Aulikud televaatajad mul on nagu kombeks ütelda,  teile üks nadi ja üks hüva uudis. Nadi on see, et kolm suvekuud on läbi nagu niuhti. Hüva, aga see, et taas on eetris osoon. Kuidas küll, meie, vaatajad, elukeskkond,  kogu loodus, meie kodu, universum ja teisedki universumid  tulid selle suve jooksul toime ilma meieta? Tuleb tunnistada, et tulid, küll, veed voolasid,  tormid tormasid, prootonid, protoneerusid  ja marsile maandati. Õigem oleks öelda küll, et marsindati koguni üks masin. Ja kõik ilma meieta, see on ju lausa solvav see,  et kõiksus tuleb suurepäraselt toime minuta,  sinuta, kogu inimsoota. Sipelgad on maal elanud 100 korda kauem kui inimesed  ja kindlasti oleks meil sipelgariigist üht-teist õppida  ja üle võtta. Ent mõnikord kehtib ka vastupidine. Akta sipelgariigi heaolu sõltub. Praegu inimese sekkumisest. Aastakümneid akste häid elutingimusi nautinud sipelgad  hakkasid eelmise sajandi lõpus kiratsema. Paljud pesad jäeti maha ja need kattusid samblaga. Kui me vaatame ümberringi, mets on ikka väga vana see kuusk  ümberringi need kuused ja männid, nad on ikka tublisti üle  100 aasta vanad. Aga sipelgad eelistavad ikka metsa, mis on 80 aastat,  mitte vanemad. Ja selles suhtes Ma olen seda meelt, et sipelgad on samal arvamusel meie metsameestega. Mets tahab hooldamist ja Sellepärast. Ainus tingimus ongi sipelgate heaks käekäiguks. Et metsa majandatakse õigeaegselt õigete raietega vastavalt. Huumori iga võib isegi öelda vastavalt meil kehtivale metsaseadusele. Ja ainus piirang on, see ei tohi teha väga ulatuslikku lageraiet. Aga miks see vana mets neile siis ei meeldi,  et siit tahavad ära minna? Sellepärast et puud ei ole piisavalt produktiivsed lehetäide  kasvatamiseks ja sipelgad kipuvad ka vanas metsas nälga jääma. Paljud ehk ei teagi, et akste sipelgariik on tegelikult tehispäritolu. 1973. aastal siia toodud 24-st pesast on praeguseks välja  kasvanud tublisti üle 300 pesakuhila. Sipelgatel on komme laiendada oma territooriumit nagu  inimestelgi täpselt nii nagu inimestelgi,  neil on kolossaalsel palju ühiseid jooni,  mõlemad elavad ühiskondadena. Aga sipelgate ühiskonnas on elanud juba üle 100 miljoni  aasta maa peal. Inimesed üks miljon aastat koos oma eellastega. Toimivana viit kuut miljonit töölist see ei olegi  nii lihtne ja laane siin. Akste kaitsealal elab laane, kuklane, laane,  kuklane on kõige kõrgema arengutasemega sipelgas üldse. Selles samas pesas elab kuni 1000 või 1500 kuningannat  ka lisaks. Kuninganna on kõige väärtuslikum osa perest,  sest kuningannad. Munevad ja nemad toodavad järglasi. Kui. Emased kevadel munevad esimese kurna mune,  siis nendest arenevad suguisendid. Ühes pesa, st tulevad emased. Teises pesast tulevad isased sipelgad peale pull omalendlust. Isased süüakse ära lihtsalt Pole rohkem vaja. Kangesti tundub, et inimkonda sa tea, miljoni aasta pärast  ootab võib olla sama saatus, et meid, mehi Pole enam vaja rohkem. Aga sipelgatel on juba see asi nii kaugele läinud. Ja emadel murtakse ära tiivad ja. Nad pöörduvad siis kas oma pessa tagasi või tütar pessa  või hoopis selle asurkonna mõnda teise pessa. Järgmised on juba tööliskurnad. Ema muneb töölis mune. Töölised on kõik naissoost. Kui. Töölis munadest arenevad vastsed, edasi nukud,  nukud kooruvad, siis tulevad noortöölised noortöölisi  nuumatakse nädal aega, siis pärast nuumamist lahku,  laskuvad nad sügavale pesa kuhile alla jahedamasse  kambritesse jäävad kuni kevadeni järgmise kevadeni sinna passima. Nii järgmisel kevadel. Muutuvad aktiivseks ja see on see paksult,  kui pesa pinnal