Aastal 1811 sõlmiti sajusel Inglismaal kihlvedu,  et ühe päevaga tehakse valmis villane mehe kuu alates lamba  pügamisest kuni nööpide etteajamiseni. Veo summaks oli 1000 naela, mis praegu oleks üle kolmveerand  miljoni euro. Ja tõesti 5000 pealtvaataja silme all saigi 13 tunniga valmis. Härrasmehe ater kuu. Sellest kuulsast kihlveost kumab läbi kui oluliseks peeti  omal ajal lambavilla ja villast riiet. Ja ega siis üksnes Inglismaal, vaadake Eesti rahvarõivaid  ikka villased seelikud ja villased kuued. Täna oleme tulnud Jõgevamaale ja meie loo peategelane on lammas. Täna uurime, mis saab lamba kasukast. Lammast on inimene koduloomana pidanud juba iidsetest  aegadest ja tänu selle mäegiva looma isevärki rõivastusele. Oleme saanud kaitset ka külmematel aegadel. Lammas tahab aga korra pärast pügamist ning tänapäeva Eesti  ligi 100 tuhandepealise karja juures on see paras ettevõtmine. Võtame selle jäära siit välja ja, ja siis paneme ta istuma. Vaatame, et ta rahulik oleks ja siis võtame tal villa  seljast ära. Eesti meistri ja ka maailmas jõudu katsunud lambapügaja  aadam Kaivo vilunud käte all muutub lambavillak kiirelt  kohevaks toormaterjaliks. Küll ei ole kogu vill lambal sama väärtusega. Aga see osa ja siis see jalgevahe läheb tavaliselt eraldi  kõige parem on siis võib-olla, mis siin külgede peal  ja seljas ja kaela ümber on, see on selline. Korralikuma. Palju siit seda villa nüüd ühelt lambalt tuleb. See on nüüd jäära villaks. Võibolla rohkem üks, üks, neli, neli kilo,  võib-olla, aga utelt tuleb ja üks, kolm,  kolm pool oleneb ute suurusest ka noored utted,  sealt tuleb võibolla kaks ja isegi vähem,  aga umbes sinna kolme kilo kanti võib-olla suurtel uuel  ja mis sa arvad, kas see, see konkreetne vill on kvaliteetne,  korralik vill? Ta on suhteliselt puhas, et, et ega lammas ei olegi nagu  nagu niisugune tegelikult nagu pildiraamatus ta päris põllu  peal ei ole, et aga see on minu arust väga puhas vill. Mingisugused. Mustust väga siin servades ei ole, et natukene on,  võib-olla, aga see selle võtab käega ära ja. 130 kilone jäär ei ole pügamiseks muidugi kerge klient,  kuid rahutu looma kontrolli alla saamiseks on tegelikult  üsna lihtsad võtted lõua alt kinni, veidi tugevat kaela  painutada ning siis pikali keerata ja ka vapper jäär muutub  kiirelt taltsaks tallekeseks. Profi käes on see muidugi lihtsam. Kui seni polnud Eesti lambakasvataja pügatud villa ga suurt  midagi teha ja sisuliselt kõik tuli prügimäele visata,  siis sellel aastal lubas üks Iiri firma,  et ostab kogu Eesti villa ära. Turg on olemas selle jaoks, iseasi on see,  et praegune ütleme siis selle Kokkuostmise algus on nii nagu kõikide asjade alustamine on  kaunis keeruline, et paistab, et seda külla on visatud  ikkagi selliselt ära, et kas on metsa või maha maetud  või mis iganes temaga tehtud. Eestis seni korralik kokkuostusüsteem puudus  ning ka suurte villakoguste puhastamine ja töötlemine  villavabrikute jaoks ei tasu lihtsalt vaeva ära. Iirlased aga ostavad pesemata valget villa  ning nendel tingimustel on villast lahti saamise mure  lambakasvatajatele veidi tasuvamaks