Kaugel, kaugel Põhjamaal Tornio jõe kallastel on inimesed  elanud ja kala püüdnud üle 10000 aasta. Kala ilm jõudis sinna augustikuu lõpupäevadel. Täna tahame me püüda ühte niisugust kala,  keda ei tohigi üldse püüda. Eestis. Soomes ja Lapimaal on Harjus igati teretulnud kala. Kohalikud peavad teda siin ettemaksi kui lõhe. Kuidas teda püüda, millega teda püüda. Perrooja, mida? Harry püünis. Ja sul on talle. Kolme nelja tapsia nelja ta nelja tapsin. See on emane, iga küsimus, üks ülem, ühes nis on randa kalastus,  paras heitokalastus. Tassajas. Vedukalastus seal on ka harjusta üürida. Ka. Külla torni ja joon kaiki alla. Paikade. Osata seda torni joosta, para aga aina. On teile harjuta, me harjuta. Teele lubatud? Tuul on üsna tugev, ta kaabu pea külge liimima. Superatak on selleks päris hea. Et mul ei ole kaasas lendõnge ja ma ei saa  selle hästi putukpüüki teha, siis ma kasutan hoopiski raskusööki,  tehk, spirot ja olen siia pannud kolm. Putukat kunstputukat otsa ja vaatame, mis aga muudkui tuleb. Kalastus keli on eriti hüva, nüüd pidas külla tulla kalakiusta. Es noin pieeni, see vähe alate, see on vähemalt. Kahjuks alamõõduline siin on 35 sentimeetrit alamõõt,  no no mis pidi ma teda ka ei mõõda, ks ainult juhul,  kui ma edasi ja tagasi võtan, selle mõõdu tuleb 35 täis,  nii et see harjusekene läheb. Jätkab oma elu. Olemas otsas jälle. Väike suurem, nüüd tuleb, kui ikka tuleb,  vaatame. No nii, lasime väiksema tagasi, saime suurema asemele. Eksole ja siin tema on siis selline? Jõgede kaunitar ja maiuspala, harjus. See nimi on tal just selle selja uime pärast,  et see on nagu hari püsti. Paari päeva eest sai Unto siitsamast jutti 40 harjust,  aga täna on kärestik märksa kitsim ja Me muudame püügiviisi,  läheme paadiga jõele. Ehkki me sõidame justkui ülespoole, on veevool  nii tugev, et jõgi kannab meid tasapisi allavoolu. Unto laseb putukatahtrist viie-kuue meetri kaugusele. Kui kala otsa jääb, ei võta ta nööri sisse rulli abil vaid  lõppab käsitsi. On see elajagu on see ela vähem ikka alla. No Harry Harjus ehk ärn ehk õrn kuulub lõhilaste hulka,  kuid erinevalt forellist siiaste koeta sügisel vaid kohe  pärast kevadist suurvett. Tema algne levila on üsna ulatuslik, kuid et harjus on väga  tundlik igasuguse reostuse suhtes on ta Euroopas tugevalt  ohustatud liik. Siin polaarjoone taga on aga ehtne harjuse paradiis. Harjust ei püüta siin üksnes kunstputuka,  aga vaid selleks sobivad ka tillukesed vabinalandid. Kohalik mudel on ristitud senioriks. Muidugi saab harjust ka pöörlevate lantidega,  kuid neid pole veopüügil tark kasutada. Krussi vad liialt õngenööri. Muide, Tornio on suures ulatuses ka piiri jõeks Soome  ja Rootsi vahel. Ega vanapea pea enam mistlit kinni, isegi super atak ei aita. Säärane harjusepüük on eksootika, mida Eestis kogeda ei saa. Kuid tegelikult polnudki ärnid meie kalastuse reisi peasihiks,  keda me siia tegelikult püüdma tulime ja kas me teda  ka saame sellest kalailmas paari nädala pärast. Nüüd aga tagasi Eestimaale. Võrtsjärvel. Kui Peipsi, mida me jagame Venemaaga arvestusest välja jätta,  on Võrtsjärv meie