Kõnelejalt rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervister. Me ei raatsi ikka veel lahkuda tänasel, sest maailma veerohkeim jõgi lihtsalt tõmbab sinna justkui magnetiga ja ja seda muuhulgas ka tänu kõigile neile, kes seal elutsevad. Sedapuhku uurime siis lähemalt kalu ja nendega sai mitmel kombel isaga kokku puututud. Niimoodi kõlas üks kujuka indiaanlaste tantsumuusika ja seda mängitakse paaniflöödid ja, ja tantsitakse selle saatel. Etu jõukad on üks sadadest väikestest Indiaani rahvastest Amazonase kallastel. Ja siis seda tantsu tantsitakse, kui tahetakse jõge tänada selle eest, et jõgi on andnud rikkaliku kalasaagi. Ja muidugi tujukad tunnevad kümneid kalaliike ja mõned nendest liikidest on neile olulised toiduna, mõned jälle nagu ohu poolest, mida nendelt võib oodata. Ja kalade tundmine on nende jaoks elulise tähtsusega. Aga ometi kõiki Amazonase kalaliik ei tunne ka kõige paremad indiaanlastest põlisrahvaste teadmamehed sest kalauurijad on Amazonase vetes selgitanud ligi 3000 kalaliiki. Nii kirjeldamatu, et maailma ulatuses on täiesti võrratu see kalaliikide rohkus üheski piirkonnas maakeral ei ole nii palju neid kalaliike. Ja muidugi nagu Amazonase teistegi liikide puhul, et igal aastal avastatakse veel paar liiki juurde kogu aeg ja ma soolase kalariigis on palju igasuguseid kummalisi erilisi kalu ja käime seal ringi, rändasime siis nendel nädalatel me putsime mitmetega nendest kop kui mõned nagu natuke hirmutasite, aga mõnda püüdsime ja tegime nendest kalaroogi. Kust te seda tegite siis sealsamas väikses laevas, mis oli meie elupaigaks ka nendel nädalatel, kui me seal jõe peal liikusime. Ja selles saates ma oleks selle kalavaliku teinud niimoodi, et ühed on siis niisugused legendaarsed kalad ja teised siis need, kellega me isiklikult palju kokku puutusime, sest mõnede nende Amazonase kalade kuulsus on vist isegi niisuguste inimest, et teada, kes oma Soonasest suurt midagi ei tea ja pole seal kunagi käinudki. Kas või elektriangerjas Pirajad. Aga ma tahaksin alustada siiski ühest kalast, kes musitseerib ja kui mul oleks õnnestunud salvestada selle kalamuusikat kat, siis oleks sobinud siia saatesse alguses kõige paremini. Temast on kirjutanud rännumees ja kirjanik Arkadi Phiidler. Tema raamatu pealkirigi on, et Kalad laulavad Ucadžaalis ja kuidas need kalad laulavad, ta kirjeldab seda oma raamatus, niimoodi. Õhus ei ole, vees valitseb täielik vaikus, kui äkki hakkab kostma selgeid veealuseid kellalööke siis hakkab lööma veel teine pärast veel kümmekond kella eri kohtades. Helid on erinevad, on kõrged ja madalad, just nagu tuleksid erineva suurusega kelladelt. Kui me ütleme, et tumm nagu kala, siis Amazonase kalade puhul see alati ei kehti. Ja noh, ta mõjus ikkagi Viidlerile nii tugevalt, et ta pani ju oma raamatu pealkirja Ki, selle kalalaulu järgi. Aga üks teine maailmakuulus Amazonase rändur on jälle kirjeldanud ühte teist legendaarset Amazonase kala ja see mees on loodusteadlane aadlimees Alexander von Humboldt. Ja tema tegi ka lausa katseid elektri Angerjaga ja ta kui tõsine teadlane ja ka tõsiseltvõetav teadlane siiski on huvitav lugeda raamatust, et kui andunult ta teaduse nimel tegutseb, NATO tahtis elektriangerjat uurida, keegi ei julenud seda püüda tema jaoks, aga siis indiaanlased ütlesid, et