Vikerraadio. Rub. Kuidas ja kuhu kerkisid keskajal linnad?
Euroopa ajaloosaates on Tartu Ülikooli keskajateadur Mihkel
Mäesalu ja saate toimetaja Piret Kriivan.
Tere Euroopa aeg.
Kuhu kerkisid Euroopas tänapäevased linnad?
Miks ja kuhu keskaegsed linnad kerkisid.
Kas praegused suurlinnad olidki esimeste hulgas?
Kas linnade teke tähendas ka laadi mõtlemist? Kas inimese mõttemaailm muutus, mis pidi ühes õiges linnas
kindlasti olemas olema?
Kas linnad meelitasid inimesi maalt ära?
Räägib keskaja uurija Mihkel Mäesalu. Keskaja linnade kujunemine, mis oli enne tänapäevaste
linnade tekkimist Euroopas Keskaeg on äärmiselt pikk periood, algab umbes aastal 500,
kestab kuni aastani 1500 1000 aasta jooksul toimub Euroopas
väga palju muutusi ja mul on kõige olulisem on alustada siis selles,
et on antiikaegne Euroopa, mis on linnaline tsivilisatsioon.
Ja kui Rooma impeerium laieneb näiteks põhja poole,
siis sellega kaasneb ka linna asutamine ja tähendab laias
laastus temat Euroopas siis joone nii-öelda,
et toona jõest lõunas, Reini jõest, läänes on siis see piirkond,
kus linnad on asutatud juba antiikajal samuti Musta mere ümbrus,
eks. Ja nüüd Reinist idas, toonast põhjas tekkisid enamasti
linnad keskajal, laias laastus just ajavahemikul umbes
üheksandast sajandist kuni 14. sajandini
ja kõige tähtsamaks nende kõige suuremaks linnade asutamise
perioodiks just selles piirkonnas oli siis 13-st sajand. Et siis on see aeg, kui Kesk-Euroopast eksis Saksamaa,
Austria, tshehhi, Poola, Ungari saab siis tihedalt
linnalised asustatud ala.
Jah, seesama kehtib ka tegelikult Skandinaavia puhul.
Ehk siis 13. sajand on see peamine uute linnade asutamise aeg.
Nii et kui Rooma impeerium hakkas langema,
siis need Antiik-Rooma linnad jäid alles suuresti mitte kõik,
aga, aga siiski paljuski ja sime varakeskajal toimub nendega
senine hästi aeglane, samm-sammult protsess,
kus roomaaegsed linnalise omavalitsuses üks nähtus,
et samm-sammult kaovad kuni siis kuskil,
ütleme Karl Suure ajaks enam-vähem hästi,
üldjoontes öeldes on siis laias laastus piiskopi linnades
vähemalt siis nende linnal võim suurest läinud piiskoppide kätte. Ja see linn väga paljuski seostus piiskopkond,
aga sellepärast et kui siis kristlus Rooma impeeriumis levis
siis lina institutsioon ja, ja Kristuse juuliks
Pealtlinnadesse ja igas oluliselt linnas tekkis oma piiskopkond,
mida tihemini linnastatus, seda rohkem pisut kandja oli.
Et Itaalias on pisut kondi väga palju Prantsusmaal näiteks
palju vähem ja nii edasi.
Ja kui nüüd kristus, taskud laienema hakkab,
siis, siis sellega ühelt poolt kaasneb ka siis seesama
nii-öelda piiskoplikke esidentsida. Täpsemalt võiks öelda siis just toomkirikute juurde
kujunevat siis ka asulat, sest ta on niisugune nagu arusaam,
et piiskop elama linnas.
Ja need asulaid võib-olla nimetatakse linnadeks,
sellepärast et on arusaam, et piiskopid elavad linnas.
Ja loomulikult ei ole need ainselt siis asulad mis kujunud linnadeks,
et nad eelmine saadame, sõnul räägiti vao linnadest,
eks siis loomulikult on olemas kaubanduslikud,
asulad tähtsad võimukeskused kus mingisugune vürst
või muu kõrgaadlik siis oma linnusest valitseb. Ega nende olulisemate keskuste juurde kujunevad siis
aegamisi asulad, linnad.
Nii et nagu uued linnad hakkavad tekkima majanduslikult
kaubanduslikud olulistes piirkondades.
Ja niisugune põhja pool, Alpe asuva Euroopa üks olulisemaid
kaubandusteepiirkondi on siis piirkond Madalmaade
ja siis Põhja-Itaalia vahel, kus siis eriti tähtsaks siis
Reini jõe ümbrus. Ja nüüd on juba siis 89. sajandil hakkavad ilmuma mõned Sis
Madalmaade Vi Reini jõe ääres asulat, mida nimetatakse linnadeks,
mis ei ole roomaaegseid, vaid on uued.
Aga kuidas nad tegelikult nende tekkisid,
on keeruline öelda.
Sest enamasti lihtsalt kuskil allikas on esimest korda
mainitud seda kohta kui linnana, seepärast keegi näiteks
ründas seda ja ongi kõik. Et kas keegi asutas, need võivad, kujunesid ise.
See on lahtine küsimus. Midagi pidi seal olema. Midagi, aga oluline on just see, et nad on kaubateede peal,
ehk siis seal liiguvad kaubad, seal toimub äritegevusi,
linnad seostuvad keskelt nii-öelda seost väga tugevalt just turukohtadega,
et see on üks nagu peamisi siis linnaks kujunemise Kohti
linna rolle üldse, et linn on koht, kus kaubeldakse
ja kogunemiskohad ja võimukeskused ja kes kesksed sageli
lihtsalt koonduvad ühte ja samasse kohta.
Kui nüüd rääkida selles, kuidas linnad hakkavad levima aina
rohkem ida poole siis ma tooksin ühe näitena siis suitsest
10. sajandi kujunema hakkavast linnast Mateburgi Magdeburganud,
siis ütleme, keskaja mõttes on tegemist siis Kirde-Saksamaal
asuva tänapäeval on enam-vähem keskel pigem Põhja-Saksamaal
ja Mac Deburgi mainitakse esimest korda siis kirjalikes
allikates umbes aastal 805, kui tegemist oli linnusega
ja siis oli üks 10-st kohast, kus siis Karl Suur lubas
kaubelda üle Elbe jõe, ehk siis teisel pool jõge elanud
läänes laavlastega ja siis see oli nii-öelda linnuses,
oli kauplemiskoht. Aastal 937 asutas Ida-Frangi kuningas Otto esimene sinna kloostri.
