Tere, hilishommikut algab huvitaja saade.
Tänane saade keskendub psühholoogiaga seotud teemadele.
Saate esimeses pooles räägime söömis ja toitumishäiretest.
Kui keskmine normaalkaalus naine tajub end tegelikkusest
umbes 20 protsenti suuremana, siis keskmine söömishäirega
inimene lausa kaks korda suuremana kui levinud probleem on
söömise toitumishäired ning mis on üldse nende vahe,
seda aitab selgitada kliinilise psühholoogia professor
Kirsti Akkermann. Aga teine teema on ka tänases saates.
Ilmselt olete teiegi tähele pannud, et tallinlased teevad
näiteks tartlaste aeglase oleku üle nalja
või olete siis kuulnud väljendit tugev saare naine?
Esimest korda Eestis uurisid teadlased kas tegelikult ka
joonistuvad Eesti eri piirkondades elavate inimeste puhul
välja väga selged iseloomuomadused, et näiteks,
kas tõesti on nii, et tark lapsed on kuidagi uimasemad,
kui näiteks pealinlased kuidas asjaolud on,
seda kuuleme juba saate teises pooles, kui seda teemat avab
isiksusepsühholoogiaprofessor Renee Mõttus. Sellised teemad täna mina olen Sandra Saar helipuldis Kätlin Maasik.
Head kuulamist. Ma ootasin Selle küünal Ma. Ma tean, et said. Väljaspool neid. Kõik otsustati väljas. Kui oleks vaid Mul on hea meel tervitada nüüd meie esimest saatekülalist,
kes on liitunud meiega Tartu stuudiost.
Tere hommikust, Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia professor,
psühhoterapeute Kirsti Akkermann.
Tere hommikust ja me hakkame rääkima üsna tõsisest teemast,
nimelt söömis ja toitumishäiretest.
Kui sellest teemast rääkida, siis kiputakse vahel kasutama
sõnu söömishäire ja toitumishäire justkui sama tähenduslikena,
aga seda nad ei ole. Mis on siis söömishäire, mis on toitumishäire?
Teeme kõigepealt selle selgeks. Ja tõepoolest söömise toitumishäireid ajatakse segamini
ja isegi spetsialistide idee sageli neile oma kõnepruugis vahet.
Aga söömishäirete keskmeks on siis. Inimestel hirm kehakaalu muutuste ees ja kehakaalu tõusu ees
nad on pidevalt hõivatud oma välimusest,
nad pidevalt kontrollivad oma kehakaalu ja seetõttu on ju
üsna mõistetav, et kui, kui sinu tähelepanu läheb kogu aeg sellele,
et milline on minu kehakaal ja kas minu väärtus sõltub
sellest välimusest ja kehakaalust siis kiputakse tegema ka
selliseid katseid, et kehakaalu piirata nagu
ja äärmuslikke katseid nagu toidu piiramine,
äärmuslik treening, mõningatel juhtudel isegi oksendamine,
teoreetikumide kasutamine ja nii edasi. Ehk siis võikski öelda, et söömishäirete keskmeks on ikkagi
siis tugev hirm kehakaalu tõusu ees ja seetõttu inimesed
teevad neid katsed seda kehakaalu tõusu vältida.
Ja toitumishäirete puhul on tegelikult see,
mida inimene kardab seotud hoopis hoopis toiduomadustega,
kas mõne sensoorse aspektiga, et väga paljud inimesed
kardavad tüki toitu või ja, ja kui nüüd uuritud,
siis on tõesti aru saadud, et mehhanismid söömise
toitumishäiretele on pisut erinevad toitumishäirete puhul
siis on inimestel kõrgenenud sensoorne tundlikus teatud
toidu omaduste suhtes. Neil on sageli ka huvipuudus toidu suhtes,
et nad isegi unustavad süüa päeva jooksul,
kui neil seda meelde tuletada ei tuleta keegi.
Ja lisaks neile on ka hirm tagajärgede ees,
et nad kardavad, nende võivad siis toidu kurku tõmmata
või midagi ebameeldivat, võib nendega juhtuda,
et see oleks nagu väga lühidalt, aga eks. Kõigil ole mingisugused oma kiiksud toitumisega,
ma arvan, vähemalt näiteks ma olen kuulnud sellist lugu,
et mõni inimene ei taha, et taldrikul erinevad koostisosad
kokku puutuksid, et näiteks kui seal on kartulipuder,
siis kaste peab olema kõrvallihatükk, ka salat ka kõrval
ja need ei tohi kokku puutuda.
Kas see on ka toitumishäire? Sellele need vihjed, mida te praegu räägite,
viitavad veidi küll toitumishäirele, et need inimesed tõesti
hoiavad väga sageli.
Esiteks nad söövad väga piiratud toiduaineid
ja toite ja, ja neile tõesti ei sobi.
Toidud segunevad omavahel.
Et neil on väga raske näiteks süüa võib-olla suppe,
kus kõik on läbisegi toiduained või pajaroogasid,
nii et nad peavad väga selgelt ka visuaalselt nägema,
mis neil on taldrikul. Aga söömishäire puhul on siis sellised haigused nagu
anoreksia buliimia, kas veel midagi? Jah, anoreksia buliimia liigsöömishäire,
mis on tegelikult kõige suurema sagedusega söömisele.
Ja nüüd räägitakse ka sellisest öise söömise sündroomist,
mis sarnaneb liigsöömishäirele ja võib-olla et raadiokuulaja
natukene mõistaks, siis anoreksia puhul tõesti on tegemist
sellise sellises mahus söömise ja toitumise piiramisega,
kus inimese kehakaal on normaalsest oluliselt madalam.
Ta ei saa enam kätte oma toidust energiat
ja sellega kaasneb märkimisväärne. Sisin kehalise toimimise psüühilise toimimise langus.