tehtud. Lambased käed lanoliini täis. Mis sellest villast edasi saab? See sõidutatakse ära Hiinamaale ja, ja tehakse vaibapõhjasid,  kus, kus kohas siis ta tõenäoliselt vaipa võib-olla  ka mingil määral kunagi Eestisse tagasi jõuab,  ehk siis Hiinast ostetud vaip võib olla tegelikult Eesti  lambavillast mingil määral kindlasti, kuigi see on tõsine  piisk meres. Selles pakis on siis umbes 100 lambavill  ja see läheb siis välismaa poole teele. Villa entusiasti ja käsitöölise Evi Petseri arvates on  lammas suurepärane loom, kelle villaväärtus sõltub tehtud  töömahust ja lõpptoodangust sokkide ja kampsunite kudumiseks. Kõlbmatu jääkvilla kasutab evi aga hoopis huvitavamalt ära. Vill kõduneb enam-vähem kolme aastaga ära  ja ma katsin siia. Ma arvan, et vähemalt 30 sentimeetrit on siin villa küll,  kui mitte rohkem, aga võib-olla 30. Sest see maapind oli tegelikult kaldu ja ma tahtsin saada  teda otseks, kui teised toovad mulda, mina ei toonud,  arvasin, et katan villaga. Ja. Peale puistasin veidi lämmastikväetist, sügisel tulevad  lehed ja oligi kõik ja järgmine aasta panin tegelikult juurde,  sest algul tundus natuke vähe, jäävad. Kolm aastat ootamist ja loodus on oma ringkäigu teinud  ning villa peal kasvavad vaarikad ka variant kuid pigem on  vill mõeldud ikkagi sooja andmiseks ning  ka selle omaduse on evi kasutanud ära viisil,  mis võib tunduda küll igati loogiline kuid on siiski  praktikas seni vähe kasutamist leidnud. Kampsun seljas ja on talvel soe, siis täpselt sama on ju majaga,  et kui majal on ta ümber, siis on ju soe. Tuleb välja, et inglastel ja iirlastel suurtel  lambakasvatajatel on villaga soojustamine juba laiemalt  levinud ning see looduslik tuld hülgav, hingav  ja kauakestev materjal sobib hästi odavaks  ja ökoloogiliseks soojustuseks. Aga koidja, hiired? Ei mingit elu, sest siin on porisool ja Selle olen mina pannud niimoodi, et Borisool seda on  kirjandusest lugeda. Et võib panna võib-olla mingit muud keemiat veel,  mida võib panna, aga mina olen jah, Borisoola pannud peale. Ja see hoiab ära koid ja hiire. Soojustamiseks on Evi kasutanud nii tavalist pestud villa  kui kraasitud villaplaate ning ka vanu villaseid riideid. Peaasi, et tulemus oleks õhuline ja sooja pidav. Siin on nüüd veel see tore lugu ka, et praegu paistab,  et mul siin ruumi veel on, sooja soojustuseks soe on mul  juba niikuinii ja räästates enam ei ole,  jääd jääpurikaid. Aga kui mul on villa ikka endiselt rohkem käes,  midagi teha ei ole villaga, siis ma võtan viimistluse uuesti  maha ja panen näiteks veel ühe kihi villa,  mitte keegi keela mul teha maja veel soojemaks. Et ühesõnaga, kui tuleb kampsunisse auk sisse,  siis sina panete siia maja katuse ja siis ma panen maja  katuse sisse. Tundub, et lambavillaga maja soojustamine on eestlastele  veel võõras teema, kuid kindlasti on siin uurimismaterjali,  meie ehitusinseneridele ja teadlastele. Puuvillaseid villaseid või linaseid rõivaid kanname me üha harvemini. Nende asemele on tulnud kunstkiud, millel on tohutu  konkurentsi eelis. Nafta Pole ju vaja toita, kasvatada ega karjatada. Nii kannamegi peaaegu kogu maailmas, nüüd üsna