Rändajad rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist there. No Amazonase džungel poleks see, mis ta on, ilma nende arvukate mets, loomadeta, kes seal elutsevad. Kui Eestis on imetajaliike alla 100 kindlasti, siis sealkandis on see arv ikka märksa märksa suurem ning eks see olegi juba piisav põhjus, terve tänane saade Amazonase eksootilisele seltskonnale pühendada, ehkki kaugelt mitte ainus põhjus ja need metsloomad seal on hoopis teistsugused kui Eestis. Ja niimoodi natuke primitiivselt, aga igal juhul omapäraselt külas ükse Amazonase indiaani rahva meloodia. See vilepill, millal seda mängitakse, on tehtud Taaperi luust. Jõuetu, et etapil on. Toonase üks kõige suuremaid metsloomi on ligi kaks meetrit pikk kaalub oma 200 kilo ja indiaanlased hindavad teda hirmsasti. Jahiloomana välja näeb umbes nagu metssiga, aga palju pikema kärsaga ja Talleksi kärsson talvel kõver ja hästi liikuv ja zooloogid ütlevad, et see ongi nagu evolutsiooniliselt, pigem võiks seda võrrelda elevanti londiga. Sest et ta niivõrd liikuv ja kui ta otsib metsalt toitu staalse kärss liigub igas suunas kogu aeg. Ja ta otsib sealt taimetoitu, sest ta on taimetoiduline. Kes veel selle pilli juurde tulla, siis see peab olema tingimata tema luust tehtud jah, et kas sellega on seotud ka mingisugune traditsioon ja sinna juurde käiv rituaal ja nõnda edasi. Ta on lihtsalt suur loom ja tema luud on niukse seest tühja pilli algkujuga ja sinna siis tehakse kolm auku sinna sisse ja on suhteliselt lihtne valmistada nagu looduslikust materjalist vilepilli, aga indiaanlastel on sellel pillil ka veel niisugune teatud niisugune müstiline seos ka, kuna ta on just tehtud sellest väga suure ja hinnatud metsloomaluust. Mingi jahiõnne Monaminegi käib äkki, kui seda pilli mängida vahel. Mängitakse sellel niisugusi lugusid, mis on just nimelt ütleme metsa algajatele mõeldud näiteks. Ja see Taapiir on evolutsiooniliselt tegelikult, et mitte meie metssea sugulane, vaid hoopis hobuse sugulane, nii kummaline, kui see ka pole ja teda loetakse kõige primitiivsemaks kabjaliseks. Ja tegelikult noh, Cap ja tal ei ole, tal on kui tema jälge vaadata, siis seal on nagu kolm suurt varvast, umbes nagu aafrika jõle hobul. Aga natuke väiksemad jobu on suurem loom. Ja nii nagu aafrika jõehobu Kadaapil hoidub, veekogude lähedale. Veeloom ei ole, aga soistes paikades on tema jaoks palju süüa. Ja kui on päevane aeg, siis ta on põõnamas kusagil põõsaste vilus ja kui siis keegi teda üllatab, siis ta väga suure kiirusega paneb jooksu ja kui ta on viimases hädas, siis põgeneb vette ja ujub väga hästi ja kiiresti. Nii et vasturünnak mõtet ei tule pähe. Jah, ta on väga suur ja väga arg loom ja teda on väga raske näha tegelikult looduses mu loomaaias olen näinud Taaperiaga tahma Soonase metsas. Isegi mitte tema jälgime, ei leidnud seal muda seal jõe kaldal. Ja üldse peab ütlema, et kui sa lähed Amazonasele neid metsloomi otsima ja jälgima ja kui sa ei ole kogenud seda, kuidas on üldse loomade jälgimine ja otsimine mis tahes maailmametsades, sa võid väga kergesti pettuda, sest loomaliik kõike on palju metsloomadest tulvil, aga nad varjavad ennast väga hästi ja mets on väga tihe ja veel suur osa imetajatest päevasel ajal seal Amazonase metsas lihtsalt magavad ja käivad aktiivselt ringi liikumas hämaras ainult ja näiteks seal metsas pilte teha, metsloomadest korralikke pilte. No peaaegu võimatu ja ma sain väga vähe häid metsloomapilte ja