Sarja eelmises osas proovisime siit ja sealt liustikule ligi saada. 20 kilomeetri pärast on tee kinni, kuna ilmastikuolud on  nii pahad ja tee kinni kaks päeva. Augustikuine lumetorm sulges küll mõned teed,  aga suured kosed voolasid ikka liustikule,  lisaks jäid teele jääkolakad, esimesed Islandi maitsed,  ka mingit kohalikku sööki ja selline veider asi,  uhke kanjun ja laava välja. Üheksandal sajandil hakkas Norra tasapisi täis saama. Ühtäkki oli inimesi seal liiga palju, nad ei mahtunud enam  kõik riiki ära ja kuna lisaks mühasid seal kanged  poliitilised tõmbetuuled, siirduti uut kodu otsima. Mõistagi mere tagant. Sedaviisi skandinaavlased Islandi leidsidki. Tõenäoliselt polnud nad esimesed. Mõnede allikate põhjal olid enne neid siia maailma äärele  saabunud mõned üksikud Iiri mungad, kes tahtsid rahus  ja vaikuses erakutena väga mõtet veeretada. Kui Põhjala paganad mere tagant kohale tulid,  ei sobinud selline asjade käik munkadele sugugi  ja nad purjetasid minema. Esimeseks sajaprotsendiliselt kindlaks ja teadaolevaks  islandlaseks võib seetõttu nimetada Norrast tulnud Ingol Fur Arnarsoni,  kes endale umbes aastal 870 rekjeviki kanti kodurajas. Et trikkega, nagu me oleme, et nagu niisugust lagedat välja  mere ääres näed, siis Aafrika rikkus meid ära,  sest seal võis sõita, kus tahad, sõida merre  või mere kõrval või kus iganes tahad. Siin on niisugune väli, et lihtsalt kriibib kohe,  kuidas tahaks sinna rallima minna? Aga siis tõenäoliselt ei pea Islandil ise enam majutuse  pärast muretsema, siin majutatakse ära, kui sa sinna ralli paned. Aga kipitab? Sealsamas kaljunuki otsas nägime oma selle reisi esimest vaala,  kes vaikselt kaldaäärses vees oma mingeid vala asju ajas  ning Islandi rahvuslindu lunni. Seejärel näitas kaart järjekordselt uhket juga,  aga kuna seal oli meeletu kogus rahvast,  võtsime suuna hoopis ühe kohaliku elu tutvustava muuseumi suunas. Tule väits kohaliku koduloo muuseumise. Muuseumisse, et siin on eksponeeritud 15000 erinevat  siis eksponaati, mis on siis nii tööriistad kui kui kohalik käsitöö. Ja see muuseum siis sai alguse viiekümnendatel,  kui seda hakati rajama. Tundusid ka väga põnevad hooned, mida me  siis väljas varsti näeme? Algselt asus ainulaadne Lõuna-Islandi mälestus esemete  kollektsioon kaunilt säilinud murukatustega majades. 1952. aastal sai aga selgeks, et muuseum vajab oma hoonet. Kolm aastat hiljem ehitati esimene muuseumihoone. Väga huvitav muuseum. Aga kohe jäi silma kalad ja üks kala on nagu eriti huvitava olemus,  ega et ma üritan nagu praegu aru saada, et milline ta  reaalselt välja näeb. Aga jube palju asju hästi, niisugune põnev  ja mitmekülgne muuseum. Vaatame ringi, vaatame, mis me veel näeme siit. Ma juba kujutan ette seda vaadates, kuidas keegi läbi kratsib,  niimoodi. Midagi sisikonnast välja, see. Või siis angaarste juures? Muuseumi osaks said täiendavad ajaloolised hooned,  viimati kirik ja koolimaja. Tegelikult pärinesid need hooned Lõuna-Islandi erinevatest kohtadest. Ehitajad võtsid sealsed majad lahti ja panid need uues kohas  kokku tagasi. Samamoodi on tehtud ka meie vabaõhumuuseumis. Tehnikamuuseum on paremal, lähme tehnikamuuseumisse. Siin paremalt. 1990. aastal sai muuseum uue juurdeehituse. See laiendus võimaldas muuseumil eksponeerida esemeid  erinevates osades, mis on eraldatud teemade kaupa. Kalandus, põllumajanduse, käsitöö ja palju muud. Vot see oli kallis mudel, ei. 12 aastat hiljem avati muuseumi alale püstitatud suures  hoones transpordimuuseum. Muuseum keskendub transpordile ja tehnoloogiale,  samuti hobuste ja parvlaevade ajaloolisele rollile maismaa transpordis. Teede ja sildade eelsel ajal. Tehnika poole pealt see muuseum oli küll,  jättis ikkagi silmad ette, et seal on kõike,  seal on alates mobiiltelefonist lõpetades. Need lume peal sõitvatele, mis