Et. Vikerraadio. Tere, Te, kuulete välistundi, jutuks tuleb täna olukord
Lähis-Idas suurema rõhuga Liibanonis toimuval,
aga ilmselt puudutame ka natukene ülejäänud naabruskonda,
kus kired ja kriis lõõmavad täiel hool.
Selleks on meie saates ÜRO Unifili missioonist rääkimas
major Kaarel allak kelle praeguseks ametikohaks on kaitseväe
akadeemia täiendusõppekavade juht, lektor,
tere. Tere. Ning humanitaarpoole avamiseks on meiega pagulasabi Eesti
programmide juht Sigrit solinik.
Tere ning MTÜ Mondo Lähis-Ida-projektijuht Elizabeth Viinalass,
tere. Mina olen saatejuht Evelyn Kaldoja
ja võib olla alustame laiema konteksti, loomisest,
sellest, et räägiksite, igaüks teist räägiks natukene
iseenda ja oma organisatsiooni sidemetest Lähis-Ida ka,
et siis võib-olla alustame meiega Tartu stuudiost liitunud
Kaarel Arrakust, kelle organisatsioon on siis ilmselgelt
kaitsevägi ja taust Unifiliga. Ja Tered? Jah, mina siis viibisin aastal 2023 põhiliselt
Junifilmissioonil terve aasta ja kaitsevägi on seotud siis
Juniphilliga 2015 ja lisaks 90 üheksakümnendatel veel üks
aasta ühe rahuvalvekompaniiga. Nonii, kas te olite 2023 nüüd ka siis oktoobrikuust,
kui toimusid sündmused Iisraeli ja kaasaga? Ja et mina lõpetasin oma missiooni 23 aasta jõuludel,
nii et ma nägin algust ja, ja esimesi, kuid. Ja mina, minu isiklik side Lähis-Ida on see,
et ma kunagi aastaid tagasi olin läänekaldal vabatahtlik
Palestiinas aga pagulasabi on, on seal piirkonnas Lähis-Idas
olnud tegelikult pikalt aastast 2016, juba pakkusime Türgis
elavatele Süüria põgenikele vaimse tervise abi.
Ja Türgi maavärina ajal on ju Türgis humanitaarabi.
Meil on püsiv esindus Jordaanias kus me aitame inimesi
toimetulekuga ja Liibanonis oleme aastast 2018 tegelikult
erinevate partneritega toimetanud, et oleme seal toetanud
inimeste toimetulekut. 2020. Kui Beiruti sadamas olid plahvatused,
siis andsime rahapõhist abi nii-öelda esmase peavarju
leidmiseks või parandustöödeks majades.
Ja nüüd oleme jälle kohapeal humanitaarabi andmas.
Tahapõhist. Elizabeth Viinalass ja minu kogemused Lähis-Idas algasid ka
kuskil 10 aastat tagasi, kui ma olin samuti läänekaldal
vabatahtlik ja Liibanoniga tekkis mul kokkupuude aastal 2019,
kui ma läksin sinna ka vabatahtlikuks.
Ja Mondol on Mondo on Lähis-Idas töötanud ka juba mitmeid aastaid,
et me oleme töötanud Jeemenis, Jordaanias,
Liibanonis, Türgis, Süürias ja peamiselt siis naiste,
noorte ja laste võimestamise projektidega. Samuti jaganud humanitaarabi, et ka näiteks selle Beiruti
plahvatuse järgselt ja ka selle Türgi ja Süüria maavärinajärgselt. Nonii, ja kui me liigume nüüd tagasi selle punktini,
mis siis, mis käivitas praeguse vägivalla tsükli
ehk siis mullu seitsmendal oktoobril toimunud terrorirünnakut,
siis võib-olla ma kõigepealt küsiksin Kaarel Arrakult,
kes oli tol ajal sealsamas piirkonnas võib olla täpsustatega ära,
et mis, mis kuskohast tegelikult baseerusite Unifili missioonile,
et milline oli olukord enne ja kui ruttu oli näha,
et see nüüd hakkab minema laiemaks ja puudutab kogu regiooni. Joni filmissioon ise on Lõuna-Liibanonis tõbi siis
geograafiliselt on siis Liibanoni Iisraeli vahelise kontrolljoone,
sinise joone ja litani jõe vahel.
Ehk siis kogu Lõuna-Liibanon, meie peakorter asub siis Naura
nimelises külas, mis asub Iisraeli piirist siis kaks kilomeetrit,
et see oli siis minu asukoht seitsmendal oktoobril.
Ja no oli näha tegelikult väga aktiivsed tol ajal oli
väga-väga aktiivselt, olid väiksemad konfliktid kogu sinise
joone ulatuses, aga see ei olnud kindlasti otseselt
seostatav siis siis selle leerumisega, et pigem oli tegemist
niukse tiinse niukse üles-alla Eskoleeruva konfliktiga,
mis seal, mis seal oli ju tegelikult aastaid olnud. Et selles mõttes Unifili vaatevinklist oli see siiski
üllatused ei olnud nii selgelt näha seda eskaleerumist. Mis oli, mis on üldse Unifili rahuvalvajate roll seal,
mida nemad peavad tegema, mis on nende mandaatia missioon? Juni Philly Unifil aastast 1978 on seal,
jaa, jaa. Ja senise vormi on ta siis saanud aastast 2000,
kui, kui siis ÜRO resolutsioon 17 null üks.
Siis kohustas siis teatud joone nii Iisraeli relvajõududel
tagasi tõmmata.