Sis buliimia puhul on iseloomulik, et inimesel on söömishoog,
mille puhul söömishood, kus ta kaotab kontrolli toidukoguste
üle ja see on väga suur, selline märkimisväärne tunnus.
Et kui inimene ütleb, et ma tahtsin kontrollida,
aga ma kaotasin kontrolli toidukoguste üle
ja sellele järgnenud ka siis selline süü
ja masendustunne ja häbitunne ja toidu väljutamine,
tahtlik väljutamine siis me räägime poliimiast
ja liigsöömishäire puhul, siis erinevus on tõesti see,
et need inimesed nii väga ei piirama söömist. Aga küll esineb väga palju see söömishooge,
mis on kontrollimatud ja sageli kaasneb sellega ka
märkimisväärne kaalutõus. Kui me näeme väga kõhna inimest, siis me võime oletada,
et võib-olla tal on mõni söömishäire, kuigi ei pruugi aga üldjuhul,
kas söömishäire on midagi sellist, mis kuidagi silma paistaks. Suur osa söömiselt ega inimesi näiteks poliimiaga inimesed
või siis ka isegi liigsöömishäirega inimesed on normaalkaalus,
sest meie normaalkaaluvahemik on teatavasti päris lai
ja ei osatagi isegi kahtlustada, et tegemist võiks olla
söömisega inimesega.
Kui nüüd inimene on tõesti äärmuslikult kõht,
siis sellele võib olla väga palju seletusi.
Näiteks toitumishäirega inimesed on samuti väga kõhnad. Sest nagu ma ütlesin, neil puudub huvi toidu vastu.
Nad peavad tõsiselt pingutama, et oma energiahulka hoida,
et neil ei tekiks kehakaalu langust.
Ja pigem on nad mures, et nad ei võta piisavalt kaalust juurde.
Ja, ja muidugi anoreksiaga inimesed on tõesti väga kõhnad
ja ka nad näevad välja väga kurnatud.
Sest kui sa ikkagi teed teadlikult katsed piirata oma söömist,
siis sellega kaasneb ka kehalisi jõudluse vähenemine,
nõrk kuused ja nii edasi, et väga palju kehalisi komplikatsioone. Nii et, et alati peab hindama, et kas tegemist on
mingisuguse kehalise haigusega, kas tegelemist tegemist on
psüühikahäirega ja siis seejärel saab alles otsustada,
päris silti ei saa panna, kui inimene on kõhn,
et kindlasti on tegemist söömishäirega.
Pigem ma ütleksin, et ei märgata normaalkaalus inimesi,
kellel on söömishäire. Kas saab kuidagi välja tuua seda ka, et kumba üldse rohkem esineb,
kas söömishäireid või toitumishäireid? Ja söömishäired esineb oluliselt rohkem ja võiks öelda,
et siin on julgemad.
Sellised uuringud on näidanud, et pärast seda,
kui söömishäirete sellistes kriteeriumites toimus 10 aastat
tagasi oluline muud, kus siis söömiselt hulk on ligi 10
protsenti ja seda eriti siis sellises haavatava Sanus rühmas
nagu teismeliselt, kuni varajases täiskasvanu eas naised.
Ja teatavasti söömishäireid esineb rohkem naistel. Nüüd toitumisväidetel jääb see seal kusagil kuni kahe-kolme
protsendi vahele.
Toitumishäire on suhteliselt uus häire sinna juurde,
sinna hulka loetakse valdavalt selline ärev,
piira toitumishäire, aga ka sellised toitumishäired nagu pika,
kus inimene sööb sööki, mis ei ole söödav näiteks.
Ja veel mõned teised toitumishäired, nende levimus on
oluliselt madalam. Sageli seda juhtub, et söömishäire ja toitumishäire esineva
koos Üldiselt diagnostilised juhised ei luba söömise
toitumishäireid koos diagnoosida aga on väga põnevaid
uuringuid nüüd tehtud just sellist liigsöömistüüpi
inimestega ja leitud, et ka nende seas võib esineda,
neil võib esineda teatud sellist tsensuurset tundlikkust
teatud toitude suhtes ja, ja praegused uuringud siis
keskenduvad ka tõesti sellele, et vaadata,
et kas on võimalik äile ühisosa reeglina võib juhtuda tõesti,
see toitumishäire võib üle minna mõnikord ka analeksiaks
ja see võib juhtuda sellises varajases teismeeas,
kus kehale hakatakse päris palju tähelepanu pöörama
ja välimusele. Ja, ja, ja siis saab dominantsemaks anoreksia,
et siis öeldakse, toitumishäire oli justkui haavatavus tegur,
k anoreksia tekkeks.
Aga reeglina koos ikkagi ei diagnoosita tena. Kui suur probleem meie ühiskonnas üldse on söömisvõi toitumishäiretega? Toitumishäired on uuritud väga vähe ja, ja tõesti,
me esimest korda nüüd tagasi alustasime siis toitumisele,
uuringuga, Tartu Ülikoolis kognitiivse käitumisteraapiakeskuses.
Ja me täna tegelikult ei tea mitte midagi toitumishäirete levimus,
sest Eestis väga paljudes riikides ei ole tegelikult seda
levimus teada.
Söömishäirete kohta me teame natukene.
Me teame, et kui me teeme sellises suhteliselt esinduslikul
valimil kaasata, siis sellised 15 kuni 25 aastased naised et
siis levimus võib-olla isegi seal kaheksa protsendi ulatuses. Kui me räägime nüüd sellisest sõel küsimustike alusel leitud riskidest.
Kui me vaatame, mida ütleb meie riiklik statistika
ja seda me saime teada rahvastiku vaimse tervise uuringust,
kus meil õnnestus siis üle või ligi 6000 inimese andmeid analüüsida,
et, et 0,2 protsenti on Eestis ainult söömisele levimus
ja see on ilmselgelt väga suur lõhe sellega,
mida me teame mujalt maailmast ja seda, mida meie Eestis teame.
