15 16 17 18 19 20 21 22 ja pool nii sellest seal,  kuni selleni siin on 22 ja pool ma kirjutan  selle üles ning teen ehk ka kaardi ja siis peidan  selle kaardi ära, et keegi leiab ehk kunagi üles  nii aastal 3000 ja kontrollib, kas on ikka veel 22  ja pool või on juba 23 või lausa 24. Mida ikka sedasama, seda meie tegelikkust. Kaarti ei ole ju vaja selleks, et otsida peidetud varandusi,  vaid kaart on ise üks tõeline varandus. Oleme harjunud, et maismaa loodus on punktuaalselt kaardile kantud,  saame näiteks järele vaadata, kus asub põllu  ja kus metsamaa või kuidas kulgevad sõiduteed. Eesti merebioloogid on võtnud aga sihiks kaardistada ära  merepõhi ja seda ruutmeeter ruutmeetri haaval. Kõike seda selleks, et täpselt teada, kus midagi kasvab. See projekt erineb nüüd varasematest  kaardistamisprojektidest just selle poolest,  et me suudame anda väga hea lahutusega kaarte,  et me aitame ühelt poolt, siis kaardistada seda Vormsi  rannikumere avakosmosest siis ka lennuki pealt  ja kolmandalt siis ka paat paadist. Välitööde aluseks on satelliidi pilt, selge ilmaga lendab  taevalaotuses soomlaste lennuk, mis mõõdab merepõhjast  tagasipeegelduvat valgust. Selleks, et tõlkida tagasi peegeldunud valgus taimedeks  ja loomadeks tuleb minna paadiga merele ja teha mõõtmised  kindlates punktides. Tavaliselt see ongi esimene etapp, mis me teeme,  kui me punkti jõuame, et saadame siis. Hellitusnimega kala alla vaatame üle, kas seal on midagi,  mis see on. Ja sellest oleneb siis, mis on edasised liigutused,  punktid. Nii-öelda kala on mereinstituudis ehitatud videokaamera,  mille abil näeb ära merepõhja iseloomu. Me mõõdistame nüüd esiteks videoseadega neid meremaastikke,  selleks on siis väike niisugune videokaamera,  sellega me vaatame ära, kas on tegemist pehme  või kõva põhjaga, kui on pehme põhi, mudane liivane,  siis saadame merepõhja põhja ammuti kopa. Nagu me seda kutsume ja toome sellega siis meremuda välja. Kõik septeproovid pakitakse. Siis külmutatakse kuni laboratoorse analüüsini. Ja laboris. Mõõdetakse kaalutakse üle kõik taimed ja loomad,  kes siin sees on. Ja saadakse teada. Elupaik. Me tahame teada, kui hästi ikkagi kosmosest või,  või siis lennuki pealt paistab kätte see,  mis meie rannikumeres kasvab ja elab laias laastus meil on  muidugi ettekujutus olemas, et noh, peamiselt on seal  suurvetikad siis osad neist on lühiajalised,  osad on pikaealised, siis on seal setetes elavad selgrootud  loomad ja noh, eks siis loomulikult kalad  ka ja, ja mis meid nagu huvitab. Me vaatame nüüd neid elupaikasid, ehk siis  mis on nagu võrdlemisi sellised nagu stabiilsed komponendid  meredes mis kestavad seal aastaid ja enamgi Õhtust hommikuni ja päevast päeva liigutakse järjekordsete  proovide võtmiseks uude katsepunkti. Infokildudest moodustub lõpuks ülevaatlik tervik. Kui me need kõik need materjalid kokku paneme,  siis me saame meeletu hulk andmestikku see detailsuse aste,  et me oskame tegelikult iga lahe sopi kohta öelda,  kui on vaja näiteks mingit vesiehitusi, midagi nagu  kaadamistöid või midagi sellist läbi viia,  oskame siis ütelda, kus seda on kõige mõistlikum teha. Kontrollin seda, mis, mis sorti on põhi,  mis, milline on, ütleme, taimestiku katvus vahestab ära,  et mis, mis sorti põhjakontuur ja struktuur on,  et kas on mõistlik saata alla sukelduja või,  või siis võtta