püüame hobustega, ta ei saanud algul aru, mida see tähendab. Aga indiaanlased ajasid mudases järve üks 30 hobust ja need elektriangerjad on peidus seal muda sees, neid ei saa sealt kuidagi. Aga hobuste kabjad siis hirmutavad nad sealt välja ja siis nad muidugi enda kaitseks andsid neid elektrilööke hobustele. Nii et vaesed hobused mõnikord said nii tugeva löögi, et nad lausa kukkusid. Aitäh. Aga sellest mudast välja hirmutatud elektriangerjad, mõned jälle suures paanikas, tulid kalda äärde ja siis püüti nad kinni, pandi vanni ja nüüd siis Alexander von Humboldt asub katsetama. Esiteks, tal olid kaasas elektrimõõduriistad. Ta mõõtis välja, mitu volti, elektriangerjas suudab anda, määras 400 volti. Teiseks, kuidas mõjub inimesele, pani käe sinna vanni sai hirmsaid särakaid, ta teadis, mida hobune vist on ja, ja kirjeldab väga stoiliselt, siis vot niisugune tunne nagu käsi oleks mõneks ajaks halvatud ja järgmistel päevadel ka veel liigesed valutavad. Aga praegusel ajal teatakse, et elektriangerjas tõesti suudab anda niisuguse väga tugeva nii-öelda säraka. Aga see voolutugevus kuigi voolu pinge on suur, siis voolutugevus on madal ja et inimesele see nagu elektrile surmavalt Te ei mõju välja arvatud, kui inimesel on süda haige või ta ei ole terve. On kahte sorti veel elektrilaengud üheda, nihukesed nõrgad ja nendega ta, noh, nii-öelda toimib nagu radar määrab seal sogases vees, kus on saaki ja siis, kui on sahk lähedal, siis ta annab selle tugeva elektrilöögi. Kui saak on pisikene, siis halvata takse liikumatuks ja selle saab siis hõlpsasti alla neelata. Nii et kui ta on passiivses olekus, siis temast nii palju elektrit ei tule. Sõidule Häida ei tule ta põhiliselt on muda sees peidus ja ei taha üldse ennast eriti liigutada, ainult siis, kui jahile läheb just ja tal on ühesõnaga välimus, ta ei ole üldse angerja sugulane, aga noh, kolonistid panid nime selle järgi, et ta natuke meenutab angerjat niuke pikliku ütleme, mao moodi loom, aga ta ei ole siiski üldse angerja sugulane ja tal on niisugune kummaline saba, et ta suudab sellega ennast liikuma panna nii edaspidi tagurpidi ülespoole allapoole. Ta manööverdab väga osavalt, aga üldiselt ta suhteliselt vähe liigub vees ainult siis, kui kõht väga tühjaks läheb. Ja üks põhjus, niukene salajane põhjus, miks tal see tugev elektrilaeng on. Miks tal seda vaja on, seda teadlased alles hiljaaegu avastasid. Ja üpriski kummaline nimelt, et elektriangerjas on hinga lõpustega. Ta ei saa hapnikku veest lõpustega nagu kalad tavaliselt, vaid ta hingab suu kaudu ja tema suuõõnsus on ümbritsetud väga tiheda veresoontevõrguga. Ja mõnes mõttes suu toimib nagu Ps, ta tõstab pea vee peale, tõmbab suu õhku täis ja sealtkaudu siis veresoontesse verre tuleb hapnik ja kandub mööda keha laiali. Aga kui nüüd see saab, satub talle suhu ja see kole palju sipleb seal siis see võib vigastada tema õrna suvat ja see on siis ainus väga salajane põhjus. Et see saak peab olema liikumatu, kui ta läbib elektriangerja võib-olla kõige õrnema organ ja üldse, et, et see on päris huvitav. Ja muidugi on seal Amazonase vetes niisugusi, legendaarseid, kalu, kellega me lootsime väga. Me ei näe neid, kuidas läks, õnneks läks, mõned, kõige hullemad jäid nägemata, näiteks no näiteks üks on jõe rais on niisugune umbes nagu meetrise