Ehk et nad ei pea enam omakorda reegleid nagu kehtestama,
mis puudutab kiipimiste registrisse kandmise kohustust,
et see saab olema nagu üle Eesti, ühesugune nõue,
vähendame kohalike omavalitsuste koormust,
mis puudutab siis omanikud Kuta loomade ülevalpidamist,
ehk nagu kõik teavad täna varjupaigad on täis hulkuvaid
kasse ja koeri, kellel ei ole omaniku, see nii-öelda foon
peaks siis madalamaks minema. Loomapidajale annab see kiitumise kohustuse register
kindlasti selle kindlustunde loom jõuab paremini koju tagasi,
kui ta on kaduma läinud.
Ja teisalt jällegi ütleme siis ka hooletule,
loomapidajale, tegelikult on see nagu selline koht,
kus me saame ikkagi teada lõpuks, et kes see siis on,
see, kes neid noh, ütleme kas need kutsikavabriku tööga,
kassivabrikuid, et, et peab. Tegelikult edaspidi siis selle mõtte järgi veterinaararst on see,
kes need kiibid siis kohustuslikus korras kassidele,
koertele või valge tuhkrutele peaks panema,
ja seejärel on ka veterinaararst see, kes ka siis kohe selle
kiibi nii-öelda sinna riiklikus särgis Kannab jah, veterinaar paigaldab tiibi, omanik tasub riigilõivu,
sest selle registritulekuga on ka riigilõiv,
mis aitab seda registrit üleval pidada, siinkohal kindlasti.
Riigilõiv ei ole nüüd see, mis katab ära veterinaari teenuse,
et veterinaar-ele makstakse ikkagi teenuse eest,
mis puudutab siis kiipimist looma üleval,
kust te kõike seda, aga lisaks tuleb maksta riigilõiv,
kui sinna registrisse kanne tehakse, aga,
aga jah, põhimõtteliselt on, et me tulevikus ikkagi näeme ka seda,
et kui loom vahetab pidajat, siis kõik selline nii-öelda
kanne hakkab olema kõik läbi registri, ehk et ei saa olla
täna sellist või siis tulevikus sellist juhtumit,
et loom vahest Ta teadmata arvul teadmata aja jooksul
omanike ja lõpuks ei teagi keegi, kus loom on,
näiteks kui me räägime tõuloomadest
