Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervister. Oleme kolmandat saadet järjest Uus-Guineal saarel, mis on ühtaegu vast nii paradiis kui võrgu. Küsimus on vaid, kellele ja millal? Sealsetele asukatele pigem paradiis, eriti soodsate ilmadega. Ent ka pikaleveninud vihma puhul usuvad nad, et parasjagu nõidust aitab sellest lahti saada. Nõnda võis lugeda näiteks Mikk Lohomaclay reisiraamatust, aga täna räägime siiski saare loomadest. Hendrik ei sõnastuses kõlab seekordne teema just nimelt Uus-Guinea kummalised loomad mitte lihtsalt loomad. Miks. Ja Stovskin ja loomastik alates putukatest ja lõpetades imetajatega ei sarnane ühegi teise maailma nurka, loomastikuga natukene ainult Austraalia omadega. Selline ilus, aga teisest küljest kummaline flöödiviis on salvestatud ühes uskinea rannakülas ja samamoodi kummalised on ka Uuzgin ja loomad. Lohutust loogilise põhjenduse me juba ükskord varem ütlesime, et see on see, et kunagi oli Uus-Guinea ja Austraalia ühine manner ja sealt on jäänud see, et uski näol on hästi palju kukkurloomi, nii nagu Austraalias. Ja see on ka, et tõuskini tänapäeval ei ole seal looduses ühtegi niisugust väga suurt looma, et nad reeglina nihukesed pisikesed. Ja kunagi muidugi selle saare lega pikas ajaloos olid siin ka õige hiiglaslikud loomad, näiteks kuskil paarkümmend 1000 aastat tagasi hulkus siin metsades ringi selline kukkurloom, kes kaalus kaks. Pool tonni ja enamasti need särama. No ta ei olnud, tal polnud kiiret, ta nägi välja natukene noh, tänapäeva loomadega võrrelda siis kõige rohkem, võib-olla karuga siukene, aeglane, rahulik, kohmakas, taimetoiduline loom. Ja kindel on ka see, et inimesed olid sel ajal seal saarel ammu olemas, nii et nad puutusid kokku need hiiglaslik kukkurloom ja, ja inimesed, kes seal elasid, inimesi ta ei ohustanud, ta ei ohustanud, ta oli liiga aeglane, pigem olid temale inimesed ohuks, sest ta oli niivõrd aeglane ja kohmakas ja, ja ta surigi välja ei teata siiamaani, kas inimese tõttu või kliimamuutuste tõttu. Aga igal juhul praegusel ajal Uus-Guineal üks niisugune tunnus on küll see, et, et seal ei ole suuri loomi, et kui hakata päris otsima, et kes siis on need kõige suurem loom üldse praegusel ajal Uus-Guineas siis ütleme kui jätta kõrvale need ookeaniloomad, sest nendel on ju kogu ookean, nende kodu ja nad ei ole seatud selles Marega siis ütleme, magevetes ja maismaal on, ütleme, veeloomadest kõige suurem kuuskinja krokodill. Noh, tema on niisugune, kuni kolmemeetrine, enamasti paarimeetrine, niisugune kummalise kitsa pika koonuga krokodill elab seal soodes järvedes ja on tänapäeval jäänud õige haruldaseks ja maismaal on kõige suurem naljakas küll sama loom, kes meiegi metsades ringi hulgub, seal metssiga ja metssiga, noh, kas ta nüüd on põlisliik või ei ole. Ühesõnaga ajalooliselt on teada, et meresõitjad Aasiast tõita siia saarele kuskil 3000 aastat tagasi on neil kodus ka, eks ta algul toodigi koju. Tähendab ütleme need Aasia meresõitjad õpetasidki, papoosid neid koduloomana pidama, aga mõned lihtsalt panin metsa plehku ja seal metsas oli neil väga suurepärane elada. Metssiga on üldse hästi paindlik loom. Selles mõttes elukohtade mõttes ja praegu on niimoodi, et Ta leidub nii papuade kodudes kui ka sealsetes džunglites ja mõni kordse paapua käib jahil metsas ja, ja lasebki noolega seda metsas elavat siga. Aga samas on tal kodus seesama siga ja sisuliselt neil ei ole vahet, lihtsalt see on siis on ta nüüd metsloom või ei ole, aga igal juhul ta on kõige suurem maismaa loom praegu 100 Uus-Guinea metsades. Nii et selles mõttes tõesti pisikesed loomad, ah, elavad sealsetes metsades, aga noh, kui võrrelda nüüd maailma ütleme erinevaid loomarühmi, siis ütleme nii-öelda oma sugulaste seas leidub küll. Kui võrrelda teiste