Hiljuti Eestis lemmikloomaks toodud puuma kutsikas pani
ohkama põhimõtteliselt kõik ametkonnad ja selgelt
ja tervemõistuslikult mõtlevad inimesed ka
ja tekitas ka pahameelt.
Loomakaitsjatest tõstatus ühtlasi ka küsimus,
kas me vajaksime ehk lemmikloomade niinimetatud positiivsete nimekirja.
Tere hommikust, 60 aastat Tallinna loomaaias töötanud
Loomakasvatuse nõunik Hannes alune. Tere. Alustame sellest Puumast, Puumasid praegu Tallinnas
loomaaias ei ole, viimati oli 2016. aastal siis puuma,
siit ilmast lahkus, kus ja praegu ma saan aru,
et isegi plaani ei ole, et Puumat Eestisse tuua,
sest selleks tuleb täita rida nõudmisi. Jah, esimene tingimus muidugi ongi see, et kas meil on talle
anda sellist elamispinda mis ütleme tänapäeval nõuetekohane olla. Milline on nõuetekohane elamispind, kui me nüüd selle loo
valguses räägime, et keegi on otsustanud selle endale koju
lemmikloomaks võtta. No üldiselt loomadel on vaja pinna suurust,
see on esimene asi.
Kuna Puumad on kassilised, siis see tähendab,
nad tahavad palju joosta.
Puumad kutsutakse ka mägi lõviks, see tähendab,
ta tahab ronida, hüpata, ta tahab küüsi kratsida.
Et tal on vaja selliseid noh, heaolu elemente,
et tal on väga mitmekülgne see, ütleme puur,
kus ta elab. Tal oleks tegevust, et tal ei oleks igavust.
Ja muidugi peab ka ette teadma seda, kas me kui loomi tahame,
kas me tahame neid paljundada või mitte.
Sest tänapäeval on ka mitmed võimalused,
ütleme, et kui ei, on turu nii-öelda turgu,
loomaaedadel ei ole või keegi ei taha, et siis me neid
lihtsalt ei paljunda. Kas see üldiselt, et on vaja sellist suuremat sorti elamispinda,
peaks justkui terveltmõtlevale inimesele andma otsese vihje,
et Puumat niimoodi lemmikloomana pidada ei ole tegelikult võimalik? No teda on ka mingil määral võimalik pidada,
aga noh, seened näitab natukene inimese egoismi,
et ta arvestab oma Niukest rõõmu ja vajadust,
et näidata ja vot mul see loom on ja kõik,
aga kas me suudame sellele loomale looma hea heaolu anda,
vot see on see iseküsimus.
Sest me ei tea ju ka praegu, kui see puuma toodi,
eks ole, mis tingimustesse ta tuleb. Kui suured on võimalused, on see keegi inimene,
kes suudab tale ilmatuma suure aia teha,
võimaldada kõik need veterinaar-sed, ülevaatused,
asjad, kui arvestada, et puuma sööb kuskil kolm kilo liha päevas?
Päris palju, no täiskasvanud loom muidugi väiksem söö vähem
tükk maad, aga kuna nende eluiga tehistingimustes võib olla
kuni 20 aastat looduses on küll 10 aastat ainult,
aga siis see tähendab, et kas inimene on suuteline seda
looma pidama nii-öelda kuni elu lõpuni või mis temast saab,
tähendab, need asjad peavad olema kõik ette teada. Kui teie omal ajal Puumadega kokku puutusid,
siis kas puuma käitus, ütleme pisikese kutsikana niimoodi
nagu kiisupoeg või tegelikkuses, kui ta on emalt ära võetud
tuleb tegeleda kõigepealt sellega, et temaga kuidagimoodi
tuttavaks saada.
Teislikes tingimustes sündinud Puumadega on vist lihtsam lugu. Tähendab, see, see on täitsa erinev, see oleneb sellest,
kas poeg võetakse ära, ütleme, ema juurest
või on ta juba sünnist saati juba kasvatatud kunstlikult.
Näiteks meil toodi viiekuune puuma poeg,
kes oli emalt ära võetud, see oli veel vanas loomaaias
ja tema oli väga selline, ütleme eba, ebakindel loom,
kellega me olime, nägime suurt vaeva ennetada,
üldse harjutada, sööma. Aga kui on kunstlikult kasvatatud loomad,
siis nemad on ju sünnist saati lutipudelis saati ütleme,
inimese käe all ja ta harjub ära oma inimestega,
see ei tähenda, et ta peaks, harjub, ütleme,
kõigi kaera.
Aga ta on võib-olla mingi kindla inimesega,
kes teda kasvatab ja hoiab. Te olete nii paljude loomadega, Tallinna loomaaias nii pikka
aega töötanud inimesega inimesena kokku puutunud.
