Tänases saates püüame kala taas Emajõest,  aga seekord teeme seda otse keset Tartu linna on 18 10. august,  Emajõe festivali teine päev, mis algab traditsiooniliselt  kahetunnise kalastusvõistlusega heade võtete jõgi  ennelõunasel ajal enne seda, kui jõe peal festivalimöll  täies mõõdus lahti. Ma näen siit, et kõige vanem võistleja Nikolai kuldvere on  praegu 81 aastane ja kõige noorem Lorete Leetsaar viie aastane. Vaat selline ampluaa on sellel võistlusel. Ma võin öelda, et Lorette, kes on praegu viieaastane,  püüdis esimest korda Kolmeaastaselt näed sa siin? Haboriite praegu selles nimistus Siin on ju varasemaid võitjaid vähemalt üks. Ja on Stanislav. Aga aga siin on varasematest võistlustest on pooled vähemalt. Nii, et seda seda võistlust oodatakse, see on tartlaste seas  väga populaarne, kui võib-olla võistlejate arvu osas ei ole  siin nagu mingeid noh, tohutuid näitajaid ette. Aga aga pealtvaatajad on siin väga huvilised ja,  ja elavad kaasa ja, ja ootavad samamoodi seda võistlust. Mitu korda sa oled võitnud? Seda võistlust? Korra. Korra vist võitis Abram või Toomla sinu ees. Võib-olla ükskord Toomla võitis, Sa oled ebausklikult täna  jätnud ka habeme maha ajama. Et kala õnne, mitte. Ma ootan nüüd seda pasuna häält, mille võistluse korraldaja  peaks laskma kõlada. Pasuna häält kõlas õige vette. Me näeme, et stass kasutab lapikujukit siin tugevas voolus,  kui raske ujuk sul on? Viis, aga võib raskemad ahah, et isegi tundub,  et natuke napp veel. Tugevas veevoolus õngitsedes tekib meil tihti raskusi,  sest kujub hirmus kiiresti ja me ei saa sügavust kätte  ja nii edasi ja nii edasi selle asja lahendamiseks. On maailmas mõeldud välja üks ise moodi ujuki tüüp  ja nimelt lapik ujuki. Kõigepealt hakkasid nendega püüdma muidugi võistlus,  õngitsejad ja nemad kasutavad selliseid täiesti ümmargusi  ja lamedaid ujukeid, mida nad omavahel nimetavad küpsisteks. Tavakalastaja jaoks on ka olemas nüüd lapikujukid täiesti  tootmises maailmas ja mille poolest nad erinevad,  aga nad erinevadki selle poolest, et näete,  et tema Voolusuunaline läbimõõt on palju väiksem kui teistpidine läbimõõt,  et et ta jääb voolus just nimelt sedasi jooksma  ja veetakistus on tohutult väiksem. Lisaks sellele, näiteks nendel ujukitel on ujuk veel ühe  poole peale kumer ja ta töötab nagu lennukitiib. Vool kannab seda ujukit, meil kaldast kaugemale mitte ei suru. Kaldas nagu tavapärast ujukitega toimub rae. Hoopis. Teistmoodi selles mõttes, et mitte üles antenni pidi ei  jookse nöör, vaid niimoodi küli ja peale  ja rakendada saab neid paraku ainult jäigalt,  mitte libisevana. See seab nõuded muidugi meie püügivarustusele,  eeskätt ridvale. Me saame püüda lihtridvaga, me saame püüda  ka rulliõnge ga rulliridvaga, ainult et sellel rulliridval  peab olema parasjagu pikkust, et kui püügisügavus on kusagil kolm,  neli meetrit ja ujuk on kinnitatud jäigalt  siis peaks ridval olema pikkust vähemalt viis-kuus meetrit,  et me seda rakendust heitme, et saaksime neid,  on eritõstega, et siin mul on 10 grammi 12 grammi,  neid on ka 15 grammi seid, 20 grammised,  30 grammi seid ja just tugevas veevoolus. Tagab see teile ujuki sattumise