koppadega proove. Kõva pinnaga merepõhjast ei saa kopaga proove kraapida,  selle asemel läheb materjali koguma merli. Mis see sügavus on? See on mõned kõrgemad taimed, nii et ma ei tea Vaata ette, heide. Kätte raamid. Üldjoontes siis sukelduja vee all hindab täpselt samamoodi  hindab katvused ära. Samamoodi vaatab, millised on siis setted  nii edasi, noh pärast üles tulles, eks ta laulab mulle nad  kõik ette järjest lähevad kirja. Korjab siis kolm nagu need raamid, mis kaasa läksid kolm  raami täit, siis proove. Üles tuuakse kõik, mis raamiruudu suurusel pindalal leidub. Proovide analüüsimisel selgub, mis tüüpi elupaik  iseloomustab antud katsepunkti. Üldkatus oli. 30 protsenti. Ta oli 50 protsenti muda 50 nii liikidest oli. 10 protsenti, mis ta on siis kambeni keel. Siis on. 10 protsenti. Või sadru? Kõige lõpuks, et valideerida seda, mida ütleme,  see satelliit või, või siis lennuk on sealt mõõtnud. Meil on ka optilised instrumendid paadis,  mida, mille me nii-öelda täpsustame seda,  seda spektrit, mis sealt merepõhjast meil tagasi peegeldub. See satelliit tegelikult mõõdab täpselt seda sama asja,  mida meil siin see spektromeeter mõõdab. Ja siis nende andmete alusel, mis me siit paadis praegu saame,  on meil siis võimalik tõlgendada seda satelliidipilti. Et saame siis öelda, milliste taimestikurühmadega  või põhjatüübiga on, on tegemist. Aparaadi sensor tunneb ära tagasi peegeldunud valguse  erinevused selle alusel tuvastati se mis taimed mere põhjal kasvavad. Lihtsalt siis panen siia selle taimestiku laigu kohale  või siis selle põhja kohale ja siis ta seda mõõdab. Me näeme ju küll seal satelliidi pildi pealt tõesti,  et noh, et siin on see midagi ja seal on midagi,  on ju, et see signaal on erinev, aga et mis seal parasjagu on,  seda me peame ikkagi kindlaks tegema. Niimoodi välitööde käigus. Selle kaardistamise lõpptulemuseks sünnib üks kaardirakendus  ja kaardirakendus kujutab ennast seda, et inimene avab  interneti kodulehekülje ja, ja siis võib suumida sisse  kõikidele nendele merealadele, mida me siiani kaardistanud oleme. Siin on siis maismaa Vilsandi näha, ehk siis need värvikoodid,  mida me praegu siin näeme, on nüüd meresügavus läbi  satelliitide ja lennukite on meil võimalik tegelikult  selliseid alasid väga detailselt sügavusega sügavuse mõttes kaardistada. Ja, ja kellele see nagu praktiliselt kasu võib tuua,  on siis näiteks kasvõi meie hobipaadid samuti kaluritele,  kindlasti nad tahavad teada, kus on mõned kivid,  mille otsa nad kindlasti oma paatidega ei tahaks minna. Suudame nagu reaalajas tegelikult anda ülevaade,  kuidas meie meremaastikud muutuvad. Merekeskkonnaseoste mõistmine on igale mereriigile äärmiselt oluline,  sest keeruline süsteem puudutab vähem või rohkem meid kõiki. Praegu räägitakse palju kliimamuutustest ja,  ja ütleme ülepüükidest teiselt poolt inim inimtegevuse poolt või,  või mingi reostus, näiteks naftareostus tuleb peale. Et kui me nüüd teame nende loomade taimede omavahelisi  toitumis või, või muid suhteid oskame ennustada,  et mis nende loomadega juhtuma hakkab ja  selle läbi neid ka paremini kaitsta. Meie naudime praegu seda suhteliselt puhas keskkonda,  aga siiski me soovime sedasama ka oma laste,  laste, laste. Merepõhja kaardile saamine on tükk tööd,  mille tulemus siiski tasub ennast kuhjaga ära. Näiteks aastate pärast sama