Ja see näitab seda, et tegelikult söömiselt
ega inimesed ei jõua täna väga ravile. Nad ei saa söömisele diagnoosi, mistõttu nende ravi kannatab.
Ja, ja me peame tõsiselt mõtlema ikkagi,
kuidas jõuda nende inimesteni ja, ja nii esmatasandil kui ka
eriarstiabis ehk siis 0,2 protsenti, mida me teame täna
populatsiooni uuringust ja samal ajal selles samas uuringus
tuli välja, et 25-l protsendil inimestel esinevat
kontrollimatut söömishood.
Nad on väga mures oma söömise pärast. Sellega kaasneb ka selline tugev tugev hõivatus oma kehakaalust.
Nii et midagi nendes registriandmetes ja,
ja sellest, kui me palume inimesel hinnata,
ei lähe kokku, miks need inimesed ei saa praegu diagnoosi. Üldiselt on leitud, et söömishäiretega kaasneb ka päris
suurt stigma, et söömishäiretest ei juleta rääkida,
sellega kaasneb häbitunne.
Ja, ja väga vähe räägitakse sellest oma perearstile.
Teiseks meil on ka väga vähe vaimse tervise spetsialiste,
kes tegelevad söömishäiretega.
Need on uuringud on näidanud, et keskmiselt umbes viis
aastat läheb aega ennem kui söömisega inimene pöördub siis
abi otsima, üldse abi otsima. Ja nüüd see kontakt, kui palju siis üldse mõistetakse
söömisele olemust, kui hästi suudetakse seda diagnoosida,
hakkab määrama seda ravi kulgu ja trajektoori.
Nii et ma ütleksin, et tõesti selline suurem harimine
söömise toitumishäiretest ja, ja mitte kohe võib-olla
märgata seda.
Või jääda ainult selle juurde, mis on kaasuvad diagnoosid.
Et söömishäiretega kaasneb tihtipeale ärevushäire meeleolu langust,
depressioon, sõltuvushäired, ehk siis ma ütleksin,
et, et just stigma ja see, et ei osata ära tunda söömisel sümptomeid. Kuidas üldse see diagnoosimine käib, kui inimene on jõudnud
nüüd spetsialisti juurde? Kui inimene on jõudnud vaimse tervise spetsialisti juurde ma
ütleksin nüüd sellest oma vaatenurgast, siis ükskõik,
kas ta jõuab vaimse tervise, õe, kliinilise,
psühholoogi või psühhiaatri juurde siis kõigepealt,
et on oluline selline esmase psüühilise seisundi hindamine
ja sealhulgas siis ka söömiskäitumise hindamine.
Ja samal ajal on väga oluline mõista, et söömishäiretega
kaasneb Kaasneb väga palju kehalisi muutusi ja mõned nendest võivad
olla potentsiaalselt ka väga ohtlikud mis mõjutavad,
mõjutavad südametegevust.
Eriti kui inimene väljutab toitu, oksendab,
kasutab lahtisteid, piirab ennast, siis see seab ohtu meie seedeelundkonna,
südamelunkonna ja nii edasi, ehk siis tuleb teha ka terve
hulk laboratoorseid uuringuid ja siis koosnenud nende
uurimistulemustega saab otsustada, kui raske on siis
söömishäire inimese jaoks, kui palju ta mõjutab ka tema
igapäevast toimetulekut. Kas juba on märkimisväärselt meeleolu muutused,
samamoodi ka ärrituvus, vihaood nii edasi
või on inimene muutunud apaatseks, ei taha enam üldse?
Tema motivatsioonisüsteem on saanud väga pihta juba,
ehk siis tuleb nagu otsustada, kas ta vajab intensiivset
ravi ja mõnikord on vaja seda teha kontrollitud sellises
keskkonnas nagu haiglas.
Kas ta intensiivset ambulatoorsed ravi või,
või tõesti saabki. Ja tuleb teha otsus, kas saanud psühhoteraapia
või see on kombineeritud ravi, ravimid ja psühhoteraapia. Inimene kindlasti tahaks selle peale öelda,
et aga las inimene hakkab siis lihtsalt sööma,
aga nii lihtne see vist ei ole. Ja, ja see ongi see probleem, et et mäletan,
kui ma omal ajal veel söömishäirete keskuses töötasin
ja siis tõesti toodi meile, meile, näed,
vala teismeeas tüdrukud ja, ja sõna otseses mõttes toodi
küll ravile ja öeldi, et öelge talle, et ta peaks nüüd sööma
hakkama ja, ja seda ma kuulnud täpselt samamoodi perekonnalt
hakanud sööma.
Ja ma saan aru ka perekonnast, et, et kui sinu ikkagi
teismeline laps sa näed, et ta keeldub toidust,
et tema meeleolu kannatab, sellepärast ta ei jõua enam kooli
ja nii edasi ja nii edasi, loobub huviringidest. Et see tekitab väga palju sellist vastakaid tundeid
perekonnas ja ka vanematel on raske hakkama saada.
Aga, aga tõesti, see, et hakka sööma, ei ole lahendus.
Kõigepealt, ja tegelikult see küsimus viitabki sellele,
et väga suur osa ravis keskendub inimese motiveerimisele,
et aru saada sellest, et millest tuleb tema hirm söömise ees,
milles tuleb tema hirm kehakaalu tõusu ees
ja selleks on väga palju erinevaid riskifaktoreid,
ei ole ühte ja sarnast söömishäiretele söömishäiret,
söömisega, inimest. Mis nõu võiks anda lapsevanematele, kes kahtlustavad,
et kõik ei ole lapse toitumisega korras? No kui ta ikkagi märkate, et teie laps jätab vahele toidukordi,
te leiate juba prügikastist toitu mida vanemad sageli ütlevad,
kui te näete, et ta väga palju veedab aega peegli ees,
kontrollib oma keha siis võtta ikkagi see jutuks.
Et sellega, et süüdistada, vaid püüda ikkagi aru saada,
et millest see mure tekib.