maailmaloomadega, siis seal Uus-Guineas niisugusi liige, kes on maailmarekordit näiteks üks liblikaliik. Et see on siis teadaolevalt maailma suurima tiibade siruulatusega liblikas ja tema on seal Kuuske metsadest, tema nimi on väga pidulik kuninganna Alexandra ornitopter kes talle sellise nime pani inglise uurija, kes parajasti juhtus seal olema 20. sajandi algul, kui Inglismaa kuninga abikaasa oli kuninganna Alexandra ja selle järgi see tuli. Ja see liblikas on, on tõesti no 30 sentimeetrit, tiibade siruulatus. See on tõesti maailma tipp, selles mõttes välimus on tal üsna tagasihoidlik, tantslike, pruunide tiibadega ja noh, tegelikult see rekord või mitte, rekord see on, ütleme maailma teised niuksed del troopilised liblikad on peaaegu sama suured, ta ei ole neist väga palju suurem. Aga ütleme siis kindla peale on ta maailma üks suurimaid. Ja naljakas on see, et ütleme, liblika riigis on mujalgi niimoodi, et siis emasliblikas on hoopis suurem ja pruuni värvi, aga isasliblikas on väiksem ja hoopis roheka mustriga. Need mõlemad on selles mõttes ennast nii-öelda looduslikult kaitsmas sellisel viisil, et nad toituvad mürgistest taimedest ja selle tõttu on nad ka ise mürgised. Ja kui mõned röövlinnud või loomad siis neid natuke paar korda maitsnud on, siis nad enam ei puutu seda liblikat. Samas, mürk, mida see liblikas sisse sööb, talle endale ei tee midagi. Temale on see täiesti ohutu loodes. See on tahtlik looduse vigur. Liblikatest ja putukatest edasi siis ka sisalikude seasonovskini all, noh peaaegu üks esikolme hulka kuuluv tegelane, tema nimi on Uus-Guinea varaan ja maailmas teadagi loodus inimesed teavad, et maailma suurim annan Komodo varaan, kes elab Indoneesia saarestikus naabruses. See on juba ikka peaaegu täitsa krokodill, seal ta on pigem niisugune Jüri elukas ja ta käitub imelikult ja inimene ei oska temaga ümber käia, mõnikord ja, ja kui ta hammustab, siis tema hammaste küljes on toidujäätmeid, mis on roiskunud ja seal on niisugusi, baktereid, kes siis nagu tekitavad haava, mis inimesel väga vaevaliselt paraneb ja läheb kergesti mädanema. Aga no see on tegelikult ka teistel rahanidel, varaanid on üldse suured loomad ja, ja nihukesi paarimeetrise. Iraani liike on Aasias üsna mitmeid, aga see Uus-Guinea varaan siis võib kasvada kuni kahe ja poole meetri pikkuseks, nii et peaaegu võib öelda, et siis maailma suuruselt teine sisalikuliik elab sealsetes metsades, aga ta on väga arglik loom tegelikult ja ja ta nii kiiresti kui saab poed peituda on ka väga head kaitsevärvi seal džunglis ta niuke tumeroheline paista silma ja, ja veel on tema eripära võrreldes üldse varaanidega mujal. Et ta elab põhiliselt puu otsas ja otsib seal endale siis niisugusi, väiksemaid loomi, kes on tema toiduks, nii et inimesega nende teed küll väga harva ristuvad ja kardetavasti pigem ikka sedapidi, et papuate avad talle siis jahti ja sa kätte saavad, siis söövad ära lihtsalt selle varani lasegi tal hammustada üldse ennast. Et järjekordselt on pigem oht inimeste poole ja, ja, ja, ja nüüd, kui juba kiiresti minna linnuriik, kes siis siis maailmarekord on siin ühel tuviliigil, siis siin Uus-Guinea metsades elavad maailma kõige suuremad tuvid ja neil on ilus nimi. Need on kroontuvid kroon, tuvisid ei ole üldse mujal maailmas kahentovskini metsades. Ja üks nendest siis lõunakroon, tuvi on siis teadaolevalt kõige suurem tuvi maailmas, ta kaalub mingi priskelt paar kilo ja suurus on ikka noh, ikka ka midagi peaaegu et kalkunisuurune tuvi ja lendab kuidas peaks ja näiteks ei kalkun kuidagi ei jaksa lennata ja, ja huvitav on see, et see kummaline tuvi, ta näeb tohutult ilus välja. Seesama lõuna-kroon, tuvi, ta rinnapoolt on pruunikaspunane selja poolt hallikassinine ja peas on tohutu uhke kroon, selle järgi