Kõnelejalt rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. Amazonas kogu oma ilus ja hiilguses köidab jätkuvalt meie tähelepanu ja täna teeme siis lähemat tutvust sealsete putukate, konnade ja rooma etega. Jah, igasugust väiksemad vennikestega loomade hulgas. Roomajate seas on ka hiiglasi muidugi. Et selliseid loodushääli sain ma salvestatud siis Amazonase pimedas vihmametsas ühel õhtusel paadiretkel. Ja need hääled, missid kossid, praktiliselt kõik kuuluvad eri liiki konnadele. Seal on Kroksumist, seal on piiksumist, seal on vilesid. Neid hääli kostis. Pea kohalt puu võradest otse kõrvalt kusagilt puu tüvedelt metsa alt ja siis ka veel pealt. Mõne konna krooksumine meenutas ausalt öelda pigem nurru Mistrial. Konnad teevad ikka eriti kummalist häält sealkandis. Ja mõned nendest on suuruse poolest tööst jaaguari suurused, siis ikka rusikas inimrusikas ikka palju suuremad. Ja teised on jälle imepisikesed näiteks üks niisugune igavene suur elukas, kes võib-olla siin laulukooris ka kaasa lõi, keda me nägime ükskord Lõsutamas, enamik päevasel ajal puhkavad ja see tüüp oli küll niisugune tubli rusikasuurune ja see oli seal märgade puujuurte vahel seal dokumas. Ja see, Ta oli niisugune musta-pruuni-valge kirjaga niisugune hästi efektse mustriga konn ja tema siis kannab nime Nuutseni vilekärnkonn. Ja see on näiteks, kui ta ikka nüüd öösel ikka laulu lahti läheb, siis vilistan nii et vähe pole. Meenutab seda konna, kellele pöia liisid taheti naiseks. Ja ma arvan, et ta on isegi veel vägevam. Amazonase vilekärnkonn on ikka euroopa kärnkallast ikka nii ja ma koju kui ka hääle poolest nagu võimsam. Ja siis noh, näiteks keda võib-olla ka siin laulukooris oli, aga keda me päeva valge nägimegi siit siis ka ikka päris imeliku mulje on sarvik, kärnkonn ehk siis niisugune, kellel on nagu peas tõesti sarved. Ja ta vaatab nagu misjoni teemal, niisugune pisikene deemon istub seal laiade lopsakate lehtede vahel seal maas. Muidu käituvad ikka, nagu me Eestimaal oleme harjunud konnade puhul sellist kombekad käitumist, et inimest nähes lasevad jalga või vastupidi, jäävad põrnitsema. Põhiliselt jäävad põrnitsevalt ja nad tornitsevad niisuguse näoga hetkes, sina veel, see niisugune pole näinud niisugust, et inimene liigub ikkagi nendel aladel, kus me käisime niivõrd harva et iga konn ikka inimest näinud ei ole. Ja ei karda ta mitte üks raas. Jah, nii otse teist ära ei lähe, aga võib-olla mõnda konna peab küll inimene kartma mitte sellepärast, et on nii suur ja inimese maha murrab, aga aga on näiteks üks seltskond, keda nimetatakse puu konnadeks. Nad on väga pisikesed, poole sõrmepikkused, hästi värvilised, mõned on kollase kirjud, mõnede punasekirjud, kõige värvilisemad pisikesed konnad, mürgised, mürgised. Neid nimetatakse puu konnadeks. Ja see, et, et ta nüüd ennast kaitseb selle mürgiga. See on küll tõsi. Inimesele ta surmavalt ohtlik ei ole, aga indiaanlased kasutavad jälle nende konnade mürki oma noole mürgina teinekord. Aga nüüd on ka uuritud, et tegelikult see ei ole ainult see, et ta kaitseb ennast mürgiga ärasöömise eest. Vaid see mürgine naha pind hoiab sinna tekkimast igasuguseid pisikesi parasiite. Nii et see, nagu see on nagu niisugune kosmeetiline võie tal seal peal ta sellises kuumas ja niiskes kliimas on tohutu hulk