suurim järv. Kunagi oli see küll palju-palju suurem, aga et maapind  pisitasa aina kerkib, jääb ka järv pisemaks. Järve ümbermõõt on praegu 109 kilomeetrit,  pindala keskmise vee seisuga 270 ruutkilomeetrit,  keskmine sügavus aga ainult 2,8 meetrit. Igal aastal püütakse Võrtsjärvest umbkaudu 250 tonni kala. Meie sõidame ühel kenal augusti hommikul vaatama,  et äkki saame mõnd kutselist kalurit tema töö juures takistada,  kuni ta meiega vestleb, kasvab kalavaru ju tükk maad suuremaks. Siin suve teises pooles Võrtsjärve kaldad on täis surnud kiiska. Kuidas on lugu järves endas? Et siin elupõline kalur, muidu Tirka, kas on ökokatastroof  praegu Võrtsjärve? Enam-vähem enam-vähem. Aga ega see pole esimest korda. Iga aasta peaaegu kui kuu. Püsi n. Et nagu soojaks läheb, on hapnikupuudus käes ja. Kiisk on siis esimene kiisk on, vaata lutsu me ei näe lutsu ka. Luts ka, eksole, ja vanasti oli kui koha eres,  palju oli koha ka ahsoo, sa ütlesid vanasti,  kui koha palju oli, kas praegu on koha vähe? Koha n vähe? Miks oskad sa ka öelda, ma arvan, püük on  nii intensiivne, aga. Kas kalureid on liiga palju? Kas palju aga püüdis, on palju? Palju neid mõrdasid siin Võrtsu peal on 10 360. Ja pooled on sinu omad või ei ole? On 20 21 15 20 meest saavad niimoodi mõrratada korra. Aga palju mehi on küll, on üks mõrd ja kell on kaks  ja kolm ja nii-öelda oma oma. Oma oma tarbeks. Nii 20-ga, mehi on suht vähe, ikka. Kümmekond paati. Mitmendat põlve kalur, oled siin? Kolmas põlv, vanaisa juba siin vanaisa oli,  isa oli, nüüd proovid edasi ka seda ametit anda või? Poiss läheb sõjaväe, eks näeb. Pärast seda, et äkki võtab aru, poe hakkab  ka kaluriks. Kui see on Õepoeg sul poolanda, eks ole, ja nüüd nagu niimoodi lülis  olete või kaluri lüli. Kas ära toidab seda? Noh, toidab ikka, maksud on väiksemaks läinud  ja ahah selle võrra ei ole hullu ja muidugi see küsimus,  mida ei saa võrdsule küsima jätta. Angerjas, kuidas sellega on vähe, vähe ei jõua maimu sisse  osta maimu, nii kallis see klaas. Ei jõua osta ja aga ikka on, noh, tilgub ikka. 10 kilo, saad, noh, saab kindlasti saab kindlasti rohkemgi  10 kilo ja 15, jah, aga samas võibolla viis kilo. Ja milline selline rekord värk võib-olla,  või rekord rekord oli praegu või siis vanasti,  no räägi vanasti ja praegu vanasti oli 400 kilo ühes ühes  mõrvas angerjas 400 kilo ja minu rekord võib-olla see on ju  peaaegu pool tonni. Oh, sa pagan küll aga praegu paarkümmend 20 tükki  ja 25 ja vastavalt liikumisele heal päeval heal päeval,  jah, aga tavaliselt ka üks jah null ja kui päris ühtegi ei ole,  siis teeb morniks ka või oled harjunud harjunud angerjat pähe. Piimingu ka kätte võtab juba õnge. Oled jah, Peipsi. Haigus päevast päeva selle piiat niisama kala aus  ja siis käid loobid lanti veel. Talvel ka ikka, eks. No aitäh sulle, kuid, ja need samused sul aitäh,  suuri, pikki vingerdavaid palju. Teatavasti vana testamendi moosese seadus on väga range  ja väga karm. Reeglistik. Kokku tegelikult on seal kirjas 613 käsku Nendest 10 käsku  on meile väga tuttavad. Nad on aktuaalsed ka uues testamendis ja nii-öelda uue  Kristuse seaduse kohaselt. Kristus jo lisas 11.