Augustikuu lõpupäevil sõitis kala ilm Tallinnast 900  kilomeetrit põhja poole, et Lapimaal Kolari kandis kogeda  tornio jõel üht isemoodi kalastusviisi nimelt lõhesõudmist. Põhimõtteliselt on tegemist meile teada-tuntud veokalastusega,  mille puhul lantidel lastakse paadi järele ujuda. Kuid nagu ikka, on ka sellel püügiviisil hulganisti  kohalikke eripärasid, mida meile tutvustas elupõline  lõhesõudja Unto Koibumaa eripärad algavad juba paadist. Millal on olla mene see, et ta olla üle saab puuvene  ja tume viis ja pool meri ja pitus. Nemad toovad pikad ja katab. See katkas like hüvi Alo, kus sa katta siis katkas mitte see  mee hüvituselt. Aalto. Ta. Ei saa olla 100 meetri likasenti oli siis üks meetri. No neovad vähe vaaralisemad, kui mitte esimärgiks,  nagu lasi kudu paati, ason kellata. Säilita ees ja taga näis, see ei ole seda pelastus liivi t  alla hüve peale ja siit paati kadu kive ja,  ja üle ülesest, siin on küsimus, vahe see,  et see Henkile pääs ja randa muu ei ole tärgija,  kõike muud on Aivar Aivan ühine. Oled ka ise teinud? Olen küll, olen teenus, sõida, seda kapalaid olen teinud. Oled. Küllap tema ongi sinu, te minu tegev oma savine oma. Kuule. Mootorit tohib torniul kasutada vaid asupaiga vahetamisel,  mitte lõhepüügi ajal. Ka ei tohi paati püügiajal ankrusse panna. Veevool on jões nii tugev, et ka jõuliselt ülesvoolus õudes  kannab jõgi kalamees tegelikult tasapisi allapoole. Raskem on sõuda põhjatuultega, sest siis lisandub vee jõle  tuule jõud. Seevastu lõunatuuled teevad aerutamise hõlpsamaks. Enamasti ollakse paadis üksinda, sest kui paadis palju  ballasti näiteks operaatorkaameraga, nõuab sõudmine märksa  enam jõudu. Juba oma esimesel aerutamisel näeme, kuidas kopsakast kala  veest korraks välja hüppab. Kaamera ei ole paraku veel sama terane kui inimsilm. Levinuimateks lõheärritajateks on seitsme kaheksa  sentimeetri pikkused vabinalandid. Tähtis on, et lant oleks üsna erksa mänguga  ja landi mäng kajastuks ridva tipul. Rütmiliste võngetena. Ritm võib-olla paar meetrit pikk ja keskmisest veidi toekam. Rullina kasutatakse tavaliselt multirulli  ja punutud nöörile, eelistatakse ühe jõulist nööri tamiili,  sest tamiili venivus ei lase haagitud lõhel ennast niisama  hõlpsasti lahti tõmmata nagu venimatu nööri korral. Tamiili pannakse rullile paarsada meetrit  ja selle läbimõõduks on nii 0,35 kuni. Algajal tasub korraga kasutada kahte-kolme ritva kogenud  lõhesõudja tuleb kenasti toime nelja rida  ja mõni mees oskab püügile panna lausa kuus ritva landid  lastakse paadist nii 15 kuni 25 meetri kaugusele,  olenevalt voolust ja sügavusest. Aga nagu ikka, pole ka Tornio jõe peal ükstapuha milline  lant nööri otsa siduda. Konto teab rääkida, et tornio alamjooksul asuvast  kalaloendurist on augusti lõpuks läbi ujunud üle 60000  kudema tuleva lõhe või kas need ongi kõik just lõhe? Loendur ei tee paraku vahet lõhel ja meriforilli. Küll aga teeb vahet Aleksei Turovski. Natukene rõhutaksin need peamised esimesed nii-öelda,  mis hakkavad silma erinevused lõhi ja merifarelli vahel,  joonistame selle kala seljakese sabavarrekese. Ja siis alustame sabauimest. Lõhel see on alati lõige ga kas sellise lõige ga  või isegi teravama lõige, kuid alati. Lõige. Nüüd. Rasvauim põhi lõhilastel ikka kõikidel oleks,  olen siin parakui, selle jätame sinna paika,  kuid vaatame nüüd selja. Uime erinevused. See on siis