pigem, mida sa seal näed, on niimoodi, et korraks nagu vilksatab see loom ja noh, siis kui sul on binokkel, siis noh, siis sa suudad heal juhul määrata, et mis looma liigse oli. Ja see on kõik. Aga kui mõelda, siis nende kõigi nende imetajaliikide peale, siis kui alustada võib-olla väiksematest, siis väga tüüpilised on seal metsa all ja, ja neid paaril korral saime ikka metsa all toimetamas näha ka need olid siis merisea samamoodi. Loomakesed meriseast on meil ettekujutus meil armastatud koduloomaarst ja kui sa nüüd selle merisea umbes neli korda suuremaks ja paned talle hästi pikad ja peened jalad alla, siis, siis see on see, kes seal metsa all kõnnib ja ja toitu otsib. Ja need on kutid. Kokkuvõttes noh, ütleme see kogunu koju ja niisugune lühikene kael, need võtavad kõige rohkem merisiga, aga üldiselt on saledam ja palju liikuvam ja kui ta natukenegi mingit ohtu too tunneb, siis ta ikka väga kiiresti läheb liikuma ja nad on taimetoidulised puhtalt. Ja paar korda õnnestus näha ka seda, et kui ta leiab mingi vilja sealt maast siis ta istub niimoodi maha umbes nagu orav ja võtab siis esikäppadega selle vilja endale suu juurde. Täpselt nagu, ütleme, orav, kes otsib käbisest seemneid, see asend ja noh, mingis mõttes ta ongi orava sugulane, sest ta kuulub igal juhul näriliste hulka. Ja akutid on nagu Amazonase elukoosluse jaoks väga tähtsad tegelased, sest nad on taimetoidulised, söövad vilju. Ja kui sa iga päev ainult sellest elad, siis aeg-ajalt teed nii-öelda näpukaid ja pillad mõne seemne kuskile maha, ilma et sa seda märkaks. Ja kuna neid Aguutisid on hästi palju siis paljude taimede nagu levik on suurelt jaolt sellest akutist sõltuvad, nii rääkisimegi ühes saates selles Brasiilia parapähklist, mida Eestis ka on poes isegi saada need, need suured pähklid näiteks Nende levitajana naguuti vaata et kõige tähtsam looduslik tegija seal Amazonase metsades, pähklid on tema lemmikroog, juust ja ta ta korjab veel neid varuks kuskile metsa alla, kraabib väikse augu, paneb sinna, peidab neid ära ja mõnikord unustab ta terve selle lao ära seal või, või saab otsa või midagi. Igal juhul, kuna parapähklivilju on maas palju ja kuutisid on palju, siis üldiselt, et selle puu levimine on ikka täitsa sõltuv sellest pisikesest loomast. Ja kui sellest reast üldse mõelda, et see merisiga siis temast suurema kuuti siis veel suurem merisea sugulane sealsamas Amazonase metsades on kapibara. Kapi para on maailma kõige suurem näriline ja siis, kui me kujutleme jälle ette meie armast merisiga ja kujutame ta tõelise seasuuruseks välimuselt täiesti merisiga, nii et võiks öelda, et hiidmerisiga täiesti lühikesed jalad ja kehakuju väga, väga sarnane meriseale Nad elavad sellistes soistes paikades ja nad on siis tõesti maailma kõige suuremad närilised, aga, aga ka neid näiteks seal vabas looduses ei näinud. Ma olen jälle kapibarat näinud loomaaias samamoodi pelglikud ja väga pelglikud ja lähevad liikuma ainult siis, kui džunglis on juba hämarss, mitte päeval suhteliselt aeglased loomad, septentsakamatakk. Ja nüüd ütleme nendest närilistest ja neid on seal palju, aga võib-olla mõned väga iseäralikud, keda sai ikkagi metsas ka jälgida. Üks nendest oli siis Amazonase bambuserott ja ükskord olime retkel järjekordsel retkel taskulamp pidega ja siis kuuleme paadiga sõites, et pea kohal krabistuvad mingid loomad. Ja siis taskulambi valgel oli tõesti näha, et pea kohal oli seal puude okste vahel noh, kaks