Kõnelejalt rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervister. Me ei ole veel rääkinud, kuna see lindudest, aga nad on täpselt samuti üdini isesugused ja täiesti harukordsed, nagu ka muu loodus selle hiigeljõe kandis. Kõigepealt kuulame ühte oma soolase linnu häält. Sellise linnulaulu kui seda võib lauluks nimetada neid koledaid Kraksutasi. Ma salvestasin meie öömaja kõrval Amazonase džungli pealinnas Manousis ja nende lindude nimi, kelle nokast kole hääl tuli. Puna haarad ja punaarad on punast tooni, aga mitte ainult, et nad on ühed maailma värvilisemad linnud. Seal on sulestikus sinist, rohelist, valget, musta. Võib-olla eks ole, loomaaias on punaarat nähtud ja ka filmides, et et umbes näeb välja nagu kunstniku ballett värvisegamislaud. Seal on kõik värvid, aga valitsev toon on küll seal sees kärtspunane veel. Ja kui nendest Amazonase sadadest linnuliikidest kõnelda, siis ainult loomulikult osast nendest, keda me ise nägime ja jälgisime, sest see liikide arv on pöörane. Ja, ja kui nüüd rääkida ainult nendest, keda me ise nägime siis võib-olla alustaks siis kõigepealt kõige väiksematest. Ja need on kooli brid ja neid me saime vaadelda ikka palju kordi ja sai väsigi neid vaatamast. Põhiliselt ütleme, põõsaste kohal keerlevad eriti seal, kus õisi. Ja nad on esimese pilguga, sa arvad, et need on liblikad. Et nad on nii pisikesed. Keskmine koolibri on umbes pöidlapikkune. On ka väiksemaid ja ütleme, koolibri keskmine kaal siin valmis juba üks eurosent on peale kirjutatud viis eurosenti. Ma kaalusin ta kodus kaaluga Äravda, kaalub neli grammi vat seal keskmine koolibri kaal. Et raadiokuulajad või rahakoti juhtub läheduses olema, proovida viiesendist meenutada ja maailma kõige väiksema linnu kaalu ja ja mõelda, kuidas oleks elu elada. Kui sa oled nii pisikene. Ja kaalud nii vähe ja mõnes mõttes vist väga lihtne ja teisest küljest väga ohtlik. Jah. Ja tegelikult see on peaaegu nagu köietantsija oskus nii pisikesena ellu jääda ja edukalt ja õieti selle maailma kõige pisema linnu elulaad on ikka ka väga-väga eriline ja ja väga palju aega sai kulutatud teleobjektiiviga selle koolibri püüdmisega, sest seal noh, peaaegu et võimatu. Ta on nii pisikene ja liigub vahetpidamata ja mõnikord kui ta oksale istub, siis hästi kiire oled, siis saad selle liblika suuruse linnu noh, mitmekümne meetri pealt ikka kätte pildi peale. Aga silmaga vaadates on kõige fantastilisem muidugi see, kuidas ta õidelt nektarit kogub. Et tal on hästi pikk ja peenikene nokk, noh, peaaegu nagu kõver nõel ja imepisikene lend liigutab tiibu nii kiiresti. Tiivad pole näha ja püsib õhus paigal, nagu mingi helikopter sirutab oma peenikese nõelataolise noka nagu kirurg sinna õie sisse ja saab niimoodi oma nektari kätte. Et see on portugali keeles, on kooli bril väga ilus nimi õiesuudleja. Ja muidugi seda oli võimatu pildistada, selleks oleks pidanud päevade kaupa pass ja seda hetke, justkui ta seda nektarit hakkas sealt ammutama uste, kui ta tegelikult püsib paigal ja Eestis on muide väga sarnane mulje, jääbki ühest Eesti suuremast liblikas. Et neid ma olen pildistanud minu koduaias, kui on palju õisi, siis tulevad surud, surud on enam-vähem koolibri suurused, suured liblikad, nad samamoodi liigutavad õhus meeletu vurinaga tiibu sirutada, võtavad siis oma imilondi niimoodi õie sisse ja vot kodus õues on olnud aega ja ma olen saanud korralikke pilte sellest, et see efekt on, on sama ainult et mitte liblikas, vaid lind. Ja ta liigutab, noh, teadlased on mõõtnud seda 80 korda sekundis tiib. Loomulikult peab ta siis ja jube palju energiat kulutama. Ta, aga tema toit on ka väga energiarikas, noh, põhiliselt nektar. Ja