Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tere. Jätkame oma mändu Ecuadoris, aga sedapuhku on meie orientiiriks Amazonase metsade piirkond. Hendrik, no te olete Amazonase piirkondadega tutvunud ja sõbrunenud ka teistes ladina, Ameerika riikides, Peruus ja Brasiilias näiteks ja kas siis sedapuhku analoogilisse kanti jõudes oli teel korraks ka tunne, et see pole hoopiski, see? Oli küll, sest nagu seal selgeks sai, sõltub kõik sellest, millisel viisil sa Amazonase metsas liigud. See siin oli nüüd õhtune helipilt, mille ma salvestasin Amazonase metsas kuskil pool 11 õhtul kottpimedas sumedas troopikaöös ja see häältekoor, mis siin on üsna ühtlane, siin on eriti palju tsikaate kuulda, nagu ritsikad saevad seal niisuguse häälega ja ja siis on niisugusi nagu kilk, suvaid, helisid, üksikuid need on enamasti puukonnad, kes on kas siis kuskil vee kohal või ka lausa tõepoolest puu otsas. Ja siis täpsetel sekka niukseid, imelikke Kaagatasin, aga mingi hanekari kaagutaks, et need on tegelikult vees olevat konnaparvede seal tõesti imelik. Seal ilmselt üks ja sama liik, aga, aga selle liigirühmi oli seal selles troopikajärvevees laiali ja kui ühest otsast hakkasid nad kahvatama, siis kahvatus nagu nakatas naaber parvesid ja see Kaagatuste häältelaine nagu levis ühest järve otsast teise. Päris päris imelik. Muidugi siin selle helisalvestise peale jäänudki seda, mida ikkagi inimkõrv kinni võttis, ime vaiksed, erakordselt melanhoolselt, tugevad Kroksatused kuskil kilomeetri kaugusel järve peal need krooks, kus saab olla ka melanhoolne, täiesti väga-väga kurb. Ja see kindlasti ei olnud konn, vaid see oli Cayman ehk siis krokodilli sugulane, niisugune paarimeetrine võla, kas neid seal järves oli päris palju ja nemad teevad niisugust väga kurvameelset häält? Inimesele muide täiesti ohutu ja me käisime muide seal nende konnade ja kaimanite keskel iga päev ka järves ujumas. Et see oli ka omaette elamus ja väga suur nauding muidugi selles kohutavalt higistama ajas niiskes troopika õhus ja Amazonase koguse õhustik ja, ja see tunne muidugi tõesti tuttav, see oli minu kolmas Amazonase käik maailma keegi suuremasse troopilisse vihmametsa aga nüüd jällegi teise külje pealt või ütleme siis kolmanda külje pealt, et mitte Brasiilia poolelt, mitte Peruu poolelt aed Ecuadori poolelt. Ja noh, liikumine käib seal ikka nii, et Amazonase teede võrguks on Joed ja neid mööda liigut muid võimalusi liikumiseks lihtsalt ei ole. Selles mõttes liikusime sedasama teedevõrku jõgesid pidi, aga liikumisviis oli täiesti teine. Ja et varem olen ma käinud niukseid väikse laevaga või siis ka mootorpaatidega mööda neid jõgesid Amazonasele. Aga Ecuadori poolel läksime siis kohalike indiaanlastega selle indiaani rahva nimi kitšivad. Ja nemad aerudega ainult sõitsid, põhimõtteliselt nad oleksid olnud suutelised kasutama mootorit paadi juures, aga põhimõtteliselt ei kasutanud mootorit. Need olid siis kanuud. Need olid ka niimoodi jah, et see aerutati nii, nagu kanuud arutatakse. Indiaanlane oli paadininas exceli keskel ja üks oli sabas ja meie olime seal siis niimoodi istumas seal pinkide peal seal vahepeal. Ja kui nad niimoodi aerutasid, Nad ei rääkinud üksteisega üldse, aga oli täitsa tunda, et