nagu hiidroti. Ja kui nemad jälle meid hakkasid, siis nad jäid meid sealt ülevalt alla, niimoodi jõllita ja, ja nii-öelda tardusid täitsa paigale. Ühesõnaga, kõikide olite tardunud rolli ja igaüks eri põhjusel ja, ja siis me lihtsalt vaatasime neid seal. Ja need on tõesti niisugused närilised, nagu nimigi ütleb, et nende peamine toit on siis bambusevõrsed, aga üldse puude võrsed ja ja puude lehed. Ja noh, mõni teine näiteks otsib sedasama loomaliiki tohutult. Ta Soonasel taga ja ei näe teda, näeb jälle kedagi teist, need on sageli väga-väga suured juhused, lihtsalt, keda sa siis trehvad nägema ja ühte kõige imelikumad loomas näriliste seas oma Soonasel. Noh, seda me nägime ainult vilksamisi ja lihtsalt läbi lehestiku, kuidagi kohmakas, raginal läks üks loom nihuke halli värvi ka niisugune noh, ütleme niuke koprasuurune loom ja see on nüüd selline, kelle nimi küll eestlasele midagi ei ütle, tema nimel Guandu ja Guandu sisuliselt see on siis puuokassiga. Ehk siis võiks öelda ka, et puusiil, sellepärast et temal on siis nagu karvade asemel okkad, lühikesed okkad, terve keha on kaetud lühikeste okastega, isegi saba. Ja ta on suhteliselt aeglane loom, aga seekord ta siis ilmselt nagu sattus nagu natukene paanikasse ja siis andis oma parima, et kiiresti põgeneda. Ja siis ragistas kõvasti ja sellepärast ma õieti märkasimegi teda. Aga üldiselt Ta on niisugune kohmakas ja, ja teistpidi, teda näeb väga harva ja isegi kohalikud elanikud peavad teda natukene niuks müütiliseks loomaks ja kardavad teda. Sest ta on umbes niisugusi lugusid näiteks selles indiaani pärimustes, et Kondu võib ühe oma okka näiteks võtta ja heita vastase suunas. Ja see okas on pealegi veel mürgine nagu indiaani mürginool ikka indiaanilugu ja, ja liialdus. Aga tõsi on see, et tema okkad on väga haprad ja näiteks kui keegi need haarab teda, siis need okkad murduvad, jäävad nagu selle vaenlase kehasse kinni ja meil on otsas niisugune kida nagu õngekonksu maadi siukene kaks ja väga raskesti tulete sealt kehasest välja, et see on hoopiski tema see salarelv. Et see okas on nii habras. Ja no üldse kui mõelda nende Amazonase elukate peale, siis kõige eriskummalisemad minu arust on küll laisi. Ta nihukesed ahvisuurused pikkade jäsemetega ja noh, nagu nimi ütleb väga virk ta just ei ole. Teadlased on mõõtnud, liigub oksal kiirusega kaheksa meetrit minutis. Laisik otseselt eesti keelde tõlgitud selle looma nimi. Ongi loss on ta inglise keeles et sellel nagu seost ei ole, eesti keeles on tegelikult palju iseloomulik mahlakkamise sõna. Et ma tõepoolest teda iseloomustab niisugune aegluubis liikumine ja teine, mis on tema jaoks ikka, kui mõelda kogu maailmaelukate peale, ta veedab sisuliselt kogu oma elu selg allapoole, ehk siis oksa peal pudes nagu nelja jalaga. Ja kui keegi eluaeg ripub niimoodi selga allapoole puuoksa küljes, siis siis näiteks tema karvad, kui loomade karvad on ikka ju tavaliselt niimoodi, et nad kukuvad nii-öelda selja poolt kõhu poole siis laisikul on ikka kõhu poolt, selja poole karvad kukuvad nii-öelda maa poole, aga näiteks kui vihma sajab, siis vesi valgub väga hästi sealt maha sellelt karvade pealt karvad on pikad, jah, pikad karvad. Ja teine asi veel, kui üks loom on selliseks loodud, et ta niimoodi selg allapoole kogu elu elab, siis tema siseelundid on üksteise suhtes hoopis kummalises asendis võrreldes teiste imetajate. Aga kõik toimib seal, kõik toimib, kõik maksad, põrnad, kõik on hoopis