igasuguseid tüüpe, kes hakkaksid kohe seal parasiitidena elama, aga vot Puukonnada ei puutu. Aga see värv on küll võib-olla selleks, et ütleme, need röövloomade röövlinnuteemat, märkasin, et no saab nüüd aru, et ei kõlba süüa. Et tal on nii värviline. Just ergas värv on see, mis peab vaenlast peletama, sest et teisipidi on jälle sellised maalähedased ja kaitsevärvid vägagi tegijad. Jah, korjas looduses just need on eristrateegiad ka mõlemad on ellujäämise nimel. Aga muidugi, kui mõelda selle Amazonase putukate maailma peale, no siis hakkab pea päris ringi käima, et iga päev nägime muidugi midagi uut ja kui sul putukate vastu huvi on, siis Brasiilia niga putukasõbra paradiis ja arvatakse, mitte ükski loodusteadlane, ka kõige targem maakeral ei oska öelda, palju Amazonase metsades putukaliik, et aga noh, umbes noh, üle kahe miljoni kindlasti. Aga need, keda meie need nägime, need olid ikka need, kes, kes sulle paati potsatasid või ütleme, metsarajal nagu silma hakkasid ja näiteks paadis oli üks kord niimoodi õhturetke ajal jälle järsku vaatad, varruka peal on niisugune roheline oksaraag, niuke, pliiatsipikkune ja kuus jalga all peenikesed pikad jalad sanraagritsikas tavaline, seal pudenes sealt puu võrast alla, sõitsime puu alt läbi ja ei saanud aru, kuhu ta sattus nagu natukene võib-olla meelega tahtis küüti saada natukene paadis. Meid rõõmustas väga igatahes. Ja muidugi mõnikord sinna paati või ka meie sinna laeva maandusid siis need liblikad, igat värvi on neid seal, seal, need on seal tuhandeid liike ja niisuguste hea mahlaka kirjelduse sellele liblikarohkusele Amazonase metsades on andnud oma reisiraamatus Arkadi Phiidler, kes oligi professionaalne putukatundja. Ja ta lihtsalt kirjeldab nagu muuseas, et ükskord ta läks sellistesse paika, kuhu liblikat tõesti kogunevad siis jõe kallastel, kus on niiske muda, vot sinna tulevad tohutud liblikate parved kokku, vett jooma. Ja ta tõmbas oma liblikavõrguga niimoodi kaks korda niimoodi. Ja siis ta muidugi määras nad kõik ära. Ja siis ta sai, kui, et kahe selle korraga oli ta saanud siis 150 erinevat liblikat 12-st liigist. Võrdleb sellega, et kui ta neuroopa aasade liblikaid püüdnud suvisel ajal parimal päikeselisel päeval siis on see tõsine päeva saak, mis ta seal siis kahe äigamisega korraks muuseas sai kätte. Ja ta kirjeldab ka ühte niisugust toredat liblikat, näiteks seal on palju toredaid, liblikaid, fantastilisi liblikaid, aga mina nägin seda liblikat, tema nimi on kaliigo, kadel õiget eestikeelset nime ei olegi, aga see on niisugune ladina keelest tuletatud nimi. Et mina nägin teda muuseumis ainult seal loodusloo muuseumis, Brasiilias, metsas ma ei näinud teda, aga ta tõesti näeb niisugune välja nagu Hitler kirjeldab, ja niisuguse hea kirjaniku Kalam puuriga algab ta seda niimoodi, et hirmul on suured silmad ja vastupidi, suured silmad ajendavad hirmu. Loodus on ka liigo liblika tiibadele ehitanud tohutud tumedad rõngad. Nii et kui ta istub puuoksal, loovad need kaks rõngast tiibade kuju ja kehakuju kokku täiuslikkust öökulli peast, kellel on väga suured silmad, teravkõver, nokk. Ja loomulikult mitte ükski liblikasööja lind ei julge puutuda niisugust öökulli. Et seal see on üks nendest. Aga efektsetest liblikatest. Kui korraks teie paadisõidu juurde veel tagasi