-ks käsuks. Ettepaneku palve armastan teinekord. Aga kui me lähme sinna moosese seaduse juurde,  siis nendest 613-st käsust väga paljud tegelevad,  panevad paika. Sedalaadi küsimused, mis on seotud söömisega,  veeloomadest tohib süüa ainult neid, kellel on soomused peal  ja on kirjas, langeb välja, tegelikult ei peaks. Ankirjas on luukala ja tal on muidugi soomused olemas,  ainult et nad on tibatillukesed. Kuid meie, kes me teame, et tal on soomused olemas  ja mis on Äärmiselt tähtis. Me teame, kui maitsev kala ta on, loomulikult sööme teda. Kahe suu poolega süüakse ka angerja noorjärk Euroopas  ja see on traditsiooniline toit. Klaasangerjas. Aga nad on täpselt angerjakujuga. Noorjärgud koeb angerjas ainult ja eranditult Sargasso meres. Ja see meri on teatavasti enam-vähem keset Atlandi ookeani,  noh Bermuuda kolmnurk on seal ja Bahama saared suur  ja mõnus meri, Sargasso meri mille nimetus tuleb  hispaaniakeelsest sõnast vetikas Sargasso. Nii et hoovused on selle ookeani sisese mere piirideks  ja hoosed tsüklilised, hoovused lihtsalt ei lase vetikatel  sealt välja ujuda. Vetikad moodustavad seal suuri koosluse lausa ujuvaid saari  mere peal. Ja just nimelt Sargasso, vetikad kooslustest vee  sees koeb angerjas. Meil. Selline loomake. Kes loomulikult on varitsev kiskja ta ujub täpselt nagu maad  sama liigutustega ja muidugi ta ei saa olla väga kiire,  ükski madu ei saa olla kiirem kui. Mõni kilomeeter tunnis seda ka. Ta peidab ennast seal ja ta sööb okalisi asju. Näiteks Võrtsjärve angerjas tegi parajaks kiisa,  omal ajal tohutult vohavad populatsiooni. Võrtsjärve Ervin Pihu tuli selle peale, et las see kiisk  olla ei ole vaja teda mürgitada, ei ole vaja teda välja püüda. Rohkem angerjad ja kiisa populatsiooni läheb mõõdukatesse piiridesse. Nii ka läks. Sargass Mere. Viljastatud marjast tulevad angerja lapsed. Näete, nad on sellise kujuga hästi suure silmaga tohutu  suure abla suuga. Sellised loomakesed, nad on väga väikesed muidugi jah,  kala nagu kala kunagi. Killukene väga suure abla suuga loomake on tegelikult  angerja noor järk. Selline. Ja nad elavad seal aastakese, siis aga otsivad golfi hoovuse  ja hakkavad tulema golfi. Hoovus aitab, toob neid see võib-võta kaks aastat  või isegi rohkem. Nad muutuvad klaasangerjateks, nelja-viie. Ma ütleks, mis on tõesti angerja moodi, läbipaistvad loomakesed. Niisiis, kui see maitsev kala suurröövel. Meie vetes muudkui kosub ja kosub ja ta võib meil elada väga  pikalt ja ta võib ühest väiksest veekogust läbi niisket  metsa ise minna. Teise veekogused on fantastiliselt huvitav loom,  aga kas ta on isane või emane, saab selgeks alles siis,  kui ta läheb ükskord merele. No tunneb, et jah, on vaja Sargasso merele saada. Otsin golfi hoose ja hakkab vastuvoolu ujuma. Väga parajalt palju aega, ikka aastate küsimus. Ja vaat siis mingil ajal mingil selle teekonnalõigul saab  lõplikult selgeks, kas ta on isa või ema. Selline loom. Kui rääkida veel veidi angerjast, siis tasub vast ära nimetada,  et omal ajal on angerjat olnud üsna rohkelt  ka Pärnu jõe keskja