Unifilly roll seal ongi, on, loetakse kolm asja,
üks on siis. Veenduda, et Iisraeli relvajõud on taandunud sinise joone
taha taastada siis rahu ja julgeolek oma vastutusalas
ja abistada liibanoni valitsust, et võimaldada neil siis üle
võtta Ta rahu ja julgeoleku tagamise funktsioon siis kogu Lõuna-Liibanonis. Kui ohtlik see missioon nii-öelda kaitseväe kategooriates oli,
et kui noh, ütleme eks iga, iga missiooniga seostuvat riskid Eks jah, riske on igasuguseid, enne siis selle konflikti
eskaleerumist tegelikult ei olnud nagu tajuda,
väga ohtlikud ikkagi Unifili alal.
Unifil kui selline ei olnud kindlasti mitte sihtmärk.
Ja seal alaga igapäevaselt ringi sõites ei tajunud seda ohtlikuna. Kuidas see piirkond inimeste ja elu, elatustaseme
ja eluviisi mõttes paistis? Nii nagu Liibanonis ikka väga-väga niuke lõhestunud,
et oli näha väga-väga suurt rikkust, mida ka meie tänavatel
vahet ei näe.
Ja samas enamus ikkagi oli, oli siis suhteliselt madala
elatustasemega väga palju agraarpiirkondi,
kus oli näha, et inimesed elatuvad oma põllust
ja oma iga-aastasest saagist. Elizabeth, te olete kaelanud Liibanonis,
mis, mis oli see ütleme teie vaatenurgast,
mida, milline oli see piirkond, mis nüüd on siiski väga nagu ütleme,
kriisi keskmes, milline ta varem oli? Ja Mondo seal täitsa Lõuna-Liibanonis piiri ääres ei tööta,
meie töötame sealt natuke põhja pool, on siinne linn nagu saida.
Aga jah, nagu siin juba sai kirjeldatud,
et et see on selline põllumajanduslik piirkond.
Seal on palju, näiteks oliiviistandusi ja inimesed elatuvad
peamiselt sellest, et nüüd näiteks, kui juba siis enne seda
eskalats suurt eskalatsiooni, siis 23. novembril.
Väga paljud inimesed, eks siis oli kuskil üle 100000 olid
juba sunnitud oma kodudest lahkuma. Et siis lisaks sellele, et nad kaotasid oma kodud,
siis nad jäid ilma oma elatusallikast. Mis veel? Jah, jah. Oli kui, kui palju see piirkond oli, ütleme Liibanoni enda
kontekstis midagi teistsugust, seesama ütleme mis Kaarel
Arraku vaatenurgast on selline missiooniala
või ÜRO rahuvalveala, et kui palju ta eristus ülejäänud
Liibanonist Selles suhtes, et noh, näiteks kui võrrelda Beirutiga Beirud,
noh, alati on pealinnad on teistsugused,
et ka Eestis öeldakse, et Tallinn ei ole Eesti.
Et samamoodi Liibanonis Beiruti ole Liibanon.
Et aga jah, kindlasti need olid siis sellised noh,
juba nagu kirjeldatud põllumajanduslikku maad,
piirkonnad, vaesemad inimesed elasid seal üldjuhul.
Aga kindlasti leidus seda jõukamat jõukamaid inimesi ka seal piirkonnas,
aga üldiselt pigem siis selline vaesem piirkond,
mis praegu teadaolevalt järgi jäänud. Selles suhtes, et seal on jah, kindlasti väga nüüd
suurenenud õhurünnakud olnud, et siin eelmisel nädalal
nabattiie linna pommitati väga hoogsalt minu teada just see
kesk kesklinna nagu Turu tänav sai väga tugevalt pihku Ta
ja ka ma ei tea, kas oli linnavalitsuse hoone,
aga igatahes kas linnapea või jah, sai ka seal pommirünnakus surma.
Et kindlasti sealt on, jah, Lõuna-Liibanonist on kõige
suurem hulk neid sisepõgenikke praegu lisaks siis riigi
idaosale Baalbeck'i hermelli piirkondi Abeegaa. Et noh, eks midagi on ikka veel järel, aga kindlasti väga
suured hävitustööd on ka aset leidnud. Kaarel Arrak, kui palju te teate sellest,
mis praegu seal toimub, et kui palju te jälgite seda nüüd
olles tagasi Eestis ja mida, mida on teada sellest,
et kuidas Unifili sõdurid peavad nüüd praegu elama,
olema ja käituma? No eks ma natuke ikka jälgin, jaa, jaa, ja üldiselt oleks keeruline,
on olukord, et kindlasti ei ole nii vaba liikuvusega enam
kui ta, kui ta oli, võib-olla sel ajal, kui mina olin,
aga, aga kuulda on ikkagi Etti uni fil on öelnud,
et Unifil jääb sinna ja mandaat on meile antud
ja sellega ühtlasi kohustuse ja et selles mõttes püsivad,
seal on seal rahu, mida valvata veel. No see on niuke hea küsimus, jah, et ma,
ma ütleksin, et sellise vaadata Juniphilli kui suurt
Organisatsiooni üle 10000 isikkoosseisult õhu-
ja merekomponent veel juurde.
Et, et ma ei oska kommenteerida Joannis niukseid,
pikemaajalisi plaane, aga sellise komponendi nii ära liigutamine,
kui siis pärast tagasi liigutamine, kui peaks vaja minema,
on väga keerukas operatsioon. Et seal võivad olla mingi sarnased kalkulatsioonid taga.
Et kindlasti on Junifilil roll mõlema osapoolega kontakti
otsida ja, ja siis õhutada neid rahule, et see on ka
junnifiili puhul selline võib-olla teistsuguse tavalistest missioonidest,
mõlema osa poolega kontaktid peavad olema
ja see poliitiline osa, see poliitiline toetus peab peab olema,
et et ma, ma seda praegu ei tea, mida nad täpselt teevad seal.
