Sarja eelmises osas kohtusime esimese Islandil elava eestlasega. Tervist tervist, tervist. Te olete nii lahedate džiipidega? Leidsime kaevandusest ja ülituuliselt mäetipult. Vaatasime mõistatuslikke kivitaieseid ning saime kätte oma  esimese külma ja silmiavava öö. Eriti õudne torm tuli. Jõhkralt lammutas seda telki, ime, et telk üldse vastu pidas. Oi, ja täna jätkub meie mägiline sõit ja me peaksime  siis täna välja jõudma kuhugi sinna liustiku juurde. Eile olime ilusa kose juures, vaatasime koske,  aga siis panime kõva plaani paika, et ei lähe mööda suuri teid. Ühel juustikul. Juurde vaid paneme otse nagu meil kombeks on,  ja rajad näitasid ka otse, kuni kuni sinnamaani,  et ühelt maalt mingi paar kilti rada ei ole,  aga me nagu jonni läksime. Käesoleva päeva esimeseks eesmärgiks oli jõuda liustikule  ikka mööda sedasama teed, millest kaardi järgi jupp puudu oli. Aga olgem ausad, eks ole kaardid ka ennegi eksinud. Sama võib julge südamega öelda ka meie kohta. Pärast seda ööd, kus meil oli siis hästi palju vett  ja tuult, oleme valinud veel parema hetke,  et meil on siin, nüüd on lumi ja temperatuur on kuskil nulli juures. Oleme circa 750 meetri peal ja, ja siit vaatame edasi,  kuidas me võiks jõuda liustikuni. Lisaks kaardil puuduvale lõigule oli antud raja puhul  tegemist ka väikest viisi otseteega. Otseteedega kipub aga olema nii nagu automaat  ka vanasõna juba ammu öelnud on. Otsetee on vaid siis otsetee, kui tead, kus see algab  ja kus lõppeb. Siis läheb juba lumiseks, siis on varsti vaja lukud sisse panna. Lukk ei ole siis vähemalt uksed luku. Üks otsadest on teadmata, ei pruugi läbitud rada enamasti  eeldustele vastata. Ja mis siin salata, nii läks ka sellel korral Kaardilt puuduv lõik puudus ka looduses. See otseminek päädis sellega, et saigi rada otsa. Ise uut rada teha ei tohi, kus rada ees on,  seal võid sõita mujale, kuhugi sambla peale kuhugi sõita ei tohi. Päris karm pidi see asi olema ja oleme sellest kinni pidanud. Ja nüüd, nüüd me siis keerasime ümber, aga see tähendab  meile poolteist päeva lihtsalt siin küngast otsas hüppamist üles-alla,  üles-alla, aga, aga kihvt on ikka läbi jõgede  ja väga kihvt on. Et kellel autoga sõita meeldib ja loksuda meeldib,  siis seda saab siin. Ja nüüd nüüd siis jõuame suure tee peale,  tangime ja siis lähme seekord siis nagu kindla peale  minekuga sinna liustiku poole. Et siin ei saa nagu, väga nagu piiramatult hulkuda ka,  sest lõpuks saab sul kütus otsa. Ja mägede harjade peal sõites niisugust ohtu  ka ei ole. Tuult ei ole, et külm ei oleks. Et päris vali, on see värk? Jah, augustis saime lund, kõike saime tulimegi otsima,  seda nii äge. Õnneks ei pidanud kogu tuldud teed tagasi sõitma. Ühel hetkel keeras väike rada soovitud suunda  ning seda kasutades keerasime autode ninad taas soovitud  liustiku poole. Ja ega pikalt läinudki, kui ka sellel teel taas lund sadama hakkas. August Islandil väga äge, peaks lund saama. 