ülemjooksul samuti mitmetes lisajõgedes. Praegu teda seal pole ning seda suurel määral just Sindi  paisu tõttu. Sindi paisust oleme kalailmas kõnelenud läbi nelja saate  ning kuulame täna ära veel ühe seisukoha. Jaanus Tamkivi, riigikogu keskkonnakomisjoni liige,  keskkonnaminister aastail 2007 kuni 2011,  et. Sindi paisu teema peaks olema üsna tuttav. Üsna-üsna tuttav jah, sel ajal, kui, kui ma ministeeriumis tegutsesin,  siis see oli praktiliselt. Iga nädal oli pidevalt üleval, oli pidevalt üleval ja,  ja lahendust tollal ei tulnud. Kahjuks ei tulnud, kuigi me Selle nimel tegime tõsist tööd ja ja meie meelest oleks  võinud lahenduseni viia see, et me tegelikult pakkusime  omanikule kompensatsiooni selle eest, et ta sellest omandist  siis nagu loobuks, et ta müüks selle riigile ära. Ja pärast mida riik saaks siis oma tahte seal tegutseda,  paraku see pakkumine omaniku meelest ei olnud,  ei, ei olnud piisav, aga võib-olla pakkusite gi vähe  ja pakkusime enda meelest täiesti soliidselt riigi rahaga  teatavasti tuleb ka nagu mõistlikult ümber käia. Aga see pakkumine rahalise plaanis meie meelest oli päris soliidne,  et kõik, mis võimalik, sai? Jah, normaalne, normaalne summa, eksperdid seda hindasid,  päris laenurgast me seda ka ei võtnud, aga,  aga omanik arvas, et see võiks olla umbes kolm korda suurem ja,  ja siis oligi see edaspidine teenägu püsti,  et see päris nii ei saanud minna. Jah. Omanike soov on ehitada sinna Hüdroelektrijaam ja nad on selle noh Ma ei tea,  kas jõuliselt või mitte jõuliselt sidunud  siis sellega, et kui saavad hüdroelektrijaama,  siis rajavad ka korraliku kalapääsu. Kas selline sidumine on kuidagi seadusepärane? See on jah, tegelikult väga hea küsimus,  kas ta on seaduspärane, teine asi, kas see on  ka tegelikult üldse võimalik seal Pärnu jõe peal,  seda peaks näitama siis see keskkonnamõjude hinnang  mida tehakse spetsialistid, peaksid seda ütlema,  et kas üldse see vooluhulk nagu mõlema asja jaoks on piisav. Ja see lahendus peaks tegelikult tulema sealt puhtalt  kalateadlased loomulikult tahaksid seda,  et sellest sellest paisust saaks kärestik  mis tähendaks seda, et, et kõik kalad, kes tahavad seal rännata,  saavad seda teha. Siin on ka küsimus ju sellest, kas hüdroenergiat tootmine  Eesti oludes on üldse otstarbekas, et ta on meil praegu  kirjas taastuvenergiaga, rohelise energiaga läheb sellesse  potti kõik, aga iseenesest võib-olla Eesti oludes oleks  hüdroenergia asemel. Tark ikkagi põlevkivi põletada. Jah, tulenevalt Euroopa Liidu seisukohtadest hüdroenergia on taastuvenergia,  seda loetakse ja täna on siin niimoodi ka Eestis. Aga tõepoolest, kui me vaatame Eesti jõgesid,  nende nende langus, eks ju näiteks ka Pärnu jõe peal ju on,  on langus 10 kilomeetri peale ainult 50 sentimeetrit  siis tähendab sisuliselt siis seda, et et kui hakata paisutama,  siis ta tegelikult kahjustab väga suuri maa-alasid. 