teise koha peal kui tavaliselt, aga kõik toimib, sest ta on oma kindlas asendis. Ja vanasti arvasid inimesed koguni nii, et, et üks laisik eladki terve oma elu ühel puul. Praegusel ajal ütlevad teadlased, et mitte päris nii, et iga kahe päeva järel vahetab puud ja see tema kõige riskantsem elumoment on see, kui ta siis läheb ühe puu juurest teise poole, ehk siis ronib ühe puu pealt maha ja hakkab teise puu peale kõndima. Siis vahepeal ta liigub ju nii nagu kõik teised loomad ja see on tema jaoks tohutu akrobaadid, rikk tema jaoks on siis kõik maailm, pea alaspidi, sel ajal ta liigub veel aeglasemalt. Siis on tema kiirus juba neli meetrit minutis kõigest ja tal on tõesti noh, ma kujutan ette, umbes nagu inimese jaoks käte peal kõndida, see on tema jaoks see maa peal kõndimine. Sellisel hetkel on ta hea saak. Loomulikult on temale väga-väga ohtlik aeg. Kahjate põle pinud ahvide kombel ühelt poolt teisele hüppamist. Jah, tema strateegia on teistsugune, see on juba algusest peale ellujäämise teed ja on väga-väga teistsugune, sest ta põhiliselt toitub lehtedest, lehtedest saab väga vähe energiat, aga samas lehtedest ei tule džunglis kunagi puudus, et neid on alati olemas, aga kuna nad annavad vähe kaloreid, siis tuleb ka hästi palju energiat, kui hoida ja kõige parem energia kokkuhoidmise viis on see, et liigud hästi vähe, aga parem üldse mitte. Ja siis ta magab ka hästi palju suurema osa oma elust, Ta lihtsalt magab maha, pea alaspidi, pea alaspidi, selg alaspidi ja vahel ka keras. Nii et näiteks kui meie retkejuht näitas paadist, et vaadake binoklitega sinna puude vahele, seal on laisik, esimese hooga vaatad, mis asja ei ole seal mingit looma, tähendab niisugune kera nagu puude vahel sageli troopikametsades on sellised ka näiteks sipelgapesad puu otsas niuksed ümmargused kerad ja siis vaatad ja ei saa aru, kas tal on see pea ja kus tal on need jalad, mitte midagi ei saa aru. Aga siis mingil hetkel ta tegi ühe silma lahti ja pani kohe jälle kinni ja siis oli näha, ahaa, pean seal kuskil ja niimoodi ta oli keras seal lihtsalt ja, ja täiesti liikumatu. Ja seegi on ellujäämise strateegia, sellepärast et kui ta nii liikuma ehk siis mitte ainult inimene, vaid ka enamik röövloomi röövlinde lihtsalt ei märka teda. Ja ta on näiteks vihmaperioodil, kui on ju hästi palju niiskust, siis tulevad tema parvedesse elama teatud mardikaliigid, näiteks mingisugused liblikaröövikud jumala rahus liiguvad seal ringi, miks nad sinna tulevad, mõtlevad, ei tea, mida nad mõtlevad. Aga ilmselt nad ei arva, et see on loom, näiteks võib-olla ja selle laisiku karvad kattuvad seent teiega vetikatega on muutunud niisuguseks nagu niukseks roheliseks, mätta. Huvitav, mis teisest arvab, ta näeb, ma arvan, väga ilusaid unenägusid. Aga see võib juhtuda, et ta keset kõige ilusamat unenägu alla potsatab ja seda ei juhtu, sellepärast et seal, kui me nüüd niimoodi juba nägime, et ahah, see kera on need laisik siis binokliga hoolega uurides oli näha tema küünised, küünised on nagu kümnesentimeetrised, teised kõverad konksud ja nad tõesti, kui ta magama jääb, siis ta täiesti reflektoorselt klammerdub nende küünistega sinna puu külge ja need hoiavad teda väga kindlad, seal kasvõi 100 aastat kinni. Välistada teised ohud, näiteks mingil ajal, kui mingisugused röövsipelgad märkavad siukest, ehk siis nad lihtsalt söövad ära. Et ta ju või ilma, et ta üles ärkaks Kehras ja teevad võimalik, lihtsalt tegutsevad laisiku