need on? Saanid või või kuidas neid nimetatakse. Et see jättis küll väga kõva mulje, et niisugust muuseumit  ma ei ole tõesti näinud, et selle eest müts maha  ja see oli tõesti üks vägev elamus. See muuseum on mind üldse palju üllatanud,  et tulime algselt koduloomuuseumisse, selgus,  et lisaks on veel tehnikamuuseum ja arhitektuurimuuseum  ja noh, ei ole veel päris lõpuni jõudnud. Ja siis praegu tulime ühte väiksesse hoonesse sisse,  tundus, et täitsa tavaline elamu ja siis vaatame,  et on täitsa laud ka veel küljes ja ja teine korrus  ja täitsa vinge asi. Leidsime mingi põneva puidust hoone, mis väidetavalt on  siis kohaliku siin siin siinkandi, esimene puidust hoone  ja see hoone, mis siis sinu selja taga on,  on siis tehtud. Randa ohutud prantsuse laevamastist. Väga põnev, igatahes. Kuik muuseumi külastus väsitas paljud meie  maastikusõbralikud reisikaaslased ära ning selleks,  et silmades sära taas leekima lööks, oli vaja jupp keerulist  kruusateed ning paar jõeületust. Nii me korraks erinevateks gruppideks jagunesimegi Ühed mägedesse,  meie Tomi ja Heniga suundusime aga vaatama ühte  maailmakuulsat kaljulõhesisest juga. Esmalt tuli see muidugi üles leida. Tulime otsima ühte koske, mis, mis pidi langema  siis koopa sees, aga see, see ei olnud päris see koobas,  nii et vaatame edasi. Tõhusa peidupaiga tõttu jääb 40 meetri kõrgune juga  enamikele reisijatele tähelepanuta. Kuigi tuhanded inimesed külastavad vähem kui kilomeetri  kaugusel asuvad Seljand fossi iga päev. See on üks igavesti äge koht. Hoolimata sellest, et joa juurde pääsemiseks tuleb kümmekond  minutit järjekorras seista. Kohale jõudes avaneb vaade on aga aega väärt ülallageda  taevaga sammaldunud seinte, hõbedase udu  ja mustast lavakivist seinadega on see pärit justkui mingist fantaasialoost. Vaatamisväärsus ise on tasuta, aga parkimine on tasuline. Raha tuleb maksta keskmiselt 1000, Islandi. Islandi raha, et ühe, ühest küljest ei ole nagu palju,  aga kui turiste on palju, siis ikka koguneb raha. Kogu Atlandi ookeani ulatuses jookseb merepõhjas  Kesk-Atlandi mäestik, mille mõned tipud ulatuvad üle  merepinna saartena. Island on üks neist merepõhja mäestiku osa,  mille nimeks Atlandi ookeani keskahelik on omakorda Euraasia  ja Põhja-Ameerika laamade piiriks. Laam on maakore kivist hittok, mille turjal istuvad mandrid. Laamadele on omane see, et need liiguvad väga aeglaselt  üksteise suunas või siis üksteisest lahkuma. Laamade kohtumised ja lahknemised käivad tihti suure draamaga. Küll väriseb maa, küll purskavad vulkaanid. Positiivse poole pealt saab maa seest aga tihti sooja vett. Ühes sellises soojaveega kohas ootas meid järjekordne  kohalik eestlane Toomas. Tundub, et täna me sattusime vist paradiisi. Islandi paradiisi soe vesi ja me ei tulegi sealt välja. Aga tulime siia Toomasele. Toomas võttis meil lahket vastu. Pakkus meile kenasti hamburgerit siis kohalikku lahjat märjukest. Ja kala kala on igal pool vist hea. Burger on nii hea, lootusetult tühi, lihtsalt vaimustav. Lisaks see kõhurohi siin all. Nüüd natukene kohaneme, siis lähme. Teeme ennast ilusaks ja siis tuleme siia. Sooja vanni. Toomas pole siin Islandil, aga niisama käed. Mina tegelen siis puude istutamisega ja siin lõuna pool saarel,  see aasta sai 25 30 hektarit maha istutatud kuused,  männid, kased, ja loodetavasti siis minu eluaja lõpus on  näha seda tugevat Eesti metsa kus on peidus veel mõned Eesti tammed,  ka. Siin ümbruses esimesed maade vastased, kes siia tulid  või ütleme, farmerid siis nende farmid said. Nende omaks niimoodi, et kuhu nad oma lehmadega 24 tunni  jooksul jõudsid käia, siis see raadius, kogu see maatükk  kuulus nendele, sest enne nendel maadel omanikke ei olnud. Ja niimoodi need esimesed varmid siin tekkisid ilmselt tänapäevani,  siis on vanadel perekondadel siin