neil oli nii-öelda läbi õhu niuke side olemas, kogu aeg ülitäpselt tsükloniseerisid oma aerude liigutusi ja, ja see paat liikus kiiresti täiesti hääletult seal džunglis ja mis on tulemas, see on täiesti teine džungel, sest enam ei ole seda tehishäält, seda müra ja, ja sinuni jõuavad need hääled metsast, mis seal tegelikult on ja nad kõik jagavad seal kõrvu. Kas sa kuuled seda elurikkust, sõda, mitmekesisust oma kõrvade kaudu? Võib-olla see, et seega nuukene niimoodi hääletult liikus, ta ei peletanud ka mõnda potentsiaalset elukat eemale. Nimelt, et ta oli nagu üks osa sellest metsast, üks osa sellest metsaelu kooslusest, nagu sulandusime. See kõlab triviaalselt, aga tulemus oli täiesti vapustav, et, et sa sedasama Amazonase metsa järsku tajud täiesti teistmoodi ta sõna otseses mõttes poeb sulle naha alla, tuleb sulle ligi nii ligidal, iga krõpsiga hääl kostab ära igale häälele annad tähenduse, metsas on ju niimoodi samamoodi Eesti metsas, et seal ju see nähtavus vilets. Aga helid kostavad ja tihti on niimoodi, et, et sa kuuled hääli, sa ei näe, kes tegutseb. Aga sa kuuled üliteravalt neid helisid, et üks näide on kiit, saarmad. Mõlemad on nisukesed, jubedad elukad, niisugused meie Saaremaaga võrreldes üle kahe korra suuremad, üle meetri pikkused volakad ja nad ei, üldiselt ei, näit tõenäoliselt inimesele ja nad on haruldased. Aga nüüd, kui me seal ühel väiksel jõel liikusime, seal on tihti ka niimoodi, et selle paadiga aerutades sa liigud nii väikestel jõgedel, noh peaaegu et ojadel mootorpaadiga kunagi ligi ei pääse, seal on mingisugused rondid risti ja põiki, kust mootorpaadiga ei saa üle ega ümber, aga kuidagi aerutades minnakse sõltumatu osa alt läbi ja sa satud džungli südamesse. Ja nüüd oligi niimoodi, et me ei näinud neid hiid, saarmaid, aga nad olid ikka väga lähedal siinsamas ja me lihtsalt istusime hiirvaikselt seal paadis ja kuulasime neid hääli ja nende indiaanlaste nagu vihjete järgi. Sa said täpselt aru, mis toimus, see oli üks hiidsaarmapere, seal oli ema, isa ja lapsed ja lapsed tegid ikka lapsehääl, ehk need olid küll üpris imelikud hääled kõige rohkem meenutasid ütleme, suure kassipoja häält vahepeal nagu nõugumised vahepeal nagu siuksed, lopsaka räunumised, need olid need jõmpsikad, kes seal ringi askeldasid ja vanemad, need tegid niisugusi, soliidsemaid hääli, nad vahepealne tippuristasid väärikalt. Siis kostis täiesti selgelt niukse krõpsuvaid häälega, keegi rakistab luude kallal, üksid, sarnus oli kala kätte saanud ja sõi seda siis. Ja vahepeal nad lihtsalt vahetasid oma asukohta ja siis käis hirmus ragin seal ronte täis vees. Nii et kuulates võisid silmad kinni panna ja sa teadsid täpselt, mida see hiidsaarmapere parajasti teeb. Aga kus nad siis olid, et neid üldse näha ei olnud, see on see sama, kui sa lähed testimaal kuskile vägasse, näiteks ütleme, naistis nimetatakse seda võsa tavaliselt. Kas sa oled kuskil võsas? Sul piisab kahemeetrisest vahemaast ja sa ei näe mitte midagi. Noh, nemad olid võib-olla umbes viie meetri kaugusel meist nemad teid nägid. Nad paistsid meid kindlasti, aga inimese suhtes nad on nii suured loomad, ei karda eriti inimeste ja ajasid oma asju seal rahulikult, et aga nad haisesid kindlasti meid ja meie