see imeväike lind jääb ellu, saab edukalt hakkama ta eluliselt tähtis paljudele taimeliikidele, Amazonasest. Paljude õite ehitus on selline, et neid saavadki tolmeldada ainult teatud koolibri liigid ja koolibri saab oma nektari õis saab hakata arenema vilja üks et väga haprad, keerulised seosed, pisikene koolibri saab kenasti hakkama ja koolibri liike mujal maailmas ei ole, kui ainult Ameerikas. Ja nendest ligi veerand elavad siis Amazonase metsades. Ja eriti fantastiline jällegi, mida meil ei õnnestunud näha, aga ma olen väga kannatlik loodusfilmide operaatoritelt jäädvustatuna näinud seda, kuidas näeb välja koolibri pessa seal, kui kodus on vahel herilasepesa niisugune just väike herilasepesa, noh, niukene, pingpongimunasuurune, niukene, hall kera, et see ongi koolibri pesa ja selle sisse mahuvad pojad. Ühe poja suurus on üks sentimeeter ja, ja nad on seal koos ja ootavad oma ema palju poegi on neli-viis tavaliselt ja ta suudab nad üles kasvatada ja koolibri tuleb ilusasti toime, kuigi ta on maailma kõige pisem linnuliik. Aga võib-olla suur osa nendest Amazonase lindudest sai meelde jätta ja just selle järgi, et kui tunned Eesti linnuliike, siis vaatad, et kes on nagu kelle sugulane ja, ja selle kaudu kuidagi tekivad seosed ja ja asi muutub nagu kuidagi elavaks ja arusaadavaks. Näiteks. Eestis on üks niisugune lind, keda nimetatakse jäälinnuks. Tema on väga pisikene lind, koolibrist küll palju suurem, aga niisugune noh, ütleme, varblase suurune. Ja tema lendab jõgede kohal ja kui ta lendab ta värvides, on nii palju kirevust. Ta võib nimetada, et ta näeb välja nagu lendav kalliskivi. Ja noh, minule Eestimaalt hästi tuttav, tav ja põnev lind. Ja nüüd siin Amazonasele, kui ma tema sugulasi nägin, siis oli küll kohe selge, et, et see peab olema jäälinnu sugulane sest tema kehakuju oli väga sarnane välimus küll täiesti teistsugune. Näiteks Amazonase, noh, need jäälindude sugulased, nad kuuluvad jäälinlaste sugukonda. Neid nimetatakse tihti kuningkalurit, eks. Näiteks kõige suurem nendest on kaelus-kuningkalur. Noh, tema on, ütleme, meie hallvaresesuurune no hästi, suurlint tegelikult. Aga meie hall varesega võrreldes näeb ta palju elegantsem väljalase, kaelus kuningkaluril on siis niimoodi, et tal on kaela ümber niisugune valge sall, nagu võib öelda valge riba. Ja tema kõhualune on telliskivi punane. Kuigi meie jäälind näeb ka ilus välja. Aga see kehakuju hästi lühike sabajupp ja hästi võimas noh, peaaegu et robustne nokk. Need on nagu tunnused, mille poolest ütleme jäälinlased, erinevad üldse teistest lindudest kogu maailmas ja see on neil väga sarnane, nii et, et ka meie pisike jäälind näeb oma suhteliselt suure nokaga välja. Kuidagi niisugune agressiivne, niisugune jõuline tüüp ja suurnokk on tal jälle vajalik kalade püüdmiseks, nii nagu meie jäälind niga kuningkalur tüüpiliselt istuvad kuskil jõe kohal oksa peal liikumatult ja siis järsku sööstab vett, aitäh. Ja kui hästi välja tuleb, siis on kala noka vahel jäälinnul pisem kuningkaluril suurem. Ja pesakuju on ka huvitaval kombel samasugune, et sellel kuningkaluril jäälinnul on kõrgesse kalda järsakusse õõnestatud hästi pikk tunnel. Hästi lihtne, ilma vooderdusete, selle tunneli kõige tagumises sopis on siis pojad ja nendele ta toob siis kogu aeg seda kalateenindus on viimase peal, teenindus on kalarestoranis viimase peal ainult kahjuks koristus on kehvavõitu ja nii meie jäälinnu pesa kui ka kuningkaluri pesa. Noh ütleme lehkavad tähelepanuväärselt, sest need kalajäänused, need jäävad sinna pesasse, kõik. Aga need ei sega siis neid, et nad neid üle pesaääre alla ei viska. Jah, töö on teisel linnuliike, kes on ju väga-väga puhtust