Sest kui ta nüüd noh, kui me nüüd mõtleme,
siis söömishäirete ühed väga selgelt spetsiifilised
riskifaktorid on varajased, pubertaalsed muutused,
ülekaal, ka vanemate enda ülekaal ka võib-olla tõesti
selline mingisugune huviring, kus kehale pööratakse väga
palju tähelepanu, ma räägin siin iluvõimlemine
kergejõustikus teatud sellised spordialad
ja tõesti tasuks rääkida, millest nüüd on tekkinud see hirm. Et, et noh, ma lihtsalt ütlen ka teadusuuringuga uuringutele toetudes,
et kui me teeme siin uuringuid alates üheksaaastaste lastega,
siis me näeme, et üheksaaastastel lastel peaaegu ei ole
ikkagi hirmu ja rahulolematust oma kehakaaluga.
Need muutused hakkavad väga selgelt ilmnema kusagil seal
11 12. eluaastal ja see läheb hästi kokku nende varajaste
pubertaalsete muutustega.
Ehk võib-olla siin on see ennetusel väga suur loll,
mida tehakse täna koolides terviseõpetuse tundides,
mida teevad vanemad, et ennetada seda mure,
mis ühel teismelisel tüdrukul ja poisil tegelikult kaasneb,
kui puberteedi eas koguneb rohkem Lasva kohale ja,
ja see ongi normaalne arenguline protsess,
mis möödub, aga teatavasti tüdrukud kipuvad väga võrdlema
ennast teistega. Ja kui sa hakkad sotsiaalselt võrdlema ja tänapäeval on ka
meediasse läks väga suured võimalused ennast võrrelda
teistega siis on ikkagi haavatavatele tüdrukutele väga
suureks riskiks, et tal kujuneb söömishäire just läbi selle,
et hakkab oma söömist piirama ja seeläbi paljudel kaob
kontroll toidukoguste üle.
Ehk siis see keskkond, milles me elame, see mõjutab hästi palju.
No kui te mõtlete, et ühelt poolt, et on selline saleduse
ideaal ja, ja nüüd on tõesti inimesi, kes ütlevad tõesti
võib-olla ei ole oluline see kehakaal, aga
ja me oleme, näeme ka tegelikult seda, et see ilmselt ka
inimestel on oluliseks muutunud, nii nagu ka meestel,
selline lihaselisus ja fitness, ehk siis ka rasvaprotsendi vähendamine,
et kui selle ühelt poolt ühiskonnas antakse sõnum,
et, et sa pead olema hästi vormis ja teiselt poolt on sul
väga palju kogu aeg toitu mida head toitu. Ja kui sa ennast piirad parimate kavatsustega siis ühel
hetkel lihtsalt kaob kontroll nende toidukoguste üle,
et väga väga vähesed inimesed, need, kes lõpetavad,
siis anoreksiaga tegelikult suudavad piirata sellisel määral,
et neil ei tekiks kontrolli kaotus toidukoguste üle.
Et jah, ma võin öelda küll, et meie keskkond
ja see, kuidas me räägime kehadest ja välimusest
ja mille läbi inimesed ennast väärtustavad,
et see mõjutab kindlasti ka meil üha enam Ühiskonnas räägitakse kehapositiivsusest,
kas see on nüginud kuidagi asja paremuse suunas,
kuidas teile tundub? Selle kohta puuduvad tegelikult sellised uuringuga näidatud mõjud.
See on väga hea, et on hakatud rohkem rääkima ad keha
funktsioonidest ja ja tõesti alakaal otse kõikidel inimestel
ja ka ülekaal ei tähenda alati tervisehäiret.
Aga väga sageli need sellised äärmuslikud kõikumised võivad
viia kehaliste või vaimse tervise probleemideni.
Aga et meie keha ja see, mida me ise endast arvame,
ei peaks olema niimoodi otseselt seotud,
ehk me ei peaks, me peaksime leidma neid asju inimeses,
mida väärtustada, aga peale oma kehakuju
ja välimuse. Et aga ei ole jah otsest praegu teadmist,
et kuidas kehapositiivsuse liikumine kas ta on toonud
muutust siis midagi ühiskonnas söömishäirete protsent
ja levimus tegelikult on kasvanud ühiskonnas. Paljud kindlasti mäletavad lasteaiast seda,
kuidas enne ei tohtinud lauast lahkuda, kui taldrik oli
tühjaks söödud ja samamoodi näiteks koolis.
No ma mäletan kas või enda kooliajast seda,
et lõunavahetunnid tegelikult olid üsna lühikesed,
mistõttu toit tuli alla kugistada, kuidas kõik see võib
mõjutada toitumisvõi, söömishäireid. No ikkagi, et kui, kui sul on ikkagi, kui me mõtleme näiteks,
lastel võivadki just eelkõige esineda toitumishäired.
Et lastel areneb sensoorne, tundlik, kus ajaga
ja see on väga erinev täiskasvanutoitudest.
Et meie ajal tõenäoliselt ma noh, ma ei tea muidugi vabandust,
mis, mis põlvkonna inimene teie olete, aga minu ajal päris
kindlasti ei arvestatud laste toitumise eripäradega,
vaid antikas ta toite, mida täiskasvanud ise tahtsid süüa,
sinna hulka käisid siis kiluvõileivad ja veel mingisugused söögid,
mis lastele on uba tsensuurselt väga vastumeelsed,
et loomulikult me ei saa sundida neid lapsi,
vaid tuleb arutada hirmudest, mis tal on ühe
või teise toidugrupiga ja toitumishäirete puhul ravi
keskendubki peamiselt nende hirmude hirmudele,
eksponeerimisele uuesti toidugruppide sööma õppimisele. Ja, ja, ja tõesti, see, mida te viitasite,
et meie koolivahetunnid ei võta täna arvesse seda,
et inimesed saaksid rahulikus tempos mitte ahmides süüa.