Et ei, ei kuulu enam sinna inforingi. Selge ma üks küsimus veel täpsustuseks selle missiooni kohta,
mida lubab seal see rahuvalvesõduri mandaat
ja mida ta ei luba, näiteks kui me võrdleme erinevaid
selliseid võitlusliku või noh, sõdivaid tahte koalitsiooni,
kus eestlased on kuulunud No ÜRO missioonid, need iseloomustab väga tugevalt mandaadipõhisus,
ehk siis see, mis mandaat antakse, see on A
ja O ioni filis ja ja ta lubab tegelikult,
kuna ta on ÜRO harta artikkel kuue alusel antud mandaat
ehk siis rahu hoidmine, jõustamine siis ta on väiksema
nii-öelda väiksemate õigustega kui, kui rahu jõustamine,
et seal siis reaalselt tähendab see seda,
et rahu valvajad ennekõike siis tagavad kohaloluga kas
heidutuse või siis tugeva aruandluse oma siis peakorterile
ja operatsioonid on kooskõlastuskooskõlas siis sihtriigiga
antud juhul Liibanoniga, Sis ja nüüd ta madalal
taktikaliselt tasemel on, siis enesekaitseõigus on igal rahuvalveajal. Ja lisaks siis on lubatud jõudu, kui see otseselt hoiab ära
tsiviilinimeste kaotused. Nii liikuksin korrasite juurde pagula pagulasabitegevuse juurde,
sest teie organisatsioonid, praegu nagu ka MTÜ Mondo on täiesti,
kui minna kodulehele.
Esimese asjana näeb seda kogutakse abi liibanoni toetuseks,
aga te tegelikult olite seal sees juba varem,
et mida te tegite varem ja kuivõrd on muutunud teie teie
siis töösuunad nüüd, kus seal on väga suur,
ilmselgelt ka pagulaste probleem? No enne see oli ka muidugi Liibanon oli üks põhilisi
pagulaste majutajaid, aga nüüd on Liibanoni enda jaoks paguluspäevakorras. Ja võib-olla kui ma siin nendest pagulastest pihta hakkan,
siis Liibanonis oli enne 1,5 miljonit Süüria põgenikku
ja ligi 200000 Palestiina pagulast.
Ja noh, lisaks siis kõik need Liibanon lased.
Tänaseks on olukord selline, et ligi üks viiendik kõikidest
Liibanonis elavatest inimestest ehk siis 1,2 kaks miljonit
inimest on oma kodukohast põgenenud.
Osa neid on sisepagulase sisepaguluses näiteks liikunud
lõunast Beiruti osa neist on liikunud Liibanonist välja,
näiteks tagasi Süüriasse. Mis on ikkagi, kui niimoodi mõelda, päris õudne,
et Liibanon on täna vähem turvaline koht kui Süüria,
kust kust osad nendest inimestest tulid.
Ja kui nüüd mõelda sellele, mis me oleme teinud,
siis kui me 2018 Liibanonis alustasime, siis me töötasime
Süüria pagulastega ja me tegime toimetuleku kui programme seal,
ehk siis naised, naiste pooljuhi, naiste poolt juhitud majapidamised,
pakkusime täiendõppe koolitust, toetasime siukseid väikseid
sotsiaalseid ettevõtteid. Siis 2020 olid Beirutis plahvatused, hakkasime pakkuma
rahapõhist abi, see on see, mida me näiteks teeme ka
Ukrainas ehk siis humanitaarabi, kus inimestele ei anta asju
vaid vaid antakse neile raha ja öeldakse,
et, et seda raha saab kasutada näiteks eluasemete
parandamiseks või mööbli ostmiseks.
Ja, ja see, mida me täna teeme Liibanonis,
on, on ka rahapõhine abi. Nii-öelda esmavajaduste katmiseks seoses majutuse leidmisega,
ehk siis, et mis seal toimub, on, on see,
et kui septembris see eskalatsioon pihta hakkas,
inimesed hakkasid Lõuna-Liibanonist Beiruti poole põgenema
või noh, Piiripiirilt kaugemale pommitamisest kaugemale siis
Liibanoni valitsus pani koolides näiteks koolides õppetöö
seisma ja muutis need pagulaskeskusteks Beirutis.
Aga kõik inimesed ei mahu sinna koolidesse ära. Ehk siis inimesed elavad ka, on ju sugulaste juures,
kellel on sõprade juures, aga elavad ka tänaval,
kelle, kes seal autos, kes seal telgis, kes on lihtsalt
madratsi tee äärde pannud.
Ja meie aitamegi neid inimesi, kes, kes ei mahu ära sinna
olemasolevatesse pagulaskeskustesse ehk siis oma kohapealse
partneri abiga jagame inimestele nii-öelda siis raha,
kindlat summat, kontrollitud taustaga inimestele abivajajatele,
et nad siis saaksid oma parema äranägemise järgi kas maksta üüri,
osta telgi, osta madratsi, et, et meie ei hakka neile ütlema,
et mis on sulle praegu kõige parem. Aga me ütleme, et okei, me näeme, et, et sul on vaja human
või noh, esmast abi seoses peavarjuga ja me anname sulle
selle võimaluse. Kui ruttu see toimib, ütleme, inimene on jooksus vist üsna ruttu,
tuleb eskalatsioon, eskalatsioon, evakuatsioonikäsk
või soovitus Iisraeli poolelt tuleb siis otse.
Ma saan aru nende piirkondade palestiinlastele.
Vabandust, palestiinlased palestiinlastele vaid Liibanon
lastele otse otse telefonidesse ja siis nad peavad liikuma hakkama. Jah, seda on nii, tulevad telefonikõned nagu etta
salvestatud telefonikõned kui siis ka sotsiaalmeedias
postitatakse ja nende Evokatsiooni käskudega tihtipeale nad tulevad.