sarnaseid massrõivaid,  sööme samasugust hulgitoitu, elame enam-vähem ühtmoodi  korterites ja vaatame neid samu telesaateid. Meid on totaalselt ära globaliseeritud varbaküüntest,  juuste otsteni. Looduse osas oleme küll püstitanud elurikkuse loodusliku  mitmekesisuse põhimõte, aga ise elame üsna üheülbalist,  standardiseeritud elu, nagu ongi kohane eeskujulikele tarbijatele. Kuidas sellest ringist välja pääseda? Kas see on üldse võimalik ja kas see on vajalik? Linna lähedal maal eluviis, mis maailmaski üsna enam  poolehoidjaid kogub, jääb paljude jaoks kättesaamatuks unistuseks,  kas ollakse vanas ja mugavas liialt kinni  või pole raha või piisavalt sihikindlust. Siiri ja Ivar Heinmaa kolisid Tallinnast 20 kilomeetri  kaugusele jõelähtmele tegid korda vana Köstri aida  ja elavad seal nüüd aastaringselt koos poegade Hendi reriku  ning koer Riiaga. Tegelikult peab siiri küll enamasti üksi hakkama saama,  sest Ivar ja tema kaamera viibivad sageli kodumaast kaugel  kriisi ning sõjakolletes. Kui sa nüüd mõtled enda peale ja selle peale,  kui palju aastast sa pead olema üksi ja kui palju aastas sa  saad olla koos mehega, siis, siis noh, ütleme nii,  et, et kas see on sinu elustiili juurde sobiv aja jaotus. Ja ja kindlasti, et kui me Ivariga Abiellusime või 11 valisime, siis ma ju teadsin,  millega ta tegeleb ja olin selle oma peas läbi mõelnud. See ei ole nii traagiline, lihtsalt naisel tekib mehe  kohustusi natuke rohkem juurde, et peab natukene jõulisem  naine olema. Muud ei ole midagi. Aga see, et sa elad maal tohutu suure, tohutu suure krundi  omanik oled, eks ju kõike korras hoidma. Et kas sul ei oleks lihtsam olla linnas ja korteris  ja keskküte ja. Ei taha, jah, see see, mis täna siin on,  see see ongi. Kui mõnel inimesel on unistus, siis see see on nüüd üks nagu  täitunud unistustest, et täpselt sellist maja ma soovisin  ja täpselt kahte, mitte poega, kahte last ma soovisin ja,  ja head meest ma soovisin. Need kõik on täna tegelikult sündinud, et ma,  ma väga usun sellesse, et inimene, mida ta väga tahab,  seda ta saab. Siiri on tegelikult Hiiumaa tüdruk, kes tuli Tallinnasse  müüjaks õppima, aga kellele pealinnaelu sugugi ei sobinud. Tallinnasse tulles sain ma kiiresti aru,  et oli sügav nõukogude aeg, et bussid ajasid  nii tumedat tossu ja meil Hiiumaal oli ju rohi  nii roheline ja päike, nii kollane ja õhk  nii puhas. Ma olin ikka täitsa otsi andmas  selle Tallinna vingugaasi käes ja ma ei harjunudki sellega  ära ja ma teadsin kohe, et, et ma lähen maale. Muidugi armastan ma linna ja käin ma seal iga päev tööl ja. Aga aga jõelähtme tuli tuli hiljem. Kummalist teed pidi, olin kindel, et müün oma linna korteri  maha ja ma ei mäleta, kui vana ma olin, aga noh,  see, see oli siis 10 aastat tagasi. Et ja hakkasin otsima plaaniliselt maakodu ümber Tallinna,  teadsin, et peab olema Tallinna lähedal. Käisin mitmeid maju vaatamas Tallinna läheduses  ja kui ma siia hoovi peale sattusin, siis teadsin,  et mul sellist raha ei ole, et seda maja endale lubada,  et linnakorteri eest nii palju ei saa. Aga teadsin ka seda, et kui seda ei saa,  siis muud enam ei