagu-Austraalias Uus-Lõuna-Walesis säilinud ühes sügavas
kanjonis ja kolm austraallast, kes 2004. aastal septembrikuu
seas Austraalias on, siis kevad uitasid ringi,
õigupoolest nad niisama igavusest jalutanud vahid,
püüdsid püüdsidki selliseid uusi paiku avastada
ja mägesid ja kanjonid siis kaardistada ja nimetada sattusid
siis paika, kus kasvas ka see hiigelharuldane poleemia,
kelle kohta mitte midagi ei olnud teada,
et on elusana säilinud ega seal neid väga palju ei ole. Kolmes lähestikku asuvas väikeses populatsioonis on umbes 60
puud ühe liigi kohta või ühe puu kohta.
Isendite arv 60 on ikkagi hiigelvähe.
Et suur oht on, et ta võib ka välja surra,
mis iganes põhjustel, eks ole, lõi välku,
tekkis maastikupõleng, mingi haiguspuhang,
neid põhjuseid on erinevaid või rotid söövad kõik seemned ära,
mis käbis valmivad. Et taimede haruldaseks muutub muutumisel,
on, on palju põhjuseid, et need on noh, nii inimese
põhjustatud kui ka looduslike protsesside tagajärjel näiteks
mägi purskab tuld, laava valgub Taimuli Emmdeemne väga
väikese levilaga, laavavool põletas kõik ära
ja noh, nii nii on ka juhtunud, et mõni taim on väljas olnud
nendes Montservati saarel, mis asub Kariibi meres,
on üks huvitav, kas kasvas või õigupoolest kasvab veel tänaseni. Üks huvitav põõsas, Montserati Pribi, see Pribi on nurmenuku sugulane,
aga nurmenukk on rohttaim, privion väike põõsas,
omapärane, huvitav ja Monserati saarel, kust ainsana
kasvasse kuulub Inglismaal Montservati saar on selline üle mereterritoorium.
Siis juhtuski mõned aastad tagasi niimoodi,
et Montserati saar aeg-ajalt purskab, see on vulkaan
või tulemägi ja see privi ei ole seal väga tavaline,
ta kasvas, kasvas teadaolevalt ainult ühel ühel mäenõlval
siis ja kahjuks sinna sisse laava valguski. Ja tekkis suur mure, et oi, kas Pribi nüüd Loodsas sureb välja.
Seemned olid küll korjatud, sest on ka ilus taim
ja oli ikkagi mõnele poole botaanikaaedadesse levitatud.
Ja kui, kui see laava, jahtus või hangus siis mindi uuesti otsima,
et mis seis seal on, et kas ka veel teisi haruldasi taimi
laavavooluga hävis siis natukene eemal, kus laava ei ulatunud,
seal leitigi letti, avastati, toob ribi on ikka mõnes mõnes
kohas veel ka alles meil Eesti pinnalt seda Pribi ei ole,
kuigi võiks võib-olla küll olla. No kuskil võiks seda kasvatada botaanikaaias,
aga praegu momendi seisuga ei ole.
Aga muidu iseenesest on ta huvitav, taimed on niisugused näited,
näiteks noh, siis on veel igasugused muda mudavoolud
ja maa lihket, mis võivad ka, eks ole, mõne haruldase taime
jäädavalt hävitada ja neid neid, neid näiteid on veel palju.
Metsatulekahjud, maastikupõlengut. Aga kas inimesed võtavad kuidagi kaitse all,
ma mõtlen, et vulkaani eest on raske seened. Looduslike selliste suurte vokaalidega orkaanid ka mõnel
pool eriti ookeani saartel, kus on, kus kasvab palju intiimseid,
taimed, kasvabki ainult ühel saarel, ühel mäenõlval ühes
Ühes mäeorus ja siin need siis, kui satub mingisugune noh,
haruldane sündmus, et mingi tohutu orkaan,
mis murrab näiteks puud kõik pooleks ja ja noh,
neil ei olnud praegu seemnete küpsemise aeg
ja ja väikseid taimi ka ei olnud, siis noh,
võib-olla mõnele liigile jah, saatuslik,
aga, aga mitte ainult looduslikud protsessid siis. Neid küll arvem põhjustavad mõne taimeliigi väljasuremise.
Inimene on rohkem sellele kaasa aidanud või kurja teinud
inimesed on mitmele poole, kus inimesed on asunud elama ka
varem asustamata saartele on kaasa toodud kitsesid rotte,
hiiri, igasuguseid muid põhjuseid, ilusad hirved,
mis võivad mõnel pool kahju teha ja loomulikult ka eks ole,
oma oma riietega oma oma toiduga, oma igasuguse muu
varustusega ka igasuguste taimede seemneid,
mis mõnel pool on hakanud looduslikke taimi,
on hakanud kohalikku floorat välja tõrjuma. Me nimetame neid taimi eesti keeles invassiivseteks,
eks sissetungivat eksliikides, troopilistel saartel ühed
hullemad on, on muidu väga maitsvate viljadega viljapuu on maasikuajavibubsiidungatlejanum,
kes on selline mitte väga suur puu, üks mürdiline valgete õitega,
tal tulevad punased, maitsvad noh, võib-olla natukene
maasikamaasika maitset meenutavat meenutava maitsega viljad.