pidavad, aga jäälindude ja kuningkalurite seltskond nende hulka ei kuulu. Vahemlased ühesõnaga jah, võiks niimoodi öelda, et peaasi, et kõht on täis. Aga lind ise on ilus ja üks väga põneva välimusega lind ja võib-olla ka huvitava nimega madukael. Ja kui nii kui ma teda nägin, kohe hakkas koitma, et see peab olema meie kormorane sugulane, kormoranid Eestis, selline suured mustad, merelinnud, sageli halva mainega. Noh, halb maine tuleb põhiliselt sellest, et et nad on lihtsalt liiga hästi sigivad siin Eestimaal. Kolooniad on suured ja noh, seal, kus nad pesitsevad, seal on siis tihedalt nad koos ja ja nende väljaheidete tõttu, et kogu elu seal koloonia ümber nagu sureb välja ja kalurid ka arvavad halvasti sellest kormoraanist, et sööb kalad ära, võiks ka niimoodi rahulikult bioloogi pilguga öelda. Ta lihtsalt konkurent, mõlemad tahavad ühte, sama saaki, tegelikult aga seesama ameerika madukael, tema sööb ka kalu. Mingeid tülisid kaluritega tal ei ole, kohalik rahvas ei arva temast üldse halvasti. Põhjus väga lihtne. Amazonase inimasustus on nii hõre ja neid madu kaelu on ka nii vähe seal et niisugust suhtumist ei tule. Aga selle madu kaela välimus on küll kormoran ja omane sarnane noh, põhiline on see, et hästi pikk kael ja, ja niisugune pikk nokk. Aga kui võrrelda nüüd kormoraaniga, siis ladu kaela, kael on veel pikem ja nokk on veel teravam kui kormoranid. Ja sellest, et tal on nii pikk kael, ongi ta saanud oma nime, kui ta ujub vees, siis ta keha on peaaegu vee all ja paistab ainult see kõverkael. Ja kui sa eemalt vaatad, ma tean oma esimest muljet, see oli täpselt nii, et madu ujub pea püsti, sellest on ta nime saanud. Aga muidu kombes, et noh, selles mõttes sarnased, et mõlemad on väga head sukeldujad, nii kormoran kui madukael. Ja mõlematele on siis kala praktiliselt ainult Ott. Ja kõige põnevam nendest eesti sugulastest seal Amazonasele tundus üks niisugune lind, kui me olime ööretkedel, siis hääletult meie pea kohalt lendas üle niisugune suur lind, noh umbes nagu kassikakk, Eesti kõige suurem kull ja Narosimegi, et, et on mingisugune kohalik, Amazonase kak. Aga siis, kui me saime teda lähemalt jälgida, seal siis vaatad, et tema nokk on täiesti teistsugune. Kakkudel on hästi kõverat, tugevad nokad, sellel oli niisugune suhteliselt väikene ja habras nokk ja, ja ka jalad ja varbad. No ilmselgelt ei ole röövlind, vaatad, et kes ta siis on niuke suurte silmadega niisugune huvitav lind ja järsku nagu lõi nagu valgeks, et loomulikult Eestimaal on öösorr väga sarnase välimusega, ainult et tohutult palju väiksem. Meie öösorr on kuskil tuvi suurune, aga see oli seal siis nagu suure kulli suurune ja tema nimi on suurtüüka. Sorr kõlab kuidagi. Ma ei tea. No imelikult võib-olla, aga tegelikult on väga täpselt pandud tüüka sarvi töögassar tüükas orjust ja ja kui ta istub oksa peal ta pruuni värvi sihukene, sihukene, ema, niukene asi seal niukene nagu täpselt nagu mingisugune Pahklik oksatüügas väga raske märgata. Oksa peal sellest on, on ta nime saanud ja, ja noh, muidugi temal on see kasulik, sellepärast et vaenlane ei märka. Nad püüavad ka toitu ühtviisi mõlemad siis õhus lennates hoiavad oma noka lahti ja huvitaval kombel oma pisikese nokka ta suudab päris suureks ammuli ajada. Ja siis lennu pealt ta püüab lendavaid putukaid samamoodi meie sorr kui ka see tüüka sorr. Ja võib olla iga eestlane ka nüüd tänapäeval enam seda öösorri ka väga hästi ei teagi, et peaks nagu natukene kõnelema minule ta on küll väga-väga tuttav lind, tänavu suvelgi lendas mu pea kohal niimoodi paiga peal tiibu liigutades kell Nõmme metsas ja, ja tema laul on mulle ka väga tuttav, aga kuulame seda natukene, et