lõhi. Kuju poolest nad on ühesugused kuid. Lõhi seljauim. On uimekiired ühtlaselt allikas ja kogu lugu,  kui see on forell. Kui see on meriforell, tal, see on päris kindlasti kirju. Ja tegelikult kui sa tead, kuhu ja mida vaadata,  sa märkad seda kohe. No äärmisel juhul no sirutavad vastu valgust,  eks ole, ikka näed, see on tehniline. Nüüd paneme talle küljejoonega siia peale  ja vaatame, kuidas paiknevad tähnid lõhi seljas. Need ei ole väga palju kuid neid ei ole ka vähe,  nad paiknevad ühtlaselt allpool küll ja joonud. Mõned võivad olla, aga ainult mõned. Lõhi puhul meriforellil neid on reeglina palju rohkem,  paneme juurde. Ja kindla peale allpool külje joon. Mediforellil. On neid vähemalt ülemises nii-öelda kõhuse osa  või külje ülemise osa peal, need on suhteliselt palju  meriforell ei ole lausa mütsiga või ütleme,  sabaga lööja. Kuid kudemisel ta siiski kaotab palju vähem energiat kui lõhi. Väga vähesed lõhid isendid suudavad teist korda oma elu  jooksul kudema tulla. Meriforell. 10 aastat, mitte lausa järjest, aga ega palju ei puudu,  ta on ka selleks võimeline. Niisiis erinevalt lõhi saba uimes mis on alati  siis lõigega, meriforelli sabauim. On kas küürukesega lausa siin keskel või sirge kuid kindla  peale mitte sisselõige. Nii et see on siis. Muuseas. Võtke arvesse, et lühi, salm, salar ja meriforil salmotrut  annavad väga edukalt omavahel hübriide Mediforil tuleb  kudema varem kui lõhi, kuid nii mõnigi kala satub mõlemast  liigis samal ajal ja sama kärestiku peale. Ja hübriidid on täiesti tavaline nähtus,  see on lõhilastel eriti kõrgematel lõhilastel muuseas  ka siialastel üsna huvitav asjaolu, nad ilmselt  evolutsioneerivad meie ajal vägagi ulatuslikult  ja hübridisatsioon mängib siin täiesti võimalik,  et väga suurt osa, põnevad kalad. Suured saadakse ikka eile või homme siis kui kaamerat  filmimas pole. Et lõhepüüki lindile saada, töötas Soome telerühm hiljuti  siinkandis järjepanu kuu aega. Meil on selleks plaanitud paar päeva. Ja ongi meie kalapüügiekspertidel ka esimene lõhe käes. Jaanus tõi selle välja. Ta ei ole nii suur, aga ta on suurem kui päris pisike  ja me saame siin juba esimesel õhtul maitsta sihukest rooga  nagu lapilõhe. Mida siis veel süüa lapimaal kui mitte lapilõhed. Unto lõikab lõhedest fileed, peab need soola,  suhkru ja tilliga ja paneb mõneks ajaks tõmbama. Vastu õhtut teeb ta püstkojas üles elusa tule  ning tikutab fileed kasetikkudega laia männilaua külge. Mulle jääb silma, kuidas ta kasutab seejuures oma väitsa  ning ma panen silma jäänud asja kõrva taha. Nüüd tõstetakse kalapoolikut tulekumasse küpsema. Siin Lapimaal peab neid täpselt nagu Eestiski lõõmutama  umbes tund aega, kui kalad on küpsed pintseldautonad veel  üle vedelikuga, mis koosneb soola, veest  ja valgest veinist. Ja. Nüüd ma proovin siis lapilõht, mis on laplase tehtud. Järgmisel päeval oleme taas jõe peal, et saada kätte too üks lõhe,  mis on kalastaja lubatud päevas kaasa võtta. Ja me sõuame ja sõuame ja sõuame. Siin sellel jõelõigul ei käi lõhet püüdmas üksnes soomlased,  aga mis imepärane lõik see üldse selline on? Nimi on Kontio Kaljo ja ka siin oleva nii-öelda möki  kahekorruselise mugavustega möki nimi on Gontyo Kallio. Mis sa, tema nimetus, tule tema konto, Kaljo Kalju,  minu ümaran. See on Kalju, võta Kontio on, on ka talle konto. Või tapatoa, et oled püüdaata? Muuta tapata. Karu on. Tabatud. Gontio