Läinud sajandi kuuekümnendatel õppisin ma põgusalt  arhitektuuri ja püüdsin pihta saada, et milline maja on  maitsekas ja milline mitte. Käisin ja vahtlesin, et kas funktsionalism on kenam kui  juugend või käivad neist mõlemast kõrgelt üle. Modern ja koloniaalstiil. Ajaga on mulle klaarunud, aga kui muutlik on meie ilu  ja kole meel? Siin nõmmel selliseid maju polegi. Kuid minu noorpõlves peeti üsna üksmeelselt imet kõiki  stalinistlikke sotsialistliku klassitsismi laadis ehitatud hooneid,  sest nendes kajastus meile võõrvõimu kohalolek. Praegu aga, vaadates näiteks Tallinnas Tartu maanteel olevat  torniga maja, no täitsa kena tundub ei tuleks kindlasti maha lõhkuda,  hoopis kaitse alla võtta. Mis siis, et viis nurgad peale. Kui ma nüüd aga retooriliselt küsin, et kas Eestimaa on ilus  siis vastus on paraku ette teada. Eesti on eestlasele vähemalt sama ilus kui Läti lätlasele  või Soome soomlasele ja siis veel jupp maad ilusam,  sest see on ikkagi Eesti, mitte Läti või Soome. Tegelikult teeme nüüd Põhja-Eestis väikese tiiru iluasjades  minust märksa pädevamate persoonidega. Sel aastal neljakümnendat sünnipäeva tähistav Lahemaa  rahvuspark toob meelde puutumatu looduse aga kindlasti  ka romantilised rannakülad. Kuidas moodne ehituskunst võimalikult maitsekalt ajaloolise  ga ühendada, on osooni seekordse väljasõidu teema. Teejuhtideks arhitektuuriajaloolane leele Välja  ning arhitekt Raul Vaiksoo hakkame Tallinnast sõitma,  et uurida, kuidas rajada lahemaale 21. sajandi kodusid  sealset külakeskkonda, lõhkumata. Esimene peatus Kolga-Aabla küla, mis meelitab suvitajaid oma teeäärse,  pika liivaranna ning kodurestoraniga. Mermer. Miks Raulile Kolga aablas meeldib? Imeilus küla. Ja ka Eestimaal. On ju selliseid külasid päris vähe järele jäänud? Neid külasid ise on ju olemas meil Eestis,  aga nad on üldjuhul niivõrd võssa kasvanud,  et me ei näe enam korralikku sedasama küla tanumat. Aga siin on seda küla niivõrd hästi hooldatud,  et kui me seda mööda käime, siis me näeme ikkagi maju,  me näeme seda küla Ennast. Me teame, et me oleme selles külas ja ütleme nii,  et mina elan küll ühes teises külas aga ma oleks nõus  ka siin elama. Et oluline on see pikk küla tänav ja et majad oleksid kahel  pool teele, siis võimalikult lähedal. Mida see kõneleb nende külaelanike kohta? Mis on tähtis, et nad on ikkagi oma need vanad? Noh, tare kohad siis alles hoidnud. Ja, ja noh, väga lihtne on ju see vana siit ta on ju liiga  teele lähedal, eestlane tahab alati kuskil tead,  võõras või kuskil paksus metsas, elad jumala eest,  et naaber talle aknast sisse ei vaataks,  siis siin nad on tundnud, et. Et ei saab elada ka täiesti kogukonnana,  meil, minul on tunne, et Eestimaal hakkab ära kaduma  külakogukond kui selline. Nad on liiga harali kõik, aga siin nad on kuidagi koos  ja ma näen, et inimesed tunnevad 11, nad on üksteisega  silmsidemes ja see kuidagi mulle selline asi meeldib. On see nüüd juhus või mitte, aga kõrvus veel kumisemas Rauli  sõnad harali Eesti külade kohta jõuame järgmisena just hara külla. Siin otsime tegelikult üht moodsat maja,  mille kõige suurem voorus ongi tema tagasihoidlikkus  ja suurim trump muidugi miljonieurone vaade  ning lained sõna otseses mõttes koduukse ees. Me otsime täna ilusaid uusi maju, mis sobiksid Lahemaa  traditsioonilisse külla. Ütle Leele, miks me tulime siia. Harale see maja siin haral on üks paremaid näiteid sellest,  kuidas kaasaegne arhitektuur sobitub traditsioonilise  rannaküla