kas tuleb raadiokuulajale. Et noh, selline üsna monotoonne nagu, nagu ketrab või või vanasti öeldi, et nagu lüpstakse noh, kitsa või niisugune ühtlane, niisugune üksluine hääl minu, muidu ma seda häält kuulen. Mul tuleb silmapilk nagu silmad ette, pilt sumedast varasuvisest nõmmemetsast ja seal ta teeb täpselt niisugust häält, on tihti tee peal liiva peal niimoodi maas ja ja niimoodi teeb niisugust häält, et see on tuttav. Aga nüüd seesama suur. Tüüka sorr, sugulane, kuulame kuidas tema hääl siis ta kõlab. No ma ei tea, mis assotsiatsioone see nüüd kelleski vist tekitada, aga minul oli tunne, et üks pahane perenaine pragab oma laisamehega. Vot see on huvitav, tundub, et see on just niisugune linnainimese nagu seos, et minu jaoks ta seostub hoopiski näiteks indiaani vilepillimuusikaga kujutasin ette, et sellist häält teha metsas, eks indiaanlane, kes parajasti näiteks harjutab oma flöödimängu ja ma olen kindel, et kui meil Eestimaal näiteks tuleks kõrvu metsas selline hääl Nomad ja see läks ikka täiesti pahviks, et lind teeb sellist häält ja ütleme, maailma linnuhäälte seas on ta ikka erakordselt unikaalne ja ja ma ütleksin ikkagi muusikaline lausa minu minu jaoks võrreldes teiste maailma linnuhäältega üks üks põnevamaid hääli. Aga noh, see võib-olla ennekuulmatu igal juhul just ja et ikka looduses metsas võib niisugust häält kuulda, seda saab juhtuda ikka just kuskil sealkandis. Aga võib-olla noh, need linnud, kellest me nüüd ei saa üle ega ümber kõhna Amazonase lindudest räägime on nad peaaegu Amazonase vapilinnud ja need papagoid papagoisid. Me nägime muidugi palju neid ongi seal metsades kümneid liike eri suurusega, eri värvi, kõige tüüpilisemad, keda me nägime alailma seal üle pea lendamas ja okste võradesse maandumas, need on niisugused rohelised papagoid, need on hästi palju erinevaid liike, tegelikult aga aga see rohekas toon on, on paljudele papagoi talle iseloomulik ja noh, suurus ütleme seal kuni tuvi suurune. Et, et tegelikult umbes tuvisuuruseid ja üldiselt rohelisi papagoiliik ja see on see kõige tüüpilisemad papagoi liigid. Ja nad on väga selgesti niisugused, ühiselt tegutsevad linnud ja nad kindlasti, kui nad kuskile okstesse ja puude võrasse maanduvad, siis nad hakkavad sealt kohe otsima puude vilju ja seemneid. Ja nad on Est eriliselt spetsialiseerunud hästi kõva kestalistele, seemnetele ja viljadele ja sellina papagoinokk. See on ju ideaalne vahend, et hakkama saada hästi nii-öelda kõvade pähklitega. Ja see ongi nende põhitoit, et nad seda toidulauda millegi muuga suurte rikast ja ütleme, enamikul papagoiliikidel on see põhitoit ja just see, et paljud linnud ei saa neid seemneid ja vilju toiduks kasutada, sest nende kestnud liiga kõva. Aga papagoinokk on ju niisugune hästi jäme, hästi kõver. Ja ta toimib nagu mitmekülgse töövahendina. Esiteks on ta väga tugev, toimib nagu peitel, et seda kesta purustada. Teiseks on ta väga tugev nagu pähklitangid, vajutab lihtsalt oma noka vahel väga kõva kestalisi seemneid puruks. Ja kolmandaks on tal tegelikult soos niisugune keel eriti peen söögivahend, hästi peenikene, hästi kõva ja jäik ja, ja sellega ta imeosavalt siis nagu opereerib seal kuskil vilja sees ja saab sealt soppidest ka kõik oma toidu kätte. Ja tal on veel üks kummaline omadus, enamikul maailmalindudel sellist ei ole, ta on võimeline sööma nii-öelda käega, ehk siis hoiab ühe jalaga oksast tugevasti kinni ja teise jalaga tõstab toidu omale noka juurde. Väga haruldane linnuriigis. Lindudel on tavaliselt nii, et ta hoiab lihtsalt oma, kui ta hoiab, hoiab tugevasti seda saaki kinni ja siis nokib seda. Aga papagoi üldse ei kummarda alla võtta, stab ilusasti oma