jälle kuulsime neid, aga silma silmadega kummalgi ei olnud mitte mingit kontakti. Seda enam, et nad teid haistsid, olid need nii nähtamatut kui vähegi võimalik jah. Ja nii, et mets on selles mõttes ju täis elu, kui sa oskad neid hääli tõlgendada ja saad aru, kes, kes neid tekitab. Ja nojah, see teine asi, et loomad ka ei karda ennast näidata, see on tüüpiline lugu, oli see, et kui nendel kitsastel jõgedel seal aerutada siis peab kohal džunglipuud, nagu on kooldus nagu jõe kohal, seal tekib peaaegu niuke tunnel, et seal üleval seal okste vahel seal võõras, seal käib elu mõnikord lihtsalt mingisugune ahvide rühm seal üleval pea kohal, niimoodi ajab oma asju, ei tee sust üldse väljasse paadi seisma, vaatad, kuidas elu käib ja nad ühesõnaga elavad oma normaalset elu seal üleval oma ahvikarjareeglite järgi. Ja seda on ilmatu põnev vaadata. Ta ahviliike on, on palju Soonasel ja no kõige rohkem me nägime ikkagi neid tavas sai, miirisid. Need on siis umbes meie oravasuurused, ühed kõige pisemad ahvid ta üldse olemas on, aga neid on hästi palju. Ja need siis tegid oma trikke meil seal pea kohal ja, ja siis nägime kaputt, siin ahve, need on juba niuksed, suuremad isandad ja emandad. Kellel on siis nagu puuts peas nihuke tume kapuuts karvadest loomulikult see on siis see, mille järgi nad nimed saanud, kaputsiin, ahvid ja siis muidugi need müra ahvid, kellest me ka eelmises saates rääkisime, need on juba päris niukse paraja koera suurused punakad, ahvid ja korraldavad hommikuti koorikontserte. Ja kui mõelda, kõige niukene suurem ahvi avastus minu jaoks oli nüüd sellel Ecuadori Amazonase käigul ämmalahvid ämmalahvid on niukesed tegelased, et nad on suhteliselt suured ahvid, nad on, ütleme, müra ahvidega suurused või isegi veidi suuremad, aga müraphida niuksed, niuksed, prisked niuksed, tursked, tegelased, aga ämmalahvid on hästi niuksed, kiitsukesed, neil on hästi selline sale keha, hästi pikad jäsemed ja hästi pikk saba ja nad on absoluutsed akrobaadid. Nad korraldasid meile nisuguse tsirkuseetenduse sealsamas meie juures. Et see oli täiesti kirjeldamatu. Ühesõnaga, nad liiguvad väga kummaliselt võrreldes teiste ahvidega. Kõik ahvid muidugi puu otsas erakordselt osavad, aga ämmal ahve ei ületa vist keegi, sest näiteks mõnikord oli nii, et mõni nendest rippus, ütleme, esijäsemetega niimoodi seal oksa peal niimoodi mõnusasti vaatas alla, teine rippusele tagajäsemetega pea alaspidi, vaatas jälle mõnusasti alla sealt. Ja see saba, mis on hästi pikk neil ja muide tundlik ka, nii et ta suudab sabaotsaga kombata Nende ümbrust, selle sabaga ta, see on tal nagu viies jalg sellega kaenlast kuskile, riputab puu otsa ja ripub sabapidi all. Nii et vähemalt kolm-neli võimalust, kuidas rippuda, ja, ja üks nendest, see oli ikka täiesti unustamatu pilt, see tegi niimoodi, et sättis ennast niimoodi kuidagi, et pea alaspidi kõik jäsemed nelja eri suunda ja saba siis veel viiendasse suunda ja pea alaspidi niimoodi ja, ja üle siis nagu selle oma esijäseme niimoodi vaatas siit nagu kaelalt vaatas mulle sealt ülevalt niimoodi pea alaspidi, otse uuris mind. See oli, see oli, tundus, et, et see ei olegi üldse ahved seal mingi nõks, hiid, ämblik, niuke kombitsatega, iid, kombitsatega, niukene, plastiline