Nongi keset ööd, inimesed magavad, ilmselgelt nad ei vaata
seda sotsiaalmeediat, et neil ei ole piisav,
et aega, et kuskile põgeneda.
Samuti on läinud levima sellised nagu vale evakuatsioonikäsud,
et siin just mõni päev tagasi tuli sellistele linnaosadele
nagu Hamra ja Downtown, mis on täiesti nagu Beiruti kesklinn,
tuli evakuatsioonikäsk muuhulgas alfa siira kontorile
ja Norra saatkonnale, et kohe tekkis sellest suur paanika. Õnneks tuli pärast välja, et see oli valeinfo,
aga praegu kuna need rünnakud on laienenud,
need piirkonnad, mida rünnatakse, siis kindlasti tekitab
inimestes nagu lisahirmu.
Ei teata, et kuhu ma siis põgenenud, kui nüüd need
piirkonnad enne me arvasime, et on turvalised,
et need nüüd ka nagu rünnaku all.
Et jah. See, kuidas, kuidas Elizabeth, teil on ka Liibanonis
jätkuvalt sõpru-tuttavaid, et kuidas see toimib
või kui pikk on teil infot pikk see ettehoiatusaeg siis on,
enne kui näiteks õhulöök saabus. Kuhugi ütleme nii, et valdavalt neid piirkondi,
kus minu tuttavad elavad, ei ole rünnatud,
kuid siiski siin eelmisel nädalal toimus rünnak sellise
piirkonna vastu nagu rasel naba, mis on ka minu endise
töökohale väga lähedal.
Ja seal mul eurod kaks võtavad seal piirkonnas ei antud
mitte mingit hoiatust enne seda, kui pommitati,
nii et seal isegi inimestel polnud võimalik kuskile põgeneda
selle pommi eest. Aga kui see inimene nüüd läheb liikvele,
siis ma saan aru, et Lähis-Ida mõttes pagulaslaager võib
tähendada väga erinevaid asju, et sul on ka on,
on palestiinlaste aladel linnasid, mis on,
mida nimetatakse pagulaslaagriks, mis de facto on juba
funktsioneeriv linn, samal ajal on nagu Sigrid mainis,
et on siis koolimajadesse tehtud ajutine keskus,
et mis seal oli enne Liibanonis ja mis seal on nüüd tekkinud
pärast selle kriisi puhkemist. No ma arvan, et mis seal enne oli, kui ma siin enne ütlesin,
et et Liibanonis juba oli 200000 Palestiina pagulaste,
on ju, kes on sinna tulnud varem eelmise sajandi jooksul?
Nendega kunagi, kui inimesed näiteks 49. aastal jõudsid,
et siis nad alguses elasid telkides, nendes telkides,
kasvasid väljalinnakud ja täna, kui sa liigud ka näiteks
läänekalda linnades samamoodi ja, ja ma arvan,
et ma ei ole ise Liibanonis käinud, on ja ma arvan,
et seal on sama, et sa kõnnid mööda linna. Ühel hetkel keegi võib öelda, et, et me oleme laagris
sabatuid ümber seal linna täpselt samasugune nagu nagu kõik
teised linnaosad, eks ju.
Ja, ja siis on need nüüd tekkinud pagulaskeskused,
kus elavad need sisepõgenikud täna, eks ju,
et seal ongi ütleme, kriisid on erinevates astmetes on
mingid pikalt vindunud olukorrad nagu palestiinlastel,
kes kes on ennast sisse seadnud ja siis on need inimesed,
kes näiteks üleeile kuskilt lõunast jõudsid Ja just et praegu nagu andes akuutne kriisifaas,
et siis praegu Belkidega on ka samamoodi,
et on selline mereäärne promenaad Beirutis nagu kor,
niiskus, muidu inimesed käisid jalutamas,
peredega aega veetmas, et praegu on terve see pikk rannariba,
on telke täis, inimesed magavad seal ja siis ülejäänud
inimesed on kas siis nendes majutuskeskustes,
mis on enamjaolt koolid või siis oma pere
ja tuttavate juures. Et jah, erinevaid variante on, aga kindlasti praegu nagu
selliseid linnakuid ei ole püsti pandud,
et pigem nagu ka näiteks palestiinlaste pagulaslaagrid
Liibanonis on inimestest tühjaks jooksnud.
Et lihtsalt kuna seal on ka see nagu rünnakute oht,
Sa praegu nii suur, et siis lihtsalt jah,
inimesed on täiesti jooksus. Üks kihistus vähemalt üks kindlasti või tõenäoliselt on seal
vahepeal teisigi, aga üks kihistus on 2015
ja edasi saabunud süürlased Liibanonis, et kus,
kuhu nemad, paigid, paigutusid, et ma eeldan,
et nende eluasemed olid juba pisut püsivamad kui kui,
kui, siis nüüd madratsiga rannal ööbivatest inimestest
ja samamoodi nagu võib-olla veidi hõredamad,
kui nendel palestiinlased. Nojah, see vahe tuleb sellest, et 2015 siis ÜRO pagulasamet
lõpetas süürlaste registreeriv ametliku registreerimise
pagulasena Liibanonis, ehk siis nendel süürlastel,
kes tulid siis pärast seda neil ei ole riigis viibimiseks
seaduslikku alust mis teeb nad kindlasti haavatavamaks,
aga praegu ma olen aru saanud, et need inimesed,
kes tänaval on et seal ei ole mitte ainult siis need
dokumentideta süürlased vaid ka need, kellel võib-olla on dokumendid,
seal on ka Liibanon laseid kindlasti ja lisaks selline grupp
inimesi nagu võõrtöölised, keda on Liibanonis umbes 176 tuhad,
nad on sellistest riikidest nagu Filipiinid,
Etioopia, ET ja tegelikult tänaval on praegu nagu kõigist
rahvustest inimesi kõigis kogukondades on need vajadused
abivajadused praegu väga suured, sest tõesti see
eskalatsiooni kiirus ja ulatus lihtsalt meeletu,
et seal nagu inimesed ja rahvusvaheliste organisatsioonide ÜRO,
Liibanoni valitsus, kõik nagu panid ennast halvimaks valmis
selle aasta jooksul, aga tõesti see kiirus
ja ulatused vähem kui kahe nädalaga üle ühe miljoni sisepõgeniku,
et põhimõtteliselt terve eesti rahvas. Et see on ikkagi täiesti meeletu. Ja võib-olla siia taustaks või konteksti loomiseks veel seda,
et ega ega Liibanonis asja, et ei olnud ka super hästi. Enne seda, kui pehmelt öeldes need öelda enne seda,
kui 23. septembri Nagu need Iisraeli pommitamised algasid,
et Liibanon 70.-test kuni 90. aastani oli kodusõjas,
siis olid Hezbollah ja Iisraeli vahelise,
et on ju eskalatsioonid.