Selle kloostrile anti turuõigus samuti münti,
mis õigusi ja tollideogamis õigus.
Umbes 30 aastat hiljem 968 asutas siis seesamaoto esimene
nüüd oli temast saanud juba Püha Rooma keiser Magdeburgi peapiiskopkonna.
Ja ilmselt juba selleks ajaks oli sinna kogunenud
mingisugune seltskond kaupmehi.
Nii et mõni aasta hiljem aasta üheksa, 75,
siis annaboto poeg Otto, teine juba Magdebury kaupmeestele
kauplemisprivileege ehk siis makiverson,
kauplemine, seal on kaupmehed no siis kujunemas linna linna asula,
täpset jällegi ta kujuneb, mitte ei asutata. Et see on siis see nihukese varasema linnaperioodi asulad,
Nad kujunevad sellisel moel samm-sammult
ja nendest saavad siis aegamisi linnad.
Ja üldiselt, kui võtta näiteks keskaegne Saksamaa,
siis kes on Saksamaa linnade ajalugu, jaguneb tõesti täpselt samamoodi,
kui ma varem rääkisin siis hakkamegi kolme perioodi,
et on olemas sellised Lääne ja Lõuna-Saksa aladel hinnad,
mis olid juba siis antiikaegse Rooma linnadest kujunenud
püsima jäänud, noh näiteks Köln või Maints
või reegensburg ja just need piirkonnad olid ka need,
kus siis ka juba keskaja lõpus olid kõige suuremad linnad,
ehk siis seesama roomaaegne linn kasvas,
kasvas ja kasvas ja jäi enamasti keskaja jooksul oluliseks,
seal olid siis nüüd kesklõpul siis juba üle 10000 elanikuga
siis linnad, mis on Saksamaa mõttes päris suured. Et Kesk- ja Põhja-Saksamaa linnad asutatigi enam-vähem nulli
10.-st kuni 13. sajandini, ehk siis Magdeburksis käib nende hulka.
Ja kolmas piirkond oli siis kirde Ida-Saksamaa
ehk siis noh, laias laastus inteme endine Ida-Saksamaa
teedeerimates ja selle ala linna tasuti suuresti alles
12-l 12-l sajandil ka siis ka seoses lihtsalt nende alade,
kus ennem elasid lääneslaavlased hallutamisega
ja siis linnastumine jõuab sinna siis hiljem. Ja just siis, 13. sajand on siis Saksamaal linna asutamise
juures kõige olulisem umbes 1000 saksa linna on asutatud 13
sajandi jooksul tavaliselt linnade asutajateks,
tollele söörites kuningad, keisrid, aga ka siis piiskopid,
krahvid, hertsogit. 100 aasta jooksul 1000 linna igal aastal kohe ikka päris
mitu linna. Et see on siis 13. sajand, on see ka väga suurlinnade
asutamise aeg üldse kogu Euroopas.
Et see ei käi need Saksamaa kohta, ka Taanis on seal all
väga suur linnastumine, aga nüüd ma neid arve peast ei tea,
ütleme nii, et aasta 1200 oli Taanis umbes 20 linna
ja 1300 oli neid 40 50 et selles mõttes see noh,
see ongi selline periood, kus kasutatakse palju linnu. Et Saksamaa ei ole erand Ei Saksamaa üle elanud, et lihtsalt nagu Saksamaa
ja ümbruskond piirkonnad, et samamoodi on Poola näiteks
12. 13. sajand, on see aeg, kui linnastumine väga hoogustub,
seal? Olulisemad tähtsamad keskused on muidugi varem olemas,
eks kraakov on 11. sajandil.
Aga kuna just 10. sajandisse linnastumine levib
ja linna tekib juurde ja juurde nende arv kasvab.
Sama käib siis Böömimaa ja ehk siis Tšehhi Ungari kohta,
et see on niisugune, kui meeskonnas on see,
kes kõige kesksem. Aga just need tavaliselt mõjukamad, suuremad linnad on need,
mis on juba varem olemas olnud, lihtsalt siis tuleb hästi
palju uusi linnu juurde.
Ja no ütleme ka, et selline, 12. 13. sajand on seesama aeg,
kus väga laias mõttes öeldes siis nüüd alpides põhja pool
Euroopas kujuneb välja see, mida meie nagu üldiselt kujutame
ette keskaegse linnana.
Et kus on ta linnaõigused, kongressi kodanikkond,
mis enamasti ka mitte, aga alati moodustab sihukse ühisuse
annavad kodanikuvande, Nad on vabad inimesed,
eks nad ei kuulu kellelegi. Jällegi iga linn on erinev, see tingimata alati ei pea
niimoodi olema.
Eks linnas olevad majad, kinnisvara kuulub kodanikele.
Linn kaitses ennast ise, neil oli õiguskindlustuste rajamise õigus,
aga samas ka siis on kohustus lisand ees.
Linnadel oli niisugune sisemine õiguskorraldus,
mis erines siis linnast väljas kehtivast õigusest.
Nad kehtestasid isenesest kodanikena siis teatavaid makseandmeid,
neil võis olla õigus koguda toll, tähtsamatel linnadel oli
kassis mündid ülemise õigus, aga see ei tähendanud seda,
et nad oleksid oma münte löönud vaid Näätäse linna isand oli
siis loovutanud neile selle õiguse münte lõi,
on ju Lübeckis, kuna see oli siis otse keisrile alluv linn,
alates 1206.-st aastast löödi sisse, on ju püha Rooma keisri
münte lihtsalt Lübecki omasid mõnes teises linnas siis teise
linna omasid, aga ikkagi, et noh, see ei olnud nagu nende
enda õigus, vaid õigusele antud. Ja samas on nendel samadel linnadele kas siis kohustused
isandate ees.