jaoks liiga kiiresti. Staniola isik, ta on lihtsalt ja sügavas, nii-öelda teises ilmas parajasti unenägudes ja, ja tal on ka see, et näiteks paljud parasiidid nende jaoks on ta ka väga hea saak, sest et nii aeglaselt liikuv loom seal on hea nagu levida ja, ja paljuneda. Ühesõnaga kõik see rahvas, kes tema kasukas endale kodu rajab, et tal ei teki hetkekski mingit tahtmist neid sealt välja raputada tahaks, kindlasti ei hakka, ta ei suuda suht liiga aeglane. Ja noh, on uuritud laisikuid, et nad on ikka väga tihti väga nakatatud ja väga haiged, aga püsiv elus see on põhiasi, et peaasi, et hing kas või niidiga ikkagi kaelas just. Ja, ja see näiteks laisi, kui oli selles mõttes, Me vaatasime ist küünised olid siis klammerdunud seal puutüve külge oli näha kolm küünist, siis oli kohe selge, et see on nüüd üks nendest kahest laisiku liigist, kes seal Amazonase metsades on ja see on just see kolme küünisega ja tema nimi on pöördpea laisik nime on ta saanud sellest, et tal on erakordsed painduvad kaelalülid ja ta suudab oma pead pöörata 180 kraad, kui ta on üleval. Mis noh, teiste imetajate puhul on välistatud, sisuliselt keerab omal kaela kahekorra vabalt. No see on looduse poolt nagu boonus antud selle eest, et ta võib olla paljusid muid asju ei suuda teha just et ta siis saab nagu rahulikult uurida, et kus järgmine maitsev leht on ja pole vaja liigseid liigutusi teha. Aga kõige noh, võib-olla niisugune noh, nii-öelda Amazonase vapiloomad on kahtlemata aafrid ja need elab seal Amosoonsel kümneid liike ja Nende hulgas on pisikesi, näiteks marmorsetid. Maailma kõige väiksem ahviliik on kääbusmarmor sätt ja tema on inimese käelaba suurune täiskasvanud. Ahjaa, kõige suuremad on siis Meira ahvid, need on niisugused suure koera suurused. Ja neid kääbusmarmorsette me ei näinud Amazonase metsas, nad, nad on ka nii pisikesed, ma ei kujuta ette, kuidas neid üldse seal võib leida. See võib ennast suvalise puulehe taha ära peita ja minegi hea. Ta on küll maailma loomaaedades tuntud loom ja, ja inimesed on teda võib-olla seal näinud. Aga möire, ahve, neid, neid me saime küll kogeda, mürahvi, sa lihtsalt kõigepealt kuuled, see on nisukene nördamine käib metsas hommikul, kui päike tõuseb. Et sa mõtled, et nüüd on mingisugune verejanuline kiskja kindlasti asumas kohe oma ohvri kallale. Ja, ja noh, silme ette kerkib muidugi kõigepealt need, need tõelised kiskjad, mingisugune kõige suurem nendest on ju jaaguar. Tegelikult on need müra ahvid, kes niimoodi mürgavad, jaaguar ei möga mitte kunagi nii vägeva häälega ja Jaaguarid on üldse hämariku loomad, neid on väga vähe järele jäänud seal metsades. Ja nad on väga vaiksed, ettevaatlikud, nii et meie küll ei näinud jaaguar ja me olime väga õnnelikud, kui me nägime jaaguari tähistatud piirimärki, ta tõmbab siis küüntega puu peale nihukesed, pikad vöödid ja see on siis teisele jaanuarile märguandeks, et minu riigipiir algab siit. Ja me olime väga õnnelikud, et me vähemalt neid küüne jälgigi metsas nägime. Aga müra ahvidega asi lihtsam, et neid me nägime mõnikord lausa oma laeva pealt, sealt ülemiselt tekilt binokliga, niimoodi vaatad puu otsas ja näiteks meie nägime just seda leedit Mai rahvi. Need on tõesti niisugused hästi korruaalset suure koera suurused, ahvid ja leet rahv on niisuguse hästi punasena pruunikaspunase värvusega, ereda värvusega ja neid oli seal mitu tükina toiduvad alati karjadesse. Ja siis, kui sa vaatad seal, kes tema nägusam