Tere kõigile tänases saates avame ukse salapärasesse ja kõhedavõitu maailma maailma, kus inimeste käitumise loomadega määravad ära kindlad usulised tõekspidamised ja põlvest põlve edasi antavad tavad ja rituaalid. Seega võiksime oma teema sõnastada järgmiselt. Inimesed, loomad ja religioon. Stuudios on teoloogiadoktor Ringo ringvee ja Haldi Normet-Saarna. Selline teema sai valitud sellepärast et tänapäeva maailmas mingis mõttes võib öelda, et inimesed võõranduvad loodusest üha enam ja ka suhtumine loodusesse, suhtumine loomadesse, on noh, me võime rääkida tegelikult mingisugusest veerand sajandist, mille jooksul see kõik on muutunud. Ja vaadates ka Eestit, siis on tekkinud kõiksuguseid uusi regulatsioone, mis puudutavad, kuidas inimesed loomadega suhtlema peaksid, kuidas nendega käituma peaks ja nii edasi, et see on mingis mõttes nagu üsna aktuaalne teema. Samas väga sageli inimesed kipuvad tänapäeva läänemaailmas vaatama inimeste ja loomade suhtele sellisest no ütleme nagu loomakaitse perspektiivist võib-olla enam kui sellest traditsionaalsest eluviisist lähtudes, mida inimesed on praktiseerinud võib-olla mõnikord aastatuhandeid. Et me elame mingis mõttes sellises kiirelt muutuvas maailmas, kus ka lisaks sellele, et inimestevahelised suhted on pidevas muutumises, samamoodi ka suhted loodusesse, suhtumine loomadesse on teiseneb. See on selline väga delikaatne valdkond, mingis mõttes. Et kasvõi, kui vaadata näiteks tänast või Euroopa Liitu, siis loomakaitse erinevad direktiivid ja määrused need puudutavad mitte ainult ütleme siis sõna otseses mõttes loomakasvatajaid, kes nii-öelda igapäevase toiduse saamiseks loomafarme peavad ja nii edasi, vaid ka inimesi, kelle jaoks teatud sorti kas siis looma või linnu või kala söömine, aga ka tapmine on nii-öelda religioosselt motiveeritud. Ja need on sellised küsimused, mis formaalmas olnud jällegi mitte ainult Euroopa liidus omamoodi ka Ameerika Ühendriikides. Et väikeseid usutraditsioone, kes ohverdavad loomasid ja seal tekib nagu väga erinevate huvirühmade konflikt mingis mõttes, et ühtede jaoks on see meie vana esivanemate tava ja teiste inimeste jaoks on see loomale ebavajaliku valu tekitamine, et seal on sellised erinevad huvid. Et neid perspektiive erinevaid. Aga läheme siis nagu ikka oma saates kaugemasse minevikku ja vaatame, kuidas hakkas kujunema läbi religioossete tõekspidamiste seen, inimeste suhtumine loomadesse ja loomade kohtlemine ja loomadega käitumine. Ilmselt võib öelda seda, et, et ohvrite toomine ohvrite toomine ja veel varasemal ajal inimohvrite toomine, see on olnud osa religioonist mõnikord mõeldud seda, et religioon, see on teatud selline vahetu suhe, et inimese täna midagi vähemväärtusliku, et vastu saada, siis midagi mõelda kõrgematelt jõududelt, väärtuslikumat, veri väga sageli väga erinevates kultuurides seostub eluga. Ja sellise kõrgematele jõududele elu andmine sellise midagi väga öelda olemusliku asja toomine ja anniks andmine, et seda peetakse väga oluliseks. Ja ilmselt võib ka öelda, et sama vereohvrite toomine On olnud religioonis algusaegadest peale Eestimaa pinnal täpselt samuti Eestimaa pinnal täpselt samuti. Marju Kõivupuu oma raamatus 101 Eesti pühapaika on kirjeldanud, mis on toimunud seoses Võhandu ehk pühajõega, et kui ikka väga paluti head viljasaaki ja mida iganes, siis ohverdati ka härg. Viimases hädas. Jah, ja need on sellised asjad, mis meile tänapäeva kultuuri ja