Ma nüüd täpseid aastaid ei mäleta, aga, aga 90.-te keskel
ja vist vist 2000.-te alguses siis siis Beiruti plahvatanud
ei enne seda olid veel need finantskriis.
Siis tuli Covid Beiruti plahvatused ja seal taustal see,
et noh, normaalselt funktsioneerivad valitsust,
nad pole ka ammu kokku saanud. Ma lihtsalt tahaks lisada seda, et kuidas tegelikult ka
näiteks Ukraina sõda mõjutas Liibanoni, et kuna Ukraina on
suur siin vilja eksportija, siis ja eriti Liibanonis just
nagu vaesematele peredele on põhitoit, on,
sai, mis tähendas, et saialetid olid Liibanonis tühjad
ja ka muu teravili oli kadunud, et see tekitas seal nagu ka
päris suure sellise kriisi ja näitab, et kuidas,
nagu me elame ikkagi täiesti globaliseerunud maailmas,
et kuidas üks asi kuskil kaugel, vaid tegelikult täiesti mõjutada,
nagu meid ka. Viletsusest seal puudust ei tundu olevat,
aga kuidas, kuidas sinna aitama minemine välja näeb,
et kuidas leida abivajaja, kuidas tuvastada,
et see inimene, kes on abivajaja, ei ole näiteks Hezbollah,
kes endale lihtsalt ma ei tea, toiduvarusid
või kuidagi seda kasvõi seda abi ära kasutab,
seda on ju ennegi nähtud, et mingisuguse relvarühmitused
kasutavad abi selleks, et kohalikelt midagi välja pressida,
et kuidas see, kuidas see võrgustiku tekitamine läheb
ja kuidas me oleme nüüd, kus olukord on väga ruttu väga
hulluks läinud, et kuidas olete muutnud oma tegevuste struktuuri? Ma kõigepealt lihtsalt siis räägin sellest,
et kuidas see abi siis korraldatud on ja kuidas me tagame,
et see läheb õigetele inimestele.
Et põhimõtteliselt seda praegust siis humanitaarabi tegevust
juhib Liibanoni valitsus eesotsas peaministriga
ja siis 23. septembril, kuis eskalatsioon algas siis kohe aktiviseeritud,
eriti hädaabiplaan ja ÜRO ja rahvusvaheline organ kogukond
vahelist humanitaarabi organisatsioonid on siis Liibanoni
valitsusele selles toeks toimuvad erinevad töögruppide
kohtumised ja nad seal siis koordineerivad seda abi andmist
siis nendes piirkondades koha peal ja et ma olen ise
töötanud Liibanonis humanitaarabi valdkonnas ligi viis aastat. Olen näinud kõiki neid koordineerimise protsess,
osalenud iga kuistes ÜRO sektori koordinatsioonikohtumistel
kõik partnerid peavad läbima põhjaliku taustakontrolli,
neil peab olema ette näidata erinevad siis juhised
ja eeskirjad, näiteks finantsjuhised hankimise juhised.
Samamoodi näiteks lastekaitsejuhised ja neil on kõigil
kohustus oma tegevusi monitoorida, jaga raporteerida,
ehk siis kõik on väga tugevalt reglementeeritud
ja kontrolli all. Ja selle viie aasta jooksul, mis mina olen töötanud Liibanoniga.
Ma ei ole mitte kunagi kuulnud kuskilt, et siis Hezbollah
paneks endale sealt midagi kõrvale.
Kui siis pigem on see, et nad oma vahenditest,
kus iganes need ei tule siis jagavad inimestele võib-olla lisaabi.
Ja pigem on see siis, kui, siis niipidi,
aga mitte, et nad endale midagi kõrvale paneksid. Kuidas nägi välja Liibanoni naiste võimestamine,
mida see tähendas, mis programmid need olid,
see kõlab hästi võib-olla mõneti sellise nagu uudissõna
ja väga bürokraatlikud, aga mida see tegelikult tähendas? Jah, eesti keeles jah, võimestamine on võib-olla natuke
selline abstraktne termin, et inglise keeles on siis
Emmhaulmend ja Mondo siis juba mitmed aastad on pakkunud
naistele Liibanonis digipädevuste ja ettevõtluse koolitusi.
Et me teeme seda sellise treeningu Sheinoris formaadis,
ehk siis Eestis digipädevuste ekspert koolitab välja
kohalikud koolitajad, kes siis on meie
partnerorganisatsioonide töötajad või vabatahtlikud
ja siis nemad koolitavad omakorda siis enda kogukonna naisi
ja nüüd neil praegu viimases projektis vaid ka noored kaasa. Ja põhimõtteliselt see sellised tegevused aitavad meil saada
iseseisvamaks ja siis aidata nad sammuke lähemale sellele,
et nad suudaksid ise hakata omale sissetulekut teenima
ja siis seeläbi parandada nii enda kui oma perekonna toimetulekut. Mida tegi, kuidas?