läbimõõduga lame tumeketas, tal on peal valged laigud. Tal on taga pikk saba, saba küljes on astel. Astla sees on mürginäärmed ja see niisugune taldriku moodi kala on seal kusagil muda sees. Ja kui sa kogemata talle peale astud ja astud lasta endale jalga, siis sa saad ikka päris tugeva mürgituse. Et see on temale nagu kaitseks ja paljudele loomadele surmav inimene on nii suur, et inimest ta ei tapa. Aga noh, võtab ikka mitmeks päevaks jalust. Lihtsalt. Aga kõige salalikum elukas, keda ma üldse oma sarnaselt ja selle nimi on nugisega, ta on pisikene, niisugune, paari-kolme sentimeetri pikkune, imeväike, natuke nagu läbipaistev ja hästi peenikene ja, ja äärmiselt habras ja ja ohutu välja. Aga see on üks üks kõige jubedamaid kalasid Amazonasele. Ta nimelt parasiit ja ta saab oma igapäevase toidu niimoodi, et ta imeb kaladelt verd vigastab lõpuste juurest nahka, siis mõne minutiga võtab pugu verd täis ja kaob. Aga tal on niimoodi, ta saab selle kalalõhna kala lõpuste lõhna järgi, mis vees levib ja hakkab siis saaki jälitama. Aga paraku on niimoodi, et imetajad levitavad väga sarnaseid lämmastikuühendeid, kui nad vees liigub. Jaa, sellel nuki sägale tundub, et seal on nüüd üks mõnus kala ja ta sööstab nagu nool selle saagi suunas ja sööstab sinna, kust see lõhnaallikast tuleb ja läheb nii sügavale kudedesse, kui üldse suudab. Aga eriti palju lämmastikuühendeid tuleb teatavasti uriinist ja niimoodi nad sõstavadki imetajatele siis sinna kohta kus see uriin kehast väljub. Aga nüüd, kui juhtub olema kuskil jões inimene, kes supleb ja ja siis niimoodi salaja seal näiteks pissib aitäh, siis toimub sama efekt ja seda mõned juhtumid on siis täiesti kontrollitud andmetel ka tuvastada. Tulemused on kohutavad meeste või naiste kõige õrnematesse organitesse tungivad sisse, ambuteerides saab ainult neid kätte. Täitsa õudusunenägu. Ja selle üks hea pool on küll see, et Amazonase retkejuhid alati räägivad seda lugu turistidele. Ja tulemus on kindlasti garanteeritud, ükski turist julge vette pissida. Jah, seda ta võiks nii ehk naa mitte teha, eks ole, aga need väikesed nugis segad need jubedad elukad inimese jaoks. Ehkki looduses iseenesest pole midagi jubedat. Aga siis imetajate jaoks, et nende eest pole selles mõttes pääsu, et nad võivad igal pool olla, sa ei tea seda kohta, et, et siin on nüüd ohutu, et neid vigu. Ja, ja noh, ütleme need retkejuhid Amazonasele ütlevad siis ka seda, et tegelikult inimesele ta saab ikka rünnata nendesse õrnadesse organitesse siis kui inimene ujub ka ilma püksata, et kui sul on püksid jalas, noh siis sa seda ei juhtu, aga kahtlemata niisugune väga salalik, ainuke variant ja meie teejuht näitas, tal oli siin külje peal oli selline arm ja see oli hoopis mitte nugisega, vaid üks, teine niisugune pisikene vastik kala, kes ka no umbes niuke noolekujuline ja oli sööstnud talle nagu külje pealt niimoodi ja nagu ampsanud sealt üldiselt nemad ise lõunasöögist. Ja et nagu natuke ooteks võib-olla, aga lihtsalt põhiline seal see, et, et tõesti, kui sa ei ole väga kodus Amazonase vetega, siis ära parem mine ujuma ja jälle kohalikud ja ka need retkejuhid, nad lihtsalt selle ümbruse järgi oskavad otsustada, et kus kandis ühed või teised kalad, elavad nii, et me käisime korduvalt ujumas Amazonasele ja me usaldasime oma teejuht