Ma olen nüüd ise ka söönud, on väga sümpaatne puu,
aga, aga ta Ta vohab, linnud teda levitavad
ja vahel ka ahvid levitavad tema seemneid
ja võib-olla ka sisalikud ja igasugused muud viljadest
toituvad loomad ja kus ta kasvama hakkab. Seemnest hakkab väga kergesti kasvama, seal ta moodustab
tohutu tohutu tehnikovi, tohutu võsa, võib niimoodi öelda,
et seal all enam teiste looduslike taimede seemned ei suuda enam,
mida näitab, kui nad idanevad seal varsti känguvad,
sest seal on liiga pime.
Ma olen käinud niisuguses paigas lõuna, Moriitusel sa vannis või,
või sellises niiskemasse vannis, kus kasvab üks
hiigelharuldane palm, keda on ainult mõned loetud isendid. See on, on üks pudel pall, pudeli peal me väga palju ei ole.
Pudel on viis liiki, nad kasvavad kõik mascareenidel.
Mascareeni saarestik on on lähisuga Doraalne saarestik India
ookeanis rekvaatorile lähedal, Madagaskari saarest veel 600
kuni 800 kilomeetrit ida poole.
Moskareni saarestikku kuulub Prantsusmaa ülemereterritoorium,
msn reunion, aga kas siis Rotrikese saar
ja Moriituse Saaria Moriitus kubiseb Emmdeemidest,
seal on tohutult, palju on, teeme ja hiigelharuldasi taimi,
keda on ainult tõesti mõni üksik isend. Olles, et kui nüüd turistid tulevad, et ma neid üles ei
Grapsi seal, et kas on okastraat ümber? Iga igasuguseid juhtumeid on tõesti olnud,
näiteks maailma ühte kõige haruldasemad puud,
keda praegu teadaoleval planeedil maa on ainult üks isend
ehk üks eksemplar.
See on hääbuv pudel, palm, reforme, hämarik,
kaunis. Ta on looduslik taim, umbes 150 aasta vanune,
ta 12 meetri kõrgune suur puu.
Tema ümber loodi botaanikaaed, küüapiibi botaanikaaed,
kirjutatakse Kurepiibia, mõni mõtleb, et ei tea,
mis hääldusse püüab piibon. Seegi kasvab siis Mauritiuse saare keskplatool
ja kas on väikesaar iseseisev riik?
1968. aastal iseseisvust on põhjast lõunasse 60 kilomeetrit
ja idast läände 45 kilomeetrit.
Ma olen seal kolm korda käinud seda haruldast palmi
ja muid hiigelharuldasi taimi, kellel on ka väljasuremisoht vaatamas,
seetõttu natuke seda piirkonda tunnen, et see hääbuv pudel
palme temaga on tõesti selline kurioosne,
natukene isegi ebameeldiv juhtum, et, et keegi inimene,
kes tahtis võibolla kuulsaks saada nagu vahel lastakse
riigipäid või, või presidente maha, siis ka on selliseid
juhtumeid tõesti teada, et ka, et ka mõningaid taim taimede
kirvega raiumise läbi vaadatud, endale sellist Halba
või negatiivset kuulsust saada ja see hiigelharuldane palm,
keda nimetatakse sageli teistes keeltes maailma kõige
üksildasemaks ja kurvaks puuks või kurvaks Palmiks hääbuvad
pudel Palmi. Üks üks tahtis raiuda, aga ta raius küll õhtuhämaruses,
aga ometigi seal oli veel inimesi liikvel,
ma üritusel on palju inimesi ja, ja sul on tiheasustus,
et saadi jaole nii-öelda ja ja ta ei jõudnud veel täitsa
tüve läbi läbi raiuda.
Ja nüüd peale seda, see juhtus minu meelest kahetuhande.
Üheksandal aastal, viimati käisin 2015, et nüüd on talle
ehitatud suur okastraataed ümber, seal võib-olla on ka
elekter sees või elektrikarjus, et tõesti sinna nüüd
tavaturistid või tavakodanikud ei, ei pääse sellele Palmile lähedale,
nagu varem pääses. Aga me, me ei tea ka seda kõike ette, eks ole,
et milline oht võib ka inimese poolt mõnele mõnele taimele
osaks saada?
Ei suuda kõiki niimoodi, eks ole, okastraataiaga
või elektrikarjus aga kaitsta. Eks olnud ju, see on Fernandez sandlipuu,
see, kes hävitati seepärast, et ta lõhnas nii hästi
ja inimesed tahtsid sellest mööblit. Oh issand, selliseid näiteid on näiteks lihavõttesaartel,
mis lihavõtte saarel, mis kuulub Tšiilile,
on kaugel vaikses ookeanis seal ju kohalikud pärismaalased
raiusid kõik puud maha, et saada lihtsalt noh,
ka küttematerjali, ehitusmaterjali ja üks viimane haruldane
puu kes, kes häviski maharaiumise läbi on lihavõttesaare
keepuu Sofarodoromiro aga seal kuulus Norra merel sõitja
Thor Heyerdahl oli käinud siis veel mõned viimased isendid
veel seal elasid. Ta oli korjanud herbaariumisse või oli korjanud ajalehe
vahele mõned oksad, kus olid nii kaunad,
keepuu on liblikõieline, tal on kaunad ja mõned õied on
lehed ka. Ja sellel puul oli niisugune kummaline ellujäämise
võimalus antud, et erbaariumist Counter seest leitud
seemnetest suudeti kasvatada noored uued puud,
neid on itaanis Kopenhaageni botaanikaaias kui ka siis
Rootsis Jötebori botaanikaaias ja nüüd on ka
lihavõttesaarele vaikses ookeanis on ju ka kauge saar,
seal väga sageli ei käida. Ta on kuulsam võib-olla nende suurte raid raidkivide tõttu
või raidkujude tõttu on istutatud tagasi.