20 kilomeetri pärast on tee kinni, kuna ilmastikuolud on  nii pahad ja tee on kinni kaks päeva. Need teed lähevad alla ja panevad mingid sildid sinna,  et tee on suletud. Et ärme 20 kiiti võime sõita peale seda enam sõita ei tohi. Lumi on nii paks ja teed on libedad ja sõita ei tohi. Tee paneks kinni. Tegelikult paneb nagu mõtlema, et kui augustikuus on Tee nii kinni ja lumi on nii paks, et läbi ei saa sõita. Millal ase? Kui sa seda teed mööda sõidavad siin. Täitsa segane lugu. Seega keerati meid liustikule viival teel taaskord ümber  ja soovitati mõnda järgmist lõunapoolset juurdepääsu otsida. Aga et pikk sõit niisama sõiduks ei jääks,  peatusime ühe uhke joa ääres ja läksime jalgu sirutama. Sel ööl läbi külmunud kondid ja lihased tahtsid juba ammu  veidi liigutamist saada. Liiatigi oli joa juurde viiv rada üks populaarsemaid  matkamarsruute kogu Islandil. Parklast joa juurde ja tagasi matkamine võtab aega enamasti  umbes 50 minutit, vahel ka kauem. Käisime just matkamas Tommi ja Väintsi ja Margitiga,  et selline pooleteisttunnine matkaring Vaatasime siis Islandi kõrguselt kolmandat juga en Ki Fossi. Ja, ja tegemist oli väga ägeda jalutuskäiguga,  et seal üleval oli siis näha, kuidas, kuidas joa ümbrus oli  kujunenud nii lavakivist kui ka siis olid seal vahel  sellised punased savitriibud. Matka lõpetuseks siis saime, saime suppi süüa,  et on siin kohalik Islandi supp lambalihaga ja,  ja ütleme selline mõnus, mõnus matkailm,  et niisugune neli-viis kraadi ja öeldakse,  et on enam-vähem kesksuvi. Et meil on ikkagi Eestis vedanud. Nüüd oli selge, et selles piirkonnas me soovitud liustikule  ligi ei saagi. Seega võtsime suuna saare lõunaosasse ning eeldatavasti  pidime lõunatee kaudu sinna ikkagi kuidagimoodi lähemale jõudma. Tõsi, pidevalt aekuva uue informatsiooni valguses polnud  olud just üleliia soosivad. Nii üleval põhja, seal põhjapoolses merejääras on kaks teed  teed kinni pandud. Ühel on maaliha ja kivid tee peal. Teise tee peal on vesi nii kõrge, et seal on  ka oht maalikel. Vatna jökuli nimi tähendab eesti keeles veeliustiku vat on vesi,  jõkul on liustik. Vatna jokul on väga suur jäämassiiv, võttes enda alla lausa  peaaegu kümnendiku kogu Islandi pindalast. Ja selle sulavetest sõltub paljude ümbritsevate jõgede ojade eksistentsi. Nägin ka nüüd ära oma silmaga liustiku ja kuidas ta sulab. Muidu ma nägin seda kogu aeg telekast, aga tekitas vau  efekti küll. Päris äge. Aga kohe ju tahaks minna sinna peale, aga vesi on külm  ja külm. Aga minge lahe. Lähemale tahaks sõita. Uskumatu, kuidas hooga ikka see juustik sulab,  et juba on ta jõudnud siit kaldast issand,  ma ei tea, kui kaugele. Et muidki väheneb ja väheneb. Aga võimas, võimas. Uskumatult kui õimas on seda enda silmaga näha. Ma jõuan siia, vaatan seda imeline vaade,  vaatan seda imeline vaade, siis ma vaatan sinna,  seal on lambad. Ja siis ma ei suuda otsustada, kas ma tahan minna liugu  laskma katsuda kätt veega või minna ronida sinna lammaste juurde. Aga see, see pilt, mis siin on, see on nagu fantastiline. Ma arvan, et see on mu esimene. See on tõenäoliselt mu esimene liustiku vaatamiskogemus. Oleks loomulikult tahtnud sinna kaugustesse  ka sõita, aga. Tõepoolest, autoga polnud siit lootus kilustikule pääseda,  aga tugevamad võtsid ette jalgsi rännaku  ja kadusid väga pikaks ajaks. Natuke muretsesime sellepärast, et mis koju jääjad siin mõtlevad. Siin tekkis selline fatamorgana efekt, et vaatad,  et see mägi on siinsamas siis hakkad minema,  jälle org jälle mägi jale org. Ja noh, ma olin juba päris närviline, muretsesin. Et mis kodus toimub, väga kihvt. Oleks võinud ikka lõpuni minna. Piirkonnas on liustiku jääkiht väga paks,  lausa kilomeetrine. Tõsi, kliimasoojenemisega ühes rütmis on Vatna