Esiteks näiteks sõjateenistus kindlasti pidid saatma oma
sõjasalga isanda sõjaretkedele, linnad pidid isandatele
maksma makse, see võis olla kindlalt fikseeritud mingisugune summa,
see võis olla midagi muud.
Aga igastahes lina ta väga alati maksid isandatele
mingisuguseid makse. Tavaliselt sai isand ka siis mingisuguse osa endale linnas
kogutud tollidest või näiteks ka siis kohtumõistmisel
kogutud trahvidest.
Iga linn on erinev, et õigused ja privileegid,
eks, mis linnadel on erinevad? Kuulsam on Lübecki linnaõigus. Ja jah, muidugi nii ja ütleme nii, et siis seda isandat,
lindudest esindas kaks isikute foogt, kes siis juhtis linna sõjasalka,
organiseeris linna kaitsmist, aga samas olid aga siis linna
ülemkohtu kohtunik.
Ja teiseks oli siis linnakohtunik, kes siis kogus makse,
oli kohtunik, linna alamkohtus ja nüüd, kui linnad osad,
linnad emantsipeerivat, siis nad saavad need ametikohad
öelda isanda käest enda kätte, aga jällegi enamik linnu seda
ei saa. Eks need linnad on siiski valdavalt keskseks,
Euroopa linnad on isandatele alluvad, Nad ei ole väga sõltumatud,
kui noh, ütleme nende sihuke autonoomia piirdub suuresti
linna enda alaga ja linnalisus puutuvate asjadega. Ja nüüd ka siis noh, üldiselt levinud linna elanikkond
jaguneb laias laastus kaheks, et on olemas kodanikud,
kes on siis nii-öelda täieõiguslike linnaelanikud kes on osa
sellest siis nende linnakogukonnast õiguslikus mõttes,
mis 12-l Komeistkümnesanud jaoks välja kujuneb kellel on nii
õigused kui kohustused, jällegi ühelt poolt nad peavad siis
linna raeläks valitsusele on ju mingisuguseid maksja andmeid maksma,
neil on kohustused linna kaitsta, eks. Samas on meil ka siis õigus nii-öelda teataval määral kaasa
rääkida linna valitsemises ja siis on nii-öelda tavalised elanikud,
kes lihtsalt linnas elavad, kes ei ole kodanikud.
13. saksa linnade juures on veel siin tähelepanu,
see, selleks ajaks see kodanikkond alles kujunemas,
mis tähendab seda, et kümnendi alguse saksa linnaliit
koosnes kahest erinevast seltskonnast, võiks öelda ühelt
poolt rikkad kaupmehed, teiselt poolt minister Jaalid,
ministri haridus, spetsiifiliselt saksa keskaja siis selline
ühiskondlik grupp, kes olid mittevabad, rüütlid oli siis
nii-öelda sünniga kaasnenud teenistuskohustus konkreetse
isanda ees milles isand võis neid oma soovil vabastada,
aga nad olid selles mõttes, nad ei olnud nagu pärisorjad,
aga nad ei olnud ka täiesti vabad inimesed. Ja minister Jaalid olid need, kes olid siis nendes linnades
nende isandate ametnikeks ja samas ühiskonnakihid tegelikult
omavahel segunesid, et ministriaalist võis saada kaupmees
ja nii edasi.
Kodanikkond kujuneb niimoodi ka siis, kui meist kümnendi
jooksul kese ministeriaali seisvus tasapisi ära kaob.
Ja põhimõtteliselt juhtub see, et teda linnas elanud
ministri olid või need ministrid, kes olid rohkem seotud
näiteks kauplemisega. Nendest siis sajandi jooksul saavad linnakodanikud samas
näiteks maal elavad ministri ministri Allikeseid rohkem
seotud ütleme siis sõjapidamise õige siis ilmalik isand teenimistega,
nemad sulandusid kokku alamaadliga.
Et aga selles mõttes keskaeg on väga muutlik,
muutub, et me ei saa teha aga tugevaid üldistusi,
öelda, et 1000 askeid täpselt samamoodi,
tegelikult igal sajandil on väga palju erinevusi. Ja piirkonniti ka ja isegi üksikute linnade puhul on väga
palju erinevusi. Aga kui juba Lübeck jutuks Tuli siis, kuidas Lübeck ise linnaks sai? Lübeck on üks hea näide sellest, kuidas meiega tuntud keskne
linn ei teki tühjale kohale.
Et enne keskaegse linna asutamist asus selles samas kohas
lääneslaavi linnus, mida nimetatakse Puku.
Samas see nimi Lübeck kandus sellele linnale üle sellele
asula eseme Puku selle tõttu, et selle lähedalt neli
kilomeetrit mööda traavi jõge allavoolu asus teine muinaslinnusest,
mille nimel Ell juubitsi. See oli siis nagu vanaslaavi lääneslaavi tuleks siis oluline
kaupmees punkt.
Aga kui nüüd 1098. aastal põletatakse maha siis hostani
krahv Adolf teine asutas siis nii-öelda selle uue
kauplemiskohana Lübecki nimelise linna sinna punkrisse,
mis suhteliselt lähedal, aga lihtsalt vana kohanimi kandus
sinna üle. Seega see Adolfi asutatud, Lübecki püsinud väga
kaua seoses siis nii vendi ristisõdade kui ka siis lihtsalt
Adolfi tülidega saksa-Hertsego lõviga, need et sisuliselt
siis pärast mõnda aastat linn jällegi põletati maha
ja saksa Hannik lõvi asutas linna nüüd siis juba hertsogiga
linnamäe siis uuesti aastatel 1001 50 89. Kindlasti andis krahv sellele linnale mingid privileegid,
aga me ei teadnud, oleks saanud kirjalikud.
Hertsog andis 1093. aastal Lübecki privileegid,
nende puhul on see, et tõenäoliselt need olidki õnnelikud.
Aga et see, mis meil säilinud on, on nii-öelda 13-st
sajandist pärinev võltsing, ehk siis me täpselt ei tea,
mis need privileegid olid päriselt algses versioonis.