sinna, kuhu te soovite? Kas see on sinu esimene kala üldse elus? Jah. Või oled varem kala saanud? Tead sa selle kala nime? On ta Juhan või Johanna. See kala on viidikas. Siin tuli nüüd üks särjekene, aga sellelsamal püüdjal läks  senist ära säinas. See võis olla oma kilone, siin on selline põnev koht silla juures,  kus vesi keerab tagasi, selline väike veekeeris tiirutab. Siin on potentsiaalselt ka võimalik pretendeerida sinna  ettepoole otsa. Proua Soter on eestvedajaks sellisel isemoodi klubil Tartus,  mille nimi on kalakratid. Olete täna siin võistlusel ka väljas. Ja meil on meeskond väljas palju poisse,  huviringis on kokku üle 20, aga nendest kõige tublimad on  moodustatud klubi ühendatud klubisse, mille nimi on noorte  kalameeste klubi kalakratid ja selles klubis on,  ütleme seal kuskil üheksa või nii, meie poiss Laur Tammeorg  on ju kahekordne eaaluse püügimeister noortes  ja kaks aastat järjest ja täna ta on ka meie meeskonna edu. Üks teine kala ja istele konks. Mingi kala kahva ja sealt tulebki tsirka kilone  või isegi tiba üle selle säinas jälle välja. Oli kunagi ämm, kes oskas teha säinast hiilgavad hautist tomatiga,  sibul, väga hea, kui paprikat pannakse ka sisse  ja loomulikult omad, ainult et sa pead haukema kaua,  kaua vaiksel tulel ja palju mul tuli seoses seinaga. Teine minu eluloo. Juhtum nimelt juhtus minuga sedasi ma sain kuidagi  ootamatult 50 aastaseks. No 50 aastat, see on ikkagi päris juubel  ja kõik minu sõbrad ja sugulased hõõrusid käsi  ja rääkisid ainult selles, et vot kus on peened viinad  ja õrnad vorstid. No ma ei tea, kui peened mõned viinad loomulikult on. Alati enam-vähem käeulatuses, aga peentest vorstidest ma  midagi teadnud ja ei hakanud neid otsima. Aprillikuus säinas tuleb udema tavaliselt kuskil 10.,  võib-olla kaheteistkümnend aprilli paiku,  mõni aasta varem, mõni aasta hiljem, aga aprilli alguses  aprilli esimesel poolel praktiliselt. Üsna kiiresti havile järele võib-olla paar nädalat vahet,  võib-olla, võib-olla isegi vähem. Ja säinas, kes tuleb näiteks Matsalu lahest Kassari jõkke,  kuda ema On päris korralik, kopsakas selline kilo 200 300  kilo 500 600 kuni kaks kilo. No see on juba väga suur ja muuseas vaga säinas. Sellist ära sellist kala sööma hakka, lase ta. Ta ei ole nii maitsev. Seda säinast õnnestus just nimelt selle aasta,  millal ma pidin. Minu sünnipäev on augusti alguses. Ma pidin saama 50, mul õnnestus saada nüüd päris palju  kasari est. Ma soolasin need korralikult sisse ja vot see on õige viis. See on õige lähenemine säinale. Kui kulinaaria objektile sa soolad, siis ta on lõhest minu  meelest parem. Tegelikult tõesti väike suu. Ta on ots, seisune suu. No võib-olla natukene punakad kuid kudemis ajal tal on Helmeskate pulmarüü peal isastel igal juhul  ja nad on valk ja sinised tegelikult neid nimetatakse pustulateks. No nii nagu vinnipunnid, jah, on pustuled. Aa nii selline kala ja tema uimed. Noh, sintjas mustad. Kerge kerge, kerge sellise punaka vinega säinasoomused on  väga suured ja säina. Vanusemääramisega elin, mingit suurt probleemi ei ole,  sa võid vabalt taskuluubiga lugeda, nüüd rõngad,  teate, kuidas vanust määrata. Heledad see on