tulla, kus teeni rõõmustasid meeldiva külalise üle, siis jalad, siis ei pruugi üldse nii süütu värk olla, et võib ju paati potsatada või varukale või kuhu iganes lagipähe ka mõni päris ohtlik tegelane. No kõik on võimalik Amazonase džunglis. Hoidku selle eest muidugi. Jah, aga, aga reaalsuses on muidugi enamasti, kes sealt pudenevad, sealt ladvastan kas, kas mõned putukad või või siis või siis mõned puude raod või, või viljad või midagi taolist, aga sealt puu otsast sulle midagi suuremat nagu kraesse ei 100. Ei, ma just mõtlen, et mõni pisike võib ka päris mürgine elu, see on selle selles mõttes. Ka on võimalik, seal pead ikka vaatama jah, et kes sulle nüüd sinna siis kargas järgmiseks, aga enamasti nendest miljonitest putukatest enamik ei ole ohtlikud, aga mõned muidugi on. Ja näiteks ütleme, kui me kõndisime seal metsaradadel, siis putukatest kõrvu lõikasid kõige enam need putukad, keda nimetatakse tsikaatideks. Ja kui siis sai nagu selle hääle järgi kerra niukene häälda, noh, umbes nagu kreissaega niisugune seda loetaksegi maailma üheks kõige tugevamaks putukahääleks. Ja siis nagu lähed selle hääle peale otsita välja, kes ta niisugune on, üks kord sai ikka lõpuni mindud, Yaley Tutki ta üles. Sageli on ta liiga kõrgel või seal kuskil puulehtede vahel sa ei leiagi teda, aga seekord leidsin ja siis see nägi, sertifikaat nägi välja umbes nagu see meie kõige suuremad parmud Eestis. Aga tal oli roheline pea ja tiivad olid palju pikemad kui meie parmul. Ja vot see tüüp siis tegin niukesed täiesti kurdistavat häält seal. Ja loomulikult on need isad ja loomulikult arvavad, et see on maailma kõige ilusam laul ja peaasi, et hästi kaugele kostab ja nad teevad seda häält, neil on tagakehal niuksed, pisikesed plaadikesed ja nende plaadikestega. Nad kuidagi tekitavad seda niisugusi imelikud häälte, mis on maailma putukatest üks kõige tugevamaid ja see, mida ma nüüd Amazonasele lavastasin Antsikaate näinud ja ka teistel mandritel et metsa all olid teinekord niukesed, käelabapikkused, niuksed, kitsad savist tornid ja mina neid tsikaatidega ei osanud kuidagi seostada. Kas meie teejuht, seletused, tšikaadi, enamike elu möödub tegelikult hoopis mullas, kui ta on vastne? Tal ei ole tiibu, tähendab üsna peleti tislik välja, ta on niisugune, nagu on niisugune nagu röövik kellel on kaks esimest jalga nagu labidad siis nendega ta siis kaevab, seal maa sees, otsib toitu, taime juuri ja viimasel aastal seal maa seest elab mitu aastat maa sees siis ta ehitab selle savist torni. Coop seal sees, kasvatab endale aastaga tiivad ja siis teeb selle torni tipu lahti ja lendab sealt siis välja seksikat see valmik, et see oli niisugune huvitav uus avastus ja putukatest, keda sa kõige rohkem seal Amazonase metsa all kõndides muidugi leiad, on ikkagi sipelgad, need on seal väiksed ja suur ja pruun ja punaseid ja musti ja ja ühe puhul hoiatas siis meie teejuht. Hoidke eemale, et lähme siit ringi, et ärge minge lähemale. Et need on inglise keeles bullet Dance ehk siis kuulisipelgad ja muidugi, kui ta niimoodi ütles, et hoidke eemale, siis muidugi minul tekkis eriline huvi, et kes need niisugused on. Ja nende ohtlikkus seisnes, Nad pidid hammustama nii valusalt nagu oleks sinu keha tabanud püssikuul Ühed kõige valusamini hammustavad putukad maailmas