Ehk siis ja nüüd just see hunnik lõviaegne Lübeck oli siis
äärmiselt kiiresti arenev linn, 12. teisel poolel inimesi
tuli sinna pidevalt juurde. Lübeckis sai siis esimene saksa sadam Läänemere ääres.
Eksid Lübecki kaudu.
Sai siis need saksa kaupmehed parema sideme
ning kogu sellele Läänemerele, kaubandusele
ehk siis idakaubandusele kui ka siis on ju Excel tugevale
heerin kaubandusele ja sinna tuli palju inimesi
ja arheoloogid on tuvastanud, et seal on 20. sajandi teisel
poolel loodud nende standardsuuruses puitdetailidest
ehitatud maju. Ehk siis põhimõtteliselt tegemist oli siis nagu
puitkarkassid hoonetega, kus vahetati tellistega,
seda nimetatakse vahvergiks.
Ja nad on siis põhimõtteliselt risti ehitanud
standardsuuruses karkassi juppe.
Erinevatel hoonetel on täpselt samades mõõtmetes täpselt
samamoodi tehtud, et see on äärmiselt kiirelt arenenud linn.
Tol hetkel see kiire kasv jätkus veel 13 sajandi esimesel poolel. Või sel ajal.
Linn vahetab, kordub visandeid nimelt keiser Friedrich
esimese poliitika kaudu.
Hannik lõvi tagandati saksi hertsogi kohalt
ja seejärel siis sattus Lübeck keisi valdusesse,
temast sai siis keiserlik linn mõneks ajaks.
Ja asetuvad üks, 88 kinnitas Sis Friedrich kirjalikult
Lübecki privileegid. Ka need on säilinud, need ainult siis hilisema võltsingu.
Ma räägin sellest kohe varsti.
Nii, peatselt 1001 92 läks linn hoopis jälle tagasi selle
esialgse linna isanda Holsteini krahvi alla
ja astud 201 jällegi Taani kuningavõimu alla.
Ja nüüd, kui Taani kuningas lasi siis Lübecki privileegid
kirja panna, aga need on üpriski üldised
ja mis on palju olulisem on see, et andis ka neid
lisaprivileege eksistasamastas Lübecki kaupmehed Taani kaupmeestega,
kuna tema arvamusel oli tegemist Taani kuningriigi linnaga. Eks selle tema, see pidigi jääma.
Ja see tähendab seda, et Lübecki kaupmehed said teiste saksa
kaupmeeste võrreldes väga olulised eelised.
Ühel läänepiirkonna Sis suurimal hooajalisel laadal eksis
Skoone heeringaturul see siis ka iga aasta septembrikuus
siis Skoone lõunarannikul toimunud suur laat,
kus siis osteti värsket heeringat mida seal koha pealt püüti
nüüd Lübeck tarnis sinna soola, sest et selleks,
et heeringas säiliks, on vaja soola ehk siis nad viisid
sinna soola, müüsid selle maha, ostsid soolaheeringaid
ja siis seal kaubeldi äärmiselt paljude kaupadega,
sinna saabusid kaupmehed nii Skandinaaviast,
Inglismaalt, Madalmaalt kui ka mujalt. Et see oli üks suur kauplemiskeskus, see laat,
kuni ta oli tõesti põhimõtteliselt Taani peamine kauplemiskeskus,
fini? Umbes aastal 1400.
Ja tegelikult kase, Lübecki võimu alla minek on otseselt
seotud selle Skoones kauplemisega, nimelt 201. aastal,
eks Taani kuningas oli, oli Holsteini graafike sõjas sel
ajal ja siis taanlased pidasid Lübecki laevad Skoones kinni,
vangistasid siis libegi kaupmehed ja nüüd Lübecki raad,
keda just nende sündmuste raames esimest korda mainitakse. Siis saatis siis talleke veel Schleswig hertsogi,
valitseva Taani kuninga Knud kuuenda vend tema juurde siis saadikud,
kes siis andsid linna Voldemar Ilja üle,
ehk siis nad alistusid taanlastele selleks et tagada siis
rahumeelne kauplemine.
Ja nüüd, 1202. aastal saigi siis Taani kuningas Lübecki linnaisandaks.
Ja siis Voldemar teine, kellest sai sistanud 12,
Taani kuningas lasi siis need Lübecki õigus,
et kirja panna ja andis uusi privileege. Lübeck, nagu kasvas veelgi just nende Taani kuninga poolt,
siis talle antud privileegide poolt ja nüüd 1265. aastal
toimub järge oluline muutus.
Juhtub see, et Lübecki ütles siis ma ustavuse Taani
kuningale üles.
Taani kuningriik oli sattunud Põhja-Saksamaal sõdade küüsi
ja siis seni Lübeckis valitsenud asehaldur Orlamenda Albert
lahingus vangi langenud, tekkis oht, et,
et Lübeck langeb taas sel Holsteini krahvi võimal. Ja siis seetõttu Lübeck vahetas poolt ja läks siis nende
Holsteini Grafi ja siis teiste saksa vürstide poolele
ja saatis ka siis kiirelt saadikut kreisi effi teise juurde
sooviga saada siis otse keisrile alluvaks linnaks
ja nüüd nad siis tegid seda, et nad oma varasemad kirjalikud
privileegid võltsisid endale natukene paremaks.
Mis tähendab seda, et miks me täpselt ei tea,
millised nende õigused enne seda olid, viisid need siis Itaaliasse,
kus Friedrich teine elas. Ja keiser siis kiitis need heaks ja andis isegi veel muid
eriõigusi juurde.
Ehk siis libekist sai siis sellega otse keisrile alluv riigi linna. Aga kuidas on see teada, et nad võltsingud on? Seda, seda on siis need Lübecki ajaloolased välja uurinud.
Ehk siis keiser andis linnale lisa privileege,
mille heas olid muuhulgas näiteks kas siis müttimise õigus
kas keisri nimel ja ka näiteks siis, et Lübecki linn sai osa
saksa kaupmeeste privileegid Inglismaal ehk siis nende kui
varem need olid nende saine kuulunud Kõllile siis nüüd seal
Lübecki koopas ka sinna see noh, see ongi see,
millest ajabki kujunevad hansaprivileegid siis Inglismaal. Ja siis sellest hetkest peale sai siis Lübeckist otse
keisrile allunud riigi linn, mis seal suhteliselt sõltumatu,
aga mitte täiesti, eks, et tal olid keisrikohustused.