2007. aastal võttis riigikogu vastu seaduse taastuvenergiast  ja tema tasustamisest. See seadus on saanud üsna rohkelt kriitikat  ja äkki ongi just see seadus ja see olukord,  mis selle seadusega sünnitati. Selleks põhjuseks, miks omanikud nii kangesti sindi paisust  kinni hoiavad ja tahavad elektrit toota. Ei ole halba ilma heata ja teistpidi ei ole head ilma halvata,  et ühest küljest see seadusemuudatus, mis kunagi tehti  tegelikult taastuvenergeetika sektori jaoks,  on väga hästi töötanud, ma pean silmas just tuuleenergeetikat,  et me oleme täna nende eesmärkide juures juba,  mis Eesti riik seadis omal aastaks 2020. Selles mõttes on ta tervitatav, ega see taastuvenergeetika  on tegelikult keskkonna jaoks ikkagi väga hea asi  ka tuuleenergeetika, kuigi need tuulikud võib-olla kõigile  alati väga ei meeldi. Et aga teisest küljest nüüd see hüdroenergia teema,  eks ta tõmbas selle ka nüüd kaasa ja loomulikult omanikud  näevad sealt oma head võimalus tulevikus teenida. Ühest küljest kindlasti ei ole see halb,  kui see, kui see toimub niimoodi, et me keskkonda ei kahjustab,  aga antud hetkel see seal ongi kõige see,  see kõige teravam konflikt tegelikult sees. Riigikogu keskkonnakomisjon on ka selle küsimusega tegelenud. Jah, riigikogu keskkonnakomisjon on tegelenud,  on saadetud ju isegi pöördumine riigikogu keskkonnakomisjoni,  keskkonnakomisjon käis kohapeal muuseas väljasõidul. Meil oli Sindis oli päris tõsine koosolek,  kus osapooled nii omanik kui ka siis, kui  ka siis. Kalaharrastuspüüdjad huvilised, looduskaitsed olid kõik  kohal ja väga tõsine koosolek, kus ka emotsioonid ei puudunud,  aga ma arvan, see oli väga asjalik ja kasulik. On selliseid koosolekuid veel ette näha. Küllap neid tuleb, ega sellest ei pääse. Ma arvan, et, et siis kui on keskkonnamõjude hinnang,  nagu ma ministeeriumist olen informatsiooni saanud,  et septembrikuu lõpuks peaks olema ta valmis. Et siis saab hakata seda lugema pärast seda kindlasti tuleks  see teema uuesti lauale võtta. Sindi paisu teema on olnud üleval aastaid  ja aastaid. Kas me võime loota, et mõne lähema aasta jooksul laheneks või,  või jätame selle probleemi oma lastele? Mina olen optimist, ma olen selles mõttes optimist,  esiteks see, et seda keskkonnamõjude hinnangut nüüd tehakse,  millest tulevad ka seaduslikud järeldused. Teine asi on see Euroopa Liidu vooluveekogude vooluveekogude  raamdirektiivi järgi peaks aastast 2015 olema sellised  olukorrad likvideeritud, tähendab vooluvete seisund peaks  olema hea igas mõttes. Mis tähendab seda, et meil on ka selles mõttes väike  rahaline surve või lootus ju saada sealt tegelikult seda abi,  et seda korda teha. Muidugi me ei tee seda asja Euroopa pärast,  me teeme seda asja ikka iseenda pärast. Sindi paisu teemat ülal hoides oleme mõistnud,  et küsimus pole üksnes Sindi, paisus vaid  ka hüdroenergia tootmise mõttekuses kogu Eestimaal. Sindi paisu enese osas jääb meil aga oodata,  et nii või naasugune lahendus võetakse vastu juba sellel sügisel. Eks jõgi lõhuks paisu muidugi mõnekümne või mõnesaja aastaga  tasapisi kaise ära aga peab see asi lahenema  siis kusagile ebamäärases tulevikus. Meie tahame ju kalal käia juba nüüd oma enese eluajal,  nagu see linnuke Youtube'is, keda enne tänast kalailma on  vaadatud juba ligi kaks miljonit korda.