ühiskondlikus kontekstis tundub noh, võib-olla primitiivne või sobimatu, ebainimlik ebahumaanne aga jällegi, kui vaadata nagu seda konteksti, milles inimesed on elanud ja traditsioonilistes kultuurides, milles nad ka edasi elavad ja milline on see inimesena maailmapilt. Ja sinna ei saa ka midagi teha, et ühelt poolt me räägime siin erinevatest õigustest aga kaasaegses läänemaailmas samaga usuvabadus, et see on üks oluline õigus, inimestel on sellised asjad, millega ollakse elatud ja millega elatakse ka tänapäeval. Kui nüüd ohverdamise kõrval keskenduda ka mõne looma täielikule söögikõlbmatu, selle siis nii islamis kui judaismis on selleks huvitaval kombel siga. See on jah, kõige tuntum sealiha ei sünni, kumba kris traditsioonis pata panna. Rabi, kes kirjutas sellest Košerb süsteemist või Kasruut reeglistikus, mis siis määrab ära, milliseid toite kõlbab süüa, milliseid toit ei kõlba süüa. Seletas seda väga lihtsalt, et see on midagi sellist, mis puudutab inimese käitumist. Miks ei sööda sealiha sellepärast et jumal on öelnud, et seda ei sööda? Sellel ei olegi mingisugust, nagu muud põhjendust, see on nii-öelda jumala poolt antud käsk. Freudi traditsioonist pühakirjas kirjas. Samamoodi islami traditsioonis pedoneb põhjused sellepärast et jumal on öelnud, et ei sööda. See võib meile kui meie kultuurikontekstis tunduda võib-olla kummalisena, et miks ei sööda liha või miks ei sõida verivorsti mõlemas traditsioonis on ka ju veri keelatud. Toiduainete hulgas. Tasub alati mõelda nendele paralleelidele, mida süüakse teistes kultuurides ja mida meie ei söö. Et me võime sama imestunult küsida, et aga miks ta, miks süüakse kusagil rotte või miks süüakse kusagil mingisuguseid putukaid see tundub nagu arusaamatuna. Teiste inimeste jaoks tundub Arusaamatu, miks nad siga söövad või miks nad verikäkki söövad. Et on sellised kultuurilised traditsioonid, tavad. Aga, mis puudutab hästi juudi traditsiooni, samamoodi ka islami traditsiooni. Lisaks sellele, et peab olema õige loom, et ta peab olema juudi traditsioonis märatseja ja tal peab olema lõhenenud sõrad, ta peabki olema õigesti tapetud. Tähendab seda, veri lastakse välja, sest et veri seesama seos vere ja elu vahel. Et kas kellelegi elu süüa võib või kas kellelegi elu süüa ei või. Ilmselt need sellised tabu tabukohad nendes kultuurides vaid nendes religioonides või nendesse areaalides. Et lisaks sellele peab olema õige loom, peab olema ka õige õigel viisil tapetud. Ja kui ei ole õigel viisil tapetud, siis ei kõlba süüa lisaks, kellele see on juudi traditsiooni kohta öeldakse üldse, et see on üks kõige keerukam selline toidureeglistik üleüldse, sest et lisaks sellele, et sul peab olema õige loom või õige lind et ta peab olema õigesti tapetud, peab olema õigesti valmistatud. Sellepärast et jällegi Freudi traditsiooni kirjas öeldakse, et ära keeda talle tema emapiimas. Miks seda teha ei tohi? Juudi rabi on öelnud, et see näitab seda, et tuleb päris kaastunnet osutada mitte ainult kaasinimestele, vaid samamoodi ka loomade suhtes, et last emapiimas ei ole sobilik keeta. Ja sealt edasi tihtipeale või religiooni puhul võib öelda, et tegemist liialdustega. Et sealt samm edasi on see, et ei tohi üldse liha ja piimatooteid koos keeta, koos, teha neid ei tohi kus süüa ja ma ei eksi siis kuus tundi, mis oleks nagu sobilik pidada vahet sellele, kui te olete söönud lihatoitu, siis võib hakata piimatoite sööma, et, et see on nii-öelda