kaljo nimelises möki on seina peal hulk lante  ja ka lõheputukaid. Nende kõigiga on saadud lõet ja siin on ka pilte terve hulk,  neil on nimed ja kuupäevad peal ja ma näen siin piltidel  ka mitmeid Eestis tuttavaid nägusid. Käiku virulaise ja talle paljan. Po virolas? Ja voosi. Ja ja palju tutvuja on päris uhke, kui su pilt on kusagil  pärapõrgus Lapimaal seina peal piraka, piraka,  lõega. Siin Tornio jõe vasem kaldale Soome poole peal on juba  aastaid veetnud oma puhkust Iiri ka ja Jaanus. Ja ma tahangi nüüd küsida iivikalt järgmist. Lõhe rekord spinninguga on tõenäoliselt sinu nime peal,  ma ei ole muidugi kindel sellest. Aga sa oled siit saanud siit sadakond meetrit eemalt,  ühe sellise üsna suure lõhe, palju see kaalus? Mäletad sa? Vist 15 ja. Peale jah ja. Tõi ta Siim randa välja ikka välja, kus sa maja läbid,  tuli kergelt. Tuli. Nagu nagu peaks uskuma no mõne paadimehe jutu järgi,  siis ei olnud mul ikka sugugi väga raske see asi Kaua sa temaga jamasid? Võib-olla umbes 20 minutit. Et kindlasti oli see aeg, aga noh, ei tea,  oled väiksemaid ka söönud. Lõhesid ei ole. Sest mina ju nagu paadiga ei harrasta eriti käia  ja no siin kaldast ju midagi peale nii suurt ei saa. Jah, see on täitsa selge, õudselt takistab muul. Ja nüüd tuleb otsa ka. Siit võib-olla ikka ei tule. See iivika tabatud puudane lõhe annab juba aastaid ainet aasimiseks,  sest Jaanusel ei ole ikka veel õnnestunud pererekordit enda  nimele saada. Kas ehk täna? Ma isegi ei näe seda, kus ta sul on. Väiksem väiksem läheme näe. 10 kilone 10 läheb kahvas, ei läika 10 kilo. No vaatame, kellel on suurem. See on ikka täitsa nilbukene. Künd välja. Ja see on ju emakala ja ei olegi suur seitse kilo. Mis sa räägid, ta paistab küll igal juhul palju suurem kui  seitse ja ongi seitse, 34. Vaata, ega, ega see on see. See on see pull omadus, kuidas meile püüdes nad tunduvad  suuremad ja mina vaatasin ka praegu, et see on 10 kindlasti. Ma mõtlesin, et 10 10 12 vähemalt. See on see, Meie peal olen koefitsient. See kaal on vale, see on, rääkis aga ini miilika kala sul ei  ole õnnestunud üle lüüa veel täna ka ei läinud korda on mul  veel üks võimalus. On oled suuremaid saanud, ei ole. Kümneseid. Oled saanud. Kaua ta jamas sul seal? 45 minutit jamasid temaga jah. Ja seesama lant, eksole. Aga sul on siia juba peale kirjutatud, sa oled 22,  ahah. Et kokku see on, kui sa nüüd seitse meiega kokku kirjutad,  siis on juba üle 10 kilo olnud lõhet. Väga vägev, igatahes. Kui palju umbes sellise seitsme kilose seitsme kilose lõhe  sees marja? Ma arvan, et siin on mingi 700 grammi, võib-olla natuke rohkem,  et umbes 10 protsenti, eksole. Ja sina soolad marja, mina, soolamarja siin kohalikud  Lapimaal ka soolavad ei, kohalikud viskavad  selle nagu puhastavad jõe ääres ja viskavad jõkke tagasi,  viskavad kalamarja minema jõkke tagasi. Eks ole, et üldse kohalikud harva söövad sügisel emmast lõhe,  et nad tahavad väikseid ja isaseid toiduks. Nii, aga meie ei ole kohalikud. Meie võtame siit marja välja. Mis noaga vali. Mulle meeldib kui meeldib see, eks ole, siis. Sina oled seda varem teinud, sellepärast ma sind  nii väga appi tahtsingi, et minule ei ole kalamarja,  soolamine ja valmistamine sugugi igapäevane tegevus. Suure teraga on päris suure, päris suure ilusa teraga,  nüüd on meil vaja need. Kelmekotid ja kuule, see eta on üsna lahtine juba. Need kelmekotid vajasid kätte