on hästi paksult sipelgaid,  see on varakevadel ja varuisendit peale aktiveerumist  muutuvad ammsipelgateks. Ammsipelgad on need, kes toidavad kuningannat,  kes toidavad vastseid. Ja kui nad on oma varud ära kulutanud, siis nad muutuvad  pesa sisetöölisteks nii kauaks, kuni neil kaob hirm valguse  ees ära. Seda on alati väga lihtne jälgida. Kui avameelse, siis üks osa sipelgaid põgenevad,  teine osa ajavad tagumikud püsti, hakkavad teil sipelgapet,  eriti sellest saab neid noh, ära tunda ja kui neil kaob hirm  valguse ees ära, siis nad jutuvad välistöölisteks. Ja siis jõuamegi selle põhigrupi juurde,  kes koguvad lehetäimeestet. Nad koguvad suve jooksul kuni tonn lehetäiestet kuuse otsast  mitte ühe kuuse otsast. Igal pesal on seal noh, paarkümmend kuuske,  paarkümmend lehe täi puud, mõnel isegi 100 lehetäi puud. Ja vanimad töölised on varujad, need, kes koguvad röövtoitu  metsast ehitusmaterjali ja kõige vanemad on vaatleja staatuses. Sipelgad, kes on kogu selle territooriumi,  kus, mis nad on külastanud oma töö ära teinud,  jäävad pensionile. Ja need on need vaatlejastaatuses, sipelgad,  kes on pesapinnal ainult, aga nende roll on väga suur. Kui metsas on mingi katastroof, siis nemad taastavad  selle territooriumi endisel kujul, kuna nendel on mälu terve. Metsa kohta olemas. Nii, ja nüüd teeme siis pesa lahti. Mida nüüd siin sees teevad? Rahvas kutsub neid sipelga munadeks, aga tegelikult on seal  sees elu, sipelgas ja õige nimi on tal sipelga nutt. Siit mäletan Ja siin nendega on väga hea sipelgakatseid teha. See on kõige väärtuslikum kraam ja kui me puistame  selle sipelgarajale me seda võime teha, siis tuuakse pessa tagasi. Jah, otse loomulikult. Ent lisaks puude väärikale eale avaldas aksta sipelgatele  ränka mõju ka inimeste liiga suur huvi. Mõnel nädalavahetusel käis kuni 500 turisti korraga päevas  siis see on täiesti ilmselt liialt kõrge koormus,  nii et kaks põhiasja mets on muutunud liialt vanaks  ja turistide koormus on liialt kõrge ja nende kahe faktori  kokkulangemine on põhjustanud, et see asurkond on  nii kõvasti alla käinud. Kuna akste sipelgariik on looduskaitse all,  siis saab siin metsa majandamist lubada vaid keskkonnaamet. Valmis on saanud üks suhteliselt oluline dokument. Aktsiate kaitseala kaitsekorduskava, mis näeb  siis ette kõik vajalikud tegevused, mis me peaksime  selle 10 aasta jooksul ette võtma. Need olulisemad tegevused ongi seotud nüüd uue metsapõlve  kasvama panekuga. Ja seepärast nüüd see kaitsekorralduskava näebki siia ette  suurema mahulised raied tänu sellele, et see mets on nüüd  siin omasoodu natuke arenenud, on tegelikult see väärtuste  ring natukene laienenud, mingi osa kaitsealast jääks ikkagi  tuleviku sellisele looduslikule arengule  kus me metsa Arenguprotsessidesse ei sekku ja teine osa kaitsealast oleks  siis kuklaste pärusmaa, mis tahes-tahtmata ikkagi meenutab,  võibolla natuke majandusmetsa rohkem esimeses järjekorras  peaksid siia kuklased tagasi tulema ja siis on kavas väga  põhjalikult analüüsitud, et millistel tingimustel me siia  inimesi toome. Eesmärk on tegelikult see ikkagi tulevikus külastuse jaoks  ka avada. Erinevalt sipelgatest eirame meie inimesi. Kõige viimasemal ajal sünnipäraseid privileege  ja oleme kuulutanud kõik inimesed võrdseteks. Ka ei pista me isaseid pärast pulmalendu kohe nahka. Ei Meie valime tublimate seast hoopiski aasta isasid,  aasta emasid, aasta inimesi, aasta kodanikke. Eks mõni tubli inimene vaidleb küll vastu,  et mis nüüd, mina ja ta jääbki kahjuks valimata. Lindudega seda muret ei ole. Kui