Tere õhtust. Täna õhtul jutustan sulle Loogikist jahigist. Ühel paastukuu hommikul jänesepojad kiki ja hik sõitsid hangest alla. Idataevas naeratas suur kuldne päike ja lumi hiilgas nagu kalliskividega tikitud vaip. Vana lumememm seisis sirgelt tee ääres ning vaatas naeratades jänesepoistesõitu. Tere talv, kiitis lumenen. Tare. Jah, hõiskasid jänesed sõita on ütlemata mõnus. Lumi peaks alati maad katma. Olumi ei lõpei iialgi, lumi on igavene, nagu minagi, uhkustas lumememm. Naeris kännul kraaksudes vana vares. Ta arvab, et on igavene. Piuksus kännu allurkas, väike põldhiir. Ta arvab, et lumi ei sula, äkki ta arvab, et kevad ei tulegi keevadki, Evatkiitysiik aga kuuseke. Aga nad on, ema kõneleb iga päev, et tulevadki evad pühadjaga, kevad, aga näha pole veel midagi, arvaskagi. Vaaresagava akus tooleni ostele poisid sõnumit tooma. Kolme päeva pärast on kevadepühad ja teie peate veel täna minema vana kevadjänese juurde. Temal on teie jaoks eriline ülesanne. Või kolme päeva pärast kevadpühad imestasid jänesepoisid. Aga kui see kevadjänes elab, küsisik, olge minuga kaasa, ma viin teid sinna, kutsus vares. Luiskabluiskabirvitas lumememm pole üldse olemaski. Vaadetega kevadpühi. Vaadake, kui ilus talv on praegu kõikjal. Kell kaob talvia kaotsinaagi, hüüdis vares ja hakkas hüpeldes metsa poole minema. Jänese keset tõttasid talle järele lumememm, aga naeratas üleolevalt. Rumalad jänesed usuvad, mis vares loba Subaja tähendab. Varsti aga jõudsid vares ja väikesed jänesed tihedasse kuuse tihnikusse. Sellest mindi läbi ja nad jõudsid lagedale mäe veerule, kus kasvas suur pärnapuu. Pärnapuu all Nad nägid vanaema jänest, kes kõneles elavalt kanaemandaga. Vaadake, poisid, see ongi kevadjänes ja see teine on lihavõttekana, sosistas Vares. Lihavõttekana muneb igal aastal suure hulga värvilisi mune ja annab need kevadjänesega. Kevadjänes aga peab hoolt kandma, et need munad saadetakse kevade pühiks häädele lastele. Tal on hulk abilisi, kes teda selles töös aitavad. Nüüd märkas kevadjänes Hikija kikki ning hüüdis rõõmsalt. No teid mul tarvis just oligi, olete suured ja tublid poisid. Mis te asjata luus, lanti, lööte, tehke ka midagi tulusat. Mis me peame tegema? Peate mune kandma headele lastele. Mul on 100000 väikest jänesepoissi abilisteks, kuid ikkagi ei jätku neist. Peab teidki veel juurde võtma. Palgaks, saates ületäie värsket ristikheina. Olete nõus? Oleme, näeme, hõiskasid väikesed jänesed. Hea meelega oleme sulle abiks. Teie olete väledad poisid, seepärast saadan teid õige kaugele, umbes 200 kilomeetrit, siit asub vb järveküla. Seal on palju häid lapsi, neile peate viimagi mune. Ruut Ace, nüüd kohe teele pühadeks jõuaksite kohale. Minge otse lääne poole, kuni jõuate suure jõe kaldale, sealt natuke vasemale ja ongi umbjärv. Olge aga ettevaatlikud, et muna ei puruneks head teed. Hik ja kik haarasid munakorvid ja Liidusid täie hooga läände. Läbi metsade ja lagendikud üle küngaste ja kraavide viis nende tee. Öösel puhkasid nad mõnes küünis või kui seda läheduses ei olnud, siis lihtsalt kadaka või kuuse põõsa all. Hommikul ruttasid aga jällegi edasi. Ilm oli muutunud sulaks ja lõunatuul kuulutas kevade lähenemist. Oli pühapäeva hommik. Päike paistis soojalt ja meelitas mitmel pool musta mulla lume alt välja. Õhk oli kevadiselt karge. Hik ja kik ei olnud enam kaugel umbjärve külast. Kõrgelt mäekünkalt juba passidki talud ja kirik. Õhtuni aega veel küllalt ja enne õhtut ei võinud ju lastele mune näha. Vii seepärast jänese ikesed otsustasid veeta päeva siinsamas künkal. Nad soojendasid endid päikesepaistel, plesid, viskasid hundiratast, kuid aeg kippus siiski minema igavaks. Siis tuletas hik meelde lumememm, kes nüüd arvatavasti juba oli sulanud poole peenemaks. Nad