saada, eksole  ja tal on nagu kaks sellist kelme kotikest. Paneme ta siia kaussi ja võtame selle teise kelmekoti siit  ka ära. Ilusad suured lõhe, marjaterad on,  ei ole peen nagu forellimarja. Nii. Ja Haabsti nii. Edasi võtame siit ülendased välja, mak on tegelikult delikatess. Kes see tahab, võib seda proovida, praadida,  lihtsalt süüa. Oled sa proovinud? Proovi mulle eriti meeldi, väga rasvane. Aga romaanid söövad? Et lapimaailm on mootlik, siis kolisime vahepeal siia varju  alla ja jätkame siin kalamarja soolamisega,  et mis me sellega nüüd Valame siia kõigepealt niisugust 60 70 kraadist kuuma vett peale. Eks see võtab, see võtab kelme lahti, see mari ära keeda,  ei tohi ära keeda, ei tohi, väga kuuma vett ei tohi panna. Kui kätt kannatab sisse panna, siis on okei  ja mina võtan nagu selles suhtes siit hakkan nagu seda arutama,  niimoodi kõigepealt tõmban lahti ja et see on selline  noppimise töö, kaua sellega tavaliselt läheb,  kui on, nagu see on hästi, ei ole nagunii kinni,  sellega vast saame poole tunniga hakkama. Aga olen ka tund aega seda nopima. Tundub, et vahepeal on natukene ära jahtunud. On natukene jahedamaks läinud, jah, see lisame vahepeal  kuuma vett. Võib-olla oleks tark olnud jahedat alt ära valada,  ei ole praegu hullu, ahah, ahah, kohe temperatuur tõusis. Paistab, et me oleme enamuse kelmeid nüüd ära saanud,  et siin on selline roosakas vesi ja selle sees mari,  et et mis me sellega edasi teeme? Eks me kõigepealt valame selle roosaka vee siit kõigepealt ära. Päris kõike ei pea valama. Jah, no nii, näed, siit me nüüd näeme veel  ka mõnda kelmetärakest, nii, nüüd hakkame pesema seda Mare. Natukene loputame selle üle külma veega,  et ta oleks, läheks nagu see roosakas välja. Et. Vesi jääks enam-vähem selge. Mul on selline meresool. Üks panen sellise koguse peale kaks lusikatäit. Kui sa tahad teda säilitada, siis peaks panema vähemalt neli. Nüüd hakkab värv nagu muutuma, kaua kätt laskma käia. Sool ära sulab. Et nüüd võib maitsta ja kui tundub, et on maget,  siis võib panna nagu soola juurde. Ei olegi paras, täiesti paras. Ja muidugi, kui sa ja tera on sellel marjal ikka see,  et paned suhu natukene keelega pressi põs. Plõ lõmps läheb ilusti, see maitse laiali. Vee pealt ära. Eks me laseme, mina olen ta kõik last läbi sõela. Nüüd ta on piisavalt ära nõrgunud, muidugi pärast igaüks  võib veel, kui tundub, et on mage. Ma olen pärast soola saab juurde soola, soola panna  ja üle soolat ei ole selles suhtes probleemi. Meie saak, mis meie saak, Jaanus. Oli siis sellest lehest oli ka sellest, kas see on  neljasajane või poole liitrine, ma ei oskagi öelda. Noh vist neljasajane 800 milliliitrit. Oranži kulu, kilo kala? Jah, peaaegu kilo kala marja jah. Kui nüüd kalaretke tulemused kokku võtta. Siis võime järeldada, et kogemused on ka sellise lõhe  sõudmise puhul väga olulised. Kohalik kalastaja Unto ning pool kohalik Jaanus said kahe  peale kätte kolm lõhet. Kalailma meeskond aga kolme peale ühe, mille tabas teine Jaanus. Martinil läks suuremat sorti lõhe minema,  sest ta uskus oma rulli sidurisse ning püüdis tamiili asemel  ikka nööriga. Minul oli justkui üks võtmine, aga võib-olla ei olnud ka,  et sihukene asi jääb hingele kripeldama. Oleme järgmisel suvel kardetavasti torni all tagasi. Seni kalastame koduvetel ning järgmises saates üritame  iherusi jahtides taastada usu oma kalastusoskustesse.
