Kui on siin üks, kuus-seitse käiku pära sed,  siis üllatused veel jätkuvad. Me oleme korfu saarel, mille pikkuseks on 60 kilomeetrit,  laiuses 30 kilomeetrit. Ometi mahub sellele samale väiksele saarele tegelikult ära  ligi kolm miljonit oliivipuud ja 120000 inimest. Ja selle saare saare ilusti oli lummatud  ka Austria-Ungari, kes rinna sissi tema rajas vaimustavalt  kauni palee lossi. Aileon seda lossi, ma kutsun pärast teid koos  ka vaatama. Ja ma arvan seda, et suur osa meie saatest moodustab  hõrgutav keikaköök ütleme kohalik armee. Tere tulemast korsule. Me oleme jõudnud Korfu saare, võimalik, et ühte  märkimisväärsemasse kohta. Ja nimelt 1890 lasi Austria Ungari keisrinna Elizabeth  ehk rahvale tegelikult laiemalt tundub, kui sissi ehitada  siia võimsa palee ja siis see oli nimelt tohutult sisse  võetud Troja ühe märkimisväärsema sõjakangelase Ahilleuse  ilust sisse oli ilukummardaja ehk siis tänapäeva mõistes  tohutu esteetikalgeksin. Öelda, et siin taga ajendatuna kogu sellest hilluse teemast  võiks nimetagi tänapäeva mõistes teemapargiks kõik siin,  mis siin on, näeme kõik need erinevad kujud  ja maalid ja kogu see palee on tegelikult ehitatud ümber  selle kogu ahilleuse teema. Siit ka nimi Achiljon. Te olete võib-olla näinud väga? Tilist filmi Austria-Ungari keisrinna Elizabeth ist  ehk sissist Romi Schneideriga peaosas. Selle imekauni naise traagiline saatus on inspireerinud  mitmeid filmitegijaid. Sissiarmastus ilu vastu kulmineerus selles palees. Elegantne hoone ja luksuslik aed, mida ründavad iga päev. Turistide hordid on märk sissi maitsest ja ilulembusest. Elizabethi näol on tegemist väga-väga kauni naisterahva. Tal olid kuldpruunid pikad juuksed ja samuti oli ta väga haritud,  tundis huvi kultuurikirjanduse ja poliitika vastu 1861. aastal. Ta jõudis ta esmakordselt Korfu saarele. Ta armus selle paiga ilusse ja rahulikkusesse  ning otsustas osta siia 1888. aastal väikese mõisa,  kus ta oma visiitide ajal peatus ja aasta hiljem alustas ta  selle koha peale palee rajamist. Palee rajamist alustas arhitekt. Tegemist oli Austria konsuliga korful, ent to suri samal  aastal ning palee rajamist jätkasid arhitektid Carito  ja Lant. 1891. aastal valmis imekaunis kahekordne palee kauni aia  ja mitmete rõdudega. Elisabethi enda elu lõppes 61 aastaselt väga kurva saatusega. Nimelt reisis ta Šveitsi, kus ta peatus Genfis järveäärses majakeses. Soovides sõita üle Genfi järve, tõttas ta laevale,  kus tema juurde tuli Itaalia anarhist ja tööline Lukeeni,  kes ulatas talle kauni lillekimbu Elizabeth lilledest  võlutud tõttas neid nuusutama ja järsult tundis ta teravat  valu rinnus. Arvates, et tegemist on rusikahoobiga, jätkas ta oma  teekonda kus ta ka elutult laevale jõudes kokku vajus. Nimelt tema tugevalt kokku pigistatud korseti vahelt hakkas  imbuma verd. Lukeni oli mõrvanud Elizabeth noahoobiga arvestades  Elisabethi ilumeelt, ei ole mitte üllatuslikult. Palees nimelt valis ta armastades mütoloogiat  ja tundes huvi antiik-Kreeka filosoofia vastu keskseks  teemaks ahhilleuse Elisabethi ajal paigutati aeda üks  kunstiliselt väga väärtuslik kuju nimelt sureva hilleuse kuju,  mis on valmistatud Ernst