Tuuni jutu, eks kuule, sigivad, sagivad sipelgkasvataja viis lapsed männimetsa männimetsale lasteaiast üle tee. Äkki kerkis lastele tee peale ette üks suur kuhi kuhi sigiisiasseagis. Kuhi elas. See on sipelgapesa, ütles kasvataja. Sipelgapesaga sygisid sakkisitsi, kiisid. Sipelgad osa sipelgaid sigiisija kägistee rajal. Nad tassisid poole männiokkaid, vits, särage ja kuivanud rohukõrsi. Männiokastest vitsa, raagudest ja kuivanud rohukõrtest ehitavad sipelgad endale pesa, ütles kasvataja. Töölissipelgad on tugevad putukad, näete, mõni sipelgas kannab suuremat koormat, kui ta seda ise on. Jääbee sääst toovad sipelgad oma mune päikese kätte. Munadest tulevad uued sipelgad. Läätsede väetasid sipelgapesa ja kuulasid kasvataja juttu. Sipelgad. Nii suurt sadu ei räägigi, käbisid sygisidki, keesid, saagisid, saagid ikkagi kilkeid. Säbildid tegid. Sädisid järsku läks, siis sigin-sagin veelgi suuremaks. Töölissipelgad ruttasid koju, sipelgapesas hakati sipelgat mune pessa kandma, jääb pise haavavusi sulgema. Lapsed, lähme koju, mis man tulekul, ütles kasvataja. Ringi ringi ringi, ruttu ülesse läringi, ruttu üles, Sämmevile Sänna ruttu ringi ringi ringi, ruttu ringi, ruttu rattur ringi ringi, üles jälle ruttu ringi. Lepatriinu mõlemil läikival punasel tiival olid kolm käpi. Väike-Heidi teadis, et üks kas kolm või rohkem täppe lepatriinu diivanil näitasid missugusesse lepatriinude perekonda. Lepatriinu kuulus ühe, kahe kolme või rohkem täpiliste perekondade. Niimoodi oli vanaema häviteerinud lepatriinud minu käsi päädi ringi ringi ruttu-ruttu. Ringi ringi ringi, ruttu-ruttu ringi, ruttu üle Sänna ruttu ringi ringi ringi, ruttu ringi, Rutortu ringi ringi, referlevile, bännartu ringi. Vanaema tuli väikese Heidi juurde ja vaatas, kuidas lepatriinu sibas ringi ringi, ruttu ringi. Tulin ruttu. Siis küsis, näeme. Lepatriinu lepatriinu, kus su isa ja ema on. Võrr tõusis lepatriinulendu jäljendaskiwitzin, kus ta ema jäi, seal olid niisugune naljakas Sibe täpiline Leepäädriilu. Kippa Kõppa keepsutasi kõpsutas, klõpsutasid, kõpsutas, klõpsutasin, tepsutas, klõpsutasin, kõpsutes. Kipp, kõp-kõp-kõppadi tipp, Kippadika. Partiklist Kapstitud. Väike-Heidi pakkus mustvalgele kitsetalleke selle võilillelehti lipakas. Ta ei tahtnud võilillelehti. Ei, ütles ta. Jällegi Kippa Kõppa kepsud kõpsutajad, kriipsutasin, kõpsutes kõpsutas ja keepsutajad keepsuta. See põpsute kipp Kõpp, Kipperi, Kõpp. Pakkus muust vajalikele kitsetalleke del ristikheinalehti kippu-kõppu ei tahnud, ristikheinalehti ei kesta. Jäi jällegi kipak, Õppa kepsud ja kõpsutes krõpsud, kepsud kepsud. Vanaema tuli lutipudeliga ja kutsus mustvalge kitsetalleke enda juurde. Klippuagopo Äike, ütles vanaema, tema joob ainult piima. Suur kits, see võilillelehti ja ristikheinalehti. Väike-Heidi kükitas mustvalge, kitsetalleke see kõrvale maha ja vaatas, kuidas Kippa kõp piima jäi. Kitsetalleke oli nii armas. Ja nüüd viimaseks looks on ilusate silmadega lehmake. See punane Leemate seal maal oli nii tore. Punane lehmak oli suur. Pardid Raik Alekna roidlaside rehkesid põrsakesed punane lehmakesey rohtu ja heinu ning andis heade valgete rammusat piima. Tuligi vanaema lüpsikuga eakas lehmadest lüpsma. Voole glüpsikuse sea valge rammus piim. Väike-Heedis leidis vanaema kõrva äärde. Tal oli käes tilluke valge kruusike. Väike Heidi armastas väga lüpsisooja piima. Punareni ehmakese lükstud väikesele heidilendi tillukesse valgesse kruusikesse lüpsisooja piima, väike heidi mõnuga head väävelkette rammusat lüpsisooja piima ja valge ellipsi soe rammus piim pagumites. Väike heegi sai ninahääle lõbusad valged vahu vurrud. KK-kaak käägut effica, näed. Eks eks. Kutsusid pardid, aeg. Roiga sigi rehkiset põrsakesed kõik loomad ja linnud õlitama.