Kuivõrd erinev oli see pagulasabi puhul,
mida te enne tegite, mida nüüd teete? Ma arvan, et see see, mida me täitsa alguses seal tegime,
see, mida me nüüd teeme et see abi abiliik on erinev,
see, mis see, mis praegu on, on niisugune Imerchnsi nagu
humanitaarabi esmavajaduste katmiseks.
See, mida me varem tegime Süüria pagulastega Liibanonis,
müüsime neile pakkusime, oli natuke sarnane sellele,
mida Elizabeth just kirjeldas nagu toetamine,
koolitamine, väikeettevõtjatele sme lisaks andsime
niisuguseid starditoetuse on, ja meil on ka selline. No vot jah, et põhimõtteliselt natuke nagu õpetad inimese
nagu naistele, et nad, mida on oluline teada väikeettevõtjale,
siis annad talle raha, et ta saaks endale osta misiganes asja,
mida tal vaja on, et seda ettevõtlust teha.
Aga jah, et see, mis praegu on mastaap, on hoopis teine.
Me ikkagi räägime nagu palju rohkematest inimestest,
keda me soovime aidata.
Ja, ja see, milleks nad seda raha kasutavad,
on, on hoopis teine asi, sest et täna ikkagi puudu on
nendest esma esmatarbeasjadest nagu peavari toit,
hügieenitarbed mingi selline nagu paaslevel Jah, varjust rääkides lihtsalt selline kliimaküsimused,
mis seal praegu temperatuur on, et inimesed väljas magavad,
siis. Ja no seal on vist endiselt kuskil 20 ringis temperatuur,
mis meile siin Eestis tundub, et täitsa suvi.
Aga kui ma ise seal Liibanonis elasin, siis kuidagi see 20
kraadi seal mõjub hoopis nagu jahedama nagu Eestis.
Ja peagi see temperatuur ka ikkagi kukub,
nii et noh, Beirutis, ütleme son talvel kuskil ma ei tea,
15 kraadi ringis, aga hästi niiskeks läheb tegelikult nagu
enne seda, kui ma Lähis-Itta kolisin, et noh,
tegelikult kõigepealt ma avastasin seda,
kui ma läänekaldal olin ja see oli päris hirmus. Et talvel läheb nii külmaks, et Stad kütet ei ole,
seintel ei ole mingit isolatsiooni, et noh,
seda ma räägin nüüd muidugi siseruumides õues veel üldse
vihma sajab sulle, kaelahooaeg on aasta jah,
täpselt ja seal, kui tulevad vihmad, siis peaaegu alati on
see äikesevihm ja see äikesevihm on minu isikliku hinnangu
kohaselt märksa tugevam kui see, mida me siin Eestis näeme.
Et kindlasti, et praegu veel ütleme, inimesed saavad seal
kuidagi nagu temperatuuri ja ilma poolest hakkama,
aga õige pea läheb nagu see ka väga kriitiliseks. Major Kaarel Arrak, kuidas teie mäletate seda,
milline kliima seal oli? Samamoodi nagu eelkõneleja ainult võiks,
võiks nagu lisada, et minu arust, et noh,
ka mägedes tegelikult tuleb seal tugev lumi maha,
nii et, et kuni kuni vööni välja, et küll jah,
vist õnneks nii kõrgel mägedes väga paljud ei ela,
aga, aga sellega tuleb kindlasti arvestada.
Jah, vihmahood, seal on, on väga äkilised. Kuidas see infrastruktuur seal paistis just seal Lõuna-Liibanonis,
mis on piirialad? No seal on liibanoni, infrastruktuur on,
on, võiks öelda, et iseseisev, et selles mõttes,
et nad on kriisiks paremini valmistunud kui meie,
et kuna riiklikku elektrit seal väga palju ei pakuta,
siis on väga suured generaatorite süsteemid,
päikesepargid.
Et väga-väga palju autonoomiat on lisaks siis
kodumajapidamine aetakse tihti ära gaasiküte siis
toiduvalmistamise osa, nii et selles, selles mõttes nad on
pisut autonoomsemad. Kui ma võin sellele lisada, et siis jah,
selles suhtes tõesti, et et mingil määral nad võib-olla
isegi kriisiks rohkem valmis kui meie siin Eestis,
et näiteks noh, ma ise seal elasin ka siis 24,
seitse elektrit ei ole, et ongi, et vahepeal läheb elekter ära,
siis on generaator, aga generaatorit jõuavad endale lubada
ainult jõukamad inimesed ja vahepeal ei ole seda kütust ka
generaatorite jaoks, et ma mäletan, see oli vist 2021 suvel
siis põhimõtteliselt terve suvi, kus on nii kuum,
siis ei saanud nagu panna puhuritega mitte midagi ka tööle. Ja loomulikult külmkapid on väljas kõik.
Et eks siis jah, et kuigi need generaatorid aga tihtipeale
ei ole lihtsalt seda kütust või siis ei ole inimestel raha,
et seda osta ja samamoodi ka veega olenevalt piirkonnast
mõnes piirkonnas on sellega enam-vähem okei,
teistes piirkondades, näiteks nagu riigilt ei tule seda vett üldse.
Et sa peadki seda ostma niimoodi kuskilt konteineritega
autoga tuuakse kohale aga ka jällegi, et see on lisakulu. Ja ehk siis tegelikult see on nagu väga selline killustunud
ja kindlasti nagu siis nagu vähemate võimalustega inimestel
on seal suured piirangud. Milline võiks olla kohalike elanike võimekus
või no ütleme ka needsamad ressursid infrastruktuuri
ja isiklike transpordivahendite mõttes ühest kohast teise liikuda.