Et ma olen seda ka varem välja öelnud, et kindlasti võiksime
teha muutused, et mitte ei ole nii, et kui toidu vahetanud lõpeb,
siis laps on saanud toidu taldrikule ja ta sisuliselt saab
võtta paar ampsu, viskab selle toidu ära
ja peab järgmisse tundi minema. Aga kui te olete sellest juba aastaid rääkinud,
kas on näha ka, et midagi läheks paremuse suunas selles valdkonnas? Näiteks, mida ma olen kuulnud, et mõned erakoolid on sisse seadnud,
toiduvahetunnid on pikemad ja nemad on saanud siis oma oma
päevakava niimoodi muuta.
Aga, aga see on tõesti ilmselt otsustamise küsimus,
nii nagu me räägime ka sellest, et kuidas lapsi rohkem
liikuma saada.
Et me tõesti võiksime teha seda, et mõelda korraks laste
tervisele ja seada sisse normaalne toitumisvahetund
liikumispausid sest füüsiline aktiivsus on ka väga oluline selleks,
et ennetada söömishäireid. Jällegi olulist rolli mängib kodu ka ja see,
kuidas kodus toitu ja kehasse üldse suhtutakse. Jah, tõesti, et söömishäirete puhul on kadunud ära
regulaarsed toidukorrad ja, ja juba see teeb inimese
haavatavaks sellise võimalike ülesöömishoogude tekkele.
Jaa, jaa, nüüd on õnneks tagasitulnu olemas,
võib-olla söömissöögilauad, et vahepeal ei olnud isegi
neidena moodsates kodudes.
Nii et me võiksime tõesti mõelda, et mis eeskuju me ise
anname oma toitumisega oma lastele ja kas hommikusöök
koosneb ainult krõbinatest või me tõesti pakume sinna
kõrvale ka muid alternatiive. Lõpetuseks, kas söömisvõi toitumishäiretest on üldse
võimalik täielikult paraneda või on see ikkagi miski,
mis jääb seda inimeste elu lõpuni kimbutama? Ma tahaksin väga julgustada, et, et söömishäiretest on
võimalik tõesti paraneda.
Ehkki ma vaatasin viimast uuringut, mis ütles,
et iga 52 minuti järel sureb maailmas keegi söömisele
komplikatsioonide tõttu.
See on väga-väga suur hulk inimesi.
Aga ma tahaksin öelda, et söömishäirest söömishäirest on
võimalik paraneda ja meie teadustöö keskendub ka sellele,
et kuidas selliseid individuaalseid eripärasid näiteks kas
või isiksuseomadusi arvesse võtta ravi parandamisel. Et on väga suur erinevus, kas inimene on ülimalt perfectionistlike,
pidurdunud, pidurdunud või tan väga impulsiivne.
Ja tal on raskem emotsioone ohjata.
Et neid inimesi ei saa päris sarnaselt ikkagi ravida,
et me peame hakkama arvesse võtma ka individuaalseid eripärasid.
Ja, ja tõesti, see võib ka ravi tulemuslikkust mõjutada. Suur aitäh, Kirsti Akkermann, Tartu Ülikooli kliinilise
psühholoogia professor täna saatesse tulemast
ja seda teemat selgitamast aitäh kutsumast. Selleks ka. Ennast sööda. Luzglepa veere ka. Ja. Luu ju seda valhaljaste raade kooma kus. Ja kes käidi rõdu? Sageli iseloomustatakse eestlasi kui rahulikke
ja vaikseid inimesi, samas mõnele teisele rahvusele jällegi
omistatakse hoopis teistsugused iseloomujooned.
Ja olen sel teemal nüüd rääkima palunud Tartu Ülikooli
isiksusepsühholoogia professori Renee Mõttuse,
tere hommikust.
Tere hommikust.
Alustame natukene kaugemalt, üldsegi, kuidas inimese iseloom
välja kujuneb? Iseloom välja kujuneb, noh, see on suur küsimus,
see on nagu kõige suurem küsimus selles valdkonnas üldse
või ma ära nii psühholoogia üldse üks suuremaid küsimusi,
et et selline üldine vastus sellele on, on väga lihtne
ja ma arvan, et me teame seda vastust juba päris hästi
ja see on see, et rolli mängivad ühelt poolt meie geenid
ehk see, mis me saame vanematelt kaasa juba juba ostmise
hetkel ja teiselt poolt kogemused, need osakaalud on nii,
et noh väga keeruline neid täpselt lahku viia,
aga ütleme nii, et et väga kaudsel ja üldisel moel me võime
kõikide kaudsete tegurite arvele, mis on geneetilised võime
siin kuni 60 kuni 80 protsenti nendest põhjustest kirjutada,
mis, mis panevad inimesed 11 erinema. Et kui meil on inimesed, erinevad Eesti Eestis on,
on kõvasti üle miljoni inimese, nad kõik erinevad oma
isiksuse omaduste osas ja neid põhjuseid on,
on hästi palju, aga me ütleme, et need kokku annavad 100 protsenti,
et põhimõtteliselt siis umbes 60 kuni 80 protsenti me võime
võime geenidel omistada kuidagi kas otseselt geenid
või geenid läbi keskkonna niimoodi, et geenid mõjutavad
keskkonda ja keskkond mõjutab meid. Ja, ja see on see protsent ja teiselt poolt on siis
igasugused muud kogemused, mis ei ole otseselt kuidagi meie
geenidega seotud. Tihti inimesed mõtlevad, et need on vanaemadeks lasteaia lastetuba,
kasvatus et siin ma pean paraku ütlema, et tõendeid selle
kohta eriti ei ole.
Et need väga palju panustaksid inimeste isiksuse
või selle oma väljakujunemisvähemalt täiskasvanu eas,
et pigem on need sellised kogemused, mis inimestega
väljaspool päritolu perekonda juhtuvad.