olend. Ja fotoaparaatidega olid nad ka ilmselt harjunud. Amazonases on niimoodi, et sul peavad olema väga-väga korralikud kaamerad, et et niisuguse tavalise kaameraga sa ei saa sealt midagi kätte, et nad ei tule sulle nina ette Amazonas kunagi, nad on ikka kuskil kõrgel puud on hästi kõrged, võradon hästi kõrgel, nii et teleobjektiiviga hästi kannatlikult passides. Sa saad tegelikult suurepäraseid pilte, aitäh et ainult niimoodi ainult väga korralikud pikkadele objektiiviga saab, saab häid pilte, aitäh. Aga noh, binokliga need paras näiteks ka jälgida. Ja kui nüüd ütleme ahvide juurest lindude juurde minna, kes ka seal puude võrazetes askeldasid, siis noh, see oli ka lõputu hulk neid seal ja, ja suurematest võib olla mõned ka tuttavad. Aga jälle see vaatlusviis, kuidas nüüd seal Ecuadori Amazonases vaatasime, oli jälle täiesti kordumatu. Nimelt olid need indiaanlased teinud ühest kapocki puust lindude vaatlustorni mis tähendab siis seda, et seda puud ei olnud mingil moel rikutud, vaid ümbel hiigeljämeda, tüve läks üles keeltrepp. Secapocki puu on umbes nagu telemast. Ta on tohutult palju kõrgem kui kõik teised džunglipuud. Need on üksikud niuksed hiiglased ja selle üleval sealt päris ladvas, sinna oli siis tehtud niisugune puust platvorm ronisid seda keerdtreppi mööda sinna üles ja seal oli siis kolmjalale toetatud pikksilm. Ja, ja seal oli sul sõna otseses mõttes Kotka vaade ja kullipilk, et, et sa võisid selle pikksilmaga uurida mitme kilomeetri ulatuses kõik puud läbi, kes seal on seal puude võrades. Ja no avastamisrõõm soli lõputame, olime mitu tundi seal kogu aeg nagu leiad, oi seal on näiteks Huatsiinid, need on niisugused nagu ütleme kanast veidi suuremad tegelased, kes kirevad hästi võimsa harjaga ja lärmavad koleda häälega. Või siis Tuukanid kolme liiki tõuka, need määrasime seal selle pikksilmaga puude võrades vahel poole kilomeetri kaugusel, vahel kaugemal. Net ookeanid on siis need, kellel on kehaga võrreldes kõige suurem nokk kõigi teiste lindudega võrreldes maakeral. Ühesõnaga, seal vaatlustornis võis saada ette kujutada. See missugune ülevaade on lindudel ümbritsevast elust. Ja, ja ka seda, et tegelikult vist võib-olla üle poole džunglielust käibki seal üleval, mitte maapinnal, et seal puu võrades käib ikka tõeline elu, seal oli laisikuid, seal oli ahve ja keda iganes. Et, et see, see on nagu, ütleme, korrusmaja ülemiselt korrust ja kõik see seltskond peab 11 aktsepteerima. Jah, neil on omad reeglid seal ja ja tegelikult mänguruum on ka päris suur, et kui ei meeldi, siis läheb mujal, et et neid näiteks või niukse kirjurähn näiteks meie rähmidega võrreldes suuremaid ja kirju, siis kotkaid, mingit kullilisi. Ühesõnaga igal pool käib mingi elu ja kõik nad on omavahel kuidagimoodi suhetes, mõned sõbrad, mõned vaenlased. Täiesti erinevad maailm seal üleval puulatvades ja nüüd, kui jälle mõelda, et mis oli see linnuelamustest Amazonasele nüüd Ecuadori poolel just kõige suurem, siis kahtlemata oli see, kui me ühel hommikul läksime papagoi kaljudele papagoi, kaljud on niisugused paigad selles hiigelsuures Amazonase metsas tuhandete kilomeetrite läbimõõduga. Et, et need on kõik loodusesõpradel ühekaupa teada, kus need