No see selle poole püütakse maailmas igal pool,
et taimed, kes on muutunud hiigelharuldaseks
või on juba lootsest välja surnud, aga kultuuris kuskil kas pargis,
aias ka botaanikaaedades on säilinud või säilitatakse
või püütakse säilitada, et püütakse ka tagasi istutada,
üks selline väga positiivne ka või, või hea lõpuga uudis on
rotte liigesesaarelt protenikesse saar on
lähisekvatoriaalsaar vaikses ookeanis, kus peeti juba
väljunud surnuks ebakohvipuud Ramosmaania Rodriigesi,
neid on, ebakohvipuid on väga vähe, on ainult kaks liiki,
teine on veel, mõlemad on hiigelharuldased,
mõlemast oli teada, õigupoolest isegi ei olnud teada,
aga säilinud üksainus sisendiks, ainus põõsas see
ebakohvipuu kohvipuu sugulane, aga ta ei ole nii. Noh, teda loomulikult ei, ei tarvitata kohviks,
sest need on hiigelvähe ja seda Roodriigesse kohvipuud peeti väljasurnuks,
kuna ei olnud üldse enam teadet ta kusagil looduses oleks
säilinud ja ka botaanikaaedades või kuskil parkides aadresse
ei olnud ja siis ühel ühel ilusal suvepäeval prodrikese
koolis õpetaja andis õpilastele ülesande,
et joonistage, mõni huvitav taim, mis teie kodu lähedal
kasvab ja üks kooliõpilane joonistas siis oma oma oma
koduaia lähedalt ühe põõsa ja tõi selle joonistuse
või selle pildid, ei kooli. Ja õpetaja sai aru, et oo, see ei ole väga tavaline taim,
mis igal pool kasvab ja kui asjatundjad seda joonistus näidati,
siis tuli välja, et püha taevas hiigelharuldane eba ebakohvipuu,
mida peeti väljasurnuks, aga oli siiski säilinud.
Esialgu, kui see uudis levis, ei osatud teda paljundada.
Ta küll õitses ja viljus, aga seemned ei idanenud.
Ja siis võti, noh, ta ei ole väga väike,
põõsast on selline paari meetri kõrgune põõsas,
võeti sealt põõsalt oksi ja toimetati Inglismaale kiusse,
kus suudeti need oksad juurutada pistikud pistikud siis
hormoonide või juurekasvu juurekasvuhormoone kasutades
ja saadi mitu taime. Kui need ebakohvipuu pistikus kasvatatud noored väiksed
põõsad läksid õitsema, siis esialgu sellest oli ikka vähe,
neid küll pintsliga tolmeldati, aga ikkagi ei saadud
idanemisvõimelist seemet, siis tuli välja,
et temperatuur ei sobinud.
Ja mis selgus, selgus niimoodi, et kui on temperatuur kõrgem
seal 20 25 või 30 kraadi, arenevad ainult ebakohvi puhul
isasõied ja madalamas temperatuuris, mida tuli vahel
kunstlikult tekitada, on looduses, on, eks ole,
vahel on jahedam, vahel on, on soojem, Sis jahedamas
temperatuuris tekivad ka emasõied ja kui see nipp avastati
ja taibata, too niisugune niisugune kummaline põhjuson,
mis oli ka selle ebakohvipuu haruldaseks muutumise põhjus,
siis suudeti alles alles niimodi tolmeldajate emasõisi tekitada,
et suudeti ka seemneid saada. Ja nüüd on 300 puud ebakohvipuud ordiikesse saarele tagasi istutatud.
Et see liik on ka väga tema päästmislugu on õnneliku lõpuga,
et on suudetud välja päästa, see õnnelik lõpp kohe ei paista,
kui me, eks ole, viimase sisendi veel suudame kuidagi poti
sees või kuskil kasvuhoones elus hoida, see õnnelik lõpp on,
on, on rõõmustamist põhjustav põhjustavam siis,
kui, kui need haruldased taimed on loodusesse tagasi
suudetud istutada. Selliseid lugusid on ka muidugi eestist tuua,
et meil Eestis Tallinna botaanikaaias tegeleti
hiigelharuldaste Havai Sõnajalgadega, keda oli ka ainult kas
üks või mõned mõned loetud isendid eksemplarid ainult away
saarestikus alles ja neilt korjati eoseid töötati välja
nende paljundamise tehnoloogia ja kasvatati need taimed
piisavalt suureks, et nad kannatasid juba tagasi istutamist
siis metsa ja suudetegi tagasi istutada,
nii et noh, ka Eesti teadlased on, on kaasa aidanud ka
hiigelharuldaste kriitiliselt või äärmiselt ohustatud
taimeliikide väljasuremisest päästmisele,
et on ilus, on ka, on ka selliseid positiivseid näiteid
muidugi alati see nii ei ole, ega 100 protsenti see alati
nii ei lõpe, mõnikord võtab tohutult aega,
et, et, et mõista ühe taime paljunemist või kuidas teda
üldse on võimalik paljundada, ei ole nii lihtne,
näiteks seda hääbuvad puder. Palmi keda peetakse maailma kõige kurvemaks
ja haruldasemaks puuks, on ka loomulikult püütud paljundada.