selle aasta linnuks valiti tülli, ei kostunud ainsatki protestipiuksu. Kui osooni saate võttegrupp kaks aastat tagasi siin kamariku  karjääris väiketülist lugu tegi, ei osanud meist keegi arvata,  et aastal 2012 on tüllid meie aasta linnud. Seda, mis vahepealse kahe aastaga väiketülli  ja liivatüli elus muutunud on ning kuidas mõjutab seda aasta  linnu staatus. Olemegi tulnud teada saama. Aasta linnud on küll tüllid, kuid kui ornitoloogile ikka  linnupoeg sülle jookseb, siis temast ära ei öelda. Esimesena rõngastamegi see päev hoopis kiivitaja pojad. Aga nüüd laseme lahti lihtsalt. Kui vanad nad olla võivad. Nemad on kahe-kolmepäevased. Aasta linnuks valiti liigipaar väiketül ja liivatüll  põhimõtteliselt kolmel erineval põhjusel. Esiteks on tegemist lindudega. Või linnuliikidega, kes väga sageli ajavad oma asju inimese  vahetus naabruses aga jäävad pahatihti inimese enda poolt märkamata. Teine põhjus on see, et nende liikide arvukus on Eestis  aastakümnete jooksul ainult langenud. Ja muidugi, kolmas põhjus on see, et mingil õnnetul moel on  neid mõlemat liiki kogu Euroopas, sealhulgas Eestis  ka suhteliselt kesiselt uuritud. Õige pea kohtume ka esimeste aasta lindudega. Jaanus otsib üles ühe varasemast ajast tuttava pesapaiga  ning selgitab sõjaplaani. Poolteist nädalat tagasi olid siin munad. Ja tundub niimoodi, et nendest munadesse on koorunud pojad,  sellepärast et ärevad vanalinnud on kohal. Ja ei olegi midagi muud, kui et me peame need noh,  maksimum nädalavanused, pojad nüüd üles leidma. Me peame istuma auto ja rahulikult seirama seda,  mis toimub meil ümber. Tavaliselt on niimoodi, et väiksed pojad väga kaugele enda  pesa ümbrusest ei lahku. Suuremad poed liiguvad laiemalt ringi. Et see pesakond peaks tegutsema siin, ütleme noh,  50 meetri raadiuses ja nagu kuulda, vanalinnud on ärevad  poegade poegade kutsumise hüüdu on kuulda. Et mida kiiremini me tegutseme, mida kiiremini autosse jõuame,  seda, Seda kiiremini me selle pesakonnaga. Autot kasutame Kamarikul mobiilse varjena,  sest linnud siin autot ei karda. Lennuvõimetutel tüllipoegadel on lisaks suurepärasele  ka varjevärvusele ka väga kiired jalad. Nii tuleb tüllitibu püüdmiseks kiiresti joosta  ning lind kätega kinni nabida. Peab aga silmad lahti hoidma, et mõnele rohtu peitu  linnupojale peale ei astu. Temaga on nüüd niimoodi, rõngas on juba jalas. Värvirõngast me liivatüllile ei pane, palju liivatülli  Eestis on üldse kokku. Liivatülle on Eestis hinnanguliselt 1000 kuni 2000 paari. Ja liivatülide käsi Eestis on käinud ääretult halvasti. Noh, kui me nüüd võrdleme andmeid, mis on saadud loenduste  põhjal 50.-te aastate lõpust 60.-te algusest möödunud sajandil,  siis liivatüllide arvukus on vähemalt neli korda langenud. Noh, ütleme niimoodi, et toonasest kaheksast 1000-st paarist  on tänaseks järel 1000 kuni 2000 ja, ja põhjus on  suhteliselt proosaline, see on Suurenenud röövlus, elupaikade kadumine. Sellel liivatülli pojal on märgis juba jalas kõigest nädal  aega veel ja tema suled hakkavad teda juba kandma  ja väike linnukene hakkab lendama juba augustis. Septembris lendab see lind oma talvitumisaladele  Loode-Aafrikasse ja kui kõik hästi läheb,  siis järgmisel aastal samal ajal on võib-olla juba tema enda  pesakond siin ringi jooksmas. Kui liivatülle leidub kamarikul vaid neli paari,  siis väiketülle on kolm korda rohkem. Järgmiseks tööks on rõngastada väiketülli vanalind  ning selleks sätime me linnupesale spetsiaalse püünise. Tegemist on rootslaste poolt välja töötatud püügimeetodiga. Mis siis kujutab endast