siis suvise kasvurõngad ja tumedad talvise  kasvurõngad loed kokku, jagab kahega, lisades mese aasta  numbri ja saatki, vanus. Paadisilla ja sega. Mis, mis, mis tundeid tekitab, kui näete niimoodi kala sikutamist,  on hea tunne. Nagu püüaks ise? Sest mina elan ema ääres ikka püüan, aga aga see aasta on  kalasaak kuidagi väike, tänavu ei ole ja mina alati ütlen,  et kala on ülikooli haridusega kala loll  ja enda otsa tuleb need üksikud lollid tulevad,  õiged kalad ei tule ega omale tule kalapüügiisu peale. No ma käin ka ikka kalal küll, aga, aga ma käin spinninguga Speninguga. Kus kandis käite kalal? Vahepeal Emajõe peal ja üldiselt käin lahepere järve peal. Aga selline õngitsemine nagu ei jää õngitsemise isu endale peale. Ei kunagi noores põlves sai, aga nüüd ikka ei ole jah enam. Pika kala. Esimene sõna oli kala. Ema ema ei olnud, aitäh, oli ka. Aitäh ja kala. Siin Emajõe kaldal meenub mulle ikka ja jälle pajatus  kalamehest ja kiibitsejast. Kalamees õngitseb jõe kaldal jalutaja jääb seisma  ja seda vaatama, vaatab tunni, vaatab, teise,  vaatab, kolmanda lõpuks ütleb kalamees, mis te niisama vaatate,  võtke õng ja püüdke ise ka kala. Oh, mis te nüüd, kostab pealtvaataja. Mul ei ole selleks piisavalt kannatlikkust. Juballis vahel juletakse juba minut enne lõppu öelda,  et võitja on kindel. Nii julgen mina ka öelda, et tänase võistluse on võitnud  Stanislav Pessukov. Päris kindel ja selge pole veel lõplik tulemus,  see kalade kogu ka. See on sär. Nur näete täpselt sama noor. Ei ole silma, vahel on latikas. Kui on alati teine, teine silm siia mahub,  siis on latikas silma suurus. 680 grammi. Hetkel suurim kala. Issand, see on niisugune meeleolu Oi, oi. Oi, oi oi, see peab välja suurendama, ei mahu ära. Aga kus latikad on pagasilasi ala mõõdulised  ja kaks tuleb ära, ma arvan, ei putu on nii palju teisi kino 900 801,30. Ta hoiab ju meie pea jõe kõri kinni. Siit ei pääse üles kala kudema ja sellest looduse  kahjustusest päästab meid ainult üks selle paisu mahavõtmine. Pais on nüüd viimane nii-öelda bastion, millest me ei saa taganeda. Pärnu jõe lõhekari on sisuliselt hävinud,  meriforelli on seal ääretult vähe, kooslus on seal juba juba  ära rikutud, et populatsiooni peaaegu enam ei olegi. Et ainukesed kudealad, mis näiteks lõhele sobivad,  on veel allpool sindi paisu, aga neid on üksinda selgelt vähe. Paranev ümbruskonna. Elukvaliteet meie saame toota energiat, kala pääseb üles  ja lapsed saavad käima, käia ujumas. Sindile jääb tema sümbol. Ja meie, kes oleme ka kirglikud kalamehed,  võime julgelt edasi kalastada. Jaak Tambets Eesti loodushoiukeskusest on Sindi küsimusel  hoidnud silma peal aastaid. On olnud mingeid positiivseid arenguid selles  või vastupidi. Et on olnud küll positiivseid arenguid, et, Näiteks tehti 2000. lõpus suure hulga insenerifirmade ja,  ja siis ka keskkonnamõju hindajate ja ka meie ühingu poolt  tehti üks selline uuring ja mis hõlmas siis kogu Pärnu jõge  mitte ainult sindipaisu, vaid teisi, ka seal kurgjat  ja jändjat ja nii edasi. Ja siis selle seltskonna poolt käsitleti põhjalikult mitut  erinevat varianti, et mis sinna teha, kas elektrijaam  või või võtta pais maha ja kõiki