paljas, aga nagu lõua all on justkui niisugune vägev lõuahabe siis tegelikult ei ole lõuahabe, vaid need karvad varjavad möire, ahvi lõualoti, see on hästi suur ja vot see ongi see tema resonaator, millega ta siis võimendab seda heli. Ja miks nad siis niimoodi hirmsa häälega mörgawadi häälitsevad, nad on lihtsalt teistele möire ahvidele tavaliselt teatavad siis noh, hommikuuudiseid ja seal ainult teistele rahvidele, mitte kellelegi muule ei ole need üldse mõeldud terves džunglis. Võib-olla teinekord ka üht-teist ähvardavat ja ettevaatlikkusele manitsevad ja mida iganes. Jah, ennu jah. Põhiliselt ikkagi jälle teisele mürafi karjale, et sina ära ikka siia tulla, et see on meie, meie ala, midagi taolist. Ja Nendeks väiksemates ahvidest olid päris armsad, keda me nüüd nägime seal puude peal ikka liikumas olid. TavaSaimirid tava sai, meil on umbes kui mõelda, et orav oleks muutunud afiks, standasti, oravasuurune suure peaga. Ilus armas loomakene. Inglise keeles ongi ta nimi kohe orav ja askeldab seal, mõtled, et mingisugune ahvipoeg, aga no ei ole täiskasvanud tava Saimirongi niisugune pisikene oravataoline, hästi liik, loomakene. Ja siis me nägime ka kaputsiinov, kapotsiin ahvid on saanud oma nime sellest, et tal on nagu paljas nägu ja ümber näha on nagu niukene puts niisugune, nagu nagu oleks ta kuidagi niisuguse suure mütsiga või ümber ümber või siis noh, niisugune vägev, ütleme, põskhabe, vägevad juuksed ja habe kõik kokku ümber näo. Ja eks natuke niukse naljaka välimusega iseenesest hästi oma pere eest hoolitsevad loomad ja loodusuurijad on jälle öelnud niimoodi, et võrreldes teiste ahvidega on nendel väga väljendusrikas hakkad näod. Et näiteks mõnikord kaputsiin ahvidel niimoodi, et kui ta on rahul ja, või on millegagi nõus, siis ta häälitseb nagu, võib-olla määrav vaid lihtsalt tõmbab oma suunurgad niimoodi üles. Et sealsed Darwin ongi just kaputsiin ahvi selle näoilme järgi öelnud, et seal afi naerata. Sest see tähendab täpselt sedasama, mis inimese naeratus. Ja mõnikord näiteks täituvad väga kergesti kaputsiin ahvi silmad, pisarad, et, aga noh, lähevad nagu vesiseks. Kunagi ei hakka need pisarad voolama mööda põski alla aga inimese jaoks on ka kohe arusaadav, et ta on kurb. Ja ongi, saangi kurbuse märk nende ahvide juures. Väga liigutav. Tähelepanelik kuulaja mäletab, et kui me olime veel kongos Aafrikas ja kongos, siis tuli jutuga inimahvidest gorillad ja orangutangi ja kes seal kõik olid, kas seesugusel seltskonnal ei ole Amazonase metsadesse asja? Ei ole jah, et Amazonase metsades inimahve ei ole. Et kõige suuremad ongi just need neer, ahvid. Et kes tahab inimahve kohata, siis peab rändama teisele mandrile, neid on ju ka Aasias ja Borneo saarel. Ja nii edasi, aga mitte mitte Lõuna-Ameerikas. Aga no seal jätkub seda seltskonda ka ilma inimohvriteta siis Amazonasele. Ja seltskond on kirev ja ja tegelikult, kui me ikkagi räägime Amazonase imetajatest, siis me ei saa ikka rääkimata jätta ka jões elavatest imetajatest, need on ka väga tähelepanuväärseid. Need on mitmeid liike mingi hiidsaarmas, kes mehe saarmast tohutult palju suurem ja nii edasi, aga aga kõige kummalisem nad minu meelest nendest on ikkagi jõe manaati ja jõedelfiin. Ja näiteks Joe manaati, ta näeb välja nagu väga suur hüljes. Tegelikult ta ei ole hüljes, ta kuulub hoopis meriveiste hulka ka. Ja meriveised on evolutsiooniliselt hoopis lähemad elevantidele kui hüljestel. Nii et võiks öelda, et nagu