Gustav Herteri poolt 1884. aastal Saksamaal. Pärast sissi surma tegelikult oli seesama kaunis palee 10  aastat täiesti tühjana seisnud. Seejärel on selle maja samasugune traagiline saatus  tegelikult nagu sissil endalgi. Esimese maailmasõja ajal on olnud Serbia prantsuse väe,  see lausa Hospital selles majas. Teise maailmasõja oli siin Saksa Itaalia vägede peakorter  lausa hiljem seda tegelikult sai Kreeka riik  selle endale. Küll aga polnud Kreeka riigil piisavalt varasid,  et seda maja korras hoida ja seetõttu lausa renditi see  23-ks aastaks kasiino. Nii et siin majas on ka kasiino olnud. Hiljem loomulikult on Kreeka riik selle endale tagasi võtnud  ja nüüd on avatud muuseum siin, nii et esmakordselt on  võimalik siin tegelikult ka tavakülastajal tulla seda ilu kaema. Seesama arkaad, kus me siin jalutame, arvestades see sissi,  sellist pühendumust ja, ja, ja jäägitud sellist nagu  ilumeelt siis pole mingi ime, et siin tegelikult on Kreeka  filosoofid ja, ja suured mõtlejad. Huvitav seik on siin see, et siin on 13 püsti  ja üks ainukene, kes ei ole Kreeka päritolu,  suur mõtleja on Shakespeare. Ja siin ongi tegelikult kogu selle rivi sees. Ainukesena on Shakespeare'i püst täiesti olemas. Viktor on suure hotelli peakokk. Ta peab kolm korda päevas katma laua 800-le inimesele. Viktori jaoks pole see raske, sest ta on mujalgi maailmas  suurtes hotellides töötanud ja teab, kuidas ta teha nii,  et kõik oleksid häbi. Kui palusime Viktoril teha tema lemmikroo Läks ta suu kohe  naeru ja ta pakkus kartulitel aurutatud kala,  ehk Biankot siin on, kui väljas on 35 kraadi hetkel päikse käes,  siis siin köögis on, ma arvan, üks 50 kraadi vähemalt,  et seda on vist näha ka. Õnneks pandi paega õhukonditsioneer sisse. Ma ei tea, kui palju sellest abi on, aga noh. Ja nüüd me paneme selle koha siia küpsema. Kartuli küüslauk, sibul on ja liivaliiga kiirelt  pruunistatud soo. Vett läks siia peale ei kingi stiil. Nüüd on see kala siin kastrulis kartulid  ja sibul ja küüslaukanu liivõliga kiirelt läbi kuumutatud,  mitte pruunistatud. Ja siis me lisasime siia valget veini ja vett. Nüüd see terve kala, millest on siin tursk,  on nüüd siin aurus küpseb ja minu arust on väga tore see,  et seda kala küpse väga ruttu, et see kala teadlik ei  küpsetata üle, vaid ta küpseb siin kümne-viieteist minutiga,  nii et jääb väga õrn ja mahlakas. Aga see on muidugi väga huvitav meetod, et see kala on  praktiliselt siin puigalt nende köögiviljade peal,  vedelik on selle kala all ja selles aurus ta küpseb ära. Väga tähtis, et nimelt nüüd me viimistleme  selle toidu. Lõppmaitse värske presi sõud, sidruni mahla  ja hea kohalik või. Mis annab siis siukese viimase tase toidule nagu näha,  see kala on tõesti ilusti ära küpsenud selle üsna lühikese ajaga. Ja kartulisort on ka õige, ma enne küsisin ta käest. Et kas on mingit vahet sellel kartulil, et kas see on nagu  tärki siis ta ütles, et jah, nad püüavad valida sellise  toidu jaoks seda sorti kartuli, mis ei oleks meie mõistes pudrukartul. Ah, kus on, vaadake, kus on nüüd ilusti näha,  kui mahlakaks see kala tõepoolest on jäänud,  ta on niivõrd õrn ja. Mulle meeldib, eriti, et muidugi on ta soomuses