Ta pidi maksma iga aasta fikseeritud maksu idee poolest
hoida ka sõjateenistuskohustus, mida keiser aeg-ajalt neile
meelde tuletas, praktiliselt nad muidugi enamasti keisri
sõja rääkidele sõjavägesid ei saatnud, aga seda mõningate
tülli nagu kinni maksta mingisuguste tasudega,
aga selles mõttes, et nad ei olnud sõltumatud,
eks keegi linnad alluvad isandale Lübecki isandaks,
siis oli, käis, aga kuna keiser oli kaugel,
siis sisuliselt oli Lübeck suhteliselt vaba omaenda
poliitikat ajama. Lübecki puhul, eks sai mainitud raadi ja et nad,
Lübecki raad on olemas juba aastat 201 ja see on Saksamaa
kontekstis äärmiselt varane.
Et on mõned varasemad rajad, mis on teada näiteks baaseli
linn tänavu Šveitsi aladel 1125. aastal,
Utrecht tänapäeval Madalmaades, seal oli raad teada juba
aastast 96.
Aga üldiselt kujunesid raed Saksa linnades välja 13 küll
sajandi jooksul ja pigem isegi nagu teisel poolel. Ja seal oli mitu erinevat põhjust.
Ühelt poolt on see, et need tähendavad siis linna
omavalitsust ehk siis, et alguses nad valitsevad enamasti
siis selle linna nagu foogti kõrval isanda ametnike kõrval,
aga aeg-ajalt nad siis hakkavad need ametid nagu üle võtma
või ise siis nimetama nendesse ametitesse isikuid.
Ja üldiselt, nii et Saksamaal oli väga suur vastuseis just
nende kõrgaadlike linnaisandate poolt siis raadidele,
ehk siis nad ei tahtnud, et linnakogukonnad muutuksid
iseseisvaks ja sõltumatuks või isegi autonoomseks. Nad tahtsid linnadele lihtsalt valitseda.
Ja see vastuseis oli ka üks põhjus mikspärast,
just eriti Nende keskel Lõuna-Saksa aladel,
kus kuningavõim keisi võimule tugevam.
Ka siis nendel aladel tekkisid rajad, kõige kõige hiljem
tekkisid raadiust riigi linnadest.
Lübecan selles mõttes täielik erand.
Erand just sellepärast, et ta oli nii kaugele,
seal oli raadio, meil on olemas riigi linnakse
ja keesile puudusid ka tegelikult võimalused selle lüübeki kontrollida,
ta on väljaspool case'i mõju mõjupiirkonda. Üldiselt nad raad saab laiapõhiseks Saksa aladel tõesti
alles 13 sajandi teisel poolel ja see on seoses siis saksa selle,
ütleme riiklikud ja kas ajutise kollapsi ka,
mis juhtub pärast siis keiser-Fi teise tagandamist alanud
siseneda sisesõdade perioodis, eks kus lõpuks nendest
afionite dünastia kas siis välja sureb, et see on siseneda
interreeglina ajastu, mis Saksa ajaloos on noh,
ütleme aastat 25 kuni 1272. Et see on sihuke riikliku kollapsi periood,
valitseja võimu teostes on nõrk.
Ja, ja see on see aeg, kus siis raed väga laialt tekivad
ja saavad tavaliseks, et selles mõttes see nüüd Eesti aladel
nendes Riia raad on teada juba 1220 on tegelikult ka
erandlikud varane.
Ja, ja seal ongi see erinevus just need,
need nii-öelda koloniaalalad ehk siis need alad,
kuhu asutatakse linna, nii et sinna kutsutakse inimesi
nendel aladel on, on raevarasemad sageli kui,
siis need on ta saksa tuumikalad, kus inimesed on juba
niikuinii olemas. Et linnade asutamise laine on ka just selles,
et nad Läänemere lõunarannikul asetatakse,
nimelt kondeist kümnendi alguses et Eesti alade
ja Läänemere lõuna, nagu nad sul on enam-vähem samaaegne
mõningad aastad aasta 10. vahetage see 13. sajand on siis ka
nagu Läänemere piirkonnas linnade asutamise aeg.
Ja mis puudutab näiteks Kesk-Euroopat püümimat,
Ungarit, Poolat, aga ka siis ka neid näiteks Mecklenburg pommeriteks,
kus valitsevad slaavi pääslovi dünastiat keskel siis nad
kutsuvad sinna inimesi ehk siis kutsutakse elanikke asuma
neile aladele, kutsuvad käsitöölisi kaupmehi siis asustama,
linnasid ja üks vahenditeks näiteks tõesti palgatakse üks mees,
kelle nimel lokaator, kes otsibki spetsiaalselt inimesi
ja seesama lokaatorisüsteem on siis kasutusel nii uute
asunduskülade kui ka siis uute linnade asutamisel. Ja selleks, et inimesi meelitada, antakse neile laialdasi
privileege ja see on ka see, et mikspärast indeks enese saksa,
linnaõigused hakkavad levima siis niimoodi sinna ida poole
ja miks nii Lübecuiga, eriti Magdeburg, Magdeburganist see
levinud linna õigus Poola Tšehhi määraga Ungari aladel.
See, et nad kutsuvad sealtkandist inimesi,
nad lubavad neile midagi sarnast maad ja ilmad noh,
muidugi sarnast nagu siis elukorraldust,
nagu siis ütleme, nende Macleburgis on. Ja see tegelik reaalsus, mis päriselt nende linnade
privileegid on, ei pruugi olla üldse täpselt samad,
aga see on nagu mõtlen, nad meelitavad inimesi sinna tulema,
sest inimesi on vaja ja seda teevad, teevad kuningate,
seda teevad piiskopi kõrgaadlikud ja see on sellepärast,
et nad tahavad, et toimuks siis ma ei tea,
kas majanduslik areng toimuks jõukuse kasv
sest seda saab maksustada, siis saab koguda tolle,
saab koguda makse. Et see linnastumine on ikkagi, noh, ta on nagu selles mõttes
kahepoolne osa, et ühelt poolt sulanud need isandad,
kes tahavad, et linnad tekiksid ja teiselt poolt siis on
need kaupmehed ja käsitöölised, kes tahavad head elu
ja hakkavad rändama.