vee all ujuvelevant need meri, veislasi on maailmas palju, aga vähesed liigid elavad ka mageda sees. Ja nüüd nendest jõe manaati, kes elab Amazonase magedas vees, see on üks väiksemaid meri veislasi maailmas. Ta Ta on kõigest kolm meetrit pikk ja kaalub kõigest 400 kilo, pontsakas aeglane, flegmaatiline ainult taimetoidu peal. Ja tema ülamokk on noh, natukene võib-olla elevandi londi moodi, aga ta on veel hästi liik kuv, hästi kummalise ehitusega ja hästi tundlik. Nii et Amazonase sogases vees ta põhiliselt otsib toitu niimoodi, et, et tungib selle oma tundliku õlamokaga jõe põhja. Ja leiab sealt, sest igasugusteks taimetoitu ja nägemine on tal väga kehva ja teda näha on praktiliselt võimatu, sest loomulikult, kui ta elab hästi sogases vees ja on veepõhjas, noh kuidas sa saad aimu mõnel hetkel väga haruldasele hetkel ta tuleb korraks vee peale, tõmbab kopsud õhku täis ja läheb jälle tagasi, ei alla. Nii et jälle neid, ma olen näinud ka ainult Loomaaia akvaariumis, neid juhemanaatisid, mitte seal looduses, aga teine tegelane, see jõedelfiin, nendega oli ikka pistmist päris palju. Ja õieti delfiinidega on sama lugu, et neid on palju liike, aga enamik elavad meredes soolastes vetes. Aga siin oma Soonase jões elab koguni kaks liiki delfiine, eks on valge nokkis delfiin ja teine on ini ja on niisugune huvitav nimi. Mõlemad on niisugused kahe ja poolemeetrised loomad ja kui näiteks looduse uurija Alexander von Humboldt esimest korda kirjeldas Amazonase loomi, siis ta nimetas neid loomide teadnud, kes need on. Ta nimetas need prits kaladeks pritsi, bet pritsib vett, purskkaev lendab üles, eks ole, noh, praegu me oleme targad ja ütleme, et loomulikult vaalad teevad sedasama aegsel, ta hingab sel ajal lihtsalt ja aga eemalt vaadates ja pritsib vett. Ja, ja ta ju ongi iseenesest nagu vaala väikene sugulane, see delfiin. Ja eks ta siis hingab ka samamoodi nagu, nagu vaal valgeid nokkis delfiin, need olid niukesed hallikat värvi seljaga, nendega me väga lähedalt kokku ei puutu tunud, neid nägime ainult kaugelt, aga aga see. Ja see sellele on niisugune roosakas selg. Vot need olid küll tihti väga-väga usaldavad, nendega oli meil täiesti täiesti otseseid kokku puutuda täid, intelligentne tegelane ja usaldav, hästi usaldav, nii et et ta spaigases külas suuremas külas Amazonase ääres oli selline paik, kus need delfiinid olid siis nagu harjunud inimesega kohe väga. Ja inimesed olid neid seal ka sööd, no vot. Ja siis nad seal külas siis pakuti meile. Te, tahate natuke hullata delfiinidega, aga palun, ja siis seal mingi väikse raha eest sai igaüks endale niukse kandikumine peal oli tükeldatud kala siis läksid sinna paadisillale, istusid niimoodi paadisillale. Jalad vestlesid oma kandikuga natukese aja pärast olnud, et mingisugune tonksti vastu paljast jalatalda, vaata, talladelfiin on kohal. Palub ilusti kala, talub ilusti viisakalt kala, viskate lõhekala vette, siis ta vaatab, et mis nüüd järgmiseks teed. No siis oli muidugi väga vahva, kui, kui sa mitte ei visanud vette, vaid hoidsid seda kalatüki niimoodi üleval peos sõrmede vahel. Ja siis ta hüppas niimoodi veest välja. Ühtpidi natuke kõhe, teistpidi igavest, vahva suur loom. Inimesest pikem, eks ole, hüppab suurema osa kehast välja ja võtab õrnalt sõrmede vahelt selle kalapala väga hoolivalt ja ja noh, kui ta niimoodi veest välja kargab, siis ta on ausalt öeldes natuke ehmatava välimusega. Inglise keeles ongi ini ja nimi roosa