suured niisugused farmid  nagu see, kus me praegu oleme. Mõni lehm sai ikka päris joosta, vist. No mõni lehm ilmselt sai joosta tõesti päris palju. Kiire söögi järel läksime valdustega tutvuma. Jaanuaris võib-olla pluss viis kuni 10 kraadi päris pikalt sooja. Ja siis tuleb külm ja. Ja siis tuleb jälle sügis peale, suvi jääb vahele. Va suve, no need on praegu meil siin olnud,  need viis päeva fantastiline ilm. 10 aastat oli siis suur maavärin üle kuue palli  ja see, see märk siin on siis selle tõestus. See tuli sealt ülevalt alla siis et päris palju neid  maavärinaid on. Ma arvan, et mingi 500 või segi rohkem, võib-olla palju on  selliseid hästi väiksed mida võib-olla tunned,  kui tead, mida vaadata, et vesi väriseb klaasis või. Seda on jah. Siin ma olen paar tundnud, kas lähed magama,  tunned, kuidas moodi natuke väriseb. Mõtled okei? Vist oli maavärin. Et. Kohalik. Giid meile, et kõik see ala, mis siin ümbruses meil on,  on 20 aasta jooksul istutatud, et enne seda Oli siin kõik lage, aga nüüd on siin umbes 100 erinevat  puuliiki igalt poolt maailmas kuskilt põhjaaladelt,  mis siin kasvavad ja päris hästi kasvavad,  nii et. Võiks olla metsa küll siin, kui kui keegi istutaks. Kui oleks palju toomas. Eestist, kes metsa istutavad, et see enamik on  selle Toomase istutatud siin oma põhitöö kõrvalt. Hoovist avanes vaade maailmakuulsale ja palju pahandust  teinud vulkaanile. Aga kuidas sellisel lavakivist ja tuhasel pinnasel üldse  midagi kasvab? Keerulise hääldusega ei afjatla jatkütil on umbes 100  ruutkilomeetrine ehk Islandi kontekstis suhteliselt väike liustik,  mille all asub vukaan. See purskab umbes iga 200 aasta tagant. Erinevalt varasematest pani viimane purakas lennuliikluse  seisma ja lausa sel määral, et ühe nädala jooksul  aprillikuus tühistati üle 100000 lennu. Põhjus polnud mitte niivõrd purske toimumises eneses,  vaid selles, et atmosfääri paiskus tohutul hulgal tuhka. Tuhapilv ulatus kuni üheksa kilomeetrit metri kõrgusele  ja kattis suure osa Põhja-Euroopast. Ringilt tagasi jõudes tõmbas sooja veega vann kui mingi  salapärane magnet. Meie läksime aga vaatama, kuskohast ja kuidas selline  imetabane soe vesi üldse tuleb. Tundub, et Eesti reisi järjest on meil energeetilises mõttes  ikkagi suurepärane reis, et kui eelmisel reisil  siis tuli maa seest naftat ja võis öelda lihtsalt,  et maa seest voolab raha välja, siis siin reisil on täpselt  samamoodi Geotermaal energiat tuleb meil maa seest  ja see avaldub sellena, et siis 180 kraadine aur tuleb,  tuleb välja, millega siis köetakse kõikvõimalikke asju  nii farmeri kui kalakasvandusi, maju, hooneid müüakse seda edasi. Ko Herma. Sport. Ohtu. See kohalik kohaliku farmi omanik siis tegelikult teenib  päris suurt raha sellega, et ta seda energiat kasutada. Et. Reikja nisi poolsaar oli ka hetkel vulkaaniliselt aktiivne  ja kuna selliste huvitavate asjadega oma koduses elus  kuidagi kokku ei puutu, otsustasime, et käime,  vaatame selle maagilise laava oma silmaga üle. Ega see elu siin Islandil üleliia lihtne  ja meelakkumine ei ole. Praegu läheme sõitma, sõidame vaatama vulkaani,  mille tõttu siin ka paljud teed kinni on,  aga no sõidame niikaua, kuni keelumärk on ees  ja siis saame paar sammu lähemale teha, sest  selle voolava laava nägemine on kindlasti üks minu paketisti asi. Ja eile varises kokku mingisugune uhke. Jääkoobas, mille sees oli ka hunnik turiste,  kellest vähemalt üks on paraku surma saanud  ja ja mõned on veel kadunud, aga noh, ühesõnaga sellises  seismoloogiliselt aktiivses piirkonnas, nagu see istland asub,  aga siin tulebki olla kõikide asjadega ettevaatlik,  sest kunagi ei tea, millal parasjagu midagi jälle kuskil toimub. Ühel hetkel oligi takistav autoristi ees  ning meid suunati ümbersõidule. Nüüd tahtsime pääseda sellele vulkaanile lähemale,  aga kahjuks