Võib-olla mõni inimeste parim sõber, milline ta juhtub olema või,
või võib-olla juhtub mõni mõni trauma või midagi muud sellist,
aga aga see on noh, siis natukene väiksem roll on sellistel kogemustel,
mis nii lihtsalt juhtuvad inimestega. Aga, aga kui nüüd küsida, et millised need spetsiifilised
kogemused on või millised need spetsiifilised geenid on,
siis siin on, on vastus palju keerulisem,
et neid, neid geene ja kogemusi, mis ilmselt rolli mängivad on,
on väga-väga-väga, palju neid geene iseenesest juba on?
On, on tuhandeid ja tuhandeid, mis, mis panustavad meie
isiksuse väljakujunemise ja neid kogemusi ka,
eks need kogemused tihti on üsna unikaalsed ka inimestel. Et võib-olla minu isiksust aitas välja kujundada üks,
üks minu kõige olulisem sõber mingis eluetapis varasemas
eluetapis võib-olla, ja, ja see on täiesti kordumatu kogemus
mõne teise inimese jaoks.
Põhjuseid on on lihtsalt väga palju. Aga kas geograafia ka mingit rolli mängib,
sest meil ikkagi levivad sellised ma ei tea,
kas need on siis stereotüübid, aga et noh,
näiteks skandinaavlased on üsna rahulikud inimesed,
samas näiteks itaallased, hispaanlased tunduvalt elavamad inimesed. No siin geograafia mõttes võib rääkida nagu kahest tasandist,
et üks tasand on see, et nagu riikidevahelised erinevused,
kultuuridevahelised erinevused, et siis kui me mõtleme
maakera nagu sellise kogu maakera korraga
ja vaatama, et kui kuidas need isiksuseomadused on jaotunud
maakera peal siis noh, mingid variatiivsust on küll selles mõttes,
et et et mingites piirkondades elavad veidi teistsugused
inimesed kui, kui mingites teistes piirkondades keskmiselt. Aga need erinevused on ikkagi väga väikesed,
et kui me vaatame riikide erinevusi nende keskmiste
isiksuses koolidest, siis need on olemas,
nad on usaldusväärselt mõõdetavad, aga nad on väga-väga väiksed,
et iga riigi sees on ikkagi seda variatiivsust nagu kordades
rohkem kui, kui riikide vahel.
Et kui me mõtleme näiteks sellised stereotüübid,
mis meil tõesti on eestlaste kohta ka, et Estaga
introvertsed võib-olla või siis teisipidi madala
ekstravõrdsusega et siis siis nende nende nende riikide
erinevuste kohta kehtib üks lisaks sellele,
et need erinevused on väiksed, kehtib veel üks teine
seaduspära ja see seaduspära on see, et nad ei lange
enamasti mehe intuitsiooniga kokku. Et näiteks eestlased ei ole, kui me võrdleme eestlasi teiste
maadega ekstra võrdsuse skoorida, sest siis
ega eestlased ei ole tegelikult madalamad keskmisest madalam
ekstravõtluse skooriga ja samamoodi Põhjamaades ka,
et see on nagu selline stereotüüp, aga kui me päriselt
inimesi mõõdame, siis päris kinnitustele
ja et võib-olla kõige sellisem huvitavam näide sellest,
kuidas ei pea paika, on see, et kui me näiteks lähme küsime
inimeste käest lihtsalt, et mis te arvate mis riigis
maailmas elavad kõige meelekindlamad inimesed siis on väga
suur tõenäosus, et inimesed ütlevad, no Jaapan võib-olla
mõned ütlevad, et Saksamaa või Šveits või midagi sellist,
aga Jaapan tihti kipub, kipub nagu inimestele kohe pähe tulema. Aga kui me nüüd võrdleme päriselt riike meelekindluse osas,
siis Jaapan erinevates uuringutes samamoodi kipub seal
allpool olema ehk siis üks vähem meelekindlaid riike
keskmisi isiksuse skoori osas.
Need intuitsiooni ei pruugi siin paika pidada.
Aga see teine viis, kuidas me geograafiast rääkida,
on riikide sees olevad variatiivsus, et riigid on ju riikide sees,
on ka erinevad piirkonnad mõnes riigis on mõned riigid,
on ka hästi suured, nagu näiteks Venemaa
või Ameerika ühendriigid või või Kanada või muud sellised riigid,
et me võime seal ka küsida, et kas seal piirkonnas variatiivsust. Aga teie viisite hiljaaegu läbi üsna ainulaadse uurimistöö,
mille sarnast Eestis vist ei olegi varem tehtud
ja nimelt uurisite, kes siis kas Eestis on piirkondlikke
isiksuse erinevusi?
No kas ei olnud, siis ulatas teid eelnevat juttu,
kas ei olnud juba eos teada vastus, mis siit tuleb? Nojah, ei jah, jäi, et selles mõttes seda,
neid piirkondlikke erinevusi on, on riikides uuritud
suuremates riikides ennekõike ja näiteks Ameerika
Ühendriikides kõige rohkem, noh ja üht-teist on leitud,
et need erinevused, tulemus üldiselt on see,
et need erinevused on olemas, aga nad ei ole väga suured.
Aga, aga, aga noh, Ameerika on, eks ole,
väga suur riik ja kui me mõtleme Alaska peale
ja Florida peale või ütleme Michigani California peale,
et siis noh, on ei ole nagu võimatu ette kujutada,
et seal tõepoolest võivad veidi erinevad inimesed elada
ja Venemaa on samamoodi, et kui Venemaa ulatub oma oma
läänepiirist idapiirini, on vist üle kuue poole 1000
kilomeetri või midagi sellist ja seal elab väga palju
erinevaid rahvaid. Et jällegi, et kui Pole ju pole võimatu ette kujutada,
et seal on nagu variatiivsust, aga nüüd küsimus on siiski
Eesti kohta, et Eesti on väike riik, et võib-olla Eestis ei
ole nagu mitte mingit variatiivsust, et nagu üldse ei ole vahet,
kus inimesed elavad, kas nad mulgid või nad,
hiidlased, saarlased Kohtla-Järvel elavad.