on ta ka nime saanud ja ta lendab täiesti ilusti ja osavalt, nii nagu tuvid ikka. Aga tal on tõepoolest niisugune kuninglik välimus ja, ja see kroon, see on, nüüd, koosneb naguniisugustest kõrgetest õrnadest udusulgedest väike, väga-väga eriskummaline. Võrreldes teiste maailmalindudega ja need teised kroon, tuvid samamoodi, kõigil on kroon natukene erinev. Aga seal see on väga huvitav. Fantastiline lint tegelikult jaa. Praegu muidugi noh, linnusõbrad oskavad teda pidada ka siukse lemmiklinnuna teinekord. Ja üks kummaline rekord on veel linnuriigist, nimelt maailma kõige väiksem papagoi elab ka siin Uus-Guinea metsades, et, et tema nimi on mägi, kääbus, papagoi ja see on siis just selle poolest rekorditaal kõige pisem. Tema pikkus on pöidlapikkune. Ja näiteks selles samas Uus-Guinea metsades elab terve hulk putukaid, kes on temast palju suuremad. Nii et kui see nii pisike oled, siis on see praegu nii ohutu või ohtlik ja, ja ta on niivõrd haruldane lind seal metsades. Need metsad on üldse ju raskesti läbitavad ja väheuuritud. Et alles kaks aastat tagasi saadi esimest korda filmida ühte selle mägi, kääbus, papagoi, paari, kes olid oma pesa juures ja seal tegutsesid alles kaks aastat tagasi ja tõesti nende imeväikesed linnukesed siis need teevad tesa termiidipesa sisse, ehk siis mahajäetud termiidipesad on, on sealmaal puu otsas nagu mingid tumedad pallid seal ja sinna siis ta siis uuristab pesa ja seal nad siis seal filmis on internetis võib seda vaadata, siis nad seal sebivad selle pesa ja metsavahet imepisikesed imearmsad värv on fantastiline, saba, sinine, keha, roheline, pea oranž, nokk sinine. Et tõeliselt värviline papagoi, aga niisugune minivariant, et ja muidugi kui ta nii pisikene, siis ta ei söö sellist toitu nagu muud maailmapapagoid, kes otsivad siis ikka vilju ja seemneid. Tema pisikese nokaga saab siis söönuks seentest ja samblikutest. Et tal ju nii väike nokk. Kui nad seal mahajäetud termiidipesas askeldavad ja on sellest endale kodu teinud, siis neid nagu eriti teised tegelased ohustama ei pääse või. Jah, ütleme, eks vist ikka suurim oht on ikkagi, ütleme inimtegur ja praegusel ajal ütleme, looduse koosluses, tal on seal oma koht ja otseselt seal on püsinud seal nagu selles mõttes seal ta püsib ilusti ja et inimene, et tema kodupaiku tõsiselt hävitama asuks, siis oleks ka tema määratud väljasuremisele, aga praegusel Uus-Guinea metsades talle veel jätkub neid metsi. Ja noh, need on rekordit siis ütleme kui võrrelda teiste maailmaloomadega, aga noh, et ütleme, Uuzgin ja endal linnuriigis on kõige suurem lind kes ei ole siis küll mitte maailma suurim liik. See on siis kaasoaš. Casuaarid on niisugused imelikud linnud, noh, nad on natukene siis ütleme, emude sarnased, kes elavad Austraalias või, või jaanalinnusarnased, keda eestlane kõige paremini tunneb. Aga nad elavad metsades ja neid leidub ainult üks liik Austraalias ja neli liiki Uus-Guinea metsades. Ja Austraalia selles ma olen kokku põrganud selle kaasooriga metsas hommikul kell kuus, see oli fantastiline Tanto, ohutult, värvilise peaga, niisugune sinist ja punast värvi pea, väga kummalised suled, niisugused natukene meenutavad lausa ütleme, loomakarvu selliseid hästi karedad ja polegi nagu linnusuled, aga tal pole ka neid lendamiseks vaja. Lennuvõimetu lind aga jookseb kiiresti, jookseb kiiresti ja ta metsas varjab ennast ka väga osavalt teda seal on, on väga raske nagu leida, sest nagu inimene lähedal on, siis ta poeb kuskile põõsasse ja ja lihtsalt ka teda, aga kui liiga lähedale tuleb inimene või ohustab, siis ta võib ka rünnata. No mis ta konkreetselt teie omavahelisest kohtumisest arvas, see oli mina au, paklik, tema au, paklik, ma ikka teleobjektiiviga lihtsalt eemalt pildistasin ja olin väga rõõmus, et ta