taha. Et noh, see, see pidi tulema, see, see aura  ja see koht ja see kiriku lähedusse. See kõik oli nii fantastiline, et ma teadsin,  et see on nagu unistuste koht ja unistuste maja. Jah, unistuste krunt, aga otse kiriku ja surnuaia vastas. See poleks paljude jaoks tulnud kõne allagi. Aga Siirile avaldas just kiriku lähedus muljet. Nüüd oli vaja leida mõttekaaslane. See naiseksvõtt oli ka nii, et, et mul oli  siis maja justkui välja vaadatud, aga meest ei olnud. Ja kuna me olime ammu tuttavad ja me natuke üksteisele  meeldisime ja Ivar ükskord purjus peaga küsis,  kas ma naiseks talle tulen ja ma ütlesin,  et kui sa mulle minuga maal elama tuled,  et siis tulen külla, ta nii lubas ja hommikul läksime juba  siis viisime. Paberid juba õnne paleesse sisse ja nii sai  ja õnneks läks. Kas see maale tulemine, ma juba sain aru,  et see oli rohkem siiri initsiatiiv kui sinu,  et oled sa kunagi kahetsenud seda. Ei ole ja tal oli see koht juba enne valmis,  tegelikult on ju, et kui me tuttavaks saime,  siis ta teatas, et tal ta läheb mingit maja vaatama. Ja, ja ma mõtlesin, et, et juba äkki mingi jube kihvt on,  midagi on ju, siis tulin ka esimest korda siia,  vaatasin jubeda romu, tead nagu seisab siin on ju,  et aa, et siin hakkame siis nagu elama või. Siis tal oli muidugi plaan see, et on ju,  et, et alguses teeme kerge remondi ära, tuleme sisse,  on ja mõtlesin. Sinna ma küll ei lähe, tead, teeme ikka korraliku  ja võtame töömehed peale, teeme korralikult. Aga sa oled ise ka ikka päris palju vaeva näinud,  sellist loomajõudu on vaja läinud, eks ju? Vaata aga, mul on jah, see need tööd on nagu mida,  mida ma ise suutsin teha, ütleme, kus nagu eriti oskusi vaja polnud,  onju kivide tassimine, tolmu, tolmu, koristamine mulla alla  tassimine ülevalt nagu pööningult, onju siis nende  aampalkide puhtaks laskmine relakaga. Kas see, et Siiri tegeleb taimedega ja aiaga,  kas see on sind ka kuidagi noh, muutnud või mõjutanud pehmemaks,  emotsionaalsemaks? No ütleme, et muru niitmis, ma olen jube kõva käpp praegu,  et, et ma olen noh, nagu see on nagu minu ala kõik,  nii et et kõik, mida te si ümber näete, see on minu tehtud  nende kätega, nii et. Sul on ikka väga stressirohke töö ja, ja noh,  me ei hakka siin Töö ei ole stressi rohke, aga mis siis on reisimine,  lendamine? See on stressirohke, töö on kukeva,  kui kohale jõuan, ütleme võttel, onju elanud kuskil hotellis,  see on juba lihtne. Aga just kõige raskem on just see, et, et,  et see lennukisse minek, asjade tassimine,  ajavahet pikad lennud, see väsitab ära viima,  rase oli, ma käisin Brasiilias, jõudsime 46 tundi,  siis olime kohal nagu. Aga see, kui sa siia koju jõuad, siis tegelikult on ju Siiri,  kõik see kõik see aeg, ta on oodanud, et nüüd ta tuleb,  nüüd ta teeb, nüüd ma sain öelda tassi kivid sinna,  vii muld sinna. Et see ei tekita mingit konflikti omavahel,  sina tahaksid ju puhata. Ei, ega ega vaata, kui sa teed mingit füüsilist tööd,  ega, ega see nüüd väga raske, noh, ütleme ajudele ei ole,  on ju, et sa lihtsalt teed ja tassid ja saad omi mõtteid mõelda. Muruniitmisega on sama asi on ju, et, et ma