Vaata mägedelt alla. Vaata. Tõude hinge. Tuul, see tiirutab tühja kivi, kukutab ringe,  piilu, maapõue, kõrva, kiika taevasse taha. Peatselt kuivavad kõdrad. Viljad küpsed on vaha. Seal siis kõik kõrgu, kuulad kotkaste kisa. Päev see põletaab ihu. Öö on vihmade isa, kuskil pidugi laskub,  kuu on kirgas ja valge öö. On lõunamaa rohi? Vana jumala palge. Kuu on kirjas ja valge öö on lõunamarohi. Kortsalt tulevad taas kõik. Keda öelda ei tohi?