üldse. Ja et kui ma vaatasin, et, et millised on viisakas Daugusest sealt kuskilt niimoodi pooleteise meetri pealt, seal oli üks tee mädanenud puutüügas, seal Nad sebisid, nägid välja nagu meie metsa kuklased umbes, aga natukene pikemad ja saledamad ja hästi kiiresti liikusid seal värvi pruunid ja neid oli tõesti seal palju ja kui siin nüüd keegi neid ärritab, siis nad muidugi sööstavad selle suunas, kes neid ärritab, aga teadlaste hinnangul on see selline mürk, et see hammustus, et ta tekitab umbes siukse tunde, nagu nagu su keha põleks ja ühe sipelgahammustus, see valu kestab 24 tundi. Ja samas ei ole ta eluohtlik. Ühesõnaga, ta on lihtsalt kohutavalt valus ja sellega seoses ongi üks meie jaoks üsna õõvastav indiaani rituaal, mis oli siis selleks, kui kasvatati niukseid tõelisi sõjamehi, siis neil oli niisugune valu talumise eksam. Ja siis noor sõdalane pidi panema käe sinna sipelgapesasse ja hoidma seda mitu minutit, et seal ja kannatama seda välja. Ja kui ta selle välja võttis, selle käe sealt siis ta ei suutnud mitu päeva seda kätt liigutada. Seal oli nagu halvatud, aga see kõik paranes täiesti, nii et ta ei ole nagu surmavalt tappev sipelgas. Aga tervistav Camite tervistav kaugeltki mitte ja see põrgulik valu, mida ta tekitab, selle järgi ta on selle nime saanud kuulisipelgas õnneks me ei näinud neid röövsipelgaid. Nende kirjeldused on ju paljudes reisiraamatutes, on sihukene sipelgate kolonn, tohutu pikk, kulgeb hästi aeglaselt, kihab sipelgatest ja nad hävitavad kõik enda teel, mis nad leiavad. Et need ongi siuksed, sipelgad käes on igavesed rändurid, suurte niisuguste leegioonidega liiguvad ja ja nad on tõesti, kui nad satuvad mõne aeglasema looma peale. Nad ise liiguvad suhteliselt aeglaselt, nii et inimene näiteks näeb seda tulemas, sest ta suudab alati eest ära minna. Aga kui keegi ei suuda, siis pistetakse ikka nii nahka, et ainult. Ja võib-olla nendest pisikeste mutukate ja putukate riigist niisugune omamoodi elamus oli jällegi siis kas need eks ämblik ja ta jälle putukas, tal on kaheksa jalga, võiks olla arvata, et putuka suurune, aga tegelikult on ta ikkagi niisuguse paraja linnukese suurune ja, ja need on need linnu tappikud. Ta on maailma ühed kõige suuremad ämblikud ja kunagi varem sai rännak Peruu poolel seal Amazonase metsades ja seal me kohtasime ka seda linnu tappikut, et aga meie teejuht katsustada nagu orust välja meelitada, aga see hoopis kohkus ära ja puges sinna taha kaugele uru tagumisse soppi ja, ja me ei näinudki teda õieti, kuidas ta teda meelitada üritas, ta nagu liigutas pisikest puuoksa selle uru eest nägi, et, et seal paar karvast jalga olid nagu urust väljas ja siis ta liigutused oksa mõttes ämblik peab seda saagiks, ründab seda. Aga ega ämblik nalja ei ämblik ei lasknud ennast haneks tõmmata. Aga nüüd seekord see, see meie teejuht, see oli kuidagi osavam ja ta leidis linnu tappiku ja püüdis ta ilusti kinni. Meie suurimaks üllatuseks ta pani selle omale peopesale ja see linnu tappika ongi umbes sama suur kui inimese peopesa üleni karvane ja see püsis rahulikult vaguralt selle peopesa peal. Ja siis saimegi teada, et need linnud, lapikud on tegelikult suhteliselt nihukesed, rahumeelsed ämblikud ja ja ta näitas ka kõrrekese niimoodi, tõstis natukene sealset peaosast midagi ja näitas, et