asuvad. Sest need on nimelt sellised kaljujärsaku kusagil jõgede ääres, kus kogunevad tohutul hulgal papagoisid ühtekokku, et sealt kaljude küljest saada endale eluks hädavajalike mineraal. Seal on neil hästi tähtis, nad käivad seal noh, ütleme nagu võib-olla inimene käib kuskil kohvikus või nõks on erilised hõrgutised koos, eks ole. Ja kohalikele indiaanlastele loomulikult oli täpselt teada, mis kell see kohvik lahti tehakse, nii et meie läksime natuke varem kohale ja siis jõe kaldal avanes umbes niisugune pilt, et nagu meil Eestis on Ahja jõe ääres suurel taevaskojal on niisugune järsk püstloodis paljand. Meil on tal liiva kivipaljand, aga seal soli savist niisugune järsk. Ja sealt rippus alla tsikli haavane vahel 10 meetri pikkuseks ja siis hakkasime seal kannatlikult ootama ja hakkaski tulema alguses väiksemaid papagoid, rühmi siis suuremaid ja muudkui tuli, tuli kogunes ja need need vaated, mis seal olid näiteks papagoid, kogunesid nende liaanide peale, need Leanid rippusid nüüd selle kaljujärsaku eel ja, ja papagoid, teadagi, on tohutult värvilised, nagu kalliskivid nüüd kujutleda, nagu nööri peale pandud kümneid kalliskivisid niimoodi rivisse, neid nööre ripub nüüd üksteise kõrval järjest ja siis osa nendest jälle siis läksid päris sinna kalju, noh, seal olid niuksed, väiksed karniisid, kuhu nad said natukene toetada selle järsaku keskel kuskil ja toetasid ennast sinna ja siis oma suurte kõverate nokkade, papagoid, hästi tugev, suur kõver nokk. Sellega ta siis mis sõna otseses mõttes, seda savi sealt. Ja ma kujutlen, et tema jaoks sellisena nagu võib-olla parim jäätis või või parim kook, mida üldse on võimalik pakkuda kellelgi. Ja neid oli seal siis sadu, papagoisid erinevaid liike, osa lendasid ringi nagu mingisugused liikuvad vikerkaared. Uskumatu ja igahommikune rituaal, igal hommikul nad sinna tulevad ja, ja me kannatasime siis ka selle aja ära, kui nii-öelda kohvikut hakati kinni panema, siis nad läksid jälle minema ja ilmselt päikse järgi käib neil see umbes veerand tunni täpsusega, see igahommikune tualett pidi päris vara üles tõusma. Oja seal tulid enne koitu tuli ikka tõusta, et õigel ajal kohale jõuda. Ja peale nende suurte imetajate ja lindude muidugi alati on Amazonasele need pisielukad, lõputu maailm, millest kunagi ei saa küllalt ja ja aedniksipelgad, need lausa meie hütide vahel läksid neil niuksed teed, kus nad kulgevad lõputu voorina. Igal aedniksipelgad on siis lõugade vahel nagu ilusasti rätsepakääridega korrapäraselt lõigatud lehe. Ja sellega ta kõnnib ja eemalt vaadates tundub, et mingi purjelaevastik läheb niimoodi kogu aeg ühes suunas ja nad siis lõikavad puude otsast lehed ja siis lähevad nendega oma pesasse ja mitte ei söö neid ära, vaid annavad söögiks seintele, keda nad seal kasvatavad. Ja seened kasvavad suurepäraselt ja seened on siis nende aedniksipelgate toitu. See näeb juba karjakasvatuse moodi välja väga läbimõeldud, niisugune põllu- ja karjakasvatus ja, ja kindlasti on see lihtsalt silmale väga kummaline, muide see annan koodža järv, mille ääres me ju elasimegi, see tähendabki sipelgate järve ja, ja ma arvan, et see on just selle järgi aedniksipelgaid seal nii hullult palju oli. Aga muidugi liblikad, liblikaid on