naersid selle üle, kuid ikkagi oli kole igav. Viimaks kick leidis, et värviliste munadega on tore mängida. Nad hakkasid mune veeretama esmalt sündisse väga ettevaatlikult, kuid vallatus ja mänguhoog kasvas ning jänesepoisid ei pannud tähelegi, et kümmekond värvilist muna veeres mäest alla vastu suurt kivi. Muidugi läksid need kõik puruks. Mäng aga oli täies hoos. Hik läks koguni nii kaugele, et võttis ühe ja viskas sellega väikest varblast, kes oli tulnud jäneste hullamist vaatama. Muna ei sattunud küll märkiaga vastu. Maad kukkus ta siiski nii tugevasti, et läks puruks. Jänese taga ei pannud seda tähele. Nad kahmasid uuesti munad pihku ja Varblaste pihta märki viskamine algas uue hooga. Varblast nad ikkagi tabanud, kuid tema pildumine valmistas väikestele jänestel suurt lõbu. Viimaks olid kõik munad otsas. Mäenõlval oli vaid munapuder. Nüüd vast said poisid oma teost aru. Mis nüüd küll saab? Kust võtta umbjärvekülalastele värvilisi mune? Ikja hik vaatasid totralt üksteisele otsa ega, aga mis teha? Tubli karistusena nüüd saavad, see on kindel. Äkki ütles kik? Kuule, teeme sääred. Teene jah, tõendas ka hik ja juhti Liidusid mõlemad jõe kaldale metsa. Nii jäidki sel aastal umbjärve head lapsed pühademunadest ilma. Kuid kikija hik elasid jõe kaldal metsas. Ei olnud neil seal viga ühtki ning toitu leidus ohtrasti. Ei teadnud neid siit otsida ei kevade, jänes ega lihavõttekana. Seepärast ei saanud ju keegi neid karistada. Ja südametunnistus ei teinud väikestele rumalatele järgnestele kuigi suurt piina. Elati päevast päeva ja peab ütlema, et see elu oli rõõmus ja lõbus. Metsas oli hea mängida jõe kaldal mõnus supelda ning kala õngitseda. Kord kaunil suvepäeval läksid jänesepoisid jällegi jõe kaldale. KIK hüppas vette, sest tal oli väga palav. Hikaga hakkas õngitsema. Jõe sujus suur roheline konn, kes varitses vee kohal lendavat sääski. Peaaegu oleks ta sääse tabanud, kuid väike jänesepoiss kik haaras tal kuivast kinni just sel hetkel kui ta pidi sääse suhu ahmima. On, sai vihaseks. Kik naeris. Sääsest pöiad, las ta lendab. Vaata et sind ennast veel täna kiita. Ühmaskonn ja ronis Lõmmu lehele. Jaa, konnasõnadel näis nagu olevat nõiavõim. Vaevalt sai kik vees lasta paar uperpalli, kui sattus mokkapidi Hicki õngekonksu. Küll ta siis rabeles ja karjus, nüüd aga naeris con. Kick ronis küll kaldale, aga konksuda ei saanudki mokast välja. Küll see tegi talle pöörast valu. Ei aidanud, muudkui tuli minna otsima arsti. Aga kus asub arst Läksid huupi mööda metsa ja avastada tulirebane, küsiti sellelt arsti rebanaga vastasarstiks sind ise, see tähendab, pistaksin sinu nahka, aga mu kõht on praegu täis ja siis ma kardan veel seda konksu, mis sul on mokas, see võiks mulle kurku särtode. Siis aga nägid nad metsas varest. See oli sama lind, kes neile kord sõnumi tõi. Jäneseid nähes kukkus ta tõrrelema. Viimased võrukaelad, siin te nüüd olete, Kemad jänes otsib teid ammugi. No küll te veel saate naha peale. Rapahanda Bay vares, juhata meile parem arst, kes võtaks kikil õnge mokast ära. Palus härdalt hik. Vares vaatas vaest kiki, kes suurest valust oigas ning ägas ning linnu süda läks haledaks ja ta rääkis nüüd üsna pehmelt. Või säärane selline lugu juhtus sinuga ei aita muu, kui teate minema kevadjänese juurde, ta on osav arst. Karistada te nüüd küll saate ta käest, kuid konksu võtab ta sul Kamokaste ära. Värisevate südametega läksid jänesepoisid kevadjänese juurde. Aga ei, see neid karistanudki, võttis õnge kikil mokast välja ning ütles. Saatus karistas teid ise. Oleksite olnud sõnakuulelikud ja tublid, siis poleks juhtunud säärast õnnetust. Nüüd saiaga kik tunda valu ja hik tunda hirmu ning südamepiina venna äparduste tõttu. Aga nüüd, kallid lapsed pesema ja magama.