puhastu,  et see kala nahk on siin ja. Ma julgeks öelda. Kohvile tasub ainuüksi juba hea toidu pärast tulla. Kes meist ei teaks Jerard Darrelit ja tema raamatut,  minu pere ja muud loomad ilmselt paljud. Korfu saar oli mitmeid aastaid enne teist maailmasõda koduks  tarrelite perele. Nende aastate hõngu on siiani selles majas tunda. Maja leidmine saarel polnudki nii lihtne. Lõpuks jõudsime Selli tanklasse, kus töötas Joanna,  kes teadis siin saarel kõiki asju, isegi tarrelite  maasikaroosat maja. Nüüd ma aga loen teile väikse lõigu sellest maasikaroosast majast,  kus Gar arel elas enne teist maailmasada kolmekümnendatel aastatel. See väike roosanäoline karpmaja seisis kuidagi otsustaval  ilmel keset tillukest aeda. Päike oli rohelised, aknaluugid heledaks pleegitanud,  värvipraguliseks kõrvetanud ja kohati mulliliseks üles korrutanud. Kõrge funki hekiga piiratud aias moodustasid siledate  valgete kividega äristatud lillepeenrad keerukaid  geomeetrilisi mustreid. Kas või mitte, me oleme tõesti õnnestunud ennast siia välja  murda läbi selle väikese tee selle kuulsa maja juurde,  kuhu muidu ei lasta. Ja siin ta on, see tarreli maasikaroosa maja. Teile võib tunduda, et me oleme omadega jõudnud juba Kuuba  suhkru väljadele, tegelikult oleme endisel korful  ja nimelt oleme tulnud avastama seda piirkonda,  mis kunagi inspireeris Serard Darrelit kirjeldama  niinimetatud tema malelauda, kus kunagi olid uhked aiad  ja toimus põllumajandus ja olid kanalid ja erinevad  värvilaigud siin. Küll aga on see põhjus, ma arvan, tõenäoliselt siin selles,  et tänapäeva korful on turism oluliselt lihtsamaks  elatusallikaks ja suurem osa lihast ja puuviljadest  ja köögiviljadest, samuti isegi vein tuuakse kõik  mandrikaikas sisse. Nüüd aga, et tagasi tuua Gerar Darreli maailma loeksima ette  just nimelt samast maleväljadest ja väikse lõiku. Meie majast allapoole künkaheliku ja mere vahele jäid maleväljad. Kaldajoon tegi siin sügava kaare peaaegu eraldades merest  madala selgeveelise lahe ja selle lausi. Kaldapealne oli tihedasti kaetud kraavide võrguga,  kus kunagi ammustel aegadel soolatoodeti iga kraavidest  ümbritsetud maalapike oli hoolikalt üles haritud  ning rohetas maisist kartulist, viigimarja  ja viinamarja istandustest. Need põllud, väikesed, sädeleva veejoonega ääristatud  värinnurgad meenutasid laia kirevat malelauda,  kus liikusid ringi talupoegade mitmevärvilised kujud. Ja uskuge või mitte, pärast meie ringkäiku Darreliga seotud  kohtades leidsime me ühe mehe kes on päriselt osalenud ühes filmis,  mis on selle raamatu järgi minu pere muud loomad filmitud. Tere tulemast, Jerry. Vähehaaval mähkis saare võlu meid endasse niisama pehmelt  ja kindlalt nagu õie toim. Igas päevas oli nii palju ajatut, rahu. Vaid soovida, et see kunagi ei lõpeks. Ent kui siis öödumekest maha kurus, ootas meid ikka  ja jälle uus päev. Läikiv ning lõbus nagu laste kleepilt ja niisama vähe tõepärane. Ma loodan siiralt, et need paigad, mis seoses Serar  Darreliga on seotud, kuhu me teid täna oleme kaasa kutsunud,  on teid inspireerinud ja siit läheb ka minu tänane mõte. Leidke üles inspireeriv enda ümber ja palun võta enda jaoks  aeg maha.