miljöösse. Kuivõrd rannaküla oli reeglina üsna väikeste elamutega ja,  ja kõrvalhooned olid veel väiksemad, siis kaasaegne  ambitsioon kipub olema teha suuremaid ja uhkemaid  ja ilusamaid maju. Aga siinne maja koos oma kõrvalhoonetega on gabariitidelt ja,  ja kogu oma niisugusel arhitektuurselt käsitluselt  perfektselt arvesse võtnud traditsioonilise rannaküla miljööd. Ühelt poolt on tema detailid moodsad, et ta ei jäta meile  kuidagi muljet, nagu ta oleks ehitatud 100 aastat tagasi. Aga teisalt kogu tema selline mahud, kõrgus,  materjali kasutus on täpselt selline, et,  et see haakub perfektselt kogu selle niisuguse ümbritseva  hoonestuse ja, ja miljööga. Ja, ja siin on ilmselt oluline olnud ka omaniku roll,  kes siis ise nii-öelda valis selle positsiooni millist maja  ta siia tahab. Ja siis arhitekt Aivo Sulsi abiga on see  siis vormistatud, niisuguseks kaasaegseks. Suurepäraseks näiteks suvila arhitektuurist. Kui loodus meie ümber on sügiseselt värviline,  siis arhitektuuriekspertide välja valitud majad üksnes  hallid või mustad. Leele rõhutab, et ka selle turgu neeme suvila juures pole  võtmeküsimus üldse mitte värvi. Kui seda maja hakkas sisearhitekt Toivo Raidmets kavandama koos arhitekt Andres Põimega  siis tegelikult oli päris pikk aeg läbirääkimisteks,  nimelt siis oli lahe maa nõue, et maja peab olema viil  katusega ja kuue ruuduga akendega veendunud modernistile  Raidmetsale oli see täiesti vastuvõetamatu. Ja, ja kui ütleme, et seda nõuet võib ka aktsepteerida  kuskil väga tiheda asustusega külakeskkonnas  siis see maja, mis paikneb täiesti omaette puude sees,  et siin on see täiesti põhjendamatu ja Läks aega,  mis läks, aga ehitusloa nad sellele said  ja nüüd on siin selline lihtne Skandinaavia stiilis  modernistlik suvila, mis tegelikult sobitub Lahema maastiku  oluliselt paremini kui paljud majad, mis vastavad  eelmainitud nõuete. Et ka see on see koht, kus me näeme, et tegelikult  tagasihoidlikkus seda siis nii hoone kõrguses,  ehitusaluses pinnas kui ka kujunduses on see,  mis valutult, sobitab ta looduskeskkonda. Ma hakkan ausalt öeldes juba natuke rahutuks muutuma,  sest me räägime ajaloolistest, kaunitest,  Lahemaa küladest ja majad, mida me nii-öelda eeskujuks näitame,  on mustad ja hallid. Et, et kas see ongi siis see, mille poole me püüame. No tegelikult see värv ühe hoone puhul on alati niisugune Kui ma ütlen, mitte kõige olulisem asi, mida tagasihoidlikum  värv on, seda vähem mängib ta rolli, mida,  mida erksam ja silmatorkavam, seda tähtsam. Siin on kindlasti üks põhjus sellel värvi  ka see, et olla niisugune moodne ja, ja vastanduda sellele  ajalooliselt arhitektuurile, sest kindlasti on üks kaasaegne  põhimõte mitte imiteerida vana vaid olla siiski täiesti tänapäevane. 21. sajandi. Aga meele siin ütles, et. Ainult kaasaegsed majad on mustad, kus sa  selle võtsid? Seal on ikka niiviisi, et kui me vaatame,  need vanad suitsutared, need on ju tegelikult päris mustjaks tõmmanud. Ja pealegi, see ei ole nüüd must, vaadake missugune. Hallikas must, see on üks tõeliselt ilus värv. Siin on mindud seda teed, et ühelt poolt materjal on traditsiooniline,  aga katus on väga traditsiooniline, võiks öelda,  et isegi ammust ajast ei ole siinkandis selliseid katuseid ehitatud. Teatud mõttes on tegemist traditsiooni taaselustamisega. Ja sellest me ei saa, eks ju üle, ega ümber,  et need vanad majad mis siin külas ajalooliselt on olnud,  et nad peavad kuidagimoodi nende uutega kõrvuti elama,  sest vastasel juhul me suretame küla välja,  kui me kellelgi ühtegi uut maja ehitada ei luba. Kõigile praegu tundub, et, et see, see küla arhitektuur ongi  see 30.