Nad on isiksuseomaduste poolest täpselt sama moodi,
et selles mõttes, ega me ei teadnud, tegelikult me võisime arvata,
et mingid erinevused on, aga võib-olla Eestis ei ole üldse,
sest niivõrd väike riik sellises väikses riigis Elliste
uuringut ei ole varem tehtud. Ja mis meil Eestis selle veel nagu muutis,
nagu suhteliselt lihtsasti tehtav, eks ma ütlen,
et tehniliselt lihtsasti, aga võimalik või mis võimaldas
meil seda, vähemalt ilma suuri ressurss investeerimata teha
sellesse küsimusse, on see, et meil on selline unikaalne
unikaalselt maailmas unikaalset suur uuring Eestis nagu
Eesti geenivaramu isiksus uurimismille, millesse on
panustanud ligi ligi seitse üle seitsme protsendi Eesti
täiskasvanud elanikest, see katab üle üle tervet Eestit,
nii et meil oli võimalik, meil olid need andmed olemas,
ei ole võimalik vaadata, kuidas isiksuseomadused Eestis jaotuvad,
et me kahtlustasime, mingid erinevused on,
aga võis olla, et tegelikult ei ole mitte midagi. Ja kuidas siis on, kuidas siis on nad kahtlustus oli õige,
et need erinevused on olemas, aga nad on tegelikult ime,
ime imeväiksed.
Et, et saarlased ja hiidlased, mina olen,
pean ennast saarlaseks, et saarlased ja hiidlased näiteks,
no neil on palju, palju stereotüüp ja anekdoote on selle kohta,
kuidas nad on väga erinevad, et tegelikult
ega ikka ei ole küll ja ega saarlased ei erine Võru lastest
ja ja virulastest Järvalastest kuigi palju üldse,
et need erinevused on, nagu nad on, nad ei ole täiesti null,
et kui me täiesti täiesti lame see kaart ei ole,
et kui me joonistame isiksuse omaduste ostes Eesti kaardi,
seal ikka mingisugused värvivariatsioonid tulevad,
aga aga nad, suur pilt on see, et need erinevused on ikkagi
suhteliselt väiksed ja nii, et kellelegi elukoha põhjal tema
isiksuseomaduste kohta järeldusi teha ei saa,
et kui inimesed seda teevad, too see on hiidlane,
seal järelikult on selline inimene või see saarlane seal
järelikult on selline inimene või mulk siis ta võib-olla on
hoopis selline inimene. Et siis palun ärge tehke selliseid.
Selliseid ennustusi inimeste loomu kohta,
seda ei ole võimalik teha ja need andmed neid siis seda
näitasid ka. Ehk siis mina tartlasena mulle ei saa midagi külge pookida,
lihtsalt niisama. No selle põhjal, et te tartlane olete, tõesti ei saa,
et iga piirkonna sees Tartumaa sees on, on suur variatiivsus.
Isiksuse omaduste osas ja Tallinna sees on,
on suur variatiivsus või Harjumaa sees on suur variatiivsus
isiksuse omaduste osas ja kas see keskmiste erinevus on nagu väike,
aga samas ta ei ole nagu päris olematu, et meie,
teine küsimus oligi see, et kui need nüüd on väikesed,
et kas see on lihtsalt nagu täiesti suvaline müra. Need, pisikesed erinevused, mis me näeme.
Et võib-olla lihtsalt, no lihtsalt siin ei ole mitte mingit põhjust,
miks, aga no mingil suvalisel põhjusel on väikesed väikesed
erinevused ja siis me, mis me tegime, on see,
et me mõtlesime, mõtlesime, mõtlesime erinevaid selliseid
sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi, käitumise,
indikaatoreid erinevate piirkondade kohta
ja vaatasime, et kas need pisikesed isiksuse omaduste
erinevused Eesti piirkondade vahel siis maakondade ja,
ja kohalike omavalitsuste tasemel. Et kas need on nagu mingil moodustavad mingeidki mustreid
igasuguste muude asjadega, aga selle osas,
et kui palju inimesed näiteks, milline on keskmine
sissetulek piirkondades või Kunikude, kuidas inimesed hääletavad,
milliste parteide poolt või midagi muud sellist
ja siis me tegime rea, hüpotees on, selle kohta mõtlesime näiteks,
et võib-olla võib-olla üht või teistsugused inimesed
kalduvad rohkem parempoolseid parteisid toetama. Ta ma ja seetõttu piirkondades, kus elavad selliseid inimesi,
toetatakse rohkem parempoolseid ja et võib-olla seal,
kus on kõrgem sissetulek, et seal on näiteks veidi ekstra
võrdsemad inimesed keskelt ja nii edasi ja siis vaatasime,
et kas tegelike vaatasime Eesti andmeid,
mis on statistikaamet välja pannud või näiteks politsei
kuritegevuse kohta hulga hulga selliseid andmeid
ja siis vaatasime, et tegelikult mustrid Neeme ootused
langesid omavahel kokku ja ma pean ütlema,
et nad, nad langesid küll. Et selles mõttes, mida see ütleb, on see,
et need pisikesed-pisikesed erinevused Eesti piirkondade
vahel päris müra ei ole nad ikkagi nad ikkagi järgivad
mingisuguseid mingisugust loogikat.