Et nende selle kahe komponendi koostööl linnad tekivadki,
et ei saa olla ainult isand, kes ütleb, et nüüd tulge siia
minu maale elama. See ei tähenda seda, et ta prooviks sinna inimesi saada.
Mõlemat on vaja selleks, et need linnad saaksid tekkida,
et selles mõttes nad ei ole ainult asutatud
ja nad ei ole ainult kujunenud.
Et see käib siukse. Ramose protsessima. Aga Saksamaa linnad, et. Kas need olid kõik ühtemoodi, olid nad erinevat sorti.
On neid võimalik liigitada kuidagi? On need on võimalik nii hästi palju üks variant liigitada sellele,
kes isand on, et kas on piiskopilinnad, krahvi,
linnad, hertsogi linnad, kuningalinnadeks,
aga üks lihtsamaid ja kõige levinumaid liigitusi on,
on jagatud kolmeks.
Ja see on siis territoriaallinnad, riigi linnad
ja vabalinnad.
Viimane kategooria on kõige siuksem hägusam
territoriaallinnadega on lihtne, selge need linnad,
mis olid siis oma isanda ülemvõimu all, hoolimata sellest,
kas neil oli raad või mitte nende autonoomia oli väga varieeruv. Ja need on põhimõtteliselt kõik sellised linnad,
mille isandaks on siis näiteks piiskop Hertsog,
Krahv, härra, kas või, või saksa ordu, eks,
ja nii edasi ja tume.
Enamik Saksa linnadest olid siis sellised territoriaallinnad.
Siin näiteks aasta 1320 umbes 4000-st saksa linnast siis 95
protsenti olid süsteeriti, orel, linnad,
enamik meistreid, väikelinnad, väikelinnad,
siis tolle aja kontekstis kümnendi alguses on alla 2000 elanikuga. Ja näiteks üks suurimaid võimsamaid sellistest
territoriaallinnadest siis keskaegsel Saksa alal oli viin.
Et viin oligi isanda alluvusest just paljuski seetõttu,
et andis Austria hertsogkonna.
Et need hertsogit ka ise resideerusid Viini linna,
sest nad olid ise ka enamasti seal sageli kohal ja,
ja teised polnud, ostsid kas siis linna ülemkihi ära
soodustustega Nad ei lasknud sellel linnal kujundada endale
oma sellist autonoomset omavalitsust ütleme,
see oli väga piiratud. Samas viin on üks suur Saksamaa suurlinn,
saali hiliskeskel on umbes 20000 inimest.
Ta oli samas väga kontrollitud, et ta on Saksamaal äärmiselt kirev,
nüüdse kogu Kesk-Euroopa äärmiselt kirev.
Teine suur grupp on siis riigilinnad, millest me oleme
natuke on juba rääkinud.
Et nende hulgas on näiteks Lübeck siis riigi linnad olid
need linnad, mis allusid otse keisrile või noh,
ütleme keskaegse Saksamaale Püha Rooma keisririik keisiks
saigioonid ainult Roomas, mis tähendab seda,
et väga paljud valitsejad, kes sinna jõudnud,
kandsid siis tiitlid Rooma kuningas tahaks rõhutada seda oma
keisririigi valitsemisõigus, et nad jale,
mida Saksa kuningas vaid nad valitsevat Püha Rooma
keisririiki see tõtanud on Rooma kuningas. Ja seetõttu kadedaks neid linnas kutsuti siis nii-öelda
kuninglikest linnadeks.
Ühelt poolt küll kuningaga linnadel võisid olla laiali
mingid kauplemisprivileegid laiemad kui nendel
territoriaallinnadel samasse linna valitsemine,
nagu ma varem rääkisin ka, oli siis veel 13. sajandini väga
tugevalt siis kuninga enda käes ehk siis kuninga esindajat,
kuninga ametnikud olid need, kes linnasid,
valitsesid ja kuningalinnade paljuski saavad raesiis alles
alles 12 kümnendi jooksul. Ja nende üleminek, nagu kuningal, hinnatatest riigilinnaks
on ka see on pikaajaline ja saab alguse sellesama
interreeglina ehk sihukse riikliku kollapsi perioodil,
kui toimuvat kuningavõimu väga ei ole ja linnad pidid järsku avastanud,
pidid hakkama ise hakkama saama ümbruskonda ohustanud,
siis maa peab vürstide krahvide sõjategevuse eest ennast kaitsma.
Valitsejat ei olnud enam, kas oleks saanud nende eest
hoolitseda ja seetõttu siis kujuneski nendes linnades
ajapikku välja raad ja nendest sai 14 sajandi alguseks,
ütleme siis nii-öelda selline nähtus nagu nagu riigilinn
tähendab siis kuningale suhteliselt nominaalselt alluv
laialdase autonoomia. Aga samas siiski kuninga ees teatud kohustustega olev linn,
eks see on ka maksma makse, millele seateenistuskohustust
neile siis kujunes sisemine autonoomia, mida siis palju
laiemas mõttes kui nendel enamikel territoriaallinnadel.
Aga jah, ja ise ehk siis selle nõnda nimetuse riigi linn
võtsid nad kasutusele, no umbes 1350. aastal,
siis hakkasid Lindlike kutsuma riigilinnadeks.
Enne seda siis seda, seda sõna nagu siis ise ei kasutatud. Ja kolmas kategooria, mis sa mõtlesid äsja,
hägune vabalinn.
Et ka vabalinn ei ole, need ei olnud sõltumatu,
eks nemad ikkagi allusid keisrile.
