Üks on maasik marja, siis. Siis. Linnu pesa. Maja sai. Siis. Siin see nii mure, murra meele. Tuur kuus kaela. Keele tu? Kes üle? Igaühele ja. Õunapuu ära istus tüdruk kui kelkel, õnn oli süles,  nii karm, paitas pead. Tüdruk ei osanud tunda ja hoida, neid ei lasnud olla neid  südame peal. Õnn näitas tüdrukul päikest ja lilli ning lihtsust  ja iluses maailma loos. Armastus mängis tal hõõguvat pilli, mille keel hoiab  südameid koos. Õnnava pisikest tüdrukut paikas ning kordas,  et ilus on see kõik, mis on tüdruk siis naeratas  ning sellest aitas, et süda saaks aru, kus päikese on. Ja istus see tüdruk siis kuu. Üks riim oli eksi su. Kõrvuta kõrvu täis tu? Polnud see tüdruk nii. Ja istus see tüdruk siis kuu üks reimoliheksinud s. Kõrguda kõrg kest. Palu see tüdruk