delfiin. Ja, ja tegelikult ongi roosa, aga peab tunnistama, et mitte nii väga ilus, roosa Ta on niimoodi, et ta nagu määrdunud roosa, et mõne koha pealt on roosa, mõne koha pealt on siukene hallikad laigud nagu oleks nagu halvasti pestud või midagi niisugust. Tegelikult see on täitsa loomulik ja kummalisel kombel just mida vanem ta on, seda rohkem roosaks ta läheb, aga kui ta on keskealine, vist ongi nihuke hallilaiguline. Ja peale seda, kui me olime neid niimoodi söötnud siis meile öeldi, et aga palun, et et võib-olla tahad siis ka nendega koos ujuda, et see ei ole ohtlik aia veel, kui nad veest välja hüppasid ja oma suu lahti tegid, tema suu on ka väga kummaline, see niuke pikk ja peenike nagu roosa linnu nokk ja kui ta suu lahti teeb, siis seal on siukesed hammaste read, niuksed mustade tumedate hammaste read ja noorel ini all on nad kõik ilusti ühesugused ja kõik alles, aga vanematel on suur osa nendest puudu. Seal see uus, saad aru lihtsalt, et jah, et see on nüüd siis nagu niukene vanem delfiin ja kui vette hüppasid ja siis nad ujusid ilusti meie vahel seal ringi ja noh, üldiselt nagu nihukest kehalist kontakti ei olnud, aga, aga natukene vahel oli, mõni näiteks tuli selja tagant, noh nagu niimoodi mängeldes nagu riivas su selga ja päris imelik tunne, esimese hooga mõtled, ahaa, et see on nüüd see teine inimene, eks ole, läks mulle vastu siis mõtlesin. Imelik kuidagi siukene, pehme nahk, niisugune niisugune natukene libe ja niukene, lutt, niuke rasvane, sest delfiinidega on ju nii nagu delfiinide ikka, siukene rasvakiht naha all. Nii et kui mõelda, et kui ta oleks turist, siis see peaks olema üks hästi niisugune priske ja rasvane ja lõdva roosa. Ja, ja kummaline on see, et kohalikud indiaanlased on alati arvanud, et nad ongi mõnikord delfiinid ja mõnikord on võimelised muutma inimest, eks lugusid on palju. Aga see, mida Meie omase retkejuht vai nii, kes on siis niimoodi, et ta on vahel käinud niukestest kaugetmates, indiaanikülades, kuhu valge inimene naljalt ei satu. Ja et seal on see uskumus ikka päris tänaseni alles, et et siis näiteks see delfiin on võimeline tulema maa peale ja muutuma kauniks noormeheks ja ta läheb külasse ja võib võrgutada mõne ilusa indiaanitüdruk, võib selle oma vete riiki näiteks kaasa viia või siis jällegi, kui indiaanitüdruk jääb raske jalgseks ja ei ole kuidagi selge, et kes ta isa on, siis siis ongi delfiin isa, et seda usutakse ja ta rääkis tõsimeeli näiteks ta on käinud näiteks indiaani külapeol sellises paigas. Et kui sa lähed sinna, kui sa oled mees ja lähed sinna külapeole, oled võõras, siis külamehed ütlevad, võta müts maha. Sest Nad nimelt usuvad, et kui sa oled delfiin, kes on muutunud inimeseks, siis sind reedab see, et sulle keset pead suur auk, hingamise auk. Ja et siis näita, et sul ei ole seda auku. Siis võid tulla pidu pidama koos meiega. Nii et tegelikult, mida see tähendab, see tähendab ka siis indiaani uskumusest seda, et et need on ikkagi pühad loomad ja nendele ei peeta kunagi jahti, nende liha ei söödav. Ja võib ka arvata, et näiteks seesama Taaperi luust pilliga mängitud lugu on väga võimalik just nimelt mõeldud üleloomulike olendite kõrvadele kasvõi ka delfiinidele, et nad ei tuleks oma külasse tüdrukuid ohustama. Selline oli siis tänane saade Amazonase imetajatest, millest tuleb juttu. Järgmises läheme vaatame neid inimesi, kes oma soolase ääres elavad stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