niinimetatud korvi? Mille üks osa, mis asetatakse siis pesale  ja mille üks osa on avatud, kus kohas siis lind pääseb,  pääseb enda pesale juurde. Ja mingil Mingil moel nad tavaliselt siit väljapääsu ei leia,  kuigi on ka teravaid erandeid, aga aga ütleme niimoodi,  et jah 95 protsenti lindudest sellest korvist enam väljapääsu. See on nagu vähimõrd, et sisse läheb, aga välja ei oska  tulla just nimelt just nimelt. Aga nüüd meie läheme siis autosse ja ootame,  et vanalind siia üritaks siis uuesti pesale tulla. Möödub vaevalt 20 minutit, kui väike tülli emaslind tuleb uudistama,  mis kaader, ärk, see tema elamise ümber paigaldatud on. See on tema jaoks nagu ütleme selline ristsõnamõistatus,  et, et, et, Et kuidas ikkagi pesa pääseda? Mõni lind lahendab selle lihtsalt, teisel võtab see väga  palju aega. Ja pikemalt pelgamata, poeb tülli ema korvi suust sisse  ning jätkab oma igapäevast tegevust munade haudumist. Mis meie tegevus ja plaanid temaga, siis on tegevuse plaanid  on talle panna metallmärgis ja muidugi ka värvimärgis. Värvimärgiseid me kasutame. Põhimõtteliselt kahel erineval põhjusel,  selleks, et uurida väiketüllide demograafiat et noh,  kes siis kellega käib, kus käib, millal käib kellel,  kus ja kui palju poegi oli ja nii edasi. Uurida nende lindude sünnipaiga ja pesapaigad,  ruudust ja muidugi hea õnne korral ka saada teavet nende  rändeteedest ja talvitusaladest. Kurb on muidugi see, et siin märgistatud väiketüllidest ei  ole hiljem kohatud mitte ühtegi isendit ja mitte  ka siin karjääris. Infok seegi, see on väga, see on väga hea informatsioon. Praeguseks on värvirõngaga juba 150 väiketülli  mis on 10 protsenti kogu Eesti populatsioonist. Pärast tänast on neid jälle üks rohkem. Paneme jalga metallrõnga. See käib vastavalt Euroopa Värvirõngastamise keskuses kokku lepitule Eestis paremasse jalga. Ja värvimärgis läheb siis vasakusse jalga allapoole,  jooksma liigest. Kamariku karjäär on suur ja rõngastamist jätkub seal terveks päevaks. Lõpuks on aeg ka saatejuhil aasta linnu rõngastamisega käsi  valgeks saada. See on nüüd hästi pisikene, kui vana selline väike tülipoeg  olla võib. No temal on vanus peaaegu nädal. Ehk isegi et aga ma vaatan seda, et, et värvi märgise Panemiseks on ta jalg veel suhteliselt väike,  võib-olla praegu hetkel paneme jalga metallrõnga. Püüame ta kinni hiljem ja paneme siis jalgade värvimärgis  nädala pärast? Jah, täpselt. Et siis on poeg piisavalt piisavalt suur,  et seda värvimärgise kanda. Vasaku jalamäe, jätame siis värvimärgi seaks  ja paremasse jalga, siis saame panna. Panna metallmärgise. Eks ta nõuab natuke tunnetamist ja harjutamist,  aga, aga üldiselt läks hästi, selline on just väga hea tehtud. Minu esimene rõngastatud lind. Ja nüüd laseme ta lihtsalt rahulikult siia,  laseme jalutama ja, ja, ja ta läheb enda vanemate juurde tagasi. Kallid linnuvaatlejad, jätke meelde, et väike tüll numbriga  Estonia Matsalu 841 on osooni võttegrupi poolt rõngastatud  ja kui seesama lind peaks järgnevatel aastatel teie binokli  te ette jääma, siis palun andke sellest meilegi teada. Seniks meie aasta lindudega järgmiste kohtumisteni. Kas nüüdisaja inimene tunneb ennast looduses niisama? Mõnusasti nagu linnuke oksa all nagu lilleke rohus nagu uss  õuna sees. Ega ikka ei tunne küll. Me oleme endi ja looduse vahele rajanud tsivilisatsiooni. Ja kui see nüüd ära võtta ilma tsivilisatsioonita loodusesse potsatada,  siis me oleme seal abitud ja hirmul. Pole ju meile antud ka kõvasid küüniseid  ja kihvu pole kaitsvat kilp ega paksu kasukat. Ei tiibu, ei lõbusid ega uimi. Meil pole isegi vägevat nokka. Juba mäletamatutest aegadest on hõbedast noolt meenutav  tuulekala sattunud kalurite võrkudesse, kuid mitte alati  pole osatud teda hinnata. Kogenud Nasva kalur Ülo Tammeväli meenutab,  et vaid mõnikümmend aastat tagasi loobiti tuulehavi ühes  tursaga tagasi merre või söödeti sigadele. Kui ma kalameheks siin 70.