nagu samm edasi, et religioon on tihtipeale nagu liialdus. Sain sust aru, et juudi toitumise reeglistik ehk koššer on üks keerulisemaid üldse maailmas võrreldes kõigi teiste Reilistikega. Niimoodi väidetakse ja, ja tõenäoliselt ka on ja jällegi, et miks sellest ka koššer reeglitest kinni hoitakse, ka juudi kogukonna sees on selle üle palju vaieldud, et kas tänapäeva nii-öelda kaasaegses modernses maailmas peab enam pidama kinni nendest reeglitest, mis on aastatuhandeid vanad. Ja lisaks sellele, et liha keelatud süüa koorikloomad keelatud süüa, et ei tohi siia krabisid vähke ja muid selliseid loomi inimesele müügiks mõeldud või usse, mille hulka kuulub ka angerjas, silm, eks ole, kes elavad küll vees, aga nad ei näe välja nagu kalad, sest neil ei ole uimede, neil ei ole soomuseid, nad on vees, elavad ussid. On osad rühmad püüdnud aja jooksul nii-öelda ajab aja vaimuga kaasas käia, et need kõrvale jätta, et neid reegleid ei pea järgima. Teisest küljest toidureeglit ja usureeglit seal üldse teada on ka olnud selleks kuuriks, mis läbi aastatuhandete on seda rahvast nii-öelda alles hoidnud, mis on andnud selle oma identiteedi, meil on teatud toidud, mida me sööme, meil on teatud asjad, mida me teeme, mis hoiab seda rahvast koos, et nad võivad rääkida erinevaid keeli. Aga nad teevad ühesuguseid asju, nad söövad ühesuguseid toit, et see on see, mis seda kokkukuuluvust annab ja, ja tekitab rajab juudi kogukonnad üle maailma, on öelnud seda kõige problemaatilisem kogukonna jaoks on segaabielud pärast, et väga lihtne on nii-öelda järele anda nendele reeglitele, et noh, me sööme ka muud toitu, ei järgi enam neid reegleid ja nii hajutakse sellisesse nii-öelda laia massi ära ja ei ole enam seda oma identiteeti. No mina olen kuulnud segaabielude kohta selliseid juhtumeid, et siis abikaasa, ükskõik, kas siis mees- või naissoost on tegelikult ikkagi omaks võtnud end juuditavad. Jah, see on üks kindlasti kogukonna jaoks nagu positiivsem lahend, aga öeldakse, et enamasti kõige suurem oht on just see, et kuna neid reegleid on nii palju, et sul peavad olema eraldi toiduna piimatoodete jaoks liha lihatoitude jaoks. Lihtne on nii-öelda, äkki saab ühesel viisiga hakkama, äkki ei pea olema neid nõusid nii palju, et sealt see samm-sammult kogumine, seal tekivad sellised ka inimese jaoks identiteedi küsimusele, kes ollakse, miks ollakse see, millega sellises globaliseeruvas maailmas ilmselt nagu kõik rahvad või kõik kogukonnad kokku puutub? Aga igatahes see, mis eelneb looma pata panekule on tõeliselt tähtis rituaal. Ja vaadates just nimelt nagu kaasaegset maailma, me võib-olla sageli nagu unustame selle ära, et nende religioon mõnede puhul, olgu see siis islami traditsioon või olgu see juudi traditsioon on ka alati rõhutatud seda, et need tapmisviisid ka see, kui veenid ja arterid läbi lõigatakse, veri lastakse välja voolata. Et seal püütakse arvestada nagu võimalikult palju oma heaoluga. Sama, et looma tuleb kohelda kui tapmiseks, viiakse leebelt, et ta tuleb pehmelt külili panna ja siis vajalikud tahad öelda, ja siis viimasel hetkel siis kui on juba nii-öelda kõik valmis siis nuga välja võtta, nuga peab olema terav ja siis see kõri läbi lõigata, et see ei ole mitte nii-öelda noaga ümber oma jooksmine tingimata, et see, et see puudutab just nimelt toitumist, see puudutab ka looma tapmist, et kui me räägime loomale, no näiteks ütleme kaasaegses kontekstis näiteks vaimse valu