vahepealseid. Kaks kõige paremat olid siis selle paisu mahavõtmine  ja teine siis selle sinna paiskärestiku ehitamine,  et paisu võetaks keskelt veidi madalamaks,  aga tehti, ehitatakse sinna siis selline. Kruusaste kividest kaldpind, pais kerestik,  aga need variandid, kus oli juttu ka elektrijaama ehitamisest,  need olid selgelt kõige halvemad ja ma arvan,  need on ka selgelt kõige halvemad praegu,  et minu arvates ei tohiks seda elektrijaama sinna kuidagi ehitada,  et kuidagi kummaliselt on läinud need jutud nagu sassi  ja räägitakse ühekorraga nagu oleks tegu ühe asjaga  elektrijaama ehitamiseks ja ja kalapääsu rajamisest,  aga Need on kaks erinevat asja, kalapääsu rajamise kohustus  on sellel paisu omanikul nagunii alates esimesest jaanuarist  2013 peab ta selle rajama. Elektrijaama ei ole peale nende sinna kellelegi tarvis. Ja praegu on ka selline aeg, kus on Euroopa Liidu raha meil olemas,  et toetada selle kalapääsu ehitamist. Elektrijaama sinna kindlasti ehitada ei tohiks. Miks? Sellepärast, et ütleme, arenenud maailmas on see väga  ammu selge, et elektrijaamad mõjutavad negatiivselt jõge sid. On teatud riigid, kus selle hüdroenergia osatähtsus on suur,  et seal me võime rääkida, et et kuna sealt tõesti saab  nii palju elektrit, et siis me võime ehitada sinna näiteks  mingi väga kalli kalapääsu ja leppida sellega,  et see, et see jõgi, jõe kvaliteet halveneb kaladele ka. Aga Eesti sugustel Eesti-sugustes maades,  noh, meiega sarnane on, ütleme Taani oma lameduselt või. Ja Taanis lubati viimane hüdroelektrijaam ehitada näiteks  1968. aastal. Rohkem pole lubatak. Et nemad on loobunud nii suurtest kui väikestest,  lausa keelanud Kui ikkagi panna nii-öelda kaalukausile,  panna keskkonnamõju ja saada elektri kogus  siis ütleme, nendel lamedatel maadel või nagu Eesti on siin,  ei ole midagi võrrelda, sest et see hüdroenergia,  mis Eestis toodetakse, see on nii tühine,  see ei mõjuta kuidagi meie. No ütleme, lambipirni põlemist laes, et see on selline äriprojekt,  millest saab käputäis inimesi tulu ja muuseas,  kolm neljandikku sellest tulust maksame meie kõik kinni. Mina näiteks ei tahaks selle eest maksta. Et keegi rikub Pärnu jõe. Praegu toimub allkirja kogumine selle poolt,  et hoopiski Sindi pais maha lõhutaks. See oleks kõige parem lahendus le kindlasti kõige parem  kaladele kindlasti. Ütlus, mida looduslikum jõgi, seda parem,  aga seal on nüüd need teised aspektid, et et seal näiteks  keskkonnamõju hinnang peab arvestama ka sotsiaalseid aspekte. Ja sotsiaalmajanduslike ja noh, ütleme, et see sindi  paisjärv on paljudel ujumiskohaks nii edasi. Sindi paisualune on ju üldtuntud röövpüügipaik. No seal on jah keelatud paisust allpool püük,  aga seal on kuna nüüd see sindi paisu kärestik on nüüd  ainuke kärestik, kui kala ligi pääseb terves Pärnu noh,  merest tulev kala Pärnu vesikonnas, siis et eks sinna kala  koondub tõesti väga palju ja ka röövpüüdjate huvi on suur. Selle elektrijaama ehitamisega on ka üks selge oht,  et kui elektrijaama ehitatakse ju sinna paremkaldale. Et kui sealt ja sealt lastakse väga märka märkimisväärne osa  vett läbi. Et kas see kärestik nüüd ikkagi alles