Mis seal muidu ütleme, kui tänavapilti vaadata,
võib-olla see on jällegi Kaarel Arrakule rohkem küsimused
tänava tee pilti, et millega inimesed ringi liikusid. Oi, see pilt on väga kirju, et et liigutakse seal kõigega,
mis liigub ja mis ei liigu, see lõuna pool vähemalt
ehitatakse kolmest-neljast autost kokku,
aga, aga, aga oli ka väga palju jalgsi transjalgsi loomadega.
Rollerid ohtralt rollereid. Ma arvan, et väga-väga lai ampluaa, aga,
aga ma jällegi ei ole kindel, ma ikkagi toetan eel Helgi
eelkõnelejad ka, et et ma arvan, et see on väga killustunud,
et seal on kindlasti väga paljud, kellel ei ole oma
transporti ja kes sõltuvad teistest.
Küll hääletavad ja sõidavad kaubaautode katusele
ja nii edasi. Ja kui ma võin sellel ka veel lisada, et siis jah,
tegelikult nagu Liibanon on väga autostunud
ja väga autokeskne on see liiklus, et see
ühistranspordisüsteem on seal väga nõrk.
Et küll liiguvad bussid, aga nendega igale poole ei saa,
need lõpetavad üpris vara sõitmise ära.
Et see kindlasti on nagu keeruline sellega ringi liikuda.
Jah, nii et tõesti, kellel auto ostmiseks raha ei ole,
siis sõidetakse väga palju nende rolleritega ringi
ja sinna pannakse terve pere või terve oma,
ma ei tea, kaup mis iganes sul on vaja vedada kõik peale,
et jah, kindlasti on selline hästi kirju liikumine,
et selliste loomadega liikmena see on seal võib-olla jah,
pigem siis seal lõuna poole nendes vaesemast,
vaesemates ja põllumajandusliku maapiirkondades. Et Beirutis seda nagu väga aine. No aga ütleme, kui on vaja liikvele minna,
sellepärast et sul on evakuatsioonikäsk,
et kui, kui suur on see inimeste suutlikkus üldse eest ära liikuda. No kui see eskalatsioon nüüd algas 23. septembril,
siis nagu Liibanonis on see põhimaantee,
mis kulgeb Lõuna-Liibanonist põhja ja see oli autodest
täiesti umbes.
Et kui muidu ütleme ilma liiklus, et ta võtaks see teekond
võib-olla mingi kaks tundi, et sealt Lõuna-Liibanonis
Beiruti sõita.
Praeguse võttis inimestel kuskil, ma ei tea,
kaheksa kuni 15 tundi aega. Kuidas, kuidas rahuvalvajat sinna piirkonda saavad mis on
nendes tavaline logistiline teekond? Enne nagu suuremat eskalatsiooni käis ikkagi ikkagi läbi
Beiruti lennujaama ja sealt mööda sedasama põhimaanteed,
et see on ainukene tuiksoon, mis põhja-lõuna vahel on,
kui välja jätta pekast otse otsesis kagu Liibanoni,
minna et seetõttu jah, seesama maantee ja lennutransport
praegusel ajal see on suhteliselt suures osas ikkagi
piiratud ja.
Ma arvan, üksikjuhtumina lahendatakse seda. Aga see ei lähe nüüd ütleme ja riikidest nad ikkagi saab
sinna minna ainult läbi läbi Beiruti või,
või siis läbi Liibanoni enda, mitte näiteks mõnest naaberriigist. No tegelikult on võimalik, eks ole Süüria kaudu liikuda.
Kui, kui üldse Liibanonis tervikuna rääkida,
siis Süüria kaudu.
Varasemalt oli siis ka Iisraeliga oli üks piiriületuskoht,
mis oli nakkuras ja see oli siis juuenn baasiga ühendatud,
aga sealt reeglina liikusid ainult Youeni töötajad.
Et ja meretransport on ka ikkagi Beiruti põhine,
et ma ei tea, et Saidas oleks nii-öelda reisiterminali kui sellist. Üks väike võimalus, kustkaudu sellise nagu hädaolukorras
inimesed liiguvad, ka on sealt põhja poolt laevaga Türki.
Aga see on jah, selline rohkem evakuatsioon,
et selliselt igapäevaselt või niimoodi sellist transporti
nagu ei ei ole see nagu noh, arvestatav võimalus,
aga aga sellist vahendit praegu olen kuulnud. Mõned inimesed kasutavad.
Mis on korra küsiksin veel selle ÜRO missiooni kohta,
palju seal on praegu, kas on mingeid lisategevusi,
mida ÜRO rahuvalvajat saavad teha seoses sellega,
et olukord on täiesti käest ära lahvatanud,
et kas kuidagi rohkem tagada seda tsiviilisikute ohutut
liikumist või abitegevust? Ma usun, et praeguseks, kus on ikkagi kuum konfliktipiirkond,
et seal jääb.
On on ÜRO rahuvalvajad baasi kesksed ikkagi ja,
ja väga palju väljas ei liiguta.
Et mis kindlasti seal tehakse, on, on tema see tsiviilkomponent.
Ehk siis sellel missioonil on väga suur nii-öelda
Šivilafeers eska poliitiline osakond kus ka mina töötasin ja,
ja ka tsiviil-militaarkoostöö osakond. Et ma usun, et nemad on nagu tugevasti nende kogukondadega,
vähemalt seal Ühenduses ja, ja ma, ma ei oska nüüd öelda,
kas praegu hetkel, aga, aga varasemalt küll.