väga raske pildi peale saada, sest nad tõesti lendavad aga kõrgelt ja väga kiiresti, need kõige ilusamad ja kõige suuremad, aga jälle, kus sul on aega? Sa oled vaikselt siis näiteks ma kohtusin oma vana tuttava kaliigoga liigo on umbes niisugune kämbla suurune liblikas ja ta tuli jõe peal paadiga niimoodi ääretult liikusime, tulija maandus seal selle rondi peale, seal jõe keskel oli ja jäigi sinna istuma ja me saime talle noh, ikka väga lähedale, umbes kahe meetri kaugusele, et, et see on peaaegu võimatu. See on sama hea kui noh, ma ei tea, vaatad metskitse kahe meetri kauguselt, ta lendab ära, aga, aga seal ta nagu ilmselt ei käsitlenud meid inimesena või ma ei tea, kuidas ta asja võttis. Õde oli väga rahulik ja siis sai tema tiivamustrit jälgida. Tiivamuster on tal ju selline, et seal on hiigelsuured ümmargused ringid, kaliigot nimetatakse inglise keeles öökulli liblik, kaks, et ta eemalt vaadates paistab, et, et see ei olegi liblika tiivad, vaid on mingi öökulli pea ja säält vaatavad sind kaks suurt tumedad silma. Ja see on muidugi siis selleks, et oma vaenlasi peletada. Aga seda on lihtsalt niisama huvitav vaadata, kui ta on nii lähedal sulle ja ta ei lähe kuskile ära ja sa vaatad seda. Diiva mustrite maakaarti, peened, niisugused graafilised jooned lähevad, noh see oli minutite kaupa niimoodi seda lähedalt jälgides olid minu jaoks väga-väga suur elamus ja morfiinid. Need on niisugused, keda on võimatu lähedalt näha, Nad tavaliselt lendavad kuskil kõrgel kõrgel pea kohal puude latvades. Aga siin oli niimoodi, et kuna meil oli aega, siis siin me lihtsalt ootasime ühes paigas ja, ja üx morfiin maandus lihtsalt ilusasti päikselaigu keskele meist seal 10 meetri kaugusele. Ja siis binokliga ja teleobjektiiviga sai teda lähedalt vaadata. See morfiini tiiva värv, see on täiesti arusaamatuse, särab Siinakalt, aga ta on niivõrd intensiivne see sinine värv, et tundub, et ta kiirgab sinist värvi nagu lause välja. Niisugune sihukene, metalne, sinine, täiesti ebamaine värvus tegelikult ja, ja ta on kartlik liblikas, aga ma sain temast päris häid pilte seekord. Ja neid igasuguseid putukaid putukaid muidugi lõputult ütleme, kui mõelda nüüd jällegi niisugused kõige kummalisemad pisikese olendi peale, keda ma enne polnud näinud, siis see oli kahtlemata hooga ämblik. See oli tegelikult niisugune pisikene toll, tôesti sõrmeküüne suurune ja meie indiaanlastest teejuht muidugi oskas seda näha, meie ei märganud midagi. Aga kui ta juba näit, kuidas siis see oli? No see ei saa olla ämblik, tähendab, ta nägi välja ütleme, võib-olla võiks võrrelda mingi meritähega või, või mingisuguse Kallise asjaga, ühesõnaga ämblikukuju tal ei olnud absoluutselt jalgu ei olnud, pead ei olnud, aga igasse suunda läksid nihukesed, pikad nihukesed, Meskeldaksid, jätked, niuksed nagu, nagu ogad. Pikad jämedad ogad musta ja kollast värvi ja lõhnaga, täiesti võimatu. Niukse ämblik võib-olla niisuguse välimusega. Ja ometi oli see ämblik ja, ja minu meelest, et kui loodus on ta selliseks teinud, ainus mõte saab olla see, et tekitada täielikku arusaamatust ja hämmeldust. Ja muidugi jälle, kui kõige pisemate juurest jälle mõelda ele Ecuadori, Amazonase roomajate kahepaiksete peale, siis need olid ka