jääb? Võib-olla juhtub üldse nii, et jääbki see Pärnu Pärnu jõgi  nagu ilma sellisele meriforelli lõhele silmule sobiliku kärestik. Selle praeguse paisu eelse paisualuse kärestikud on võimalik,  et see kaob 2007. Hüdroinsenerid nii leidsid, et see oht on suur. Loodad, sa, näed sa mingeid võimalikke lahendusi õhus  kumamas ja olemas peale selle, et sinna elektrijaam kerkib  ja kalatrepp tehakse? No mina ikka loodan, ma olen optimist, ma arvan,  et see nii-öelda niisugune talupoja tarkus  või lihtne tarkus ikka võidab, et avalik huvi ikka kaalub  üles selle kitse ära huvi. Hämmastav ongi, et, et Eestis ikkagi selline mujal maailmas  ära leierdatud teema kerkib ikka iga objekti puhul uuesti,  ikka küll üritatakse rääkida, et et küll ikka ei ole see  elektri tootmine halb või, või ikka, seda saab nüüd leevendada. Aga miks teda peaks tootma, selleni ei ole keegi jõudnud,  sellepärast et. Et kui Eesti sõltuks. Hüdroenergiast saadud elektrist näiteks või  siis oleks teine jutt, aga Eesti tõesti ei sõltu. Et see on selline kunstlik diskussioon minu jaoks. Kalev on Pärnu linna kohapüügi spets ja tal on koha õnged  praegu ka sisse pandud, aga veel ei ole saanud täna. Aga mitte kohe kalasta ei taha ma sinust rääkida,  ehkki see meeldiks mulle rohkem. Ma tahan küsida seda, kas sul on olemas oma hoiak,  oma nägemus, oma arusaamine sellest asjast,  mis on siin circa 15 kilomeetrit ülesvoolu,  nimelt Simpy Vis. On küll, jah, ma olen seal oma allkirja andnud internetis  sina oled alla kirjutanud selle poolt, et ta Kaoks ära siit eesti maa. Sellega on kõik öeldud, aitäh. Palun, aga palun. Eesti nimetab ennast suurel määral ja sageli  ka e-riigiks. See e-riik on tulnud ka kalapüügikorralduse  ja juba mitmes aasta on meil kasutada nii mugav asi nagu  mobiilimakse kalastusõiguse eest tasumisel. Asjast räägib meile lähemalt keskkonnaministeeriumi  ehk kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus. Jah, tõepoolest, et Eestis on siis harrastus,  kalapüügiõigust võimalik soetada mobiiltelefoniga juba  aastast 2008. Küsimus vahele, kui suur on praegu protsent sellest omandamisest,  mis tehakse mobiiliteel? Protsent on oli 2011. aastal kokku kuskil 40 protsenti ja,  ja see noh, nii-öelda kogu aeg kasvab, et kui me vaatame  siin eelmise aasta andmeid, siis 2008 oli see kõigest viis protsenti,  kuna noh, teenus hakkas peale poolel aastal  ja inimesed väga ei teadnud seda, aga nüüd on ta jõudnud  juba 40 protsendini ja, ja täna on meil nii-öelda arenenud  see edasi, et lisaks harrastuspüügiõigusele saab  ka kalastuskaarte nii-öelda mobiiliga osta. Ja kas selle vastu? Tuntakse suurt huvi. Jah, et keskkonnaministeerium käis harrastuskalastajate  ülemaailmse maailmsel konverentsil Berliinis 2011. aastal  ja seal me tutvustasime oma ideed ja tõepoolest väga suured  harrastuspüügiriigid nii Euroopas kui ka mujal maailmas olid,  olid väga huvitatud sellest, et nendel selline võimalus  praegu puudub. Aga kus, millises riigis on veel võimalik peale Eesti maksta mobiiltelefoni? No meile teadaolevalt noh, meie sõpradel,  soomlastel on see võimalus Kuigi me ütleksime, et mitte nii hea, sest meil saab kõike  nelja ajaperioodi mobiiliga