jõkulli  pindala aina kahanemas. Lõpp oli seal nii asjalik, et. Jääkuubik oli käe katsumise ulatuses. Tegin ühe sammu, olin siit siiamaani, olin mudas,  oleks veel ühe teinud, ilmselt oleks puusa teeni olnud. Et nii ta läks mäe tagant voolab sinna vasakule,  et siit ei olegi näha. Liikumishommik on täidetud nagu. Vahelduseks on juhtunud imelugu Islandi suvel ei 100 ei tuiska,  ei puhu, ole tuul ja väljas on 10 kraadi sooja. Mis tähendab seda, et imetabaselt mõnus on olla täna,  aga nagu Islandi vanasõna ütleb, et kui sulle Islandi ilm ei meeldi,  siis oota viis minutit. Lõuna maanteed, pealinn Reikevik poole sõites jääb teele  palju vaatamisväärset, nende seas ka uhke liustiku järv. Oleme tulnud äärmiselt põnevasse kohta, et siin on selline järv,  kus on siis liustik, liustik ja liustiku tükid ujuvad ringi  kuni mereni ja siin on siis filmitud ka James Bondi film  surra veel üks päev, kus siis Ber Rosland mängis peaosa,  et päris päris tore koht. Lisaks Bondile on siin ringi lipanud ka Lara kraft,  Tomrider ist ja Batman. Samuti on kohta väisatud tõsielusarjast. Selle infotabeli järgi peaks selle järve sügavus olema kaks  300 meetrit ja. 25 kilomeetrit pikk. Ei taha kuidagi uskuda, et see nii pikk on  ja nii sügav on, aga ju siis on. Ei usu, et see info valetab ka. Järv hakkas tekkima peale seda, kui liustik Atlandi ookeani  servas taanduma hakkas. Sellest ajast alates järv. Jõustiku sulamise tõttu kasvanud erineva kiirusega. Nüüdseks on liustik kogu matkani servas taandunud umbes  kaheksa kilomeetri kaugusele ning taandumise protsessi on  võimalik kohapeal teadet tahvlit jälgida. Järv ise on aga 1970.-st aastast kasvanud umbkaudu neli  korda ja 2009.-st aastast on kõnealune järv Islandi sügavaim. Nagu igas turistikohas on kindlasti olemas  ka turistipood ja igas turistipoes on enamasti olemas  ka mingit kohalikku sööki ja selline veider asi on  siis Islandi tõunat või siis Islandi pontsik. Ja no niisugune rasva sees tehtud mingi väga põnev värsked  tulid just selle lõhna mingi kardemoni järgi või. Aga tasub proovida. Üks reisijooksul on, ma arvan, väga gesti. Pool moosipall on läbi, aga. Vaatame siia sisse, siis on siin moosi või elu. No ikka tuleb. Ühes nurgas natukene. Lõhna pärast on moosis. Muidu ei söö ju ka ära. Kilomeetrid eemal avanes samale liustikule järjekordne juurdepääs. Kõigepealt proovisime ehku peale liustikule saada mööda  konanlikku rada, millel nägime suurte ratastega  turismikulgurid sõitmas. Paraku kaotasime nende jäljed ning pidime pettunult tagasi keerama. Seejärel leidsime järjekordse liustiku järve  ja kui me siin juba olime, käisime ja vaatasime  ka selle üle. Vein. Na svette. Leidsime üles siis viimase murukatusega kiriku Islandil,  et tegemist on siis 1884. aastal rajatud kirikuga,  mis 1900 viiekümnendatel on siis põhjalikult renoveeritud  ja tänaseni säilinud. Väga kihvt ehitis. Ja sisse meil kahjuks ei õnnestunud saada,  et uks on lukus, et ilmselt ilmselt ei tulnud sellel  palvushetkel aga aga vähemasti nägime kiriku ära. Hiljem selgus, et palvuste aegadega polnud kiriku  kinniolekuga mingit pistmist. Kuuldud juttude põhjal käivad tänapäeval turistid öösiti  kirikutes magamas ja sealseid tualette hooletult kasutamas  ning seetõttu on hakatud väiksemaid palvekodasid lukus hoidma. Turiste on siin tõesti palju saare umbes 380000 