On, on püütud laboris söötmelmeristeemsed paljundada nagu
kartulit ja maasikat ja väga paljusid taimi on ju lihtne.
Niimoodi paljudele tänapäeval ja on palju,
on, on püütud ka seemneid külvata, paar aastat tagasi tuli
tuli selline paljulubav uudis, tuli tuli Inglismaalt,
kuhu hääbuva pudel palmiseemneid oli toodud
ja külvatud, et nad idanesid siis kasvune teist tingimustes
söötmel ja idanesid täkke sidujoriaidule ühte niimoodi aga
nende eluiga ikkagi üle kolme kuu, kolme kuu pärast kuivasid
kõik ära, et midagi jäi ikkagi puudu. Puudu jäi sellest, et ta tõenäoliselt tahab ristolmlemis saada,
et oleks teine puu, et oma tolmuga ta puudulikult viljastub,
et see seeme, mis isegi idaneb, ei jõua ikkagi suureks
täiskasvanust puuks kasvada.
No me loodame, et tehnika areneb, teadus areneb
ja me tulevikus suudame ka kasvatada niimoodi,
kui looduses jääb, jääb taimel oma teadmistest jõust väheseks.
Et loodame inimeste teadmiste abil siis selliseid
hiigelharuldasi taimi päästa. Põnev, me jätkame selle teemaga kohe, aga enne juuste
ja Urmas, sina valisid selle loo, see on sinu sõber. Ta on minu sõber ja Riiad, kaalne elab Bangladeshis,
ta on muusik, tan laulja, ta ise kirjutab lugusid
ja nii nagu me räägime täna haruldaste taimedest,
siis kuulame selle jutu vahele väikeseks puhkuseks.
Et ma saaksin ka kohvilonksu võtta, kuuleme ka sellist
hiigelharuldast muusikat, mida meil ju kunagi avalikus
ruumis ei ole kuulda ja noh, paljud ei teagi kaugete maade
haruldasest muusikast mitte midagi. Ja läheme jutuga edasi.
Kohvipaus on peetud täna saates külas Urmas Laansoo.
Urmas korra ühest kohvipuust oli juttu, kas on veel
selliseid haruldasi kohvipuid, mis tunduvad nii tavalised meile? Oh, ma ütlen niimoodi, et enamik kohvipuid on
hiigelharuldased või väga haruldased on ka äärmiselt
ohustatud ehk kriitiliselt ohustatud kohvipuid.
Eurooplased või ameeriklased tunnevad valdavalt araabia kohvipuud,
natukene tuntakse veel Kongo kohvi puutkele seemneid
või kohvi müüakse, müüakse siis meil Kongo kohvi nime all
müüakse rappusta kohvi nime all, siis on veel natukene tuntud,
on Libeeria, KOV ja võib-olla ka veel ära,
Pusta vahel on gara Pusta kohvid saada, see on siis araabia
kohvipuu ja Kongo kohvipuu või robusta hübriid. Aga kohvipuud on, on üks suur ja segane taimerühm,
et kui ma kaks aastat tagasi jäin puhkusele augusti lõpus
oli teada, et üleilmselt on teada 127 liiki kohvipuid.
Ja kui puhkuselt tagasi tulin kuu aega hiljem oli juba 131
liiki kohvipuid kirjeldatud juba mitu liiki oli vahepeal
juurde leitud, nüüd peale seda viimase kahe
või kolme aasta jooksul ei ole enam rohkem ühtegi kohvipuud leitud,
aga me ikkagi neid otsime veel, kus me neid otsime,
eelkõige Madagaskaril. Kohvipuud on selline suur perekond, 131 liiki aga maailmas
inimesed kasvatavad kohvi joomiseks või ka peavalutabletti
siis kofeiini.
Tärlise segamiseks jah, või lisamiseks peamiselt ainult
kolme liiki see on siis araabia kohvipuu,
Kongo kohvipuu ja Libeeria kohvipuu, Libeeria kohvipuud üks
protsent või isegi alla selle. Aga nendest ei tehta siis kohvi nagu meie mõistmist. Kõne tehakse sellest vahel, kui korraldatakse kohvimeistrite
või Paristade ülemaailmseid võistluseid,
siis Paristad või kohviasjatundjad natukene teadlikumad
ja püüavad kasutada ka mingeid haruldasemaid kohvipuid,
kelle, kelle kohvi, kelle seemnetest tehtud kohvi ei ole nii
laialdaselt saada.
Üks selline haruldane kov kohvipuu, mis kasvab Tansaanias,
on hiigelmaitsega, aga ei ole, võib, ei ole väga kõrge
saagikusega ja on vahel haigustele vastuvõtlikum,
aga on, on võitnud seda Paristate kohvivalmistajad võistluse
kui noh, tohutu huvitava maitsebuketiga või
maitsenüanssidega kohv. Aga ma ikkagi tahtsin rääkida, kes on näinud õitsvaid kohvipuud,
kohvipuud, meil müüakse minna esimesse ette juhtuvasse,
lillepoodi või isegi toidupoodi, prismasse
või kaubamajja ja võib sealt toidupoest osta omale väikese
kohvipoti sees kasvatada.