lükkan seda  hoovi puhtaks, on ju, aga samas mul pea töötab,  et ma saan mingeid täiesti muid asju ja vahel tulevad jube  head lahendused nagu pähe. Et vanasti ma käisin jooksmas näiteks on  ja kui mingi mingisugune pingelisem periood oli,  et siis tulid seal jube head mõtted, tulid jooksu ajal pähe  praegu muruniitmisega sama. See, et sa saad tulla siia Jõelähtmele maale,  on mingi muu tunne kui see, kui sa vanasti läksid kusagile  linna oma korterisse. Ei on muidugi, et, et siia tuled ikka koju  ja nagu rahu sisse tead nagu, et siin nagu ei ole,  mingid asjad ei sega eriti, on ju. Aga ütleme, samas kui midagi linnas vaja teha on,  siis linn on nii lähedal, on just praegu 20 minutit,  saab kesklinna, nii et nagu noh, see pole üldse probleem. See jõelähtme on nagunii mõnus või see oma kodu,  et vahel, kui tuled sealt linnast töölt ja kui jõuad mööda  seda vastikut Peterburi maanteed jõelähtme poole  ja näed kirikutorn juba eemalt paistab, siis on nagu see  kõik nagu vaibub ja selline rahu tuleb maa peale,  et jõuad koju, see, see siin on, on ikkagi minu kodu  ja siia ma jään, et. Võimalusel, mida see laste jaoks tähendab,  et te elate maal, nad käivad maakoolis ja maa lasteaias,  see on teadupärast laste paradiis ju, eks ju. Uks ainult paugub, need lähevad õue batuudi peale. Sõbrad kogunevad, telefon heliseb, vahepeal vaatad,  et on üheksa või 10 last sul hoovis tead,  et paned supipotti rohkem liha ja kartulit sisse,  et söögilaua ääres on rohkem inimesi õhtul  ja see on hästi mõnus. Võtame siis Syrisu aia üle. Meil on noor aed, noore aia puhul on paha see,  et mina tean iga kepi kohta, et sellest väiksest peenikesest  kepist tuleb sirel üks päev ja on õudsalt ilusa õiega. Aga täna on siin suhteliselt vähe-vähe näha. Meil on väga toredaid puid ja põõsaid siin tulemas on meie  enda kirikuõpetaja aretatud ja Siin saab kunagi ilus olema, aga iga aed võtab ikka 10 aastat,  enne kui oma ilu näitab. Oma aiale lisaks kujundab Siiri ka teiste omi,  peab kümnendat aastat Masa lille poodi On hinnatud  lilleseadja ja naljaka pooleks öeldult ka Jõelähtme kiriku  ihu florist. Kuna saatuse tahtel asub hiigelprügila, kus traktorid  sõidavad juba taevakaare all heinmaade kodust vaid kuue  kilomeetri kaugusel on raiskamise elav etteheide teinud  siirist veendunud taaskasutuse pros propageerija. Ja veel tuleb ette, et justkui juhuslikult leiab Siiri  ennast Olustvere kooli koduleheküljelt. Maale tulles, et ma teadsin, et ma tahan,  tahan aeda ja tahan aias teha ja noh, aed on ju  ka arenev organism, eks ju, et sa tõstad ühe taime,  näed, et ta läheks liiga suureks, tõstad ühest kohast teise,  tõstad sealt jälle teise tagasi, väiksema ette,  kõrgema taha. Et aias nagu töö, mitte kunagi ei lõpe. Ja noh, ta, ta annab sulle vastu ka õudselt,  et mul on hommikul kui vaba päev ma ikka tulen kohvitassiga  kohe vaatama, mis asi on lahti läinud täna hommikul,  et ja, ja ma olen ta taimed istutanud, nii et kogu aeg  midagi õitseks. Allpool õisi varsi ning juuri peitub aias  ka varjatud ilu. Ja just praegu sügisel on paras aeg seda varuda. See siin. On harilik vihmauss ehk ööuss