-te ajal ehitatud selline noh, viilkatusega majake,  et see ongi siis see praegune küla võta näpus,  mina ütlen teile, et, Kui me praegu siia vahele suudaksime väga heade arhitektide  poolt paigutada mõned üksikud modernistlikumad,  näited, modernistlik kui isegi veel see siis 20 aasta pärast  võetakse ka need kaitse alla ja siis on juba külapilt  natukene veel rohkem muutunud. Ma arvan, et iga asi peab siiski natuke edasi minema. Ka arhitektuur ja ka see samane küla võiks võid edasi minna,  aga äärmise diskreetsusega tuleb kõike teha. Veel kord ma räägin normidega, ei pane veel maja ilusat maja paika,  vaid selle paneb ikkagi paika hea arhitekt  ja hea arhitektuur. Ma arvan siin, et siiski on üks norm, mis aitab seda  külakeskkonda hoida, see on see, et majade suurus  sest et kui me alati ei suuda tagada, et tegemist on väga  hea arhitektiga, siis väike halb maja on alati parem kui  suur halb maja. Kokku on rahvuspargis üle 10000 hoone, neist väärtuslikke  ligi 2000. Kuidas aga teha nii, et uued kaasaegsed kodud  leiaksid tasakaalu vana ja väärtusliku ga? Sellele küsimusele otsis vastust keskkonnaameti  ja Eesti Arhitektide Liidu poolt korraldatud arhitektuurikonkurss. 21. sajandi kodu lahemaal mille võitjad avalikustati just täna,  15. oktoobril. Pikk ja elamusterohke päev veereb õhtusse. Meie reisi viimaseks sihtkohaks on Eisma,  kus asub Raul Vaiksoo ja tema kaasa Kristo Aareni suvekodu. Õnneks või kahjuks kilomeeter Lahemaa rahvuspargi piirist väljapool. Teie ülesanne on kõigepealt jälgida, kus koha peal see on,  missugune on ümbritsev loodus, missugused on ümbritsev külamiljöö,  missugused on naabrimajad. Olgu nad siis head või halvad, aga sa pead  selle sinna kuidagi niiviisi sisse. Istutada see maja sinna, et ta ei häiriks seda,  mis seal praegu on, vaid annaks talle mingisugust väärtuse  juurde või, või siis jääks täiesti märkamatuks. On see võimalus, tahad nüüd natukene edistada eksegi  monumentumit teha, siis tee, aga tee seda niiviisi,  et ta siis tõesti ka väärtustaks, aga ei tapaks ümbritsevat,  mis sul juba on? See on. Ja kahjuks väga tihti sellega hakkama saada. Seda tuleb kaua mõtelda ja kaua teha. Meil on silmad, et näha selle maailma ilu  ja imetust. Meil on nina, et seda maailma nuusutada ja meil on keel,  et seda maitsta. Lõhn ja maitse käivad tihtipeale meeldivalt kokku,  kuid kaugeltki mitte alati. Näiteks seep. Lõhnab küll ime hästi, aga maitse on selline. Seebine. Tõsi on võimalik valmistada ka hästi maitsevat seepi  ja nüüd me vaatamegi, et millest ja mismoodi. Siit võtame nüüd seda kassinaerist, paneme siia. Helesinine laguun selle eksootilise tee imeilusa värvi  ja hõrgu maitse annavad juba aga meditsiinis tuntud ravimtaimed. Ürtide kasvataja, Põhjala talu perenaise Lii Kaasiku arvates  on taimedel ka emotsionaalne ja vaimne tasand  ning lisaks ravimisele pakuvad nad inimestele rahu  ja tasakaalu. Näiteks kummel, eks ole, ta on ju super ilus,  valge et kui inimesel on hästi raske, siis ta ei pea üldse  mõtlema selle peale, et mis nagu rahvatarkus ütleb,  need võtmesõnad vaid vaadaku seda õit. See on, see on nii puhas. See on nagu ema armastus ja kui on väga raske  siis tegelikult juua seda teed. Teda saab ka välispidiselt kasutada. Seepide sisse näiteks ta puhastab meie nahka super hästi,  desinfitseerib parandab