elanikule. Lisaks külastab Islandit igal aastal umbkaudu kaks miljonit turisti. Ime siis ka, et mõned loodevam kultuuriga rändurid,  kirikuid pigem matkamajaliku pilguga vaatavad. Järgmine teelejäänud vaatamisväärsus oli aga hoopis teisest killast. Tulime siia ühtesid sillajäänukeid vaatama,  mis siis novembris 1900 kümmend kuus minema uhuti  ja tegemist on siis liustikust tulnud vete ja,  ja, ja sulajaega, mis siis uhtus selle silla minema ja,  ja eeldatakse, et see maht, mis siis tuli sealt seda vett ja,  ja, ja asja peale oli kuskil 20000 kuupmeetrit sekundis,  et see oli väga-väga võimas jõud, mida see kindlasti tekitas. Siin kuskil selle pilve taga on Islandi kõige kõrgem mägi  aga kahjuks ei ole kuidagi võimalik sinna praegu ronida. Puuduliku varustuse ja aega ka ilmselt ei ole. 16 tundi 12 kuni 16 tundi on ronimine. Tahaks minna tegelikult, äkki lähme kunagi. Järgmise põneva loodusnähtuse juurde oli meil aga aega minna  küll peamiselt sellepärast, et kõnealune keerulise  ja tõenäoliselt valesti hääldatava draruri nime kandev  kanjon jäi meile täpselt tee peale. Ja teele jäi ta sellepärast, et kohe sealt edasi pidi algama  meie reisi esimene planeeritud Ftee. Kõnealune kandjon on midagi niisugust, mille koht ei tundu  olevat inimeste, vaid pigem võib-olla sõrmuste isanda universumis. Me oleme jõudnud ühe kanjoni juurde, mida meie punt ei suuda  välja hääldada, 100 meetrit on ta sügav ja kaks kilomeetrit  on ta pikk. Selle kanjoni uuristasid vulkaanilisse kivimisse umbes 9000  aastat tagasi, kui jäääeg lõppes jää sulamisega kaasnenud vetevood. Lõppvormi andis sellele tänagi kannoni põhjas voolav tjatra jõgi. Tume vulkaaniline, passaltkivim ja rohelised samblad  ja samblikud kanjoni lõlvadel on lumbav kombinatsioon  mida naljalt kusagil mujal maa peal ei näe. Tõsi, 10 aastat tagasi paigutas selle loodusime oma  muusikavideosse ei keegi mu kui justin pieber. Nii et Youtube'is. FD-d on ebatasased katmata kruusateed, mis viivad Islandi  siseossa mägismaale. Neid nimetatakse mõnikord ka mägiteedeks  ja need hõlmavad sageli jõeületusi. Vajalik on hea ettevalmistus ja korralik auto. Teedel sõitmine on seda siiski väärt, sest neid ümbritsevad  mägismaad on Islandi ühed kõige ilusamad inimtühjad alad. 206 viib lakikraatriteni täispikkuses, seda teed Google  Mapsist ei leia. Küll aga on abiks Islandi Ft veebilehed ja äpid. Sellel teel sõitmiseks on vaja vähemalt nii-öelda keskmise  suurusega nelikveolist masinat. Ühel turistidele mõeldud veebilehel kohtab sellist  lakoonilist korduma kippuvat küsimust ja  selle vastust. Kas me saame seda teha ka susuki tsimniga? Jah, võite proovida ja teil võib õnnestuda. Aga võib ka mitte. Laki vulkaan on Islandi ajaloo üks kõige tumedamaid tegelasi. Tume nii oma musta pasatrü kui ka surmavate tegude poolest. Praegu siin ristis möödas. See näitas vasakule, enne, seal oli tupiku märk,  muidugi kui me siit saame lakis, me võime ka,  näed seda mööda tagasi minna, aga siis on meil proovime siia. Ja kus me siit edasi läheme? Võiks juba vaadata siit, kuhu. Nagunii, kui me siia jõuame, uras ja küll,  kui juba magamast hakkame mõtlema siit Lähme sinna lakki välja. Muidu see 207 näitas niisugust ringteed,  ma ei tea, kas see on nagu täna veel töötav tee. Roovi jõe üllatus on inimkonna ajaloo kõige üks võimsamaid  vulkaani purskeid olnud 1783. Mille