tekitamisest või, või, või kannatuste tekitamisest loomale et teda tuleks ennem näiteks tapmist uimastada siis see kontekst on mingis mõttes nagu täiesti täiesti teistsugune. Kas aastatuhandete tagune võib tänapäev? Ja samamoodi ka see, et kumb on nagu looma jaoks hirmsam, kui me räägime nagu loomakaitsest näiteks tänapäeval, kas suured farmid, kus loomad elavad, võib-olla mitte kõige paremates tingimustes kui nad viiakse tapamajja, kui nad ootavad seda tapmist või siis kui see tehakse nii-öelda traditsioonilistel meetoditel. Et mingis mõttes just nimelt selline võõrandumine need asjad toimuvad meist eemal. Näe seda. Me ostame lihapoest, ei näe, kuidas see liha sinna poodi tuleb. Läheme matustele, me ei näe, kuidas inimene suredakse, sünd on nüüd tulnud nagunii-öelda igapäevasesse ellu tagasi, et me aktiivne sünnitamine ja sellest räägitakse ja edasi. Aga, aga väga paljud asjad. Meie kaasaegses maailmas nad on lükatud nii-öelda sirmi taha, me ei näe neid, me ei tea neid. Ja noh. Me teame, et piima saab poest ja ploomid kasvavad samamoodi poelettidele. Need on need irooniliselt naljad, mida sageli tehakse, aga mida lapsed ju tänapäeval väga sageli ütlevad, kus kus Tikreid saadakse, tikrid saadakse poest. Aga jällegi, et kui vaatame nagu loomasid ja religiooni, siis siin on teatud sellised erinevused, et ühest küljest me räägime küll nagu toidureeglitest ja juudi traditsioonis ja islami traditsioonis põigesti tapetud looma liha, see puudutab just nimelt toitu, mida inimene võib süüa. Aga väga paljudes traditsioonides. Noh, me räägime siiski loomade ohverdamisest ehk nii-öelda üleloomulikele jõududele või vägedele või jumalatele andide toomisest, et nad inimesele midagi tagasi annaksid. Ja sellest üks selline tuntud näide aset leidnud Euroopas, aga mis on Ameerika Ühendriikides mitmel korral probleeme põhjustanud on Kuubalt pärit santeria, religioon, sarnane muudule, selline afro, katoliiklik religioon. Ja seal on loomade ohverdamine, üks oluline osa. See andmine nendele vaimudele hoiab neid vaime, jumalaid vägesid elus. Et see on nii-öelda nagu profaansel kõnele, sest nii nagu patareide praadimine tuleb lihtsalt anda väge, et need jõud saaksid inimest aidata. Ja 2008. aastal Ameerika Ühendriikides oli näiteks üks kohtuprotsess, kus naabruskonna kaebuse peale siis loomakaitseametnikud läksid ühe mehe koju ja selgus, et oma tagaaias oli ta 15 aastat ohverdanud nii hästi kukkesid kanu, erinevaid linde kui ka väiksemaid loomi. Ja siis tekkis nagu tõsine probleem, et kuidas sellist asja eeslinnas lugupeetud elamurajoonis keegi oma tagaaias tapab, loomasid. See asi jõudis kohtusse ja analoogne juhtum oli ka varem jõudnud juba Ühendriikide ülemkohtusse, kes oli otsustanud, et tõepoolest, et inimestel on õigusloomasid ohverdada kui see on oluline osa nende religioossest traditsioonist. Ja kui see kuidagimoodi naabreid häirib, et siis on naabrite mure. Küsimus ongi selles, kuidas ta häirib, et kui mees on 15 aastat neid ohvreid toonud ja see ei ole kedagi häirinud, ometi naaber esitas kaebuse just nimelt, aga peale viite teist aastat, eks ole, et Ta toimetas seda nii-öelda pimeduse pimeduse varjus, tähendab mitte nii avalikult, et see, et see inimesi häirima hakkaks, sest et loomulikult tähendab, millest sageli probleemid tekivad, on see, kui ka usukogukonnad või teatud usutraditsiooni esindajad lähevad ka vastuollu nii-öelda kõikide hea tava normidega. Et kui