ja mitte midagi meiega juhtunud. Et üldiselt, kui sul on head nõuandjad, siis sa võid küll Amazonases. Aga mõnusasti supelda. Ja üks kala, kes on ka väga legendaarse kuulsusega kurikuulus tema nagu au, ma tahaksin küll nagu puhtamaks pesta, need on piraajad. Ta on ka väga legendaarsed kalad, hirmu ja õuduse juhtudega ümbritsetud just ja, ja isegi vist inimesed, kes mitte midagi Amazonasest ei tea ka nemad ikka teavad, et piraaja ja see kõige tüüpilisem on, lugu on muidugi see Lähed Amazonases ujuma, siis viskub sinu kallale üks kaladel parv ja mõne sekundiga on sinust järel vaid luukere ja suuri loomine väidetavalt ründavad ka suure parvena. Just see on see põhilegend. Ja kui nüüd kuulata nagu asjatundjaid, siis põhimõtteliselt Nende lugude algpõhjus on ilmselt see, ühesõnaga, nad on väga-väga liialdatud. Aga algpõhjus võib olla see, et kui Amazonasele on üleujutused ja üleujutuste järel hakkab vesi langema, siis mõne koha peal piraajaparved jäävad nagu lõksunud, ei pääse sealt minema. Ja nad on seal üsna suure parvena väikses järvekeses koos, nad on näljas ja kui sinna satub mõni pisikesem loom, siis nad tõesti parvena teda ründavad. Aga see teeks jälle suurele loomale või inimesele tohutu kiirusega lõpusegu lobi ka pigem sinna legendide ja muinasjuttude poole peale. Et reaalselt ei ole teada, et tas kunagi ühtegi inimest tapnud, see piraajaparv. Aga kõige sagedamini kõneldakse just sellest piraaja liigist, keda eesti keeles nimetatakse Roosevelti galaks. Vananenud nimi praeguse süstemaatika järgi. Roosevelti perekondade pole olemas, need spiraajade hulgas, aga õige võib-olla oleks öelda inglise keele järgi punakõht, Pirajad, neil on punased kõhud. Aga vot nendega. Me puutusime ikka kohe hästi palju kokku ja mitte piraaja ei püüdnud meid, vaid meie püüdsime piraajasid. Ja see on tegelikult üsna tavaline lugu, kes Amazonase liigub. Et ühel päeval viiakse sind õngitsema ja lähed paadiga välja sihukse suure robustse konksu otsas on üks lihatükk. Viskad selle õngenööri üle parda ja tõenäoliselt mõne minuti jooksul hakkab näkkama, tõmbad ups, Välja piraaja on seal konksu otsas. Kui suur ta on siis keskmine piraaja on umbes noh, niukesed peopesa suurune meesterahvapeopesa pigem naisterahva, isegi ma ütleksin punakõht piraajade puhul isegi on naisterahvapeopesa ja isegi selles mõttes peopesaga võrreldav, et on niisugune lame ja lapik kala umbes nagu Peipsi latikas, kui ta oleks peopesa suurune. Nad on tõesti selles mõttes, nad on kalad ja üsna niuksed krahmamad, kõike, mida krahmata annab. Ja siis muidugi sai ka vaadata, millised on need kuulsad piraaja hambad, noh, nendest on ka palju kõneldud ja tõesti, kui sa selle suusaniimoodi lahti kangutada, pisike kala ja need hambad on, on töölt väga tillukesed, aga nad on erakordselt korrapärased, väga korras. Ühtegi hambaauku seal ei ole, hambaarsti juurde pole vaja, ei ole, teeb lausa kadedaks see piraaja, hambad, tema hambumus ja kui teda siis need patta panna või teda küpset teda, siis ta on täitsa hea maitsega mida meenutab meile tuttavatest, võib-olla ongi ta õigemini võib-olla ongi näiteks võib-olla latikat näiteks natukene natukene niisugune rasvane luid on üksjagu, aga mitte liiga palju? Jah, võib-olla meie latikaga võib-olla maitse poolest võrreldav. Ja tegelikult neid