haavad, teeb naha pehmeks  ja veel väga palju häid omadusi. Taimetarga sõnul tuleb vajalik taim tegelikult ise inimese  juurde ja igapäevase kiirustamise vahele peaksime taimi  lihtsalt märkama. Mõnel pidavat olema lausa 99 väge ja lisaks ka. Maitseb hästi? Maitse on magus. Nüüd me oleme tulnud sauna ja temperatuur on siin ligi 50  kraadi ja õhk on täis taimede erinevaid lõhnu. See on tõeline lillede, taimede saun. Ja siin ma näen, on petersell, et petersel on ju toidutaimed,  mille jaoks seda siis kuivatatakse. Petersell läheb seebi sisse ja ta on nagu kurk  mis teeb meile naha hästi siledaks ja pehmeks. Ja tal on väga hea lõhn, seebil on hea lõhn  ja seep näeb väga hea, ilus roheline välja ka. Aga need kõik tuleb siis enne ära kuivatada,  enne kui saab neid seebi tegemiseks kasutada. Ja sellepärast, et seepi tehakse aastaringselt. Aga taimi me saame nüüd võib-olla ainult kaks kuud aastas kaks,  kolm kuud. Et siis kuivatame me nad ära. Nad säilitavad oma omadused. Ilusad lilled küll, aga nagu te kuulsite,  see kõik läheb seebiks. Nüüd me oleme jõudnud ürdipõldudelt siia seebi töökotta,  taimed on meil kaasas ja hakkame seepi tegema. Mismoodi see protsess siis hakkab käima? Siin on nüüd siis retsepti järgi täpselt õige kogus grammi  pealt õli rasvad. Et ehk rasva on siis taimsed, need rasvad,  mis on toatemperatuuril tahked kookos ja  ka kao või näiteks ja siis need on ära soojendatud  ja sulatatud ja nüüd täpselt õigel temperatuuril  ja teises potis on siis Nüüd jälle täpselt õige kogus. Siis tee segatuna seebikiviga, see on see eelis,  mis siis käivitab selle selle, et õlidest  ja rasvadest saaks seep. Seebikeetmisega tegelesid juba meie vanaemad,  kuid tollal pandi kokku kõik, mis oli vähegi rasva moodi  ja tundus ihu harimiseks sobivat. Siis ei ole siin väga mõtet kasutada selliseid häid ürte  ja asju, siis kuumaga lähevad need ained  ka otsi. Keemiatööstuse võidukäiguga on seebist vahepeal saanud nahka  ülipuhastav ja kuivatav sünteetiline seebilaadne toode  millel naturaalse seebiga palju pistmist tegelikult ei olegi,  sest puuduvad taimede ning looduslike õlide loomulikud  niisutus ja puhastusomadused. Õnneks on loodus lähedane mõtteviis tagasi tulemas. Et just, et see koostis oleks rikkalikum,  et sellepärast me kasutame neid taimi vaid annab oma  vitamiinid ja ained sinna seebi sisse, mida sellistes  sünteetilistes ainetes ei ole. Ei ole nii ilus, varsti hakkab. Puding kahjuks minema siis. Saab taimed sisse panna ja kalame ära ja. Jääb valmima. See tundub küll, nagu oleks söödav niisugune magustoit kuumeriga. Teeme talle väikse faktuuri peale ja jätame rahule. Kuni homseni, siis läheb lõikamisse. Nagu ütlevad seebimeistrid, siis pesemiseks on kõige parem see,  mis sünnib ka suhu pista. Mina kipun siiski arvama, et see ei tohiks olla liiga maitsev. Kujutage ette, et lähete duši alla, pesete pead. See ei satu üksnes silma, vaid ka suhu. Hiljem naine küsib, et kuule kus seep on? No mida te talle ütlete? Ei üks õige mees ei peaks vannitoas salamisi seepi nosima,  vaid hoopis ise saaki koju tassima. Ta on korilane jahimees, kalamees ning toob käntsaka ära  ükskõik kuskohast ürgmetsast rabalaukast  või kasvõi ookeani põhjast. Ja randel ütlen ma teile ongi üks õige mees küll juba abielus,  aga vaadake ikka. Norra meri on koos fjordide ja mägedega siinse keskkonna pärliks. Vee peal on sellest suurepärasest maailmast aga kõigest üks  ääretult pisikene osa. Selleks, et heita pilk vee alla, peame minema