sellel linnu tappikul on küll päris võimsad niuksed, lõuad, niisugused nagu kaks paksud raatisin, aga inimese ründamiseks ta neid ei kasuta reeglina, vaid see on ikkagi saagi püüdmiseks. Ja siis ütles niimoodi, et ta on mõnus rahulik loomet rub, võtke omale ka peo peale, prooviks. Proovisime seda ja näiteks minul ta ronis noodi mööda käeselga, ronis mööda käsivart üles paljast käsivart, ronis kaela peale ja siis siia jäigi kaela peale püsima. Et kõige naljakam natukene oli muidugi niisugune, kuidas öelda, õõnes tunne ka oli, minu jaoks oli see põnev. Aga natukene jah ka niisugune, et ei tea, kuidas ikka on, aga tegelikult huvitav. Ta oli see, et see tema jalgade puudut. Et see oli väga pehme, see oli nagu samet, teine niisugune väga õrnalt nagu paikades. Niuhti läks mööda, nahk küljes nagu kassipoeg, jah, et kassipoeg võib sulle veel küüned, siis hakkas see, see oli niisugune mõnus ja, ja, ja noh, see tegelikult ongi ju niimoodi, et neid linnu tappikuid, mõnesid liike peetakse ka ju lausa kodudes, lemmikloomadena. Ja teistpidi on nad siis õudusfilmide lemmiktegelased, tihti need välimuselt õudne, loomult lahe, ütleme niimoodi. Aga loomulikult kui sa ise seal Amazonase džunglis oled ja näed, niukesed tähendab siis parem hoia eemale, sest väga sarnased liigid, samasugused karvased ja suured võivad olla eluohtlikud, mürgised need on hoopis teised liigid. Nii et ikkagi olgem ettevaatlikud ja, ja noh, mis puutub madudesse, siis ütleme, seal Brasiilias Amazonase metsades on, on midagi üle 110 liigi neid maoliike määrata. Aga keda nüüd meie jälle ise oma silmaga kõige rohkem nägime, olid ikkagi puuboad. Need on niisugused kasvavad niukses meetriseks või, või natuke pikemaks. Ja tavalise tööretkedel nägime neid puuokstel liikumas, sest kui meie ööretkedel jahtisime loomaliike ja ja elamusi, siis nemad jahivad saaki öisel ajal päeval nad magavad kusagil. Ja noh, nemad on küll inimesele täiesti ohutu. Kui jämedad nad siis on ja kui pikad ja kuskil ütleme need, keda me tavaliselt nägime, olid, olid niukesed alla meetri mehed. Aga ta võib, ütleme ka peaaegu kahemeetriseks kasvada, aga mitte rohkem niisugused tegelased. Aga neid boaliike on palju ja nende hulgas on siis üks niisugune legend. Kui mõtleme mingi seiklusfilmide ja ma tea, mis peale siis väga tihti ehitatakse see üles või õudusfilm, siis ühe niisuguse üüratu maa peale, kes pidavat kusagil seal sügavates Amazonase metsades luurama anakonda ja anakonda, meie nägime küll niimoodi, et sõitsime paadiga ja siis ikka päris kaugel. Läks üks niisugune näha, et mingi suur pea oli vees ja ja ta ujus niimoodi, vesi läks niimoodi kahte suunda laiali, ujus nagu jõe teisele kaldale. Teie paat teda ei huvita, täna ei huvitanud ja ta oli nii kaugele, et tõesti nägime ainult oma pead, aga meie teejuht ütles, et see oli anakonda con, ta on väga hea ujuja ja ta alati hoiabki veekogude lähedal, talle meeldivat jõe kaldad, madal vesi, soovisad paigad, seal teda on ja seal on siis talle toitu seal tema jah, sööb ütleme põhiliselt pisikesi jõe loomi, see on tema igapäevane ott. Ja niiskust talle ka meeldib, ta ei saa niukses kuivas keskkonnas üldse kaua elada ja ütleme, nendesse seiklusjuttudes, kuulujuttudes ja, ja igasugustest vanaaegsetes maadeuurijate juttudes on ikka nii, et