lumbrikus terestris  ja ta on Eesti kõige suurem vihmauslane. See siin on harilik mullauss Eestis kõige enamlevinud. Mida tunneb üks inimene, kui ta silmab vihmaussi. Kes tunneb, mõtleb, et vuih oi, küll on vastik. Kes mõtleb mäe kahesooline olend Herma Frodit,  kes aga et konksu otsa kalale. Tegelikult ei pruugi meil kalastamiseks üldse vihmausse  tarvis olla. Eriti kui püüke kaugel, kaugel põhjamaal,  kus me vihmaussikesi õieti ei leiagi. Üha rohkem ja rohkem Eesti harrastuskalamehi on leidnud tee  Norra vetele, nii ka meie. Selle õngega olen varem mina Norras saanud kolmekilose tursa. Vaatame, kas täna saame suurema Nüüd teised paadid, mis peal on, kas tasub äkki  ka nende lähedusse hoida ja kõige Proovime esimeses kohas kuskil kümme-viisteist minutit. Kui kala ei näkka, siis otsime uue koha. Hea nipp on ka jälgida kohalikke kala. Mida me täna siis kaladele pakume, mis meil menüüs on? Korralik tugev mererit kormorani multirull,  võimas lant, turskadele, väiksemat piprad saidadele,  nii et igaüks peaks midagi saama. Laseme siis oma. Püügiriistad. Landid põhja ja siis kuni 10 meetrit põhjas tavaliselt  või päris põhja lähedalt niimoodi, et alguses proovida niimoodi,  et lased põhja kolm-neli korda kired ülespoole  ja hakkame tirgutamarime. Proovime. Mina arvasin, et mul on põhja peal või midagi,  et ei saanudki aru täpselt, kuidas lant mängib,  aga tuleb välja, et mingisugune esimene kala on otsas hoopis. Aga see paistab, et ta mingi pisikene Kell. Ei kuule. Kuule, mis me teeme sellega, kuus no ma ei tea,  30 sekundit või tuli 40 täis ja. Esimene kala Norra vetes, Averoi saare külje alt makrell. Jaanus on meid kajaloodi abiga viinud veealusele nõlvale,  kus paarikümne meetri sügavuses keskvees on Makrelliparv. Järgmine kala otsas. Mul ei jõudnud lantpõhjagi minna. Kuule, kuule, see on suurem. Teine makrell, kuule, see on suurem kui eelmine,  ilus, suur makrell. Siin on parv täiesti kuule, siin. Duubel kaks tükki otsas. Uskumatu, noh. Ma ütlesin, et see on hea õnge. On hea, see on see, mu õnne on. Makrell on eestlasele poelettidelt tuttav eelkõige suitsuskumbrijana. Meie püüdsime aga ookeani, st värsket, kõige rohkem tuli  tervelt neli kala, ühe. Korraga me oleme kõva kuus minutit püüdnud  ja millegipärast enam ei võta. Jah, minul pole veel ühtegi võtmist olnud,  et ma ei julge magrilli püüda, mul on seda külmkapp täis,  et ma proovin põhja lähedalt turska sa keskendud suurele kalale,  suurele kalale ja no midagi suuremat. Kala välja sikutamine 40 meetri sügavusel on üksjagu  tegemist ei hakka kokku lugemagi, mitu vändapööret ühe kala  jaoks kerima peab. Kuule tulebki turske? Ei ole? Ei ole. Turse on lüür, lüür, näete, siin uimed on hoopis teistsugused. All on pikk kõhuuime, siin on veel pärakuuim. Issor kui lahe kala. Sellist kala ma pole varem saanud. Poole tunniga paarkümmend makrelli kasti korjanud,  otsustasime plaane muuta ning sügavamalt paarisaja meetri  pealt neid tõsiseid ookeani elukaid jahtida. Selleks tükeldasime mõned makrellid söödaks  ning rakendasime konksude otsa. Ka kajakad said oma osa. Kajakad õõtsuvad meiega kaasa. Kajakad on sellised