osta, siis Soomes saab ainult  ühepäevaseid õiguseid soetada. Kas see on siis koht, millega me saame maailmale eeskujuks olla? Jah, ma ütlen, et huvi, huvi on nagu tuntud ja,  ja kindlasti oleme nõus nagu enda kogemust jagama,  et mis selle mobiilimakse juures tegelikult nagu on oluline,  et, et üks asi on see inimese mugavus, mis noh,  on muidugi kõige tähtsam, aga teiseks me näeme,  et seal läbi selle on nii-öelda harrastuspüügiõiguste  soetamine kasvanud, et enne kas need inimesed ei käinud  siis kala, kuna neil oli see liiga keeruline seda püügiõigus  saada või nad käisid kalal niimoodi, et nad seda ei ostnud,  aga nüüd noh, igaüks tahab nii-öelda ju käia normaalselt kalal,  ilma ilma närve erimata, et talle keegi turja tuleb,  siis see võimalus on, on, on neile nagu väga hea  ja me näeme väga suurt nii-öelda hüppelist püügiõiguste  soetamise kasvu alates selle teenuse sisseviimisest,  mida see nagu tegelikult veel juurde annab,  on see, et meil ei pea olema ju absoluutselt mingit paberit  enam kaasas, et me anname oma isikut tõendava dokumendi  inspektorile ja, ja see seda püügiõigust  ka tõendab, et mugava ma paberivaba harrastus,  kalapüük. Asi on kalameestele mugavaks tehtud ja sellest on hea meel. Nüüd jääb veel oodata, et millal me saame ilma õngeta  lihtsalt mobiiltelefoni teel otsega kala mööda. Kalailm võttis nõuks välja nuputada, mismoodi kasutada ühte  mobiiltelefoni tegeliku kalapüügil. Ja me jõudsime gi teatud tulemuseni, näiteks tonkapüügil  kus kasutatakse tina, noh, kahe untsist,  kolme untsist, nelja untsist juhtub ikka vahel,  et see tina rebeneb ning jääb veekogu põhja. Ja kui teil ei ole enam ühtegi varutina,  siis peate püügilõpetama ja koju minema. Asja võib suurepäraselt päästa see, kui teil on taskus  korralik klassikaline mobiiltelefon, millel on neli-viis,  60 grammi kaalu. Eriti hea, kui ta on veekindel, siis te ei pea teda kuidagi  ka kaitsma. Enam näiteks see samsung on ja tal on ka selline aas,  mille külge on väga hea, kinnitada kohe lipsu ja,  ja siduda teda. Kui teil ei ole veekindlat telefoni, siis te peate oma  telefoni veekindlaks muutma. Seda saab teha suurepäraselt, kas siis preservatiivi  või kilekoti abil. Siin ma olen pakkinud nokija, tõepoolest kogu see idee ongi  kalailma nokia selle nokia kilekotikese siis tähtis on,  ainult et me õhu hästi välja pressiksime,  et muidu ta jääb ujuma. Kas rakendada telefon raskusena libisevana  või jäigalt nii-öelda paternosterina? On juba iga kalamehe enese valida. Moodsad nutitelefonid selleks ei sobi. Nad on liiga lapikud ja nende termodünaamika heitmisel on sumbuurneed,  hakkab õhus laperdama, planeerima ja lendab pagan teab kuhu. Ja ongi mul rakendatud tonka nokiaga, mis nüüd muud kui püügile. Nii. Sellega pole asi lõppenud. Nüüd mu telefon on sätitud seal vibra peale ooterežiimi,  nüüd ma võtan teise telefoni, helistan enesenumbrile  ja mu telefon hakkab tegema seal vees, nüüd sellist. Tõrjet. Meelitab kalu ligi ning võtmise tihenevad võib  ka teistsuguseid helineid neile tellida oma äranägemisel. Kas see on nüüd kalamehe jutt või tõsi? Järgmises saates me sellele küsimusele ei vasta. Aga vaadake meid ikka.