piraajaliik on Amazonase ligi 25 näiteks akvaariumipidajad muide mõtlevad ka Pirajadest hästi, nemad teavad, et, et paljudiraja liigid on väga toredad akvaariumikalad ilusad ja ja neid on huvitav pidada teiste kaladega, kasvõi sealsamas akvaariumis saavad kenasti läbi, mingit probleemi pole, kui neil on, neid korralikult toidetakse. Ja kui need ei ole väga suure parvena. Et siis on nad väga rahumeelset akvaariumikalad ja näiteks piraaja liikidest mitmedd said meile nii-öelda roaks. Ja üks niisugune natuke suuremat liiki oli must piraaja tumehalli või musta värvi, see oli juba ikka peopesast märksa suurem, niisugune ka niuke latika kujuga kala. Ja tegelikult kõige maitsvam piraaja, keda me sõime, oli hamba kui lamba, kui võib-olla isegi noh, meetri pikkune ja paadimehed püüdsid meile neid suuremaid hambakuid ja nende maitse oli juba täiesti delikatess. Ja teda kogu oma Soonasel tuntakse kui niisugust väga hõrgu lihaga kala. Ja põhjus on ka teada. Nimelt paljud tiraja liigid ei ole üldse lihatoidulised, vaid taimetoidulised ja just hamba kui tema põhiline toit on vette kukkunud, puude seemned ja viljad, nendega ta ennast Noomab. Ja loomulikult tema liha peab siis olema ka niisuguse maitsega. Kui ta nii häid toite seal ja, ja tema välimus on ausalt öeldes umbes nagu suurel karpkalal nisugune, rasvane, et väga-väga hinnatud kala ja tulla nende Pirajade puhul, siis võib kokkuvõttes niimoodi ütelda, et tegelikkuses reaalsuses Amazonases on piraaja, mitte see kala, kes inimesi, see vaetika, kala, keda inimesed ise söövad. Seal tegelikkus. Ja üks niisugune eriline seik Pirajadega täiesti uskumatu oli ühel reisil, kui me jällegi paadiga siis neid elustiku uurisime seal pimedal jõel ja järsku hakkasid paadi kõrval õhku hüppama mingid kalad tohutu kõrgel neid paari meetri kõrgusele ja lendasid niimoodi seal oma kuus, seitse, kaheksa meetrit läbi õhu ja siis uuesti vett tagasi. Paati keegi ei langenud ja üks tuli tohutu hooga meie retke juhile noodi plaksti vastu põske, nagu keegi oleks andnud kõrvakiilu ja potsatas sinna paadi põhja. Ja siis me saime teda lähemalt uurida. Ja retkejuht ütles kohe, et ja, ja et see on ka üks piraajaliik, aitäh, et ei, arvasime muidugi ma olin pisut lugenud, et kõige paremad lendajad Amazonase kaladest on kirves, kalad need on niisugused kirveteakujulised väga kummalised kalad, kes lendavad kõige kõrgemale, kõige kaugemale. Aga selgus, et ka piraaja võib õhus lennata ja sulle isegi vastu põske sattuda ja ja selle me saime kaera muidugi pärast. Nii et ta pidi oma õhulendu kahetsema. Jah, me küsisime ka retkejuhi käest, et mis nüüd oli, miks nad niimoodi siin kargama hakkasid, siis tema arvas niimoodi. Meil olid taskulambid käes ja kui taskulamp valgustab pimedat Sugast siis kalad satuvad paaniks, nad arvavad, et keegi jälitab, aitab neid ja siis nad hüppavad oma kodukeskkonnast välja, arvavad, et nad pääsevad, kargavad õhku, et see oli tema seletus. Ja kõige viimane kalaliik, kellest siin täna jõuab rääkida selle kohta ma siis võtsin kaasa ka asitõendi. Ja siin ta niisugune asi soomusjust, see on kalasoomusvalge ja tumepruuniga ja, ja ta on, ütleme, sõrme pikkune ja hästi kõva, mis kalale ta kuulub. See on nüüd Amazonase kõige suurem kala, tema nimi on eesti keeles Arapaima. Kohalikud nimetavad seda pira