noh, nägima kondat, see oli 20 meetri pikkune siis praegu uurijad on see nagu väga hoolega skeptiliselt neid andmeid kõiki seal uurinud ja ja praegusel ajal öeldakse niimoodi, et täpselt mõõdetud tud anakonda, keda eales kontrollitud andmetel on teada kõige pikem. Et see oli veidi üle seitsme meetri pikk. Aga noh, ega see seitse meetrit käest vähe pole ja noh, ütleme maailmamadudest on siis võrkpüüton on tegelikult ana, Kundast kasvab pikemaks. Ta on kindlasti üle kaheksa meetri teinekord pikkuse poolest. Ta elab seal Aasias kusagil aga anakonda või jätab sellepärast niisuguse vägeva mulje, mõnikord kui foto pealt teda vaadata. Ta, kui on täies pikkuses, etaan, kole priske. Et võrkpüüton on sale, ta on pikem kui anakonda, aga anakonda on niisugune niisugune võimas, niisugune noh, nagu mingisugune sumomaadleja. Ja, ja ta kaalub ka tohutult palju sadu kilosid. Nii et kahtlemata üks niisugusi Amazonase hiiglasi roomajate hulgas ja muidugi püüdsime neid madusid kaid kuskil teisteski paikades ikka leida ja näha, aga no näiteks ühtegi mürgimadu me ei näinud. Meie teejuht ütles alati, et püsige, et ühesõnaga rajalt kõrvale lähed, et mina ei vastuta täie eest ja siis me muidugi väga tublisti püsisin raja peal. Aga ise tal oli niisugune suur dokk käes, sellega ta siis mõlemale poole tee äärde kogu aeg nagu paksus lehekihis, niimoodi sahistas ringi. Et ma küsin, mis sa teed otsinud madusid. Ja ta ütles, et, et peab olema, et ma tunnen maolõhna. Andsin mõni madu nagu pahaks ei pane, kui ta selle kepiga ühe sutsaka ära saab. Ja neid on igasuguseid, aga ütleme, niisugused loodusega sina peal olevad Amazonase mehed, nemad üldiselt väga hästi teavad, kus mingi oht varitseb ja, ja enamik madudest ei ole muidugi mürgised ja enamik mürgi madusetan jällegi hästi ettevaatlikud ja neid on väga vähe. Et näiteks seesama kõiges suurem Amazonase mürgimadu üldse on, surub kuku ja tema võib kasvada küll igaveseks vola, kaks, kolme ja poole meetriseks ta hästi niisugune suur kollase kirju lõgismadu, täiesti eluohtlik inimesele. Kuid teda on nii vähe, et näiteks kui teadlased on läinud teda metsades tekstides positsioonidega otsima, et hankida selle suru kuku mürki, mis on väga kõrge meditsiinilise väärtusega siis nad on pidanud väga tihti tühjade kätega tagasi tulema, spetsiaalselt ekspeditsioonid. Et ta on ikka niivõrd haruldane, see kõige suurem, mürgimadu ja kõige ilusam mürgimadu on võib-olla minu silmis Kell lint korallmadu. Ja seda ma ka ei näinud, kuigi see pidi olema palju tavalisem, kui see surub kukku. Aga ta on ka väga ettevaatlik ja peidab ennast päevasel ajal alati kuskile ära. Aga tema on siis niisugune musta-valge-punase vöödiline madu? Ta ei ole suur, ta on ühe meetri pikkune nagu skulptuur, tohutult ilus. Just sellepärast ajal see korallmadu talist nimeks ongi ja see on hoiatusvärv, nii nagu sellel närvilistel konnadel nendel puukonnadel, et ära sa mind proovi, et ma olen ohtlik, see olla kõige huvitavam ja teistpidi väga tüüpiline Amazonase elurikkusele on see, et sealsete madude hulgas on ka vale korallmadu kes näeb välja täpselt samasugune kui see õige klint, korallmadu ta pole üldse mürgine. Aga noh, asjatundja eristab siis seda, et ta on ka punast ja musta on tema vöötides, aga valge asemel on sihuke kollakas. Kas toon ja