sukelduma. Sa saad natuke märjaks, aga vesi on. 13 kraadi ja ülikond on seitse pluss seitse millimeetrit,  nii et külm sulle ei hakka. Selge. Mina tõmban sedalaadi varustuse selga esimest korda. Veel enne vee alla jõudmist tuleb läbi teha lühikene koolitus. Ütle üldse seda, et mis pärast peaks üks Eesti sukelduja  siia Norrasse tulema, et mis siin vahvat  ja teistmoodi on. Ma ise olen töötanud. Kaks aastat Egiptuses ja aasta Indoneesias,  Malaisias ja taimaal ja ja ausalt öeldes minule meeldib siin  rohkem tunduvalt rohkem kui, kui soojades meredes. Egiptus on väga ilus, sukeldud seal nädal sukeldud kaks. Täiesti super. Aga kuu aja pärast midagi uut leida on väga raske,  aga siin on iga sukeldumine rohkem seiklusi,  et. Et samuti on siin olemas korallid, mida paljud ei tea. Kalaliike on rohkem kui punases meres. Siin on kõik olemas, mis, mis üks sukelduja tahta võib. Ja mis võimalused minusugusele algajale on,  et mina pole elu sees varem sukeldumas käinud,  et täna meil on täiesti esimene kogemus selles vallas,  et kas saab niimoodi kohe vette ronida? Jah, saab küll, et on olemas selline. See ei ole mitte nüüd kursus, aga võimalus teha proovi sukeldumine,  mida me täna teeme. Mis on siis koos instruktoriga? Vaatame, mis me leiame sealt vee alt, siis. Tuleb välja, et vee alla saamine ei olegi  nii lihtne, kui arvata võiks. Olgugi, et paarkümmend kilo seljas õnnestus saatejuhil alles  pärast lisaraskuste kinnitamist ookeanipõhja käega katsuda. On vähe öelda, et vee all avanes täiesti uus maailm. See on maailm, milles ei kehti gravitatsioon milles  hingamine on teistmoodi kui kuival maal,  milles objektid näevad suurematena, kui nad tegelikult on,  milles info vahetamine toimub käemärkide abil  ning kus kõik, mida sa näed, on sinu jaoks esimest korda elus. Kui mõned minutid möödusid õiget kehaasendit otsides  ning kõrvasid tasakaalustades, siis mida edasi,  seda rohkem leidus ammulisui avastamist. Olgugi et niinimetatud koerapäevade tõttu oli vesi sogane,  ilmusid vetikametsades üha uued kalad krabid,  merisiilikud kammkarpegi oli võimalik liivase põhja pealt  oma käega korjata. Nagu kõik teekonnad, jõudis ka see veealune jalutuskäik kord lõpule. Arvan siiski, et see ei jäänud mul viimaseks korraks. Kuule, jube võimas, igatahes alguses oli jube hirmus,  pärast oli jube võivas see selle tunnetuse kätte saad,  et sa seal vees hõljud. Näed kõiki neid kamkarbid seal liiva sees suured krabid,  terve veealune mets. Täiesti uskumatu, aga kammkarbid on ilusad. Üks oli lahti ka, leidsime see oli siis mingite elukate poolt,  oli tühjaks söödud, selle jätsime sinna alles. Aga ma arvan, et neid me saame täiesti mõnusalt ära grillida. Sukeldumas on meil nüüd käidud, saak on siin laua peal,  näita, mis sellega edasi teha. Jah, aga siis enne grillimist kangarbi grillimist oleks vaja  kanga ära puhastada. Ja ma ei saa jätta mainimata, et tegemist on vist äärmiselt  eksklusiivse kraamiga. Jah, et, et, et nii värsket kamkarpi lihtsalt mujalt  maailmast ei saa. Et Norra on üks neid vähesid riike, kus kamkarp üldse olemas on. Esiteks Kambrovi puhastamisel. Me võtame Kambarpi kätte niimoodi, et see kumeram pool on  allpool ja läheme noaga sisse siit paremalt poolt. See kammkarp hoiab ennast kinni selle lameda poole pool,  et me peame selle lihase läbi lõikama, et sinna ligi saada. Selle jaoks me lähme noaga sisse ja teeme siit kerge lõike  ja see lihas, millega ta neid karbi poolmeid kinni hoiab,  see ongi see põhiline osa, mida