üldse ei sattunud ärevusse mind nähes ta lihtsalt kõndis minust välja tegemata edasi ja see 10 sekundit teda nägin seal sellel väiksel metsalagendikul. Seal ta oli täiesti häirimata, aga lihtsalt, et kui nüüd keegi hakkab tema elu ohustama, siis viimases hädas ta võib esijalaga anda hoobi. Aga, aga üldiselt muidugi jääb ta isegi papuadeledesse oma vibu ja nooltega, neid jahivad ikka alla ja näiteks sealsetes metsades on pigem see, et, et sa, mina, näiteks seal muskini metsas ei näinud kaasoori, küll nägin ma kaasoori sulgi, need olid siis papuadel näiteks peaehteks niukene, kohev mütsi, taoline peaehe. Või siis näiteks sule rootsust olid tehtud niuksed painutatud Suler otsust, ümmargused kõrvarõngad, mis käisid kõrvadesse, ühesõnaga nagu kaunistuseks need Kasari suled. Gazar muidugi pistetakse nahka ja, ja tema luudest tehakse näiteks nugasid ja ja mitmesuguseid ka niisugusi iluesemeid, nii et ta on papuade metsas elavate papuade jaoks niisugune oluline jahilind. Võib-olla võib küll nii öelda, et neid on vähemaks jäänud. Nad on ka looduskaitse all, loomulikult, aga neil ikka elupaiku jätkub, sest tohutu suur osa sellest sisesaarest on siiamaani samasuguses seisus, nagu ta oli sajanditavas. Lindudest, ütleme, Uus-Guinea lindudest siis need kõige fantastilisemaid on siis, kahtlemata on need paradiisilinnud, nii et näiteks paapua Uus-Guinea selle omaette riigi vapi peal on ka paradiisilinnud. Need on nagu mingis mõttes tõesti vappi linnud ja ta on niivõrd fantastilised linnud. Et nendesarnaseid on, on maakeral väga vähe ja, ja seal Uus-Guinea saarel elab neid 40 liigi ringis ja ütleme, sellel saarel ja selle ümbruse lähisaartel neid leidub ja mujal maakeral paradiisilinde kusagil ei ole. See on pikk lugu, sellest võiks üldse, teeb mitu saadet kõnelda, aga noh, nad on mingis mõttes siis niisugused erilise välimuse ja erilise käitumisega linnud. Ja tõenäoliselt on nad mõjutanud Euroopa kultuuri ikka uskumatult kaugele. Nendest aegadest näiteks me teame, vanaegiptuse mütoloogias on üks selline lind nagu fööniks, kes tõuseb tuhast ja, ja praegu ajaloolased oletavad, et need olid need esimesed, niisugused paradiisilinnusuled või, või nende linnunahad, mis sattusid vanasse Egiptusesse, tekitasid niivõrd suurt hämmeldust, et, et nad olid nagu, nagu tõukeks selle selles fööniksi müüdile imelist sulgedega lind, kes iseenda tuhaks põletab ja sünnib sealt tuhastele uuesti. See on mõjutanud too kultuuri ju tänapäevani välja, igaüks teab, kes fööniks paradiisilinnu nime õieti. See läks liikvele pärast seda, kui esimene ümbermaailmarändaja magaljas tema meeskonna riismed jõudsid tagasi Euroopasse, noh ta ise ju tapeti seal kusagil just seal Okeaania saarte kandis. Aga need meremehed tõid kaasa siis paradiisilinnu nahkasid ja need kuulusid nagu ühe kummalise osana nende fantastilise seikluse juurde ja, ja sealt kusagilt läks siis juba Euroopasse lahti selline. Noh, kuidas öelda tegelikult tänapäeval me ütleme ikkagi müüt. Et kes on paradiisilinnud ja see müüt oli palju sajandeid Euroopas, täiesti kindel fakt, seda oti faktina. Nimelt need meremehed, kes sealt tagasi tulid. Nad näitasid neid neid linnu, nahkasid neid fantastilisi sulgi ja, ja nad tekkisid paradiisilinnud. Vaadake, kui ilusad nad on ja vaadake, neil ei ole jalgu. Sellepärast ei ole, et need linnud veedavad kogu oma elu taevas lennates ja nad ei maandu elusas kordagi maa peale ja sellepärast neil ei ole jalgu. Ja praegu me teame, miks neil jalgu ei olnud. Selle Paupuade Inti kombe kohaselt on niimoodi, et kui nad saavad paradiisilinnu kätte, siis nad lõikavad tal jalad alt ära, sest ka nemad peavad seda väga eriliseks linnukese. Sellisel juhul nad peavad seda lindu nagu, nagu ilusamaks nende meelest nii kaunist kaunil linnul ei saa olla