Et kui ikkagi seal lõunaosas ka inimesed vahetult olid ohus,
siis tegelikult pakutidega peavarju, ajutist peavarju,
siis ÜRO nendes baasides Mis on nüüd just humanitaarpoolele küsimus,
et mis on, mis on need kõige mustemad mustemad stsenaariumid,
milleks te valmis olete? Champs tundvat, sest stsenaariumi hoogsalt läheb järjest mustemaks.
Et ega keegi Jerbaks ei tea Et mis hetkel see konflikt on, ju piirid saab
või kuhu ta laieneb ja seda aasta aega on kardetud,
et, et läheb palju, palju laiemaks.
Meie uskusid. Et, et see läheb nii hulluks, et see sõda jõuab liibanoni pinnale. Ei noh, ütleme nii, et ei uskunud ka seda,
et kaasas saab see, mis seal tänaseks on saanud.
Et aga tundub, et reaalsus kogu aeg lööb,
lööb selle usu maha, aga ma mõtlen, et mis,
milleks nagu valmis olla.
Milleks, milleks pagulasabivalmis on ilmselt Mondo ka,
aga laiemalt ka terve humanitaarsektor on,
on see, et see konflikt levib ja, ja venib,
sest ütleme kiirelt lõppevaid konflikte siin viimase aja
ajalugu ei seal piirkonnas ega mujal tegelikult ju ei näiteainet,
konfliktid kipuvad venima. Samal ajal raha humanitaarabisektorisse ei ole,
noh, raha pole kunagi piisavalt, tegelikult rahastus väheneb
ehk siis vähenevate ressurssidega tuleb aidata rohkemaid
ja rohkemaid, kes on ikkagi nagu väga-väga keerulises olukorras.
Ja, ja milleks ma arvan, tuleb valmis olla
ja mis on väga nagu hirmud.
Ta on selline rahvusvahelise humanitaarõiguse murenemine
või selle humanitaarõiguse kaitsmine. Et et see, noh, see on nagu kaasa näide ja seda tegelikult
kohalikud kardavad Liibanoni puhul nagu korduvat.
Et kui see hävitustöö on nii suur, et, et
humanitaarhumanitaarõigus ütleb, et noh,
et tuleb lasta abi ligi, et inimest tsiviilisikud peavad
saama nagu toitu ja, ja ma ei tea esmatasandi arstiabi.
Aga aga siis on olukorrad, kus, kus toiduga Lonne ei lasta,
on ju abisaajate juurde või siis olukorrad,
kus pommitatakse haiglaid ja koole, et ma,
ma siin just enne saatesse tulekut vaatasin,
lugesin mingeid artikleid, et et kui kunagi olid olukorrad,
kus ma ei tea aastal 2014 Iisrael pommitab kas kaasas ühte
kooli ja see rahvusvaheline vastukaja oli nagu hästi terav
ja hästi suur ja sealhulgas ka Iisraelis endas noh,
täna me oleme olukorras, kus koole, mis on muudetud nagu
põgenikekeskusteks pommitatakse noh, tahaks öelda kogu aeg,
aga seevastukaja ei ole üldse nii terav,
on ju, et see on kuidagi nagu uus normaalsus
või et et see niisugune vägivalla vastu tuimaks muutumine on
natukene see, mis, mis võib-olla selle Lähis-Ida ka seostub
ja see on, see on hästi kurb, et selles mõttes
rahvusvahelise humanitaarõiguse kaitsmine on midagi,
milleks, noh, me kõik peaks valmis olema
ja rikkujad tuleb vastutama panna, on ju,
et noh, vahet ei ole, kummal poolel nad on. Et, et see, see, see ei ole okei, mis toimib,
see kõige suurem hirm on, ongi see, et see rikkumine liigub
nagu kaasast välja teistesse piirkondadesse
ja see on stsenaarium, mida me tegelikult keegi ei taha. Jah, absoluutselt täiesti nõus sellega ja lisaks veel,
et kui humanitaarõigusele keskendu, siis isegi,
kui Iisrael saaks argument planeerida, et see on nad
tegutsevad ÜRO harta 51 raames artikli 51 raames,
mis lubab enesekaitset, siis ka enesekaitsel on piir.
Ja väga oluline on selline termin nagu proportsionaalsuse.
Et kas, kas selline elupiirkondade lauspommitamine,
kas see on õigustatud või mitte, et, et eks see jääb igaühe
enda otsustada või hiljem kohtute otsustada. Aga et üldises plaanis, aga igasuguse sõjategevuses tuleb
tsiviilisikuid kaitsta.
Ja praegu tõesti, et väga oluline on saavutada see relvarahu,
et kui seda ei ei suudeta lähiajal sõlmida,
siis tõesti see kriis ainult süveneb.
Ja nüüd eelmisel nädalal veel avastati taas kord ka Põhja-Liibanonis,
koolera ja koolera on selline haigus, et juba ühe juhtumi
puhul kuulutatakse välja pandeemia, sest see on niivõrd
nakkab ja see just nakkab sellistes puudulikest
hügieenitingimustes milleks praegu nende majutuskeskuste
ja kõige muu puhul on loodud ideaalsed tingimused. Et tõesti, see on kindlasti veel lisaks murettekitav,
et niigi juba on eriti siis just seal, Lõuna-Liibanonis
konflikti kõige tugevamas piirkonnas on selle rahvusvahelise
tervishoiuorganisatsiooni andmetel sellistest esmastest tervishoiukliinikutes,
mis meie mõistes võib-olla on nagu perearstikeskused,
et 200-st on 100, on tegevuse lõpetanud,
samamoodi viis haiglad üle 90, meditsiinitöötaja on tapetud.
Et see kindlasti saab veel suuremad piirid,
siis ka arstiabi andmisele.