uuringut korrates oskame öelda,  kas meie meri on puhtamaks muutunud või on olukord halvenenud. Maailma ära üle või ümbermõõtmine aitab meil hoida kõike  kontrolli all või loob vähemasti niisuguse illusiooni. Kui me näiteks ikka teame, kui suur just on meri  või ookean olgu siis ruut või kuupkilomeetrites,  siis ta justkui ei olegi enam nii üüratult suur,  vaid täiesti normaalne mõõdetav meri. Kõiksuguste mõõtmiste ja mõõtühikutega tegeleb niisugune  teadus nagu metroloogia. Ärme aja seda sassi meteoroloogiaga, mis tegeleb atmosfäärinähtustega,  sealhulgas ilma vaatluste ja ennustamisega. Ilmateadet olen lugenud ETV-s juba kolm aastat,  täna lähen uurin osooniga, mismoodi sünnib ilmaprognoos  ja ilma vaatluse, eks on ilma taat andnud mulle täiesti  tüüpilise Eesti suveilma. Kas homme paistab päike või sähvi päike,  kas külmetab või kuumutab? Et seda öelda, on ilmajaamal kõigepealt vaja andmeid. Tänasest. Eesti on täis pikitud lausa 99 erineva varustuse  ja ülesandega vaatlusjaamaga. Valgete postide otsas keerlevad ja tiksuvad mitmesugused mõõturid. Mõnes tuleb lausa viimane tilk välja pigistada,  et näha, kas siis 100. või ei. Aga milline otstarve selles imelike riistapuude muuseumis on  suurel klaasist munal, mida kutsutakse heliograafiks. Töötab ta siis põhimõttel, et, et seal on nagu näha,  praegu on see paber ja ta põletab sealt läbi selle. Paber, et sealt siis arvutatakse välja, mitu tundi on päevas  päikest paistnud, et et nagu näha on, siis on hommikul meil  päikest paistnud veel, et, et seal on päikesepõletusriba,  on hästi näha. Mis huvitav kast see siis selline on, selle nimi on  pluviograaf ehk sademete isekirjutaja. Et siin on niisugune mehhanism sees trumli peal käib ringilint. Ja kui midagi tiksub, jah, see trummel peab ringi käima. Et see trummel käib siis ringi ja joonistab  siis tindiga ja sulega siis sademete. Siit saab hulga, saab saju intensiivsuse,  et kui intensiivne see sadu olnud. Ja kui on paduvihmad, siis käib sikksakk siin üles alla,  eks ju. Tegelikult on vaatlusjaamas olemas juba ka hulk automaatseid,  ilmaandureid, mis saadavad mõõdeta ilma suurema kärata juba  otse arvutisse. Aga tindikirjutajad, suurendusklaasid ja tilgamõõturid,  milleks neid siis veel vaja on? Selleks, et kontrollida, mida täpselt automaatjaam teeb,  siis praegusel hetkel on kasutusel need veel,  et, et mingil hetkel kindlasti tuleb. Et võrreldakse nagu automaatikaga ja, ja vaadatakse,  kas see on õige või. Kas automaatika töötab korrektselt või mitte,  et see on niisugune? Tulevikus võib olla asendatakse ikkagi need siin kõik  siksakid automaat. Jah, see on meie tulevik. Täiesti harilik punane õhupall ka see on ilmavaatleja üks töövahendeid,  pall lastakse kerget gaasi täis ning siis lendabki see nelja  tuule poole. Mõõteriista abil määratakse tuulekiirus ja suund erinevatel kõrgustel. Seda infot kasutavad ka näiteks lennujaamad. Aga õhku tõuseb ka suuremaid asju. See on oluliselt suurem pall nüüd. Et sellega läheb üles siis raadiosond. Millega siis ütleme, sondeeritakse siis kõrgemaid õhukihte  palliga läheb kaasa selline aparaat, mille sees on  siis olemas vastavad andurid, mis siis registreerib  vajalikud parameetrid ära, saab siit siis kätte õhutemperatuuri,  niiskuse. Erinevatel kõrgustel just on olulisem ja tuule kiiruse,  tuule suuna. Nüüd, kus me oleme näinud, kuidas