tavalised kalad ja nii nad andsid lihtsalt üle need linnunahad nendele Hispaania meresõitjatele ja need muidugi võtsid neid jutte, mida nad kuulsid tõe pähe. Ja sealt tuli veel üks väga noh, ütleme niimoodi lihvitum variant paradiisilinnu elust, mida kausuti Euroopas sajandeid. Et need linnud mitte ainult ei veeda kogu elu lennates õhus, vaid ka hauduvad oma poegi välja lennates ja et sellepärast paradiisi emalinnul on selja peal lohk ja isalinnul on kõhu peal lohk ja, ja niimoodi nad on üksteise kohal niimoodi. Ja see lohu sees on neil seal vahepeal siis hauduta. Ja isalind seab oma pikkade sulgedega ennast emalinnu külge ja lennates nii kaua hauduvad, kuni pojad tulevad välja, hakkavad ka kohe lendama ja ja noh, see on muidugi fantastiline ja iseenesest, kui kui keegi näeks esimest korda paradiisilindu, siis tegelikult ikka mõte hakkab liikuma küll näiteks mina nägin ausalt öeldes esimest korda paradiisilinnusulgi ühel festivalil. See oli õieti Austraalia põhjatipus, kuhu olid tulnud ka wowski tapavad siis noh, niimoodi oma rahvakunsti näitama ja need mehed, kes seal tantsisid, nad olid alasti, neil olid ainult seal pisikesed niudevööd ja nende peas oli fantastiline värvilist lindude sulgedest kroon see oli, see oli niivõrd vapustavalt ilus ja värviline hõljus neil seal peas. Ja ongi nii, et needsamad Paapod teavad seda paradiisilindu ka enda jaoks niisuguseks eriliseks tähtsaks müütiliseks linnaks ja näiteks nende Uuzgin ja endi elanike hulgas näiteks kuskil toimub mingisugune küla pidu ja mehed tantsivad naistele siis naised vaatavad mitte nii palju meeste nägusid, vaid seda, milline on tema see sulgedest, paradiisilinnusulgedest, peakate ja mida ilusam, seda parem. Ja, ja mehed oma tantsuga jäljendavad väga tihti paradiisilinnutantsu paradiisilinnutants on ka täiesti vapustav ja isegi matkivad paradiisilinnuhääli ja üldse pakuvad, teavad teda nagu oma hingelindudeks usuvad paljud papa rahvad usuvad seda, et pärast surma õige paapua sünnib uuesti paradiisilinnuks. Et, et need on need, need müüdid. Ja, ja vot nendest müütidest on huvitaval kombel jäänud nüüd siis ühe liigi ladinakeelsesse nimesse veel jälg sellest veendumusest, et paradiisi linnul ei tohi olla jalgu üks nendest paradiisilinnuliikidest, tema ladinakeelne nimi on Apooda. Mis tähendab siis jaluta, et see on müütiline maailm ja mingis mõttes meie endi Euroopa kultuuris sajandeid tagasi oli ka mingid sedasorti veendumusi vägagi palju. Aga praegusel ajal on ikkagi niimoodi, et need päris siis paradiisilinnud, et meie näiteks, kui me seal metsades ringi liikusime. Me nägime paari liiki seal ja kuulsime ka neid häälitsemas ei olnud midagi erilist, paradiisilinnuliike on palju, neid, keda meie nägime, olid niuksed suhteliselt tagasihoidlikku värvib. Ühel olid küll niuksed, kummalised sabasuled, mis olid nagu mingisugused peened vasktraadid, ulatusid hästi kaugele nagu sabast eemale, aga üldiselt paradiisilindude jälgimiseks looduses peab korraldama täiesti omaette reisi. See nõuab tohutult kannatust, neid on väga raske leida. Ja David Attenborough'i on näiteks teinud eraldi filmi nendest mitme aasta töö tulemusel ja see on fantastiline, seda internetist saab ka näiteks vaadata ta neid, neid paradiisilinde, just temal filmi tulemusel. Aga ma püüaksin, võib olla. Kuidas saab suusõnaliselt kirjeldada seda, seda fantastilist lindu, aga ikkagi kahte näiteks nendest üks nendest on siis näiteks niisugune varesesuurune ja, aga tal on äärmiselt kirev rüü ja tema nimi on kuningparadiisilind. Ja siis, kui ta oma tiivad avab, kummardab niimoodi pidulikult, siis viskavad niimoodi igas suunas tema sabasuled, niuksed, hästi õrnad, just kohevad sabasuled. Nad on kuldsed punakat värvi igas suunas laiali seal nagu mingi mingi värviline