Rukuuks ja seda tumedat osa, seda niisugust rõmelist osa sellest soomusest, nad kasutavad küüne viiline väga hea küüneviil. Ja see kala ise, kui tal soomused on niisugused nagu suured merekarbid, siis peabki suur olema ja ta on siis kuskil kasvab kolme-nelja meetri pikkuseks ja võib kaaluda nii paarsada kilo. Nii et, et see on üks maailma kõige suuremaid mageveekalu hiigelsoomus ja, ja, ja kui näiteks kas või internetist vaadata, haarab Paima pilt, et see on niimoodi, et ikka too meest hoiavad teda suurivaevu niimoodi rivis käte peal. Ja ta välimus on ka väga kummaline, ta ei ole üldse nii-öelda normaalse kala välimusega. Põhiline osa tema uimedes tasuvad kõik tema keha tagaosas ja see on niisugune, jätab niukse ürgse vanaaegse mulje ja loodusteadlased ütlevadki, et ta ongi evolutsiooniliselt üks väga vana kalaliik. Ta liigub hästi aeglaselt, kohmakalt ja üks eriline. Kummaline asi on tal see, et ka tema ei hinga lõpustega vee all. Ja tema kasutab nii-öelda kopsuna oma ujupõit, et need, kes tunnevad psühholoogiat, teavad väga hästi, et ujupõis on kalal hoopis teise eesmärgiga ujupõis hoiab kala nagu õigel vee sügavusel reguleerib selle ujupõiega, kui sügaval vees tahan. Ja nüüd järsku sellel Amazonase kõige suuremal kalal on niimoodi, et ta tõuseb aeg-ajalt vee peale, ahmib õhku ja õhk satub talle otse sinna. Uju põhide ja ujupõie seinad on jällegi kaetud hästi tiheda veresoonte võrgustikuga ja sealtkaudu imbub hapnik verre ja, ja veri viib siis hapnikku mööda keha laiali. Ja mõtled, et mis sellest siis head on. Et ka näiteks elektriangerjas ei pea hingama lõpustega vee hapniku. Tegelikult on tagamaad vägagi Selged ju eelmistes saadetes rääkisime sellest, et Amazonas ise tõuseb igal aastal üle kallaste ja siis jälle langeb. Ja selle pulsseerimise ajal, kui vesi on üle kallaste ja siis hakkab jälle tagasi langema. Sel ajal tekivad niisugused alad üleujutatud alad, kus hapnikku on vees tohutult vähe. Ja nüüd juhtub see, et kõik kalad, kes hingavad lõpustega, veest Nad jäävad hapnikunälga, neil on seal ka siis kuidagi omad võtted, kuidas nad siis ellu jäävad, mõned jäävad lihtsalt uimaseks, liigutavad ennast hästi vähe, teised vajuvad lausa uinakusse ja milline suurepärane toidulaud Arapaimale, kes on täpselt sama heas vormis nagu mulgi ajal. Ja sellepärast elavad ära Paimat Soonasel päris hästi, kuigi viimasel ajal on neid natukene liiga palju püüdma hakatud, inimesi on liiga palju sinna Amazonase kallastele tekkinud, aga traditsiooniliselt Ta on olnud näiteks niimoodi, et indiaanlased pole Arapaimat eriti püüdnud. Ja seal on põhjus lihtsalt selles, et enamasti on Amazonase veed nii helded, et nad pakuvad kala nii palju, et pole vaja hakata rassima selle kohutavalt suure kalaga vaeva nägema, kui sa saad väiksemaid ja täpselt sama maitsvaid kalu. Aga noh, võib arvata, et mõnikord, kui siis muid kalu tõesti ei olnud, noh, siis võtsid ka indiaanlased kätte ja korraldasid Arrapaima jahi ja kui nad siis selle Rapaima hakkab kätte said, siis olid toitu pikaks ajaks ja ja küllap ka siis tantsisid nad oma tänu laulusele paaniflöödi saatel Amazonase jõel. Selline oli siis tänane saade Amazonase imelistest kaladest, millest tuleb järgmine. Läheme vaatama, millised Amazonase linnud stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