Aga lihtsalt, nad on nii väiksed, et pärid inimeste kohta,
kes nendes piirkondades elavad, me midagi nende
isiksuseomaduste kohta või midagi elukoha põhjal öelda ei saa,
aga samas see on nagu oluline, et neid isegi need pisikesed
keskmised erinevused tehkinud inimeste seisukohalt nagu ebaolulised,
et me ei saa kellelegi loomuomaduste kohta elukoha põhjal
midagi öelda. Aga kui me mõtleme nagu nii-öelda tehniline sõna neid
agregaat tasemel ehk siis piirkonna tasemel
või kui me mõtleme, kui me oleme inimgeograafid,
näiteks mõtleme, et meie meid ei huvita mitte inimesed,
vaid meid huvitavat piirkondade piirkondade ikka indikaator,
et siis see tegelikult võib nagu täiesti oluline olla,
et kui me toome näite, et kui meil on selline omadus nagu
avatus ja, ja, ja ütleme nii, et avatumad Inimesed kalduvad toetama vasakpoolseid parteisid,
selline hüpoteetiline näide siis siis isegi,
kuna need piirkondade vahelised erinevused sellistes
poliitilistes eelistustes on tegelikult suhteliselt väiksed ja,
ja, ja isegi need pisikesed erinevused inimeste vahel,
mis piirkondade vahel on, võivad tegelikult nagu selle
poliitilise otsuse lõpuks kollektiivse otsuse,
mis sellest piirkonnast tuleb nagu ühes või teises suunas nihutada,
nii et et selles mõttes võib täiesti nagu suurt rolli
mängida nende piirkondade tasemel need pisikesed erinevused,
ehkki mitte inimeste tasemel üksikute inimeste tasemel. Ehk siis lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kus sa siin Eestis
sündinud oled, ole sa saarlane või narvakas
ja ei ole see iseloomuga kuidagi nii väga seotud. Oja, ja ma arvan, et see on oluline sõnum,
sest et ma arvan, et inimesed tegelikult teevad nagu
päriselus selliseid kiireid otsustusi vahel,
kus sa mõtled o tegemist on ulgiga või tegemist on
Järvalasega või, või, või, või, või harjumaalastega
või noh, ma ei tea, Tallinna või Harjumaa
ja Tartumaa vahel on ka selline inimesed räägivad sellest,
et no Tallinna inimesed on rohkem sellised ja,
ja Tartu inimesed on rohkem sellised, aga tegelikult
keskmiselt ega ikka ei ole küll selle põhjal,
et kas te olete Tallinnast või Tartust? Ärge ärge kellelegi enda või kellegi teise iseloomu kohta
hinnanguid andke. Nii et saab öelda, et see on teaduslikult tõestatud,
et vahet ei ole.
Aitäh Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogiaprofessor Renee
Mõttus sel teemal rääkimast. Pärast keskpäevaseid uudiseid algab saade uudis pluss,
mida täna veab eest Lauri Varik, Lauri, millest sa täna
saates räägid? Ja tervist tänases uudis plussis, nime vääriliselt,
arendame edasi uudistes käsitletud teemasid,
kolleeg Jüri Nikolajev rääkis hommikul siin rehvi hakkest
ja selle kasutamisest õli tootmiseks ja siin erinevate
tootjate nägemusest sellele ja arendangi edasi.
Seda teemat tehnikaülikooli teadlase Oliver Järvikuga,
et on siin Enefiti ehk siis Eesti energia tootmise uued
juhid leidnud, et rehvidest ja plastist pigem ei tasu nagu
õli toota või see kvaliteet, millist sealt saadakse,
ei ole turul väga konkurentsivõimeline, kuigi samas eelmine
juhtkond jällegi kiitis seda, et millised need omadused
või kvaliteet siis on rehvidest plastist saadaval õlil
ja põlevkivist saadaval helile. Sellel teemal räägime saate alguses teises saatetunnis
räägime pikemalt või jätkame eilses pealtnägijas käsitletud
karmi lugu, ütleme õnnetutest juhtumitest Tallinnas,
haiglas, PERH-is, kus siis kiiritusravi.
Uute meetodite tagajärjel tekkisid patsientidel rasked tüsistused.
Noh, nüüd ongi küsimus, et kas tegemist oli siis
ravivigadega või, või mitte ja milline on siis sinna arstide
või ka haigla vastutus ja milline on patsiendi enda
teadlikkus selles osas, mis tema kehaga tegema hakatakse
siin arstiprotseduuride käigus, sellest kõigest räägime
Tartu Ülikooli professori Marika Väliga,
kes on aastaid juhtinud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni,
mis küll nüüd seoses patsiendikindlustuse tulekuga TÖÖ lõpetab,
aga kuidas siis tema hindab nii konkreetset juhtumit,
aga ka laiemalt üldse ravivigade hindamist
või ravikvaliteedi tagamist haiglates, siis räägime ka sellest,
miks Euroopa komisjon tahab siin ütleme piirata
või noh, see ikkagi juba väga palju takistada odava Hiina
kaubatulekut Euroopasse, kuigi tarbijate huvi on väga suur
ja ja tellimine ja ostmine on siin iga aastaga,
vaatad kordades kasvanud, nüüd tahab Euroopa Komisjon
sellele päitsed pähe panna, miks ning Rootsis toimunud
massitulistamise tagajärgedest eelkõige põhjustest tahan ka jõuda,
rääkida ja ikka saates omal kohal ka Harri Tiido taustajutt. Sellest kõigest siis juba pärast keskpäevaseid uudiseid
aitäh Lauri huvitaja saates rääkisime täna aga söömis
ja toitumishäiretest, mis on väga keeruline teemaga,
millest tuleb rohkem rääkida.
Ja lapsevanematel tasub ka silma peal hoida,
kui palju nende teismeeas noored söövad,
sest nemad on just sageli need Need inimesed,
kelle puhul võivad söömishäired välja kujuneda. Aga saate teises pooles rääkisime inimeste iseloomust
ja sellest, kas on vahet, millisest Eesti piirkonnast pärit
ollakse ja kas see toob iseloomu, mingisugused muudatused,
kes ei juhtunud õigel hetkel kuulama, siis vikerraadio
kodulehel või ka eesti raadio äppis on võimalik saadet järelkuulata.
Mina olen Sandra Saar helipuldis Kätlin Maasik.
Aitäh kuulamast ja ilusat päeva jätku.