selle järgi saab siis looduse tondi aru, et, et see pole üldse mürgine, ta lihtsalt ilus. Ja loomulikult tema värvib ennast siis ikka sellesama põhjusega peita ennast selle mürgimao välimuse taha, et siis keegi teda ründaks. Et selline kaval ja keeruline on see Amazonase loomamaailm ja noh, nendest ütleme roomajatest kõige sagedamini me ikkagi kohtasime kaima näidet. Need on seal Kell jõgedes kui eriti retkedel sa avastad neid tihti, seal teejuht on paadi ninast taskulambiga niimoodi näitab veepinnale ja siis kaks nihukest säravat silma peegeldavad kuskilt vastu 90 protsenti, need on kaimani silmad, need angest kaimani kaimani nagu krokodilli väiksed sugulased nad on, ta on krokodillide sugulased, aga, aga nad krokodillid päris ei ole. Lähevad väga krokodilli moodi välja ja Nad on natuke väiksemad kui see Niiluse krokodill ja nende püüdmiseks oli meie teejuhil kohe eraldi riistapuu, see oli niisuguse pika metallist varre otsas oli selline silmus ja siis, kui ta nägi, et seal eemal on Cayman Sispaat suunata vaikselt hääletult niimoodi nagu selja tagant selle kaimanile juurde. Ja siis ta ise küünitas seal paadininas ja siis selle pikaaasaga võttis osavasti kaimani nagu siit kaela ja käppade ümbert kinni ja tõstes ta paati. Ja siis ta hoidiste väga osavalt seda kaimanit, nii et see teda ei vigastanud. Ja siis tõi igale ühele innovat, näitan seda, kahju on, ja need olid väga erineva suurusega Cayman, et seal näiteks kõige pisem näiteks poli sihuke suure sisaliku maadisele mingi 30 sentimeetrine nagu tõesti nagu krokodilli nägu sisalik ütleme ja see pidi olema siis kolme kuune ja siis niukene üle poolemeetrine, kelle ta ka meile paadis oli ka ühe nina ette näitas. See pidi olema siis juba kuue kuune. Ja ükskord ta püüdis ka kinni ühe nelja-aastase krokodill kaimani. No see oli ikka üle meetri pikk, seda ta pidi ikka täie jõuga nagu hoidma. Aga kummaline, et, et neid on võimalik siis sedaviisi niisuguse silmusega lihtsalt veest välja õngitseda, lihtsalt. No mis nad kaimani sellest paati sattumisest. Väga halvasti arandad, nad, ühesõnaga muidugi ta püüdis kohe oma lõugadega haarata igast suunast ja ükskord õnnestus ühel kaimanil haarata lõugadega sellest püügiriistavarrest kinni ja see oli nii tugev haare, et nad ei saanud seda tal enam lõugade vahelt kätte. Ja siis teine paadimees siis kahekesi panitele, siis aerulaba niimoodi lõugade vahele, siis kaotasid tohutu jõuga kahe mehega, siis said selle varraselt lõpuks kätte, nii et haare on võimas. Ja loomulikult sa pead väga osavalt seda kaimani käsitlema, et seda niimoodi näidata, nagu see meie kogenud teejuht meile näitas. Aga kui kõikidele rändajatele kordamööda seda kaimani niimodi teretama lasti, siis lõuad kinni. Lõuad kinni loomulikult noh, niisugusi asju tehakse ikkagi ainult loodus retklejatele, mitte suvalistele turistidele, kes on sügaval metsades, eks ole, ja, ja mitte kuskil linna ja küla servas. Ja et nad on mingis mõttes ikkagi noh, ütleme need kaima, neid seal kaugemates paikades on nii palju, et, et võiks ju ka öelda noh üks 100-st, kes satub siis niimoodi või 1000-st võib-olla mitmest 1000-st, kes satub siis niimoodi loodusturistile nagu vaatamiseks korraks, aga näiteks külade ümber ja väikestest linnadest rääkimata seal polegi kaima neid, sest nad on