jalaga toidunoka vahel me võime uhked olla, linn matkib neid, eks jah, mingi seos inimesega tekib ja, ja võib-olla see on üks põhjusi, miks papagoid tihti mu lemmik loomad ja linnud inimeste jaoks aastasadu olnud. Ja nüüd, kui me seal Amazonasele jälle olime, siis, siis sai ikka seda kogeda, et nad on ka väga kokkuhoidvad linnud, papagoid, nad lendavad tihti arvedena ringi ja nad annavad üksteisele hästi kõva häälega märku, et, et kus sina oled, et mina olen siin ja, ja nad kui keegi toitu leiab, siis ta kutsub kohe teised nagu juurde. Ja väga tihti, kui sa vaatad, lendavad siis kui mõni parvest maha jäänud, siis tüüpiliselt ei ole see üksik lind, vaid nad on kahekesi. Et nad on niisugused, kes hoiduvad ka väga konservatiivselt paaridesse, omavahel paaritruud, nagu öeldakse. Ja see papagoid, rohelised parved jõe kohal, nende kõva kära, see on see, mis Amazonase reisist kindla peale meelde jääb. Kas neid ohustab ka keegi? Neil on muidugi oma vaenlasi seal röövlinnud ja muud, aga jämedas joones, noh, enamik papagoiliike ohus ei ole, nad on suhteliselt hästi ennast seal koosluses nagu sisse seadnud ja ja neid on piisavalt palju seal. Ja noh, ühte vaatepilti ma ei suuda küll kunagi unustada, see oli nüüd küll sellesama puna haaraga õieti see oli punarabaar ja nad olid hästi kõrgel puuladvas kõige ülemise, peenikese oksa peal puna haarad on ju maailma ühed kõige suuremad papagoi liigid ligi meetri pikkused. Ja siis nad kahekesi seal üleval Amazonase puu kõige ülemises tipus hapra oksa peal. Nad tegid tõelist etendust, kahekesi. Nad kord pööras üks vea allapoole või siis oli niimoodi, et selg oli allapoole, siis pööras teine ennast niimoodi, siis vahepeal ajasid oma suured tiivad laiali, need on niuksed, tohutu ilusat punased suled ja kui see päike nagu paistab nendest läbi niimoodi värvide möll ja sa ei saa aru, mida nad teevad, et et see on nagu mingi akrobaatika, et kas nad esinevad või mis asja nad teevad. Loomulikult nad ei esine mitte pealtvaatajatele. Ta on üksteisega suhtlemas parajasti loomulikult on üks ema ja teine on isa ja tegelikult nad loomulikult flirdivad omavahel ja linnu-uurijad on jälle selgitanud, et just nimelt et vähesed linnuliigid, kes noh, niimoodi nagu pidevalt üksteisele näitavad, et ma hoolin sinust ja ja et sa meeldid mulle, mitte ainult, et siis, kui hakatakse pesa punuma, et vaid aasta ringi. Et see on nende nende omadus, aga, aga vahepeal muidugi kõlas ka neid jubedaid Kraksetuse. Nende jaoks maailma kõige ilusam hääl teise punaora kaasa jaoks kindlasti fantastiline kompliment kõlas parajasti. Aga see vastuolu, see, see tohutu värvi ilu ja see jube Kraksosmit see muidugi paljusid Amazonase rändureid nagu imestama pannud, aga lõppkokkuvõttes väga liigutav. Nojah, ta on nagu vastuoluline, et näiteks seesama looduse uurija ja kirjanik samal ajal Arkadi Phiidler ta oma raamatus oma soolase kohta. Ta ütleb just nende värviliste haarate kohta niimoodi väga poeetiliselt, et need pole linnud, kes seal üleval lendavad, vaid kõige kaunimas vormis tervendavad unistused. Aga samal ajal ütleb ta, et väga tihti Te ei lasknud mul hommikuti magada, needsamad Berendavad unistused. Ja ta kirjutab oma raamatus niimoodi, et magagu metsaelanik kuitahes sügavalt tund kus tahes Amazonase ääres ikka ajata enese üles ja vannub hambaid kiristades neetud papagoid. Ja kuulame siis sedasama papagoi häält nüüd, mida ma siis seal Nausis, dzungli linnas salvestasin, hommikusel ajal? Selline oli siis tänane saade Amazonase lindudest ja papagoid Est ka, millest tuleb juttu järgmises saates. Vaatame, millised on Amazonase metsloomad. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