siis süüakse  ka jah, see on, mida süüakse ja see on see pool,  millega kammkarp edasi liigub. Põhimõtteliselt, nagu meil praegu näha on,  et mõned karbid teevad ennast vahepeal lahti,  panevad kinni. Et põhiliselt see meetod, kuidas edasi liigub,  on sama, et ta lihtsalt filtreerib siis vett endale sisse  ja puhub välja ja et see kammkarp siis liigub nagu siin  praegu näha on. Siin on näha, kohe on silmad näha. Mitte paari silmi ja põhi, kuidas ta liigub,  on siis. Lisaks suurele lihasele süüakse kammkarbis  ka oranžikat. Marja puhastamise käigus eemaldatakse kogu kammkarbi sisikond,  lõbused ja veefiltreerimisaparaat. Nende peale on majad kohalikud, mingid, kes kaldakaljudel  julgelt oma osa noolivad. Tema söögiks on siis planktonja erinevad bakterid. Et ta on. Vett filtreeriv mollusk. Siis tema ei söö nüüd väga palju sukeldujaid  ja teisi kalu niimoodi, et tema filtreerib lihtsalt veest välja,  mis ta saab toiduks. Nad kasvavad väga-väga sügavas, aga üldjuhul selline. Sellise suurusega kammkarbi püügisügavus on viis kuni 30 meetrit. Täna, me olime ju mingi viie meetri peal jah,  täna viie meetri peal, nii et, et üldjuhul  mida madalam on, seda suuremat karpi me leiame. Lisaks kangarpidele õnnestus meil saada väga maitsev krabi. Väga suur ja päris suur korralik ravi, ma arvan,  et see on tige ka. Ta on päris tige meil. Et mis me temaga teeme? Ei tea, laseme tagasi. Laseme, laseme tagasi. Ei hakka ühtlasema. Et, et las kutsub sugulased kokku ja arvad jah. Teeme homme korraliku krabi keetmise õhtu,  siis on homme meri tigedaid krabisid täis jah,  just, et kus ma ohutult kinni saan võtta,  siit tagantpoolt ei. Ma ei taha, et näpust kinni Krabi vette tagasi lastes tõdeme, et meie tegevus on  siinkandi kohalike omaga veidi vastuolus. Nemad nimelt kasutavad kammkarpi söödana just nende samade  krabide püüdmisel. Meie ja ka inimesed Norra pealinnast Oslost on samal ajal  nõus palju vaeva nägema või ka palju maksma selleks,  et kammkarpi ise maitsta. Kuna serveerimine toimub looduse poolt kujundatud sööginõudest,  siis tuleb lauatarbed eelnevalt ka ära pesta. Sa ütlesid, et see on klassikaline sukeldujate roog,  et aga nad iga kord ei saa küpsetada, kui nad vees on. Et kui sa näiteks paadiga sõidad välja tund aega mere peale  ja tund aega sõitan tagasi kõht läheb tühjaks,  siis, siis põhimõtteliselt saab seda süüa  ka toorelt. Et, et võtad selle kannkarbi, paned natuke soole pipad ja. Ja sööd nii, nagu ta on ja selleks on vaja,  et tuleksid Eestist mehed, kes näitaksid norrakate,  kuidas kammkarpi süüa. Mitte igal pool, aga siin piirkonnas nagu küll Et et, et ega kohalik inimene sellest Gangarist palju nagu  ei arva. Pole mõnusamat viisi sukeldumispäeva lõpetamiseks,  kui Norra mägisel rannikul vee ääres kammkarpe grillida Mõtlesime, et kuidas saab Norra idüll veel paremaks minna  saab siis, kui see grillitud kammkarp valmis saab  ja esimest korda selle maitsta saad. Natukene laimi peale. Nii nagu sukeldujad teevad sõrmede vahel Eile oli kolletamispäev sügishari uuema arusaamise järgi. Arvatakse, et vanemal ajal peeti koletamispäeva selleks päevaks,  millel sügis sai otsa ning algas talv, et tulid juba  esimesed talvepäevad ja talve ööd ja tänane päev oleks seega  siis juba teine talvepäev. Nii või naa, olgu praegu talv või olgu praegu sügis,  lehed lähevad aina kollasemaks ja kollasemaks on üleüldine  trend ja mine sa tea, ehk on ka meie saade järgmisel nädalal  juba läbi ja lõhki. Kollane. O kolm. Osoon.