Kas me vajaksime tänasel päeval üht sellist konkreetset
kindlat nimekirja, milliseid loomi võib kaaluda endale
lemmikuteks võtmise kontekstis või me peame lihtsalt
mingisugusel hetkel harjuma sellega, et kellel on noh,
näiteks majanduslikult võimalik, toovad endale koju need liigid,
keda nemad aga tahavad, vaatamata sellele,
et võib-olla see pisikene lee mur tegelikult ei taha üldse
mitte selles kesklinna korteris elada? No tegelikult peaks üldse rangemalt vaatama neid nõudmisi
ja ikkagi lähtuma ütleme, loomade vajadustest,
mitte inimese vajadusest.
Et seal peavad olema ikka tagatud ka asjad
ja see, ma ütlen, see on ikka sünnist surmani kui loom,
ütleme, peaks inimese juures olema ja kas ta on
või ei ole, sest et need reeglid on jah,
sellised, et ma noh, tavaliselt loomaaiad ei tee üldse
sellist asja, et nemad eraisikule annaks metslooma. See on, kuna on väljapool, ütleme meil Eestit,
ütleme on kohad, kus neid nii-öelda peetakse kuidagi
lemmikloomadena ja kus on lubatud juba sealtkaudu nagu need
loomad liiguvad. Ja no mida te arvate näiteks igasugustest erinevatest noh,
nii-öelda puudutamisega seotud kohtadest,
nendest on ka paljud, õnneks Eestis selliseid ei ole,
metslooma sa saadki Aafrikast piltlikult öeldes panna
riidesse ja teda iga inimene massiliselt,
eks ole, on neid inimesi, kes neid ahve käperdavad,
need ahvid on tervislikult väga halvas seisukorras,
täpselt samamoodi igasugused muud lemmiklooma Tallinna
loomaaias on see ju täiesti välistatud. Kõigi loomade puhul võib öelda, et ei ole,
sest meil on lasteloomet, kes meil on sellised loomakesed,
kes on inimestega harjunud ja neile meeldib see näiteks
kitsed ja küülikud, seal ütleme, seal töötajad kogu aeg kõrval,
eks ole, ja kes millalgi antakse puhkust loomadele.
Nii et see asi on küll lubatud, aga ütleme,
mis puudutab ikkagi metsloomi siis noh, neil,
seda me keegi ei soovita, sest eks ta paras tsirkus on
ja ta on ikkagi loomadele Troummeerimisest loom peab alluma sellele,
mis temalt tahetakse, mitte see, mida loomise tahab. Kui nüüd on näiteks naabermajas, ma ei tea,
keegi, utreerin nüüd loomulikult otsustanud võtta endale mai
tea karupoja või sellesama puuma, siis millega oma naabrina arvestama,
pean huumorimeelt.
See on üks vist asi jah, koomale, pidevalt üldse. Huumorikassid ongi sellised isepäised.
Aga muidugi ei soovita juba sellepärast,
et kui oma inimesega võib-olla see loom hea,
siis ta ei pruugi olla teistega, teine asi on see,
kui see loom üritab kuskilt võib-olla välja saada.
Siis no vot, ma ei tea, millega see lõpeb,
sest loomad on erinevad.
Et ta on võõras keskkonnas, tavaliselt kassid on need,
kes jooksevad ära, võõrale ta naljalt Te ei anna. Kui just oma inimene üles leia.
Nii et nii et see on üks suur oht, et just,
et see, kui välja pääseb, kas nad on agressiivsed ka?
Tähendab kui ta on võib-olla nälgas ja kui on väga ligi
või niimoodi ta on suluseisus, ütleme siis ta võib jah,
nii-öelda enda kaitseks rünnata, aga tavaliselt kassid,
kaslased on sellised, kes panevad plehku.
Nii et nad nagu võõrastele ei anna ennast kätte. Nii et ütleme, kui kellelgi nüüd meie jutuajamist kuulates tekkis,
et ma ei tea, kaaluda üht, teist või kolmandat metslooma soetada,
siis see ei ole hea mõte, et ikkagi metsloomade koht on
nende loomulikus keskkonnas ja sellised katsetused võiks jätta,
olemata. No kindlasti meie igatahes keegi ei propageeri
ja me meil loomaaia töötajad olid üldse väga kuidagi kurvad ja,
ja niimoodi õnnetud ja imestunud, et üldse sellist asja nagu
lastakse tänapäeval veel teha selliseid suuri metsloomi
üldse kodus pidada.
Et see on jah, ta on loomale halb ja ütleme võib ka
inimestele halvasti lõppeda, nii et me kunagi ei tea,
millega see asi lõpeb. Hannes alune, suur aitäh selle intervjuu eest.
Palun.