purskkaev või, või värviline ilutulestik. Ja niimoodi ta siis neid sulgi hõljutades ja vahetpidamata kummardades, niimoodi siis seal okste peal niimoodi tantsib emalinnule. Ja õieti on neid kuningparadiisilinde, neid isa linde veel mitu tükki ja kui nad niimoodi okste peal niimoodi tantsivad nad paradiisi vikerkaared on löönud igas suunas niimoodi paistma, see on kirjeldamata lihtsalt. Ja emalind siis istub ja vaatab ja mõtleb olevi Kaaga doosi all tantsis. Proovige natuke veel ja muide, ema näeb väga tagasihoidlik välja, tema sulerüü on kombekalt must, üleni must, ei mingeid kaunistusi nagu sageli looduses, jah, jah, ja tema määrab selle tantsutulemused, eks ole, seal väga, väga tüüpiline loodusele ja, ja võib-olla ka mõttes mingeid paralleele mõne inimkultuuriga tõmmata samade papadegu ja täpselt naised on ju peidus langi, naised vaatavad ja, ja naised ei tantsi, naised vaatavad vaikselt ja, ja siis see, mida ma ei väsi, noh, tõesti, kes, kes internetti ikka minna oskab, et et vaadake näiteks niisugune linnu perekonnanimi nagu Barruutia tugeva p-ga parootja sisse toksida ja sealt siis on näha, et see on kirjeldamatu, see on minu meelest kõige fantastilisem paradiisilinnutants. Ta ise ei ole väga suur, võib olla mihukene, ronga suurune või niisugune. Ja aga kui ta lööb lahti oma mustust autodest ja sinistest sulgedest lehviku, siis jääb niisugune mulje, et lind jääb täiesti selle lehviku varju. Ja siis ta hakkab emalinnu eest niimoodi tantsima niimoodi selle laia lehvikuna. Nii et vaadates paistab niimoodi, et üks suur lehvik tantsib lihtsalt puuokste peal või maas ja, ja see, see on üleni must ja seal keskel on tegelikult see linnupeaga ei paista üldse välja. Aga sealt selle lehviku alumises osas paistab inimesele tekib kohe see seos, et et see on täpselt nagu inimmask. Tume inimmask all on suur helesinine suu ja üleval suurt helesinist silma ja see niisugune kummituslik fantastiline mask niimoodi õrnalt hõljudes niimoodi nagu mingi hullumeelne flamenkotantsija Su kirjeldamata, lihtsalt et maailmas leidub mingit sellist linnutantsu, et ma arvan, see on nüüdseks maailma kõige fantastilisemaid asju üldse. Ja vot see tõesti toimub selles samas Uus-Guinea väga raskesti ligipääsetavas metsas. Aga muidugi noh, lindudest võib-olla veel kummalisemad, õnne, tuuskinja, imetajad. Et need on ju enamasti siis kukkurloomad, aga mitte ainult. Uus-Guinea metsades elab Uus-Guinea laulev koer ja see on siis niisugune koer, et ta oli napilt välja suremas ja viimasel hetkel saad jaole. Aga tema siis tõesti laulab selles mõttes, et ja noh, tegelikult ikkagi hoopis ulub. Aga ta ulub hästi kõrgel häälel nagu tenor. Ja see on umbes nagu hunt tenor. Ühtegi ligilähedastki sarnast koera ei ole. Nii et ei midagi sarnast selle koera ulgumisega, mida meie siin vahel kuulda võime, sest et muidu võib iga koeraomanik öelda, et minu koer laulab. Ka põhiline vahe on, seda laulab hüppeliselt kõrgemas registris tegelikult see, see eristab teda kõikidest teistest. Tema lugu on selline, et tot umbes sel ajal tuhandeid aastaid tagasi, kui esimesed aasia meresõitjad siia randadele sattusid, siis nad tõid ka koos seaga siia kaasa ka koera ja koer, noh, natukene papot õitsesid teda enda juures hoida, aga paljud koerad panid metsa putku, hakkasid seal elama ja mingis mõttes võib tuua paralleeli nüüd Austraaliaga Austraalias, onju rõngad, samamoodi metsikud ja metsikud koerad, kes on täielikult kohanenud omaette hakkama saamisega, eks ole, aga Dingod elavad need nii-öelda kõrbelises maastikus. Uskin ja laule, koer elas ikka metsadest, oli natuke väiksem, madalamate jalgadega, aga ka niisugune punaka tooni loom. Ja nüüd, kui tulid valged inimesed ja tõid juba noh, tänapäeva koeri sinna, siis nad väga kiiresti hakkasid ristuma