kodused ja mõnusad linnud kalamehele  igal pool saadavad. Jaanusel on lõpuks ritv lookas ja tundub,  et otsas on korralikum kala osas. Üha enam on Norra kalavesi avastamas ka Eesti harrastuskalamehed,  kelle jaoks on see võimalus püüda kalu, millest Eestis vaid  unistada võib. Mis su enda rekord on? Kilode poolest on tursk on üle 20 kilo. Kui, kui pikk see on ju meetrine kala ja see on ülemeetria ossa. Vahelduseks on päris mõnus, kui kogu aeg kala ei tule saad  oodata kaugusesse ookeani peale ja mõelda omi mõtteid. Aga siis võiks jälle tulla. Lõpuks hakkavad meresügavusest ka sealsed kalad ennast näole andma. No. Ai, see on see. Meriluts. Oi, vägev kala, kuule Elva võimas või Molva püük on 108  meetri sügavusel hetkel, et keegi on igatahes otsas. Kui selliselt sügavuselt välja kerida, siis hakkab käsi ära  väsima ja mõtled, et jeerum, et on ikka raske see kalapüük. Sisuliselt on tegemist nagu tonkapüügiga. Makrellitükid on otsas, püüad sealt 100 meetri sügavuselt,  tunned, kuidas keegi seal näkitseb, näed,  ridvaots käib ja õigel hetkel haagid. Täpselt nagu tonkapüük Emajõel. Ainult et ühekiloste emajõelatikate asemel on siin hoopis  teist masti kalal. Kuule see mingi lest või? Või rai või ei mingi lest ja kuule. Oi kuule vaata ilus. Selleks et teada saada, mis liiki lesta,  kala meie õnge otsas on, tuli appi võtta juba erialane kirjandus. Selle kala puhul oli tegemist siis meie jaoks täiesti uue liigiga. Saime aru, et tegemist on lestaga, aga tont sa teab,  milline ja tark raamat ütleb, et selle kala nimi,  liigi nimi on me grim. Ja selle megrimi laseme igatahes tagasi vette. Päeva lõpuks oleme püüdnud sellest tohutult liigirikkast  keskkonnast juba üheksa erinevat kala. Raske uskuda, kuid Norral on meile veel viimane üllatus varuks. 150 meetri sügavusel keritav kala tuleb vaikselt  ja rahulikult vee pinnani suuremat vastupanu osutamata. Kuni paljastus tema tõeline pale. Oh, sa raks. Kuulge, see on aiu. Mine metsa osa, see on koer haiu. Ta saab vahel no. See on Norra meres täitsa lõppu ilus kala. Hai nahk on tugev ja kare nagu liivapaber  nii on tema lõuast konksu kättesaamisega tükk tegemist. Kindlasti ei ole osooni tegijatel plaanis õhtuks  haiuimesuppi keeta. Kuna haid on liigirühmana tugeva inimsurve all  ning on oluliselt aeglasema sigimis tsükliga. Kui meile tuttavad luukalad, siis ainsaks valikuks on see  suurepärane loom vette tagasi lasta. Täitsa lõpp ja lähebki ujudes. Saba käib aeglaselt vinksvonks tagasi meresügavusse. Tõesti võimas õnne, aitäh Jaanus. Vägev. Ma arvan, et pole vist väga palju põhjust edasi püüda,  mul. Enam paremaks küll minna ei saa. Kas miski saab veel paremaks minna või ei saada,  seda mitte. See pole sedavõrd filosoofiline, kuivõrd hoopiski usu küsimus. Kui me oleme progressiusku, läheb kõik aina paremaks  ja paremaks. Kui regressiusku käib kõik aina alla. Nii või naa, september sai läbi ja täna algas kool  ja kuu hingekuu viina, kuu reheku porikuu,  Kosja kuu rooja kuu ja mis kõik veel. Ja eks igaüks tunne ise enda sees ära, et kas septembri  võrreldes on oktoober, progress, regress  või ikka seesama porikuldne sügis.