Kuskil kaks-kolm aastat kulub, et see tavaline araabia
kohvipuu hakkab õitsema, aga enamasti on kohvipuud,
kes on kas võib-olla ise maailmas rännanud,
kohviistandikes käinud või kodus kohvipuud kasvatanud,
see on täitsa võimalik eesti tubastes oludes ka. Siis need teavad, et kohvipuuõied on valged,
aga selle 131 kohvipuuliigi seas on kaks liikiga roosade õitega,
üks kasvab, Cameronile leiti 2006. aastal,
panime talle nimeks roosa kohvipuus, on Coffeaa Monte
Kopentsis ja teine liik Ashton Tansaanias.
Aga miks, miks need kohvipuud erinevad liigid,
kus, kus võib-olla küll huvitavaid maitsevarjundeid ei ole
nii populaarseks saanud, noh, inimesed võib-olla tahaksid
juua sellist teistmoodi kohvi ka aga üks peamine põhjus on selles,
et enamik kohvi ei sisalda kofeiini, aga me tahaksime
mingisugust ergutust saada, et sellepärast me hommikul
või võib-olla ka lõunasöögi ajal kohvi joome,
et enamik kohvipuid on, see nüüd on kas ilma kohveinita
või kofeiin on jälgedena või see kofeiinisisaldus on liiga
madal ja muidugi mõned on väikse saagikusega,
mõned on, kasvavad aeglaselt, mõned on haigustele
vastuvõtlikud kohvipuudel ka on igasuguseid roostet,
seenhaiguseid ja muid noh, probleeme, mis saagikust
vähendavad ja osa ei talu ei talu väga, väga sooja. Tahavad jahedamat saada, seesama araabia kohvipuu mägedes
pärit ta kodumaa on Etioopias, Sudaanis,
Lõuna-Sudaanis ja Põhja-Keenias, ET mägedes,
kus ei ole väga palavaga, kui istutada madalamale
või lausk mõistandlikesse, siis sealt sealt ennast väga
hästi ei tunne.
Lääne-Aafrikast pärit Kongo kohvipuu ehk musta kohvipoolne
tema talub paremini paremini soojust, aga paljudele ei
maitse jälle see roppus, ta kohvi, selline robustne
või natuke kibe maitse. Haruldase küll ja Smoriidsus alguses kasvab kolm tükki kohvipuud,
need on kõik väga haruldased ja kohvipuud.
Kas saab ka muidu Austraalias, kassoca, Bangladeshis,
Indias, kõige idapoolsemad on Vietnamist,
noh, paljud nendest Aasia kohvipuudest ei midagi. Seda küll Austraalia korra läbi käis, siis mul on jäänud ettekujutused,
just Austraalia on see paik, kus on väga palju erilist,
on. Aga ma ütlen veel kohvikute kohta ühe lause,
et kui me enamasti, kes kohvipuude vilju näinud poes müüakse
jahvatatud kohvi või äärmisel juhul röstitud seemneid,
siis viljad enamasti on punased, aga on ka valge,
viljalisi, kollase viljalisi, pruuni viljalisi,
aga mustade viljadega bengali bengali kohvipuu,
mis kasvab Indias ja Bangladeshis mustade viljadega,
neid mõned on veel, et need, see maailm on tohutu huvitav,
et auto lai ja sisaldab kohvipuu, perekond kubiseb
arutlustest liikidest, võib niimoodi öelda
ja et selle nimel tehakse tööd, et neid väljasuremisest päästa,
sest iialgi ei tea, milline potentsiaal võib tal ka mõnes
muus mõttes olla. Et võib-olla on mingit väga tähtsat kemikaali näiteks noh,
pahaloomuliste kasvajate või, või vähiravis ja,
aga mis puudutab Austraaliat, Austraalia on hiigel
hiigelsuur suur paik, seal kasvab tohutult palju taimi
ja seal on loomulikult haruldasi taimi, üks selline
võib-olla natukene maailmas rohkem tuntud taim,
keda peeti väljasurnuks, aga siis leiti Ühel õnnelikul
kevadpäeval 10. septembril 1990. aastal,
see on probleem ja q see sugulane siis tema puhul ei,
ei ole nüüd sinna leiukohta mis on ka salastatud
ja sinna turismigruppe ei viida, sest inimesed võivad oma
riiete jalanõudega või siis mullaga, mis on kuskil,
eks ole saapatalla vahel ka mingeid patogeene
või mingeid tõvestavaid mikroobe kaasa tuua
ja see võib saatuslikuks mõnele taimele või vahel ka loomale saada. Aga 2019. ja 2020. aastal, kui olite Austraalias laastavad
maastikupõlengud osaliselt välgustest, oli kuiv
või põuaperiood aga osaliselt ka pahatahtlikke süütijate käe läbi.
Ja siis seal Voleemi ja leiukohas, mis asub Sydneyst umbes
150 kilomeetrit siis põhja poole või Uus-Lõuna-Walesis
Austraalia kaguosas.