selle Uus-Guinea laulva koeraga ja vahepeal arvati, et seda looma pole üldse enam olemas. Aga siis kuskil kaugel-kaugel kuskil mägedes leiti paar Uuski näha laulvat koera veel ja neid hakati siis juba loomaaedades kasvatama ja praegune väljasuremise ohust päästetud, aga nad on väga haruldased ja sealsetes metsades neid enam ei ole. Sest nad loomaaias ka ikka laulavad, ikka tee nii, et ainult vabaduses ja ei, ikka aeg-ajalt ikka ja see on isegi väga üksikud inimesed maailmas võivad uhkeldada, et nad isegi neil kodusse, see loom teda ei ole, see ei ole mingi ametlik koeratõug, Tani haruldane, aga ikkagi, mis puhul ta siis laulab, kas täiskuu ajal või ta paneb isegi päevasel ajal täiesti keset keset selget päeva ka, kui tuju tuleb, ta väljendab mingisuguseid mitte ainult niukseid öiseid tundeid, vaid, vaid ka päevasel ajal täiesti niimoodi väga eriline hääl ära vahetamatu kõigi teiste maailmakoerte häältega võrreldes ooperilavad nutavata järel ja kusagil Itaalias tenoriks. Täiesti täiesti, mitte keegi ei suuda teda järgida. Aga ütleme Nendest kukkurloomadest, need on ju kümneid liike seal metsades, need on ikka need kõige tüüpilisemad imetajad sealsetes Uuzgin ja metsades nende hulgast meie ise oma silmaga nägime seal metsas liikudes kuskuseid. Koskused nimi on naljakas, aga nad on tegelikult, et need on niisugused ütleme, kassisuurused, loomad, nad on kukkurloomad. Nende liik on päris mitu metsaluuskin ja metsades. Ja kui me noh, ma teadsin umbes, milline ta olema peab ja Me nägime hämaras kahte looma. Nad millegipärast seal kekslasid seal võrades ringi, lõid lärmi, minu meelest oli neil mingi tüli majas nihuke tunne eemalt kaks kassi moodi elukad lihtsalt parajasti kraaklevad seal puu otsas ja rohkem me neid ei näinud. Ta on siis kukkurloom üks kukkurloomadest maailma haruldasteks kukkurloomadest ja näeb välja üsna armastan niisugune ümarat näo koonuga niisugune sugune, ta ei ole tegelikult üldse kiire loom, see oli lihtsalt haruldane juhtum, kui nad seal meie silmal natuke kraaklesid, aga kadega aeglaselt puu otsas liikuv niisugune väikene kukkurloom ja nendest natukene suuremad ja võib-olla kõige tüüpilisemad uskin ja metsade kukkurloomad on puukängurud. Et see on ka jälle huvitav, et noh, seos, eks ole, Austraalia Uus-Guinea, et need mujal ju noh, kängurud on ainult nendes kahes paigas, aga Austraalias nad siis ju hüppavad seal maa peal ringi, need känguru erinevad ja liigid, vallabid ja kängurud, eks nad seal on uzginial ronivad samasugused puude otsas ringi. Et, et kuna ühe ühes Austraalias ju metsa suurt ei ole, aga Uus-Guinea on paksult metsa all ja ongi, et needsamad kängurud ronivad need puu otsas puukängurumaa peale satub ja peab seal liikuma, siis ta läheb ka niimoodi kekseldes. Aga nii kui ta puu otsa saab ja puu otsas on tema kodu ja kindlus, ta ei taha maa peale üldse tulla, seal ta väga rahulikult ja aeglaselt ronib kõige oma nelja jalaga üldse mitte nagu känguru. Ja nende välimus on, on väga-väga armas, näevad välja, noh, tõesti nagu mängukarud, kõige suuremad nendest niuksed, meetri suurused, teised väiksemad pruuni-valge värvilised ümarate keha vormidega, sihukese hästi madala ja tiheda karvaga nagu plüüs väga-väga armsa välimusega loomad ja, ja väga-väga haruldased loomad maakeral üldse. Seesama saba, millele Austraalias ma olen näinud, kui känguru hüppab, siis ta ju kui ta seisma jääb, siis ta toetab ju saba peale niimoodi ja siis kahe jala peal ja saba peal ta niimoodi istub. Aga puukänguru kasutab siis saba nagu noh, niisuguse ronimisvahendina, et vahepeal kerib selle kuskile puuoksa külge ja ja toetada selle peale. Nonii, nagu viies jalg tal seal puu otsas ronimiseks. Ja vist kõige fantastilisemaid loomad ikkagi kogu selle suuski metsas on. On sipelga siirid