ilmaandmeid kogutakse,  vaatame, kuidas neid töödeldakse ja kuidas sünnib ilmaprognoos. Siin on sünoptikute mängumaa, kus sünnibki homne ilmateade. Ilm ei ole tegelikult miski imeasi, võiks ju  ka lihtsalt aknast välja vaadata ja näpu õhku tõsta kuid  meid ees ootava tuleviku prognoosimiseks kasutab sünoptik  lisaks vaatlusandmetele ka oma rikkalikke kogemusi  ja tagasiulatuvat mälu. Ilm ei teki tühjast kohast, vaid rändab meile hoopis mujalt. Et ei piisa ainult Eesti ilma vaatlusjaamade andmetest. Vaid tuleb terve Euroopa kaasata homse prognoosi tegemise. Just nimelt, kui me tahame teada, mis on toimub homme,  siis meil on juba vaja vähemalt tervet Euroopat. Sünoptik uurib ja joonistab, frondid liiguvad  ning tsüklonid laienevad. Lisaks tohutult andmesajule erinevatest allikatest tuleb  arvestada ilma kui elusolendi muutliku meelega. Nagu majandusprognoos, põhineb ka ilmaennustus ju sisuliselt kaoseteooria,  kus algandmete väikegi muutus võib anda juba totaalselt  erinevaid lõpptulemusi. Aga miks on Eesti suurem osa aastast ikkagi sellise kehva  suusailma küüsis? Tab atmosfäär, mis on Eesti kohal kusagil kuni 10 kilomeetri kõrguseni,  seal sünnib ilm ja Eesti ilma kujundajateks,  siis on maismaa ehk Euraasia manner ja Atlandi ookean. Ja ütleme nii, et kuna kogu maakera peal on vett rohkem  siis eriti need protsessid, mis toimuvad Atlandi ookeanil,  on olulisemad ja siin on nüüd kaks püsielanikku,  tegelikult üks on madalrõhkkond mis siis elab seal Islandi  saare lähedal ja teine on siis kõrgrõhuala,  mis on kusagil soori saarte juures ja sõltuvalt sellest,  kuidas need pöörised omavahel siis hästi läbi saavad. Sõltuvalt sellest tuleb ilm, kui need madalrõhkkonnad  siis ühes lääne vooluga, ehk siis kuna õhk liigub läänest  itta ehk vasakult paremale põhja poolkeral,  kui need pöörised liiguvad siin kenasti läänest itta,  siis nad toovad meile niisket ilma ja lõunapööle kõrgrõhkkond,  see jagab siia Vahemere äärde ilusat päikesepaistelist  suvist ilma, et miks on alati mõtet sinna nagu puhkama minna. Aga on ka teine variant, kui nüüd Euraasia mandril  või kontinendil saab, tema saab selle sõnahaiguse enda kätte,  ehk et siis kuiv siber talvel külm, suvel kuum,  kui tema saab sõnahaiguse endale, siis siis hakkavad toimuma  sellised nihked. Sellest reegli pärast. Ehk siis, kuna tegelikult meil on olemas ilma püsielanikud,  siis ilm on reeglina ikkagi samasugune, et Vahemere maades  paistab päike ja on soe ja meile tulevad  siis vihmase ilmaga tsüklonid ja põhiliselt midagi ei muutu. Ja kui kõik käiks nii nagu olema peaks, siis meil peaks üsna  tihti vihma sadama. Just, aga õnneks see nii ei ole. Ilma ilmata me läbi ei saa, sest ilm mõjutab ju pea iga meie tegevust. Kui homne prognoos läheb täppi, saab ka plaanid tehtud,  kui paneb mööda, siis on ilm lihtsalt ettearvamatu. Ja kui te soovite teada, milline on homne ilm,  siis vaadake täna õhtust aktuaalset kaamerat. Ilma ennustati juba siis, kui meteoroloogiat polnud veel  ollagi ja vanarahvas sõnastas oma kogemused tarkuseteradeks. Minu vaieldamatuks lemmikuks on rõuge vanasõna,  mis ütleb. Vihmahaigu 100. selgest taivastki. Põuahaigu ei tule pilvestki. Niisuguse mõte mitte sügavuseni jõuab mõni rahvas,  vaid haruharva. Ikka vahitakse pikisilmi taevasse või teleekraanile  ja oodatakse ja oodatakse ja kardetakse. Kas