-te lõpus hakkasin,  siis see olümpia aastal 81, kaks oli tohutu tursa aasta  ja sigalate seda läks kuus kopikat kilo räimest maksis 10. Nüüd on ta Noh, lõhega ühes hinnas tursk ja meil oli üks päev,  kus me saime 14 tonni turska ühest püünisest Oleks praegu see kogus sellest ühest püünises 14 tonni turska,  siis võiks ju püügi ära lõpetada ja oled aastateenistuse kätte. Nasva kalameestele on hommikune mõrra nõudmine pakkunud  kenasti räime, aga tuulehaugi vaid näpuotsaga. Mõnel aastal on näiteks ühe püünise, ühe räime,  kastmõrrast on hommikuti, oleme saanud viis tonni tuuleauli. Ja ma arvan, kui me tänavu aasta vist üldse kokku saame,  mingi poolteist või kaks tonni oleme püüdnud terve  selle kuu aja kohta. Ja ongi kõik ja nüüd on, täna näiteks oli,  meil vist oli kaks tuulehaugi pisikest ja näitab ära,  et lihtsalt seda pole. Saarlaste kalasaagid on piirkonniti väga erinevad,  sisuliselt samal päeval tuuakse mõnes teises sadamas kaldale  oluliselt rohkem tuulekala tuuleauk püügikala. Teie jaoks hinnaline. Jah, ta on nüüd läinud hinda, selle tõttu ta hinda läinud,  et limiidid vähenevad, tähendab väljapüügikvoodid  ja see ennem oli see koodid suuremad, võis nagu see vabamalt  selle kalamehega käituda, aga nüüd on iga kilo. Arvel turud on siin riikide vahel paika läinud  ja nõudlus on kala vastu ja üldse toiduaine ju kallineb. Tänaseks on tuulehaugist saanud väärt püügikala,  teda on lihtne valmistada ja küllap hinnatakse kõrgelt  ka tema väherasvast liha. Osoonil on plaan tuulekala headuse ise veenduda. Enne seda kulinaarset protsessi, mis meid ees ootab,  tahaks teada saada, mis kala see tuulehaug on,  kus ta meie vetesse satub. Võiks ütelda, et, et ta on Eesti kaladest kõige suurem rännumees,  tuuleaug on ainukene kala, kes siis täiesti regulaarselt  rändab siis Läänemere ja, ja, ja ütleme Põhjamere vahet,  see on selline kala, kes, kes siis kudemas käib siin noh,  praegusel ajal just sellisel kevadsuvisel ajal käib kudemas  käib siis Läänemeres ja tegelikult noh, võib ütelda,  et mitte ainult Eestis, vaid tegelikult Läänemeres,  sealt päris Poolas Leedust pihta ja kui meie Soome laheni  välja päris laialt käivad nad siin kudemas  ja ütleme, et kui siis talvel nii-öelda jõulude ajal on ta  kusagil Põhjameres, siis aasta alguses jaanuarikuus hakkab  ta liikuma Läänemere poole vaikselt üha põhja poole põhja  poole ja siis selleks ajaks, kui see kudemiseks sobiv aeg  tal on, siis ütleme niimoodi mais-juunis juuni alguses,  siis siis jõuab ta siia. Pärast kudemist lahkub nokakala madalast rannikuveest  ja hakkab aktiivselt toituma. Tema toiduks on valdavalt räim, kilu ja ogalik. Jõuvarude taastudes alustavad tuulekalad tagasi teed põhjamerre. Seetõttu on ihaldusväärse saak meie võrgu  ja spinningumeeste püügiulatuses vaid mõne kuu vältel. Kui muidu Eesti kala on nii-öelda meie enda nii-öelda ressurss,  et kui me talle liiga teeme, siis siis siis teda meil  ka ei ole siis tuulehaugiga natuke teisiti,  et kuna ta on selline ühisvaru, siis siis ei ole päris nii,  et kui meie liiga palju püüame, siis meil enam ei ole,  kui teised liiga palju püüavad ja see kõik tähendab  siis seda, et et tegelikult seda tuulehaugi uuringud näitavad,  