seal lõputul hulgal ja ja käisime neid kaima, neid retkedel paadiga vaatamas, et seal on siis nad öösel passimas ja lambi vastu peegeldus ta silmas nagu reedab, et kus ta seal on, et pea veest väljas ja passib seal ja Kroksub teiste kaimanitele oma keeles midagi. Ja siis igasuguseid sihukesi muid roomajaid ka mõningaid madusid nägime, aga need olid nii kiired ja nii arad, et õieti neid määrata ei õnnestu. Aga võib-olla rohketest sisalikest oli väga meeldejääv üks selline, kelle nimi ongi kohalike suus metsa draakon ja see on niisugune poole käsivarre pikkune. No tõesti nagu elustunud draakon puutüvel vaatab sulle vastu niukse võimsa harjaga võimsal lotiga ähvardava ilmega jälle umbes nii, et ei tea, et kas metsavaim või või on see tõesti päris sisalik ja taaskord täiesti ohutu inimesele ja täiesti ohutu tema passib, põhilised linnupesasid otsib puude otsast linnupesasid ja linnumunadele ja poegadele on ta tõeline oht. Ja noh, siis konnariik muidugi suurim nendest niisugune kärnkonn, keda eesti keeles nimetatakse agaks, see on üks aga legendaarne kärnkonnaliik on väga suur, ta on peaaegu et jalalabasuurune ja ma olin esimest korda Haagat näinud üldse oma elus hoopiski Austraalias. Aga tegelikult siitkandist on ta pärit ja see hiigelsuur kärnkonn täitumatu isuga viidi siis kunagi Austraaliasse. Ta seal kaitseks suhkruroopõlde kahjurite eest, aga seal sai temast endast tohutu kahjur, kellega Austraalia on siiamaani hädas. Aga siin on tegelikult selle aga kodu, siin ta elab. Ja teema paistab alati väga välja, sest ta on nii suur nagu pisikene kivi. Kas seal metsa all, aga teised jälle üks nendest oli näiteks üks niukene rohekat värvi puukonn et meie idiaalasest teejuht näitas umbes 10 sentimeetri pealt, et vaata siia lehe peale, et need on ja ma ei näe seda konn. Täpselt tehega ühte värvi ja täiesti nagu mingi osa sellest rohelisest lehest, et seesama häältekoor, mida me siia lõppu jälle kuulame, mille ma seal annan, gootsime järve ääres, öisel ajal salvestasin. Eks siingi ole selles kontserdis põhilised hääled, erinevad konnaliigid ja koguse elustik terves selles. Ecuadori Amazonases on täiesti ammendamatu. Aga enne kui me seda kontserti hakkame kuulama, siis Hendrik võib-olla teeks selles mõttes ühe põgusa vahekokkuvõtte, küllap oli avasaates ka sellest pisut juttu, aga võib-olla mõned inimesed liitusid meiega alles selles saates, mine tea, et hästi palju oleme nüüd väitnud, kui tohutult rikas on see elustik, kuidas liigi poolest on ta rikkam kui võib-olla mujal mitu, mitu maad kokku, et mis on see põhjus, miks on see Ecuadori loodus ja sealne elustik nii meeletult rikas, mis selle tingib? No kaks asja, esiteks see, et Ecuador ongi saanud oma nime sellest, et teda läbib ekvaator ehk seal on hästi palav, parajalt niiske, kõikidele elusolenditele ideaalne elupaik ja teisest küljest, et need maastikud on nii meeletult vaheldusrikkad sellel väikesel maal alates troopilises džunglist, lõpetades mägede ookeani rannikusaartega. Ja nüüd siis see hunnitu, öine kontsert oma Soonasel. Selline oli tänane saade, kus tegime retke Ecuadori Amazonases, millest tuleb juttu järgmises. Kõneleme Ecuadori indiaanlastest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