hakatakse lammast eristama keset peatänavat, siis see on ikkagi nagu kõikide mõõdupuude järgi liig mis liig, seda ei pea tegema. Seda ei pea tegema Vabaduse platsil, vaid seda tuleks teha kusagil mujal. Aga et need on sellised probleemid rääkida nagu kaasaegsest maailmast, mis tekitavad väga tugevaid emotsioone. Veel üks maailm, yks. Tänase saate teemaks on inimesed, loomad ja religioon. Stuudios on bioloogia, doktor Ringo Ringvee. Tänapäeva eelkõige, kui me räägime Läänemaailmast, on tekkinud täiesti uus nähtus, lemmikloomad. See 100 aastat gaasi. Ma ei tea, kui palju Eestis lemmikloomasid oli, tõenäoliselt väga vähe. Loomal olid teised ülesanded, koer kaitses karja või maja või midagi muud voli. Jahikoer, eks ole. Linnastumise tekkides vaikselt tekkisid ka lemmikloomad. Just et need on sellised uued nähtused ja inimestel tekivad loomulikult ilus loom, armas loom, kuidas temaga niimoodi käitutakse, mõtlemata sellele ajaloolisele pagasile, mis seal taga on. Et, et selles suhtes nii nagu alguses sai mainitud, et see on nagu väga tundlik teema, kus väga erinevad sageli väga emotsioon, reaalsed rühmad nii-öelda kokku puutuvad paga noh, et siin on ka need erinevused, Ameerika Ühendriikide ülemkohus ütles, et looma ohverdamine selle usutraditsiooni raames on õigustatud. See on lahutamatu osa sellest usutraditsioonist, inimest ei saa keelata seda teha. Pass on, see võib ka öelda mitmete selliste poliitiliste ja sotsiaalsete põhjuste tõttu võib-olla nagu palju problemaatilisem. Kui ohverdatakse loom ja no tõepoolest juhtubki nii, et mingil moel läheb elu paremaks, võib-olla siis enam pole vaja ohverdada. Ei ole vaja minna ahneks, aga tundub, et see ohverdamine sõltumata sellest ühel pool ja mõnes usundis ükskõik kuidas eluga paremuse suunas muutub ohverdamine leiab ikka jälle teatava aja tagant aset, et see elu läheks veel paremaks ja veel paremaks, võib ka nii väita. Kindlasti võib nii väita, aga siin tulebki see rituaali moment, tähendab, nad on rituaalid, mida läbi viiakse teatud olukordades. Siin näiteid Eestis, et kui on põuaaeg, siis tuleb ohverdada härg või teatud haiguste puhul või kui on midagi tarvis nii-öelda saada enesele sellist vahetuskaupa kõrgemate vägedega teha, et, et see on nagu teatud olukorrad, kus tuleb teatud asju teha. Kas inimene teeb ühte asja või teist asja. Ja seal tulevad juba needsamad kultuurilised eripärad, mis ühes kultuuris on lubatud või aktsepteeritud, see ei pruugi olla teises kultuuris aktsepteeritud. Kui seda tehakse nii-öelda nähtamatult või kui see kellelegi silma ei torka siis sageli neid tavasid võib jätkata. Kui see kellelegi silma torkab, kui see kedagi häirib, siis tuleb ilmselt leida mingisuguseid kompromisse. Aga väga sageli kõneletakse, et kui me räägime tänasest Euroopa Liidust, kus on väga palju regulatsioone mida tohib teha, mida ei tohi teha, et mõnikord öeldakse, et elu on ülereguleeritud. See puudutab ka mingis mõttes religiooni eluviisi, mis on lubatud, mis ei ole lubatud. Ja sageli võib ka öelda, et need on kindlasti hästi põhjendatud. Need keelud, aga samal ajal mõnikord tundub, et nagu selline laiem pilt või selline ajalooline taust jääb nagu kõrvale, et mida see selle kogukonna jaoks tähendab? Kindlasti on selliste muistsete kommete või traditsioonide säilitamine olnud lihtsam nende rahvaste seas, kes on säilitanud igas mõttes oma traditsionaalse eluviisi. Et kus sellist Gadget ei ole kunagi esinenud, et