pole just hirm globaalse ökokatastroofi  ehk maakeeli ilma lõpu ees see, mis paneb meid endil küsima,  kas me oleme ikka piisavalt hoolivad kogu elus  ja eluta looduse suhtes? Kui pikk trennipäev täna ette nähtud on,  vaatame, kuidas ta. Lendab tavaliselt ma vaatan seda linnu pealt,  et. Millises tujus treeningastmes ta on, et? Praegusel hetkel ta on juba sihuke. Suht. Hea lendaja. Siin maaülikooli loomakliinikus on terveks ravitud  nii mõnegi koera käpp, kui hobuse abi. Tervenevate loomadega peab ikka käima jalutamas  ja treenimas. Täna ei lähe me jalutama ei koera ega hobusega,  vaid hoopis tükkis merikotkaga. Aegna saare külje alt veest leitud isane merikotkas on  Madise tänavuaastane 34. metsloomast patsient. Madis on Eesti ainuke loomaarst, kes on spetsialiseerunud  eranditult metsloomade tervisele. 80 protsenti tema patsientidest ongi linnud. Osa on ikka suur küll, mis tal see tiibade siru ulatus on? Ma kujutan ette, et ta on kuskil. Kaks-kolmkümmend. Kaks 40 kuskil. Enne loodusesse vabastamist tulebki nüüd lindu treenida  ja selleks käib Madis Kotkast igapäevaselt lennutamas. Ka saatejuht saab käe valgeks. Viskan ta õhku ja lasen kõik korraga lahti  ja kõik korraga lahti ja vaatan, et ükski asi kuskil kinni  ei oleks, et asi, asjad läheksid meil ilusasti. Mina mina olen valmis, oled vamis ja ma arvan. Kotkas teab, mis ta teeb ja selge teeme. Ütleb mingi üks, kaks, kolm kätes. Kaks. Praeguseks hetkeks on kotkas juba paar nädalat maaülikooli  loomakliinikus kosuda jõudnud. Regulaarne tervisekontroll on metslooma puhul sama põhjalik  kui inimeselgi. Selleks, et ma saaksin verd võtta, ma pean  selle kotka sinu kätte andma. Et pane kindad kätte Ja siis ma juhendan juba jooksvalt, kuidas sa hoiad. Kui ta rahmeldama hakkab, siis ära jalgades kunagi lahti lase,  selge, et ma keeran ta tagurpidi, siis on näha ka,  kui suur ta on. Ja nüüd tule siit minu käe alt oma nimetissõrmega kahe jala vahele. Said nii, lasen lahti, nüüd võta teise käega tal peast. Ja keerata nüüd endale rinnakule, ma aitan tiibadega. Nii. Nii ja nii. Ja tõsta korra seda kätt, ma panen selle tiiva sul siit. Väga hea, mõnus soe, ma alustan peast alati. Nii, vaatame. Sain, võid lahti lasta, pea. Vaatame talle suhu. Täitsa mõnus ja pehme. Kui te näete, siis keel Suu päris suur, ilus puhas, midagi ei paista. Pea on sümmeetriline, silmad ilusasti sümmeetrilised,  võtaks siis kohe vere ära, et niisugune pikk. Kiusamine muudab ka meil natuke verepilti. Laboris mõõdetakse kotkaverest hapnikku transportivate  punaste vereliblede hulka ning toitumist iseloomustavad vere  üldvalgu näitajat. Samuti näeb mikroskoobi all, kas organismis on märke  põletikulistest protsessidest. Kui sa nüüd vaatad seal, siis need ovaalsed tuumaga rakud on. Punased verelibede kui imetajal puudub punastel verelibedel  tuum siis lindudel on need olemas. Siis sellised väiksed tumedad, niisugused sinakad,  täpid või rakud, millel nagu tsütoplasmat ei ole näha,  on, on trombotsüüdid ehk need, mis siis. Verehüviseid moodustavad ja vereliistakud. On ka eesti keeles ja siis ülejäänud seal. Sellised. Rakud suuremad. Segmenteerunud tuumaga on heterofiilid ehk  siis üks tüüp valgeid vereliblesid, mis hoolitsevad. Põletiku, või, või infektsiooni korral, mis on jah,  positiivne, et, et mida ma näen ka siin on,  et selliseid noori, punaseid vere liblesid