Paraplaani nimetus on eestlasele üsna võõras,  sellepärast et ega neid meie taevas väga palju ei näe. Et ütleks, välimuselt on paraplaan nagu suur langevari. Ta on tunduvalt suurem sellest. Aga tegelikult oma lennuomaduste poolest on ta hoopis risti vastupidine. Kui langevari on mõeldud langeva keha kiiruse pidurdamiseks  siis paraplaan on mõeldud vastupidi, selleks,  et keha ülespoole tõsta ja võimalikult kaua õhus hoida. Kui langevarjuga hüpatakse reeglina lennukist välja  ja siis see mingil hetkel avati ja tema eesmärk on,  et inimene lihtsalt turvaliselt maapinnale tuua  siis paraplaaniga valdavalt starditakse mägedes mäenõlvadelt  ja püsitakse üleval väga kaua aega. Meie Eesti oludes, kui mägesid ei ole, siis on kaks varianti,  et siin lennuväljal tõmbame spetsiaalse vintsiga varaplaane  üles või siis mootorid seljas nagu karlsonid. Lendame ringi. Poole sõida mõni meeter edasi. Hea küll. Meil on Eestis kaks sellist suurt hobilennuvälja,  kus selle paraplaanindusega tegeldakse. On siis Kuusiku Raplamaal ja meie Koigi siin,  Järvamaal misprotsessi nuväljadel on see,  et üles vintsimine, see nõuab väga pikk,  ka lennurada, ütleme selline kaks kilomeetrit vähemalt  ja seda ei ole võimalik teha maantee peal. Paraplaan on eestlasele juba iseenesest tundmatu sõna. Ja ega see sellise uue hobitegevuse kinnistumine võtab  kindlasti väga palju aastaid aega. Ma ütleksin niimoodi, et terve Eesti peale on aktiivselt  paraplaanidega lendajaid võib-olla sama palju,  kui ühes alpide väikses külas seal on iga küla juures on oma  tõusuplats oma maandumisplats ja inimesed  nii päeva päeval kui õhtul tegelevad sellega oma naabril  käiakse külas paraplaaniga. Et kindlasti me meie oludes see võtab tükk aega. Ja pigem lennatakse muidugi mootoritega,  sest noh, mootoriga lennu puhul on igaüks täiesti iseseisev,  ta ei vaja kellegi abi selleks, kui tal on vajalikud oskused olemas,  siis ta tõuseb kas või oma koduhoovist õhku  ja maandub seal selleks, et vaba lendu harjutada,  selleks on vaja ikkagi meeskonda, sul peab olema vintsimees,  sul peab olema, võib olla keegi juhendaja,  seni kuni sa veel ise ei saa päris hakkama,  et raadio teel juhendatakse õpilasi alt. Palaplaaniga lendamine toimub üldjuhul alati kuiva ilmaga,  et ei ole mingeid sademeid ja ütleme, tuule tugevus ei  tohiks ületada viit meetrit sekundis. Päris nulltuulega on ka võibolla natuke raskem üles saada  ja ei ole tegelikult seal õhus nii huvitav,  et reeglina selline üks kuni viis meetrit sekundis on  selline hea tuul. Võib-olla ütleme, kes on kogenud, võib ka sellise seitsme  meetrise tuulega veel normaalselt lennata üle selle. Me ei pea soovitavaks, sest tegelikult ega me ekstreemspordi  ga sellisega ei tegele, tegeleme ikkagi turvalise,  nauditava lendamisega. Eestis sobivaid ilmastikuolusid ei ole väga palju et. Pigem on varahommikused ajad, hilisõhtused ajad on sellised,  kus on rohkem tuulevaikne, kus on, ütleme,  õpilastega hea üles minna. Selleks, et saada head krosskantri lendu pikka lendu. Selleks on sellisel ilusal suvepäeval vaja saada soovitavalt  selline pärastlõunane aeg, kui õhuvoolud hästi tõstavad. Aga tuul on meie põhiline sõber ja vaenlane. Aga samamoodi lendame ka talvel. Kuigi talvel õhk on külm aga ega ta üleval ei ole külmem kui maapinnal. Et talvised vaated on ilusad ja talvine õhk on reeglina väga turvaline,  ta kannab hästi, et võib õhus rahulikult vaadet nautida. Tavaline optimaalne kõrgus on võib-olla mingi 500 meetri peal,  kuhu on mõtet ennast vintsiga tõmmata ja  siis lahti lasta. Sest kui on head tõstvat õhuvoolu, siis võib juba sellelt  kõrguselt minna, edasi tähendab kruttida ennast siin väga oskajad,  inimesed võivad ka Eesti tingimustes ennast pooleteist-kahe  kilomeetri peale üles minna ainult õhuvoolude mõjul. Samamoodi võib sellelt kõrguselt teha väga head akrobaatikat  juba allapoole, kuigi ütleme hea pikaks akrobaatika lennuks  on võib-olla 700 meetrit, et on selline soovitav kõrgus,  et tulla kiiresti ja huvitavate figuuridega alla,  mis kellelegi meeldib. Et selles mõttes parabaniga võib väga rahulikult lennata  nagu vanaema kiiktoolis ja võib teha ka tõelist akrobaatikat,  mida on nõrganärvilisel raske vaadata. Paraplaani langemiskiirus on väga väike,  tähendab, pigem on see, et soojades tõusvates õhuvooludes  võib sellega isegi kilomeetreid kõrgemale tõusta. Nii et teinekord tuleb temaga allatulekuks lausa vaeva näha. Aga reeglina, kui ei ole midagi sooja tõusvat,  siis tema langemiskiirus on umbes meeter kuni poolteist  sekundis ja temaga tuleb vastu maad hästi aeglaselt,  rahulikult, turvaliselt. Just nagu astuksid oma voodist välja erinevad lennuhuvilised. Ma jagaksin kahte kategooriasse. Ühed on need, kellel on juba olnud mingisugune kokkupuude õhuspordivaldkondadega,  nad on varem langevarjuhüppe teinud. Võib-olla meie mingi purilennukogemus näiteks. Ja teised on need, kellel ei ole üldse mingit kogemust. Et juba õhus käinud inimestega on lihtsam,  nendega võib koolitus võtta võib-olla mõnest tunnist kuni  ühe päevani, kellel varasemat kogemust ei ole,  siis läheb võib-olla mõni päev selleks, et saada esmane  algkoolitus kätte iseseisvateks lendudeks. Need, et inimesed tulevad erinevatel põhjustel,  tähendab, kestab korraks ära proovida ja  kes on need, kes leiavadki, et nad tahaks sellega mingil  põhjusel tõsisemalt tegeleda.