jah, teed on päris kaugelt kinni pandud,  et esialgse sildi järgi ikkagi tundus, et saame mõne  kilomeetri ikkagi sinna asulale lähemale,  aga, aga ei saanud. Aga proovime veel, äkki äkki saame kuskilt ligi  ja saame, saame aktiivset lavad vaadata. Kriitšoviki Geodeetiline piirkond on tihedalt täis tipitud  mulksuvate muda ja kuumaveeallikate auravate avade  ning maad värvivate mittevärviliste mineraalide leiukohtadega. Nii suure geotermilise aktiivsuse põhjuseks on Islandi  tektoonilise plaadid. Krisuviti teeb keodeetilise alana kõige ainulaadsemaks see,  et see külastajate jaoks suurepäraselt ette valmistatud  kõnniteed viivad turvaliselt mööda ebatasast maad piirkonna  erinevate vaatamisväärsuste juurde ning geotermiliste  ja geoloogiliste jõudude toimimise selgitamiseks on  püstitatud palju silte. Laavat kui sellist siin paraku ei voolanud. Küll aga tundus, et ehk avaneb suitsevale  ja kõmisevale kaosele ilus vaatepilt hoopiski järgmise mäe otsas. Ühesõnaga. Ongi seal. Elu võiks olla õpetanud, et mäe taga ei ole mitte vulkaan,  vaid teine mägi. Ja selle taga on järgmine ja siis veel 17. Ja kui sinna jõuad, on 36 veel. Ja selleks ajaks on lava mul läinud juba. Alla ei andnud me sellegi poolest, vastupidi kaardil näpuga  järgi vedades sai selgeks, et potentsiaalsele vulkaanile  ja laavale pääseme kõige lähemale põhjapoolsemat maanteed kaudu. Kanisi poolsaarel olid maa-alused rahutused  ja võbinad käinud juba neli aastat, kuni 2024. aasta  augustis lõpuks purskamine algas. Kõigepealt tekkis maasse esimene lõhe, mis venis õige ruttu  nelja kilomeetri pikkuseks. Sellele järgnes varsti põhja pool järgmine lõhe  ja neist hakkas laavat välja voolama. Seda tuli alguses palju, umbes 2000 kuupmeetrit sekundis,  nii et laavavool jõudis esimese poole tunniga purske  algusest venida mitme kilomeetri kaugusele. Midagi ülemäära hullu ei juhtunud, üks paa pandi igaks  juhuks kinni lähedalt Krindaviku linnast evakueeriti igaks  juhuks paarkümmend maja täit rahvast ja üks lennuliin pandi pausile. Siin oli vaadata juba palju rohkem, aga voolavat laavat  polnud ikka kusagilt paista. Oleme siin juba mitu kilomeetrit sellele vulkaanipuskile  lähemale kõndinud, aga aga lähedale ikka ei jõua,  et nüüd on läinud maastik täiesti selliseks lava lavakiviliseks,  et varsti peame alla andma vist. Aga vaade on muidugi võimas ja tossu tuleb igast igast  võimalikust avastata. Mõnikord räägitakse vulkaanide nii-öelda toodangu puhul laavast,  mõnikord käib läbi sõna magma on põhimõtteliselt täpselt  sama asi. Vahe seisneb selles, et magma on sulakivimass,  mis on maa all ehk vulkaani magma kambris. Laava On aga sulakivim, mis on juba vulkaanist välja  pursanud ja roomab näiteks mööda maad edasi lähima asula poole. Vulkaani on samuti mitmeid erinevaid tüüpe. Kõige esimesena tuleb vast silme koonusekujuline tulemägi,  mille tipust tuleb suitsu ja voolab välja laavat. See on kihtvulkaan. Islandil on ka kihtvulkaane, aga kõige iseloomulikumad on  siin lõhe, vulkaanid. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pettununa ümber keerata  ning pealinn Reikeviki poole sõitma hakata. Aga enne seda ootas meid ees us kohtumine. Nüüd me saabusime Islandil nüüd selle kurikuulsa palduse juurde,  kelle mootori juhtajusid me kasutame. Ütleme tema siis toodabki selliseid mootoriaus,  millega on võimalik käivitada kuni kaheksasilindrist diiselmootorit,  vahet ei ole, millist veoautot või mida iganes. Seni kuni Romi palduriga asju ajas, avastasime meie kõrval  garaažist hulga vägevat tehnikat. Sarja järgmises osas otsustame aja parajaks tegemiseks saare  loode tipus ära käia. Teele jäävad kaduma kippuvad kosed. Ei tea, mitmes kord see tom nagu ninanipsu sai oma käimistega. Viikingid ootustele mittevastavad termalbasseinid järgmised eestlased. Ja uued kohalikud söögid