mingi asi on kas ära keelatud või ära unustatud. Et seal ka loomaohvri toomine, see on osa sellisest igapäevasest elust, mis sellel maailma, mis ei ole veel kokku puutunud nii-öelda tsivilisatsiooniga. No siin võib tuua ante üheks selliseks näiteks kus ohvri toomine, see on osa selles suhtes, et räägime ohverdamisest või ohvri toomisest siis see ei ole kindlasti ideaalis, alati leidub nii-öelda kõrvalekaldeid, kui läheb midagi viltu, aga ohverdamine ei ole kunagi see piinamine. Et ohverdatakse põtra, torgatakse üks torge külje, siis inimesed teavad, kuhu tuleb torgata, et nii-öelda seda kohe seisma jääks ja kõik läheks nii-öelda korrapäraselt teistes traditsioonides. Ka me võime siin vaadata teisi selliseid sugulasrahvaid, olgu need siis näiteks kasvu udmurdid, marid, võib-olla on veel parem näide kus muistset traditsiooni taaselustatud, et need on tavad, mis on ununenud ja mida siis hakatakse taaselustama seal või? Ma võin nüüd eksida, aga kas seal see oht, et midagi valesti läheb, on nagu palju suurem, et kui inimesed teavad, kuidas need asjad on tehtud on olnud osa kogu aeg, sellesse järjepidevus ollakse juba lapsena nähtud, kuidas siga tapetakse siis tõenäoliselt aastast aastasse, see kordub. Ja kui ta on täiskasvanud inimene, siis ta oskab ka sa ise seda looma võimalikult valutult tappa. Kuigi jumalad ei raatsi asja põhjendada, oleks ikkagi huvitav teada, miks üks või teine loom mõnes religioonis söögikõlbmatu on. Sellist asja, miks üks või teine loom kõlbmatu on, siga näiteks, või miks näiteks koer koer on ju näiteks islami traditsioonis üks kõige räpasemaid loomi, siis tõenäoliselt see põhjus peitub, selles on kõigesööjad. Nad söövad kõike kaasa arvatud võib rääkida nende väljaheidetest, eks ole, koera puhul, et ta sööb siga pühendab oma sulus, et need on ilmselt põhjused. Ja mis siga puudutab veel siis Freudi pühakirjas. Viiendas Moosese raamatus öeldakse, et need loomad, mis mäletsevad ja kellel on lõhenenud sõrad Neid võib süüa jällegi nagu mõeldes kaasaja peale või, või tänase maailma peale, siis siis noh, me võime pöörata tähelepanu kolesteroolisisaldusele ja sea rasvale ja kõikidele muudele asjadele, mida me nii-öelda tervishoius räägime. Aga religioosses kontekstis see kindlasti ei ole nagu oluline, et selle puhul on tähelepanu juhitud, et keeld, mis on antud nii, nagu me räägime teatud maalidest, miks seda tehakse afioodi traditsioonis ümberlõikamine, et miks seda tehakse, siis see on lepingu märk. Me võime kaasajal öelda, et see on ta hügieenilistel või mingitel muudel põhjustel, aga religiooni koha pealt sellel ei ole tähtsust, sellepärast et see on jumala poolt antud nõue. Samas väidetakse, et Kossar on ka üks maailma kõige tervislikumaid toitumise reeglistike et seal olla kõik viimse detailini läbi mõeldud. Täiesti võimalik, täiesti võimalik, sellepärast et vot siin tulevad jälle needsamad see muutuv maailm ja kõik muu et mida me sööme, tähendab, kui teadlikud me oleme sellest, mida me sööme ja kui on need reeglid olemas, need reeglid on ju sageli noh, kõrvalt vaadates Nad võivad tunduda väga, mõnikord isegi kummalised, et sa ei tohi süüa seda looma- kellesele teeveerest leidnud, tähendab et keegi seda ei söö. Miks üldse inimestel on kunagi tulnud selline mõte, et jumal ütleb, et kui sa tänaval näed looma vedelemas, siis ära seda sööma, et noh, keegi ei hakka ju. Jällegi mõtleme nagu kaasaja peale kõikvõimalikud kasutamisjuhendid