et seda võib, võib küll praegu püüda, et seda on päris hästi. Ometi ei suju kutselistel kaluritel tuulekalapüük igal  kevadel viperusteta. Põhiline kitsaskoht on püügivahend, kastmõrd  ehk seisev noot mis on juhtumisi parim püünis  nii räimele kui tuulehavile. Vahepeal oli selline probleem, et kui räimekvoot otsa sai,  siis pandi ka seisev noodapüük kinni ja siis kalurid jäid  ka tuulehaugist ilma, et eks see ole meie ühine mure,  nüüd nii teadlastel kui ka ametnikel välja mõelda,  et kuidas ikkagi nii teha, et kuidas katsuda igasuguseid  erinevaid meetodeid, et saaks ikkagi tuulehaugipüüki jätkata,  tegelikult on ju, ega siis kaluritel ei saa ütelda,  et Eestis nüüd liiga palju kala on püüda,  et üks kala ju kahju ei saa püüda. Võtame siit kaks tükki ette, noh, vaatame  siis sedagi, et on nad isased emased, mis meil siin sattunud on. Ahah. Siit paistab, siit paistab tõepoolest ja. Kenasti niisk, võtame selle teisega, no teisel on kohe näha,  teine on meil siis tundus, et üks marjaterasit juba välja tuli. Jah, siin siin on marja kalad on tegelikult mitmesugused,  on olemas sellised, kes kõik ühe korraga ära koevad. Ja on olemas ka portsjon kudejaid ja selle tuulehaugi kohta  päris selge ei ole, on nagu arvamus, et maailma mõnes osas  on ta kõik korraga kude ja teises portsjonikudeja  selle kohta võib ütelda, et see kala on kindlasti juba kudenud,  tal see suhteliselt tühi on see kõht ja siin on  siis näha mõned sellised suured marjaterad. Tuulehaugi teiste meie vetes elavate kalaliikidega naljalt  segi ei aja. Tema nooljas keha ja pikk nokis on piisavalt erilised. Need, kes on tuulekala söönud, tunnevad tema luude  iseloomuliku sinakasrohelist värvust. Mõnedel kalaliikidel ja neid on päris vähe,  maailmas on siis on siis luudes selline aine nagu  piliverdiin noh, Eestis on siis tuulehaug  ja emakala tegelikult kaks sellist kala,  kellel on siis see pilliveriin olemas, noh,  siin tuleb, tuleb vast välja ka targad raamatud ütlevad,  et see pilli veriin on tegelikult immuunsüsteemi le. Ütleme siis nii-öelda selle koostise osaks  või et see aine on, on kasulik igasuguste tegelikult  ka näiteks kasvajate vastu võitlemisel. Ega siin Saaremaal tuulehaugi tegemine midagi väga keerulist  ei olegi, et kõigepealt natukene soola natuke aega,  siis lasta soolast seista või sool vees ja mõne aja pärast  siis grilli või suitsuahju. See grillikuppel peab ikka kuum olema, et enne pole mõtet panna,  et siis, kui on grillikuppel kuum Et noh, kui pritsid midagi peale, siis annab  ka tunda ja siis võib panna mõne noh, värske,  kas, et kui aiast võtta nüüd õunapuud või ploomipuid,  et need sobivad ka väga hästi. Et niisugune pool toores, et see annab nagu siukest suitsu. Seljad allapoole ja kõhud ülespoole, et see mahl jääb nagu  sinna sisse. Nii grilli peal saab kiiresti ja suitsumaitse saab juurde  ja ja, ja minu meelest jäävad piisavalt mahlased,  et et. Et saab ka jah? Igaüks, kellel ei ole ka suitsuahju teha suitsu,  suitsukala. Perenaise hoolsa pilgu all saab kala poole tunniga kuldse  naha ja on küps. Soovitan teil kindlasti proovida tuulehaugi  ja selleks on kolm põhjust. Esiteks ta on meie vete suurim rändur. Teiseks, tal on väga huvitav välimus. Ja mis kõige tähtsam, tuulehaugil on suurepärane maitse. Head isu. Osooni 20. hooaja avasaade on kohe läbi saamas. Milliseks kujuneb uuel hooajal meie teekond  nii looduses kui ka eetris? Seda ei oska me päris kindlasti ütelda, aga oluline on,  et põhisuund. On meile teada. Järgmise vahepeatuse sellel teekonnal teeme nädala pärast. Kolm osoon.