ja nokkis siilid. Et need on siis siilid, kes munevad ikka koonuga pika koonuga, väga erakordsed loomad üldse su loogilises mõttes, et kujutada ette imet tajat, kes muneb. Aga nemad, need on ja ainsad sugulased nendele on siis mõned sipelgasiilid Austraalias, aga Uus-Guinea metsades on, on neid sipelgasiililiike rohkem ja peale selle veel need nokkis siilid, kes on täiesti kirjeldamatud loomad, need on niisugused noh ta siis kõigepealt muneb siis ta mingisugusel aru saama teataval moel, mida zooloogid siiamaani kindlalt ei tea, saab selle muna poetatud oma kukrusse siis selle kukru sees, ta haub selle muna välja ja sellest munast toolnud poeg elab siis siin kukkus edasi, saab siin kukkuses piima ja kui ta on siis okkad selga saanud, siis teatavatel põhjustel ema teda edasin kuklas enam pidada ja siis poetata sinna põõsa alla maha, natukene käib veel toitmas, saab oma pead ja kui mõelda nüüd, et, et meie siil nokkissil, no siis nende välimuses küll enam eriti palju ühist ei ole. Nokkis siil näeb välja pigem nagu ülesöönud mäger. Ta on niisugune meetri pikkune, rasva aeglaselt liikuv ja need okkad. Need on umbes niimoodi nagu võib-olla võiks öelda, et kiilaneb siil. Et ühesõnaga, üksikud okkad siin-seal tumedal kehal heledad okkad täiesti täiesti muinasjutumaailmaloom, mida looja arvas, kui ta sellise tegelase jälle midagi täiesti hobustavad, milline fantaasia meie loojal ikka pidi olema ja siis ta seal kõnnib niimoodi, tal on hästi pikad küünised, millega maalses kraapida ja siis niisugune hästi pikk kärsa moodi Koonseni peenikene, kõva nagu luust toru ja selle ta siis aeg-ajalt torkab sinna maa sisse, otsib sealt vihmausse ja siis tõmbab neid sinna torusse sisse ja tema elust teatakse väga-väga vähe, siiamaani teda ei ole kusagil mujal maailmas ja seda alles peab uurima, mismoodi see imeloom ikka oma kogu oma elu veedab. Ja seda üllatavam oli minu jaoks üks foto, mille tõi mulle näidata üks Eesti matkamees, kes oli käinud Kenyas enne mind ja seal foto peal siis need pärismaalased olid selle nokkis siili siis kinni võtnud ja parajasti küpsetasid käe peal. Ja siis ma küsisin ka selle rännumehe käest, et et kuidas siis maitses. Ta ütles, et sea oli. Ma küsisin, kas sa tead, et ta on ka väga range looduskaitsel? Ei, seda ma küll ei tea. Need kohalikud elanikud teavad seda veel vähem, ammugi ei tea. Ja, ja see on, see on mingi suur vastuolu, et selle suure metsa fantastiline elustik on nii unikaalne kogu maakeral ja peaaegu kõik nad on seal looduskaitse all ja nokkis siil range kaitse all. Aga kes seal kohapeal elavad, need papud, nemad muidugi, kui nad ta kätte saavad, siis nad küpsetavad ära ja, ja, ja sa ei saa. Ma ise mõtlesin ka, et kui mina oleksin kasvõi selle rännumehe asemel, kui need juba need tulevad, need pärismaalased selle maha löödud nakišiiliga. No mida sa siis teed? Kuidasmoodi kaitsed neid loomaliik? Kui siin saare peal puudub igasugune võimalus vähimalgi määral kontrollida üldse mitte midagi. Nii et see kõik on kaitse all ainult teoorias ja need on, need on puhtalt paberi peal, kaitsed, seda ei ole võimalik kontrollida. Ja noh, niisugune see Uus-Guinea on, et, et ta on ikkagi tänapäev, see päevani välja väga metsik maailma kolgas ja kuna ühesõnaga seal metsades papade asustus on siiamaani nii tohutult hõre siis üldiselt kuidagimoodi see imeline metsakooslus siiamaani seal püsib. Aasta-aastalt muidugi muutub see surve inimeste poolt. Tugevamaks ja tulevik on väga tume, aga praegu on see seal kõik veel alles. Siis ja samamoodi metsik, nagu see seal loodus. See löödi viis. Mida siia lõppu kuuleme? Seesugune oli siis tänane saade Uuzginjaa ära arvamata kummalistest. Loomadest stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kuulmiseni nädala pärast. Kuula rändajat.