tulemusena Islandi tolleaegsest elanikkonnast 20  protsenti sai surma ja lavad tekkis 565 ruutkilomeetrit. Põhimõtteliselt on laki näol tegu 27 kilomeetri pikkuse  hiidpraoga maakoores, mille peal on 130 kraatrit. Kunagi ammu, 1783. aasta juunis hakkasid kraatrid lavad  purskama ja purskasid järjest kaheksa kuud kuni järgmise  aasta veebruarini. See oli katastroof, millist tulejajäämaa elanikud polnud  varem kogenud. Laki purskas kokku välja 14 kuupkilomeetrit laavat  ja lisaks sellele paiskus atmosfääri tohutu hulgal mürgiseid gaase. Selle raja peal sai selgeks, miks siin Islandil ei lubata  raja pealt ära keerata, kui see mingeid aastakümneid  tuhandeid sadu jumal teab, kui kaua see samal  selle lavakivi peale kasvama. Ja kohe, kui sa raja pealt maha keerad, selle sambla peale,  siis läheb see samblik katki, kellel siis on aega oodata,  millal see ühe korra ennast ära parandab. Noh, sama lugu põhimõtteliselt Eesti rabadega. F kahtesada seitset mööda tagasi sõites tuleb olla teadlik,  et teele jääb jõgesid, millest üle viivaid sildasid pole  ning ühte neist peetakse vähemalt keskmise suurusega jõe ületuskohaks. Internetist leiab videosid sellest, kuidas turistid oma  autosid 207 jõgedesse uputavad. Õnneks on tänaseni sellest kõik elu ja tervisega välja tulnud. Aga olgu öeldud, et kui plaanid FT telerendikaga minna,  tee korralik kindlustus. Ei lähe põhja sellepärast, et elan pekki,  nii palju me hakkame see võitma. Islandi vaatamisväärsustega kipub olema nii,  et väga kõrget käiku maanteel sisse ei saagi. Kohe, kui hoo üles saad, ootab nuka taga järgmine. Aga kas kõik ka vaatamist väärivad, tuleb Islandi reisi  käigus ise järgi proovida ja välja mõelda. Olgu öeldud, et nimed võivad teinekord tunduda vägagi. Sattusime küll koopasse, aga turistidelt tulebki raha ära võtta,  tegelikult oleks võinud ükskõik kuhu keset põldu  parkimisaparaadi panna ja öelda, et seal midagi on. Noh, niisugused on ka koopad Nii kummaline tegemine kuskil filmis oli selline Star Warsi  filmis da joda. Jah, jah, täpselt. Ja vot yoda tunne tekib siin yoda ongi, yoda ongi siit valt. Miks aitäh, vat stori, missugune. Sattusime hommikul kohe ühte. Eramaal asuvasse. Vaatamisväärsusesse, mis osutus niisuguseks turistilõksuks,  et keerasid maantee pealt maha ja kohe oli kaamera,  mis fikseeris su sissesõidu ja Küsib 1000 Islandi raha. Parkimistasu. Et vaadata, ei olnud siin suurt midagi, eriti peale eilset  üleeilset päeva, kus oli nagu tohutult midagi vaadata. Ja nüüd me peame mõistatama, kuidas me saame maksta  selle eest seepärast, et kassapidajat ei ole  ja ilmselt kui maksmata jätad, siis saab päris kopsaka  trahvi ka veel. Auhinnaks pärast. Tohutus koguses on siin renditehnikat ja huvitaval kombel  tunduvad olevat enamus nendest rendiväikestest maasturitest  siin taasiapasterid ja, ja siis on need kandilised,  väiksed sukisimnid. Ja, ja nendel lisaks on muidugi gigantne kogus erinevaid kämperfänne,  mida siin erivärvi ja eri suuruse ja erivarustusega kõikjal  ringi liigub, nii et tea kohalikke autosid  nii palju nägi, kui kõik on ainult turistikad. Sarja järgmises osas näeme esimest lundi. Kriibib kohe, kuidas tahaks sinna rallima minna? Satume põneva tehnika ja majakeste vahele. Külastame järgmist eest. Ja proovime lavale läheneda. Tulime siia mäe otsa, et äkki näeb laavat  ja kulkaani.