Selle probleemi ja leiukohta valvasid mitu,
ma täpselt ei tea, mitu, aga ütleme võib-olla neli
või viis täisvarustuses tuletõrjemeeskonda,
et kui maastikupõleng sinna satub, siis maailma mastaabis
hiigelharuldane puu, noh, suudetakse ikkagi päästeti,
lastaks tal tulel hävida ja see õnnestus,
sest lihtsalt õnneks võib-olla ka paljude inimeste palvetaja
ei jõudnud see maastikupõleng sinna Voleemi
ja leiukoha lähedale, aga oldi valmis, et tõepoolest noh,
on võetud ka selliseid ekstreemseid kaitsemeetmeid vahel tarvitusele. Aga selline asi, et kui looduses ei lähe tal hästi,
siis võib-olla potis toas, botaanikaaias läheb paremini,
kui palju selliseid liike on, kes looduses enam ise väga
hästi hakkama ei saa? Näitlejad on muide ka ja üks huvitav näide on,
mille ma saan siin välja tuua, on Havai saartelt away saartel.
Away on saarestik, seal on on mitmeid erinevaid saari
ja Havai saarestikus erinevatel saartel kasvab kaks liiki
Meie kellukate sugulasi, need on vulkaanikellad.
Inglise keeles kutsutakse sageli ka veel teda palmikapsaks
ja kuidagi selline Paam, käbidža ja kapsa Palmiks
ja niimoodi, et ta näeb natukene palmi moodi välja,
aga näeb natukene kapsa moodi välja suurte laiade lehtedega. See kellukene taim, vulkaani Kell brigaamia kaks liiki on
tore vulkaani, kel brigamin signis ja siis on rocki vulkaani vulkaani,
kel brigaami, roki ühelon toredal vulkaanikellal,
keda müüakse vahel Eestis.
Ma olen näinud kaubamaja toiduosakonnas,
müüakse poti sees õitsvate õitsvat taimekollased õied
ja rokivulkaani, kellel on siis valged õied,
see kasvab natukene suuremaks roki vulkaani kella. Ma ei ole näinud, et potitaimena müüdaks kolme kuni kuue
meetri kõrgune, selline põõsas, aga see tore vulkaani,
kel väiksem, madalam ja ta õitseb juba 10 sentimeetri
pikkusel on selline väga huvitav toredaim,
mida saab ka kodus kasvatada ja kindlasti võib-olla ka mõned kasvatavad,
sest sellel on Eestis palju aastaid müüdud.
Looduses on nad hiigelharuldased toredat vulkaanikell
ja praegu on alles ühel, ühe, ühe mäe või ühe kalju tipus,
kuhu ei pääse ligi kohele rajad ja sealt võib alla kukkuda,
et see on väga ohtlik, on ainult üks sisend üks eksemplar,
seda käidi tolmeldamas, veel loodeti, et saame seemet ja,
ja suudame siis ka lootuses taastada selle populatsiooni
või asurkonna helikopteri pealt, botaanik oli traksidega
kinni seotud niimoodi turvaliselt ja siis helikopter laskus madalamale,
kõrge trossi otsas, seal kõikus, eks ole,
tuul ja seal siis piltlikke käidi tolmeldamise. Et miks ta ise enam iseseisvalt sõimeti ei moodusta,
tema tolmeldajaid suri välja, tema tolmeldi oli üks ööliblikas.
Ja sellel teisel liigil siis roki vulkaanikellal ka tolmeldajaid,
sorri välja, aga teil on natukene rohkem mõned isendid alles
ja siis toodi teiselt saarelt üks, teine liblikas,
sarnane sellele roki vulkaani kella tolme tolmandajale
liblikale ja see võõrliik siis no sellel saarel teda
looduslikult elav suutis, suutis ka tolmendada seda roki vulkaani,
kelle temal läks natukene paremini ja aga see tore vulkaani
kell on, on, on tõesti huvitav taim, et looduses
hiigelharuldane alles ainult üks sisend,
üks eksemplar aga kasvatatakse potitaimena tuhandeid
või kümneid tuhandeid isendeid ja muidugi noh,
teda ka soojematel maadel troopilistel aladel on siis
asulate linnade parkidesse ja aedadesse ja noh,
rääkimata, et meil põhjamaal ka saab toataimena kasvatada,
et mõnikord on ka niisugused huvitavad. Aga ta on siis nagu või ütleme, nagu üheaastane järglasi. Aga ta on, ta on eluvormilt, on põõsasta,
eluvormilt on, ütleme, suculent või Turt taim põõsas.
See tore vulkaani kell kasvab looduses kuni kolme meetri kõrguseks,
kuigi praeguse isend ei ole seal nii suur
sest ta välja surnud peaaegu.
Aga ta päris, kuna meil, kus meil siis lendab siin tubastes
oludes haruldasi away liblikaid ei lenda.
Et ega ta loomuomaselt seemned ei anna või kupart ei moodusta. Aga kui kunstlikult tolmeldada pintsliga,
eks ole, ühelt taimelt võtan tolmu ja viin teise taime õide.
Ta on mõlemasuguline, et emaka suudmel kannan seda tolmu
siis noh, siis niimodi viljad valmivad ja niimoodi saab teda paljundada.
Ja niimoodi ongi teda paljundatud, et noh,
tema lugu on ka võib-olla veel mitte kõige õnnelikuma lõpuga,
aga igal juhul tema väljasuremine on, ta on väljasuremisest päästetud,
niimoodi võib öelda. Konsulga mõni kurb lugu. Välja surnud ja millest on niivõrd kahju,
et ei ole kuskil mõnda seemet, mis võiks mulla pööramisel
välja ilmuda? See no seda me muidugi ei tea, selliseid avastusi
ja üllatusi võib ka loomulikult veel tulla,
sest igal aastal ka avastatakse uuesti taimi,
keda peeti väljasurnuks, aga ikkagi kuskil kuskil oli veel
alles ja niisuguseid taimi on eelkõige, neid leitakse ikkagi
isoleeritud või kaugetelt ookeani saartelt kus,
kus ka neid hiigelharuldasi või Emmdeemseid väikese levilaga
liike kasvab. Noh, neid liike või võib ka Mandritelt olla need kindlasti
on selliseid näiteid ka. Aga põnev on ju ka see, et üks seeme võib nii kaua püsida. Oh, ega see see kõikide taimede puhul niimoodi ei ole
ja et me oleme ka leidnud selliseid seemneid,
mis on kaua kuskil pinnases või ka jääs olnud,
aga ega kõik ei idane, kõik kahjuks ka idane.