on. Rohkem siin pildil kui, kui varasemalt lendamise sellise  üldpildi järgi ta oleks valmis juba sellel nädalal. Vabadusse minema. Kahjuks nüüd verd vaadates. On paranemine olnud võrreldes eelmise nädalaga,  aga ma veel sellel nädalal vere põhjal teda ei laseks lahti,  et ma ootaks ühe nädala veel. Lisaks sooviks madis, et kotkas koguks veel pool kilo  kehakaalu lisaks olemasolevale neljale kilole. See annaks linnule looduskeskkonnas ellujäämise seisukohast  ühe kuu pikkuse edumaa. Lisaks merikotkale on hetkel kliinikus kaks metsloomast  patsienti veel. Nendele on vaja süüa anda. See on noor kanakull emane, tema lugu on selline,  et endaski siis. Aknasse, ma võtan pea. Nii, sa võid pea lahti lasta. Ja ma alustan talle algul ravimi Nii nüüd ma tahan tulla siia, et ma saaksin toitu võtta,  ma võin toitu, ei. Ma saan siit. Ja kuna ta ei suuda veel väga hästi oma liigutusi koordineerida,  siis me peame teda sundsöötma. Ehk need hiiretükid, mis me siin enne lõikasime lähevad? Talle. Ilusasti sisse aga tema, kes mul praegu süles on,  tema põhimõtteliselt iseseisvalt praegu liikuda ei suuda. Ta saab ravimeid. Ja ja ja ta on saanud vedelikke nii öelda naha alla. Vedelikud on hästi olulised. Talt on samamoodi verd võetud, ta tast on tehtud rönkenpildid,  tast on tehtud, kontrollitud silmad. Põletikuvastaseid ravimeid andsime ka naaberpuuris toibuvale kanakullile,  kelle puhul tuli häälekalt ilmsiks arvestatav iseloomude erinevus. Milleks on aga vaja üldse vaeva näha metsloomade ravimisega. Enamasti kui meile tuuakse või leitakse metsaomades patsienti,  siis, Neid ei leita nende oma sellises kõige tavapärasemas keskkonnas. Nad on ikkagi vigastada saanud. Kas inimese otsese või kaudse tegevuse tagajärgi. Siin on väga raske tõmmata neid piire, et  keda ja kuidas abistada. Kui me vaatame üldiselt, siis. Eetika seisukohast me ei tohiks ju jätta enda põhjustatud  vigastatud loomi abitusse, olukorda, mis on tihtipeale väga valulik. Metsloomade ravimise võimalusi ja kompetentsi hetkel Eestis napib,  kuid lähiajal on olukord muutumas. Eestimaa looduse fond on rajamas metsloomade ravimise keskust. Kes tegevust oma panusega toetada soovib,  võib külastada veebikeskkonda www. Metsloompunkt. Ee. Senikaua jätkab aga madis metsloomade ravimisega  maaülikooli loomakliinikus, mis nädala pärast saate  filmimist tipnes täielikult paranenud merikotka vabastamise  ga Emajõe suursoo kaitse alal. Veel enne vabastamist kinnitati linnu selga GPS saatja  mis edastab info fot kotka liikumise kohta iga tunni aja  tagant ning on nähtav kotkaklubi kodulehe vahendusel. Loodetavasti leiab noor isane lind endale Peipsiäärsetelt  aladelt ka kaaslase ning elab pika ja õnneliku elu. Et edu siis edasises elus üks kaks, kolm. Söandan nüüd küsida, kas metsloomade ravimine on üldse  mõistlik mõte? See on ju üsna kulukas ning selle raha eest saaks teha  ehk ära palju muud looduse hüveks. Vastata saab nii ja naa, kusjuures võtke heaks  või jõe pahaks. Minu meelest on mõlemad vastused õiged. Meile küll meeldiks, kui kõik oleks alati klaar  ja tõde mustvalge. Ometi puutume siin ilmas tihtipeale kokku küsimustega,  millele me ei leia vastuseid tavapärase mõtlemise abil,  vaid peame lootma, et need sosistataks meile kusagilt  kõrgemalt või vastupidi, need tõuseks meie endi seest. Mulle sosistab praegu üks hääl, et. Kolm.