lihtsalt maha nuditud. Sest need kaima, neid kohalikud püüavad päris hea meelega nad söövad, söövad seda liha ja kasutavad seda nahka tarbematerjalina. Et ainult niisugustes inimtühjemates paikades on neid kaima, need siis võimalik niimoodi selgesti ja korduvalt näha. Ja see kõige suurem Cayman seal nüüd teine liik, tema nimi on tõmmu Cayman. Teda nüüd küll keegi püüdma ei hakanud, sest et ta, ta, kui ta vees juba oli seal kuskil jõe peal, siis teelt näitas lihtsalt eemalt vaatad mingisugune must puuront, sihuke mitme meetri pikkune Maiga. No ütleme see siis tavainimesele seostubki krokodillid, ikka nihuke krokodilli suurune elukas tõmmu Cayman, või et kasvada suuremaks kui neli meetrit, palju suuremaks, kui see krokodill, Cayman nimi, tõmmu ütleb, et ta on sihuke musta Tarv tõlkes suur, tugev niukene, pea, krokodill, kaimani on niukene Salese pea ja kitsam ja nett mustad kaimanit. Neid Me lihtsalt vaatasime Aubaklikust kaugusest ja ja ühel õhtul oli näiteks niimoodi, et ühe väikse saare juures, mis oli keset jõge, seal, siis olid need mustad kaimani nagu rivis, kõik olid koonuga kalda poole ja õhtune aeg hämar aeg minna niimoodi siin rivistuvad teest, ütles, et loomulikult passivad vee äärde tulevaid loomi ja krahmatki näiteks väikseid hirvi ja ja neid närilisi jõe kaldalt. Ja neid, neid nad jahivad, kuigi siis igaõhtune, selline kindel kellaaeg, see oli ainult ühes kohas. Juhtumisi nägime niisugust asja üldiselt tavaliselt näed eemalt lihtsalt ühte nihukest tumedat tranti, et seal on ikka tüüpiline, mida sa sellest tõmmu kaimanist näed ja, ja inimesele on nad siiski ohutud, et ei ole ühtegi teadet tõmmu kaima noh ühesõnaga kontrollitud, tead, et lugusid on igasuguseid, mida sa Salamas Aasel kuuled. Aga kontrollitud andmetel ei ole ühtegi teadet. Tõmmu Cayman oleks päris inimeste ei ohtlikult rünnanud. Ja noh, siia lõpuma lihtsalt räägiks ühe siukse pisikese elamuse, mis oli meil ükskord pimedas. Me olime paadiga jõgede vahel seal jõestikud ja saared ja need moodustavad nihukesi labürint ja teinekord sa seiklejad seal pimedas ja ja lõpuks kaotad täiesti suunataju, meie teejuht muidugi küll teadis, et kuhu oleme ja mis me teeme, aga tundus enamikule paadis olijatest, et nüüd on küll asi juba nii pikale läinud, tahaks nagu juba sinna oma jõelaeva tagasi, aga aga muudkui ütleme, keerutame seal saarte vahel ja mitte midagi ei paista ja lõputu tume mustjas veeväli. Ja siis järsku eemal paistab tuli täitsa selgesti tuli, paistab, ja kohe naised muutusid palju rõõmsamaks, laeva tuli nagu paistab ja siis läksime lähemale hulka aega mitu minutit. Ja kui me jõudsime lähemale, ühtäkki tuli kustus ära. See oli loomulikult tõmmu kaimani silm, mis vee kohal kuidagi mõjus, nii et, et see on hästi kaugel ja see on hästi suur, et hirmul on suured silmad, just umbes nii. Aga selline kordse Amazonase, putukate konnade, rooma ette, maailm on. Täispettekujutlusi, aga ka tegelik ja kujuteldav, vaid olendeid ja nähtusi, nii et selle sihukese veidi müstilise Konna lauluga Amazonase metsadest salvestatud keset pimedat ööd. Ega lõpetame selle saate. Selline oli siis tänane saade Amazonase putukatest, konnadest ja roomajatest, millest tuleb juttu. Järgmises läheme kohtuma soomlase kaladega. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