Ega kõikide taimede ju seemnete idanemisvõime ei säili väga kaua,
noh, ütleme tomatit või kurki võib osta niimoodi paar pakki seemet,
et kui ma tänavu või, või ka järgmisel aastal kõike kohe ei
külva või ei vaja, nii palju neid taimi siis siis säilivad,
aga näiteks võõrasema või aedastrid või no neid taimi on ju
veel kelle, kelle seemne idanemis väga kaua ei säili,
et ei ole mõtet endale suurt kogust varuks osta. Jaa tomat, tomat võib, võib täitsa veel ka 10 aastat vana,
sõime, veebel idaneb kurk natukene vähem,
võib-olla kuus-seitse aastat, aga võõrasema
või aedaster, kui on juba kolm või neli aastat vana seeme,
siis täidan need kindlasti ütleme selline tuntumatest
taimedest veel on, veel, on veel kanep, harilik kanep,
ka kiu sordid või ka või ka muud sordid.
Nende saime ka väga kaua, idane tuleks ikkagi üsna ruttu külvata. Datlipalm datlipalmid isegi mitusada aastat,
mitusada aastat vanad seemned säilitavad idanemisvõime
ja kui me poest ostame väikese karbiga datleid
ja sööme selle viljaliha ära, siis seal sees selline piklik
üsna suur sõime.
Me ei pea seda kohe külvama, kui me tahame endale kodus ise
datlipalmi kasvatada, vaid kui unus võib olnud tahtmist
või aega või mida iganes, siis võib ka mitme aasta pärast külvata,
et midagi hullu ei juhtu. Ja teine selline hiigelkaua idanemisvõimet,
säilitav taimkond siis lootus, kes küll ei ole noh,
meil siin põhjapoolse Euroopa taim ta on,
ta on India rahvustaim, India lootos, jah.
Aga teda kasvab ka mõningaid teisi liike ka Volga jõest,
näiteks Volga alamjooksul on ka üks natukene jahedamat vett
talu taluv liik ja et tema säilitab ka väga kaua sadu
või isegi tuhandeid aastaid oma idanemisvõime. Aga see muidugi ei kehti kõikide kohta ja
ega me kõikide taimede idanemisvõimet ka ei tea,
kui kaua see säilib ja mõne hiigelharuldase taime puhul
võib-olla ka liiga riskantne neid niimoodi väga kaua säilitada,
et eriti kui need looduses on ainult mõned loetud isendid,
et siis aeg-ajalt on ikkagi neid ja külvata
ja uuesti siis need taimed kasvatada, et väljasuremisest päästa.
Et miks sellega tegeletakse. Viimane asi, et me ei tea, mida, mida head
või võib temas olla peidus ja siis tega kõikide taimede toimed,
mõjud, keemiline koosseis, ei ole ju teada,
et seal on veel väga, väga palju avastada veel peale meid ka. Ja ka siin Eestis, et ei ole nii, et kuskil kaugel
vihmametsas Eks ole ja et Eestist leitakse ka teadvusele uusi taimeliike,
näiteks Saaremaa sõrmkäpp, aga Eestis, Eestis leitakse taimi,
eelmisel aastal leiti Valgamaalt üks uus uus orhidee line
või mis ei ole küll teadusele uus liik, aga pole meilt
eestist kunagi kunagi leitud, nii et noh,
et ka Eesti võib pakkuda üllatusi ja ja ei leita niimodi,
mikroskoopiline üherakuline vetikas kuskil,
eks ole, sügaval järves vaid, vaid leitakse ka täitsa suuri,
paarikümne sentimeetri kõrguseid, silmaga nähtavaid
rohttaimi ja mitte niimoodi, et üks oli kuskil sügavas
padrikus või metsas, vaid need populatsioonid võivad olla
täitsa mitmesaja isendilised ja, aga ei ole varem märgatud
või võib-olla kui keegi käis seenel või,
või käis, eks ole, pohlal siis ta võib-olla nägi,
aga ei saanud aru, et oo, kas see on haruldane. Noh, sageli on niimoodi, sagedamini ongi niimoodi. Urmas ütle veel lõpetuseks, et kui nüüd botaanikaaiaaeda tulles,
siis milliseid selliseid haruldasi erilisi taimi saab seal näha,
kas näiteks Voleemia? Esimesel veebruaril ehk sellel laupäeval,
täna on neljapäev ja juba paari päeva pärast kell 12 ma
kohtun inimestega ja kõiki-kõiki, neid ka näitan,
mis on liiga sarnased.
Voleemia, meil lausa käbib obleemilon, käbid. Aga sealt saak seemneid Eestis metsa külvata. Ei metsa, metsa pole mõtet külvata, sest probleeme on ikkagi
troopiline okaspuu, ta talub kõige rohkem miinus 12 kraadi.