tarbija, nii-öelda tarbijakaitse, et väike laps ei tohi seda asja suhu toppida. Need mänguasjad on teatud vanusest peale ja nii edasi. Kõrvalt vaadates võib ka öelda, et see on ju arusaadav, et nii väikseid asju nii väiksele lapsele ei tohiks kätt anda, siis ta paneb suhu ja tõmbab kõri. Aga need on need reeglid, mis kirja pannakse, et needsamad asjad puudutavad ka inimese nii-öelda suhet jumalaga, et jumal on andnud teada kõike, mis maast leiad nii nagu lapse puhul. Ja mis sa maast leiad, ära pane suu. Inimesele on millegipärast selliseid reegleid vajalikud. Ja kui kosheri järgi on siga roojane loom, siis mäletsejad ja taimetoidulised loomad on need puhtad? Jah. Nii võib öelda, tähendab, seal on need erinevused, et kui ei ole sõra täielikult lõhestatud, siis nad ei kõlba süüa. Kaamel ei ole söögikõlbulik juudi traditsioonis, see on see, mis on nii-öelda selles religioosses traditsiooni jumala nivad öelnud. Meie peame seda käskutäitvat, see viitab sellele teatud sõrakujule. Sama puudutab hobust jänese puhul, et ta on ju ka, toitub rohelisest, aga ta ei ole söögikõlbulik. Mäletsevad mänedzer, aga neil ei ole need jalad sellised, nagu nad olema peavad. Ja sea puhul sõrad on, aga ta ei ole mäletzi ja et, et see on selles suhtes oluline, et see on mingis mõttes võib ka öelda, et et inimene peab olema teadlik sellest, mida ta sööb. Nii et hobune pole söögikõlbulik, sellele vaieldakse kindlasti vastu nii Saksamaal kui Mongoolias. Ja ja islami traditsioonis samamoodi, et, et see on nagu selline kultuurispetsiifiline, sageli aga on teatud asjad, mis on millegipärast nii-öelda teatud piirkondades levinud sama, et ei sööda siga Lähis-Ida piirkonnas nendes religioonides, mis sealt tulnud on ja teiste selle teised asjad. Et kui mõelda loomadele kui mõelda inimestele, kui mõelda religioonile siis ma arvan, et sageli tasub Meie sellises kultuuriruumis kasutada seda, mida nimetatakse talupojamõistuseks mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik. Et, et sageli kui me mõtleme nagu toidu peale kindlasti on alati hea teada, mida me sööme valimatult kõike, mis kätte satub, suhu panna, nii nagu me oma lastele ütleme võib ka kaasinimestele öelda, et kõik kõik asjad, mida toidu pähe pakutakse, ei ole ilmselt söögiks mõeldud. Aga kindlasti ka seda, et kuivõrd tähtis on toit sellise kogukondliku kokkukuuluvuse juures et veedan masinad, millele või seigad, millele me võib-olla ei mõtle, aga seesama näiteks tervislik toitumine või puhaste toitainete kasutamine keeemmo, vabad toiduained ja nii edasi ja nii edasi, et et neid on selliseid toidureeglid on olnud inimestel inimestel kogu aeg. Kindlasti tasub olla teadlik, mida süüa. Ja võib-olla võiks natukene tõsisemalt mõelda ka sellele, kuidas ja kust see toit tuleb öelda hoida tugevamat sidet ümbritseva maailmaga või ümbritseva loodusega et mitte olla veendunud selles, et liha tekib igal hommikul poelettidele iseenesest nii nagu tekib sinna piim ja nii nagu tekivad sinna puu ja juurviljad see tuleb kusagilt. Selleks tehakse midagi, hoolimata sellest, et me seda ei näe. Ja enne seda, kui küsida imestunult, et miks, miks te sealiha ei söö, siis mõelda selle peale, et miks me kutsika autistide Selline oli tänane saade inimeste käitumisest ja suhestumisest loomadega läbi religioossete tõekspidamiste stuudios olid teoloogiadoktor Ringo ringvee ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Maristomba kuulmiseni.