Aga vabalinnade, eks siis Saksamaa ajaloolased nimetatud linnu,
mis on nii-öelda siis selle territraali isanda alt
enam-vähem sõltumatuks saanud, kas see sõltumatus,
varieeruv muutuv enamasti oli nende puhul tegemist siis just
nende kõige vanemate linnadega näiteks küll,
eks, mis on pärit antiikajast ja valdav enamus paiknes neis
selles Reini jõe piirkonnas, eks, mis seal seal kõigi
Saksamaa kõige jõukamaid piirkondi ja see kõige olulisemaid
kaubateede piirkondi. Ega see vabale nende kujunemine sai alguse 13. sajandil
ja seoses just erinevate sisetülidega eelkõige siis 13
alguses koid Stoffenite, Velfide vaheliselt sõjadeksis
Šoffenite poolt siis Philip esimese ja tema vastas seisis
keiser vaata neljandaga, eks.
Millele järgnes free teise vastastest, oota neljandaga,
nende kodusõdade ajal õnnestus siis nende paljudel just
piiskopilinnadel sundida piiskoppe tunnustama kogukonna
õigust ise linna valitseda, ehk siis põhimõtteliselt seda
raeõigust hakata linna valitsema saavutades laialdane autonoomia. Ja nüüd see piiskop jäi küll nagu nende linnaisadeks,
aga nad hakkasid siis nagu oma isanda peale siis keisrile
kohtusse kaebama, nad hakkaksid toimima nii-öelda rohkem
isandast sõltumatuna ja teine etapp tuleb siis,
kui järgnevad tülid puhkevad pisi teise paavsti vahel
aladest on 89.-st aastast, kus siis paljud võimsamad
piiskopilinnad otsustasid jääda keisrit toetamaks samas,
kui nende piiskopid või peapiiskopid toetasid paavsti. Et sellisel moel siis ongi, et kuna linnatootilised ühte
ja linna isand, teist siis linnad nõnda vabastasid,
hindama siis piiskopi võimust näiteks, sest 240. aastatel
siis Augsburg, kreekinspragmainz, siis saavutasid sellisel
moel teatud ajaks sõltumatuse peapiiskop isteks
või viiskopist.
Ja kolmas on see etapp sellel nende vabalinnade tekkel on
seesama riikliku kollaps, eks interreeglina periood. Kus siis näiteks Kölni linn pärast pikaaegset võitlust
peapiiskopiga saavutas siis kuskil 1200 kuuekümnendatel
aastatel peaaegu täieliku sõltumatuse, samas jällegi 15-l
sajandil selle kaotas.
Et see on lihtsalt see vabalinna staatus ei ole püsiv,
vaid see on ikkagi enamike seadete stange isandaja,
linna vaheliste võimu vahekordadega, mis on aja jooksul
muutuvad ja samuti nende linnade arv on üpriski väike. Tõesti, need on mõned üksikud niisugused olulisemad linnad,
kellel õnnestub saavutada laialdane sõltumatus oma peamised
piiskoppidest isanetest.
Põhimõtteliselt Maints baasel küll, aga jah,
siis 15-l sajandil, kui, siis teatud juhtudel õnnestub endal
piiskoppide laenad linnad tagasi oma võimule allutada Mainzi
peapiiskop näiteks nad 42. aastal allutas siis maitsi taas
oma tugevamale ülemvõimule. Ja, ja siis on ka see, et osad nendest vabalinnadest Lähevad
kuningavõimul ehk siis said ka siis riigilinnadeks.
Et niisugune nagu võrdlemisi segane raskestis eristatav
kategooria see vabalinn, et selles mõttes ta sisuliselt
tähendab seda, et linnad, kes teatud perioodi olid oma oma,
siis sellest linnaisandast üpriski sõltumatud.
Ja see sõltumatus on väga varieeruv, nii ajas kui ruumis,
aga ehtsad, et laias laastus nii-öelda keegi Euroopa linnad
põhja pool, Alpe on keegi isandatele alluvad,
eks kahjuks Eesti alalinnad on kõik põhimõtteliselt kogu keskaegsel,
Liivimaal polnud ühtegi vaba linn. Et ka Riia näiteks, eks kes on nüüd oma poliitilist üks
aktiivsemaid Riia siis poliitikas oli see,
et nad nii-öelda mängisid kahte linna üle,
konkureerivad isand omavahel välja, ehk siis Riia linna
isandaks pidasinud Riia peapiiskop, aga siis saksa ordu.
Ja Riia oli siis mõtteliselt, mida ta tegi,
ta vahetas neid, aga ta ei püüdnud kunagi saada neist
nagunii-öelda täiesti sõltumatuks. Ehk siis täiesti iseseisvaks nii-öelda, eks.
Et selles mõttes jah, liianud kõige lähedasem sellele,
mida võiks nimetada vabalinnaks, ütleme meie piirkonnas,
aga ta ise nagu püüdleb selle staatuse poole tegelikult
alles liigima sõdade ajal Poola võimu ajal.
Et siis mõningaid paarkümmend aastat on,
on ta pärist vaba linn ilma ühegi isandat. Kui sedapidi Eesti linnade peale vaadata,
siis Tartu ja Tallinn mis nemad on? No nemad on territoriaallinnad kahtlemata puhtalt puhtalt,
mitte mingit kahtlust ei ole, seal ei ole
ja ja ei ole ka näha, et neil oleks ka mingisuguseid
püüdlusi isandast sõltumatuks olevat, vastupidi nad enamasti
teevad oma isandatega koostööd.
Kui saksa ordu korraldab sõjaretke, siis Tallinn saadab oma
sõjasalga Saksa sõjaretkedele näiteks. Isand all oli ilmselt mõnes mõttes lihtsam elada,
aga. Jah, eks see sõltumatus ei olegi asi, mida,
mida keskset linnad väga oleksid tegelikult väga palju tahtnud.
Sest et see tähendab seda, et siis seda peab kaitsma
enamasti relva jõul ja see ei ole nii palju kasu
ja palju kasulikum on, on saada kõiksugu erinevaid
privileege hoopis isandat, kauplemisõigusi vabastasid
lollidest ja, ja nii edasi ja nii edasi.
Sõltumatus ei ole asi, mida nad oleksid väga ihaldanud,
tegelikult selline täielik iseseisvus selles mõttes,
et me ei saa rääkida, et oleks iseseisvusliikumine,
eks, et nad ei soovi iseseisvuda. Nad soovivad laialdast autonoomiat ja oma siis linna
valitsevate kihtide eri huvide täitmist.