Kõige kõige põhjapoolsemad Voleemiaid, kes avamaal kasvavad,
on Šotimaal, Edinburghis on talunud miinus seitse kraadi külma.
Ta talub niimoodi ilma probleemideta, miinus viis kraadi,
aga meie talved sageli on natukene külmemad,
nii et Eesti metsa ega Eesti koduaeda obleemed pole mõtet
istutada ja pikalt käinud siseruumidesse
ja seal taluka lühemaks lõikamist probleeme kasvab päris suureks,
40 meetri kõrguseks, nii et meie botaanikaaias meid
Austraalia riik, Austraalia vabariik kinkis 2007. aastal
esimesel septembril Austraalia rahvuspuu. Akaatsiapäeval kinkis kaks probleemi, et
ja see puu, kes meil kasvab, on juba nii kõrge olnud,
et me pidime tema tippu lõikama natuke lühemaks,
muidu ta kasvab laest läbi ja küll tuleb sisse.
Aga ta käbib meil jah, ta tõesti käbi käbi on võimalik
igalühel oma ihusilmaga näha, ainult ma ütlen niimoodi,
et probleeme on selline kummaline taim või küllaltki
ebatavaline taim. Et kui Voleemi hakkab käbima, noh, nagu kuused
ja männid ja kadakad ja muud okaspuud siis esmalt,
esimestel aastatel tal tekivad isaskäbid
ja emaskäbid tekivad hiljem ülemistele okstele.
Et praegu meil on isaskäbid. Aga kuidas nad kohtuvad siis? Hiljemalt kohtuvad niimoodi, et isaskäbi tekivad ka hiljem,
aga, aga isaskäbid tekivad ajaliselt varem. Ta tuleb, vaatab, ütleb emast kepist, löödel isaskäbid. No ta ise ei vaata, ta teab seda ise saanud evakueerida,
aga need ei teki korraga esimesel aastal,
ütleme kuusel ja männil tekivad ikkagi emaskäbid,
isaskäbid on ka tuul, tolm ja samal aastal esimest korda,
kui noor puu hakkab läbima.
Aga probleeme ei teki korraga samal aastal esimesel aastal
ja vaid seal on väike ajaline nihe.
Noh, selline huvitav omapära. Ja mis haruldusi veel saaks näha? Rõõmupisarapuu on hiigelharuldane ja rõõmupisara puhkama
kohtusin esimest korda 2003. aastal ja nägin teda õitsemas
ja tõesti hakkasid pisarad silmist voolama,
sest ta on niivõrd eriline, niivõrd omapärane ta on
põhjamaalastele eurooplastele ikkagi täitsa tundmatu,
toimib niimoodi öelda, ta kasvab ainult root riikesse saarel,
seal on 30 puudelt on ka äärmiselt ohustatud,
väljasuremine võib teda ka iga kell tabada,
aga õnneks õnneks teda natukene on ka. Natukene on ka mujale viidud, et ma tean,
et minu meelest Kopenhaageni botaanikaaias on üks noor puu.
Ja meie Tallinna botaanika rõõmubi, Sarapuu on täitsa olemas,
kuigi ta ei ole veel õitsenud.
2003. aastal ta siis idanesid.
Meil on siis üle 20 aasta juba niukene, väike noor puu,
jah. Tal on helerohelised õied täitsa painud paar päeva
ja esimesel esimesel esimest korda 2003. aastal,
kui ma teda nägin, siis ma ei jõudnud tema seemnete
küpsemist ära oodata. Ja ma läksin tagasi. Passisin seda aega, et saaksid viljad valmis,
tal on väike selline väikest kurki meenutav meenutav kupar
ja siis ma sain ta bassein.
Ja nüüd on meil meil ilus puu, ootame tema õitsemist,
võib-olla ta on huvitav selle poolest, et ta on,
on kannatuselille, kelle vilju müüakse meil kirevilja
või bastioni nime all ja ta on selle sugulane,
aga, aga see taim, kes kannab kannatuse vilju
või võib passioone või kere vilju, on ise ronitaim,
on jaan või mõned on rohelised, aga rõõmupisarapuu on puu,
ta on ikkagi üsna jäme puu. No mitte võib-olla nii pappel, aga ta on ikkagi jämeda
tüvega puu ja väga ilus ene roheliste õitega ripuvad õied
tohutu ilus, tohutu ilusad lehed on seal oksatipul niimoodi
kodanikuna ja sellel aastal, kui ma käisin,
kakstuhatkolm, ei olnud veel ühtegi pilti internetis.
Ei õitest ja lehtedest mitte millestki.
Nüüd on mõned mõned tulnud muidugi mulle endale on sadu pilte,
mõnedele tõotab palju pildistada. Aitäh, Urmas ja ja sel laupäeval siis juba näitad. Esimesel veebruaril laupäeval kell 12 võivad kõik tulla
ja sabad huvitavat juttu kuulata. Ja kes kohe kõik sinna ei mahu, siis vaatama saab ikka tulla
kui ka ekskursioonile lisa. Noh, saab järgmistel laupäevadel Just aitäh veelkord, Urmas Laansoo saatesse tulemast
ja head kuulajad.
See korda on saade läbi ja lõpu jääb veel kord muusikapala
Urmase valitud.
Just kõike kaunist teile ja kuulmiseni jälle. Haruldane muusika.