Ja seda jäid erihuve saab täita ka väga hästi tehes koostööd,
ei pea olema sõltumatu. No omaette huvitav ongi ikkagi see, et kas linnade tekke,
kui neid nii massiliselt hakkas tekkima,
et kas see tähendas ka, et tekkis nii-öelda uus linnainimene,
tekkis uus mentaliteet, mingi uus mõtteviis? Vastaksin pigem jaa mis linnalist eluviisi,
mis kõige rohkem iseloomustab, on tegevusalade spetsialiseerumine.
Ja eriti kui me räägime siis vananenud tsunfti tsunftisüsteemist,
eks kus on tõesti väga selgelt paigas millega keegi tegeleb.
Et on inimesed, kes tegelevad asjade transpordiga,
on inimesed, kes teevad saia.
Aga see on lihunikud, on pagarid, on sepad.
Et üks ja sama inimene idee mitut erinevat asja pottsepad,
puusepad ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis inimesed
tegelevad väga spetsiifiliste asjadega ja mida öelda suurema
linnastumisega piirkond on seda spetsiifilisemaks ka need
ametid lähevad. Et kanga kudujad eristuvad värvalitest näiteks.
Erinevad need käsitööalad lähevad aina spetsiifilisemaks,
on ju, et kui tuleb mitu sorti erinevaid seppasid
ja nii edasi ja nii edasi, näiteks see spetsialiseerumine on see,
mis on keskaegsele linnale väga hilised,
noh, ütleme hiliskesklinnale väga iseloomulikest.
Et inimesed teevad erinevaid asju, Nad vahetavad omavahel
siis teenuseid ja kaupu ja tähendab seda,
et nad ei ole sellist naturaalmajandus, kus igaüks peab ise
hakkama saama, vaid vastupidi kõik kasutavad üksnes teenuseid,
et sa ei tee kodus leiba, vaid sa ostad leiva pagari käest,
eks sa ei löö ise mõnda looma surnuks ja lõikad liha,
vaid oskad lihal lihuniku käest ja nii edasi,
väga spetsiifiline õlut ostetakse, õllepruulija käest ei
tehta ise erinevateks talus, kus sa enam neid asju ise. Ja see spetsialiseerumine võib mõnikord minna isegi nii kaugele,
et keskaegses Kopenhaageni, siis 13 nendest sajand oli sepp,
pade seas selline spetsialiseerumine, ühed sepad,
kes tegelesid toorraua ümbertöötlemisega sepistatavaks olevaks,
ehk siis mõtteliselt tollal see on veel siis ütleme siis
sorava tootmise perioodiks Kopenhaagenis imporditakse siis
tänapäeva Lõuna-Rootsis, tollases Taani kuningriigis
toodetud zoorauda ja selleks, et sellest esemeid teha,
tuleb seda kõigepealt eeltöödelda. Ei siis noh, tavaliselt teeb seda sepise.
Aga Kopenhaagenis on see sepatöö nii arenenud,
et sul on omada sepakas tegelevad põhiasjalikult just sellega,
et nad lihtsalt sepistavad seda teosed eeltöötlust
ja siis müüvad selle raua edasi teistele,
kes teevad sellest esemeid.
Ja seda ka eksporditakse, scope räägid sellest lõunapoole maa-asulatesse,
kas siis seppadele nähtavasti ongi see spetsialiseerumine on võimalik,
inimesi on pisut palju. Järelikult on see kasumlik, et ühed sepad teevad ühte tööd,
teised teist. Kas kolmeteistkümnendat sajandit võib siis nimetada linnade
tekkimise buumiks, kui tähtis oli linn seal keskaja alguses
ja kas see tähtsus siis kasvas?
Vaevalt et vähenes. Ka keskaja alguseks lugeda need 500 siis võiks nii öelda
laia joonega öelda, et ütleme nii, et umbes kuni aastani 800
toimub teatav selline linnade tähtsuse langus
ja siis seejärel jälle aeglane tõus.
Ja 13 sajand on siis sajand, kus asus peaks hästi palju uusi linnu.
Aga linnade tähtsus ei ole ainult seotud uute asulate asutamisega.
Tähtsus kasvab ikkagi ennekõike seoses kasvava kauplemisega
ja käsitööga. Ehk siis hiliskeskmiste linnade domineeriv valitsev kiht.
Enamasti on tegemist kaupmeestega, nad müüvad seda
käsitööliste toodangut ja samas tarnivad käsitöölistele
toorainet ja nii edasi.
Eks on huvitav asi, mida üks tunnustatud hansauurija Karsten
Jaak on osutanud, et Hansa kaupmees ei investeeri
ettevõtlusse ehk siis hansakaupmees teenib kauplemisega raha.
Ta teenib kapitali, siis ta ei asuta sellega näiteks mingeid käsitööettevõtet,
vaid ta investeerib selle raha järgmisse kaubatehingusse
või siis ostab kinnisvara või, või näiteks maavaldused. Aga et kauplemine, käsitöö, nendesse spetsialiseerunud asja
on lahus. Et kaupmees ei hakka pidama käsitööettevõtet,
sest tal on selleks kapital.
See ei ole kuidagi mõeldav lihtsalt esiei ole isegi mitte
nendes reeglites, vaid just see ei ole lihtsalt mõeldav,
sest käsitööline on niivõrd erinevad. Inimesed on tegevusalade spetsialiseerumine. Tartu Ülikooli keskaja teadur Mihkel Mäesalu rääkis sellest
Doonau jõest lõunas ja Reini jõest.
Läänes olid linnad asutatud juba antiikajal Musta mere
ümbruses Reinist idas.
Toona oks põhjas tekkisid linnad enamasti keskajal,
laias laastus ajavahemikul üheksandast sajandist kuni 14 10. sajandini.
Ja 13. sajand oli peamine uute linnade asutamise aeg.
Aeg, kui Saksamaa, Austria, Tšehhi, Poola,
Ungari aladel sünnib palju linnujuttu, oli ka Eesti jaoks
olulisest Lübecki linnast ja lokaatori, ametist
ja muust põnevast. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan kuulmiseni.
