Peab ütlema, et hundil oma kindel koht looduse majapidamises ja selle koha üle on paljugi piikisid murtud kired on lõkkele löönud ka meie väikeses vabariigis, kus see probleem on alati omanud küllaltki ühemõttelist tähendust ja kus seisuga võiks öelda seda, et huntide arv meie vabariigis on ülemäära suur ja sellest tingituna kahjud nii jahimajandusele kui ka loomakasvatusele samuti oht marutaudi ja teiste haiguste edasikandjana. See püsib ja jääb. Teie Jaan Naaber metsamajanduse ja looduskaitseministeeriumi jahimajanduse osakonna juhatajana olete hundiprobleemiga ju aastaid ja vist isegi aastakümneid vabariigis hästi kursis. Jah, ma mäletan väga hästi neid aegu, kui ma koolipoisina ise hundibrigaadi liikmena püüdsime, nii, kuidas jõud lubas huntide arvukus alla suruda sõjajärgsetel aastatel, seega õnnestus, tõsi küll, tänu mürgi tarvitusele võtmisele. Siis me nagu hundi unustasime muidugi mürgist me loobusime seoses metssigade arvukuse tõusuga eritist seoses sellega, et mürgistavat sööta võtavad meie loodusmälestised suured kotkad. Ja seda siis me vist enam ei räägigi üldse mürgist meie vabariigis. Lihtsalt hunt väljus meie kontrolli alt, samal ajal sõralisi arvukus tõusis, tõusis nii metskitse, põdra arvukus, ilmnes ka intensiivne huntide sisseränne, see vist sellele, et järsku olime olukorra ees, et hunt on meil palju ja huntide kahjud on juba tuntavad. Kui palju vabariigis praegu hunte on, on teil teada? Võiks oletada, et see arv ulatub kusagile kahe poolesaja ümber. See on meie oludes juba palju. Kui me nii biomassi arvestades ja jättes ütleme inimese päris kõrvale inimese kui jahimehe siis võiksin vabariigis tõesti lubada tal viis 60 hunti. Kuid kui me tahame ka siit loodusest saada mingisuguseid ressursse kasutamiseks, samal ajal tahame populatsioone teadlikult suunata, siis on päris selge, et huntide hoidmas sellises miiniumised liik väljasuremistont päästetud. Kuid samal ajal tema kahju ei oleks tuntav ilmeks saanud lokaalse näha, kui palju võiks veel koberiks hunt olla? Ma arvan, et kusagil 30 kuni 50 hundi piirides võiks olla siis selle piiride hoidmine on küllaltki raske. Mida siis hunt nüüd meil teeb, mis vigurid tal on nüüd juurde tulnud, kui teda nüüd nii palju, 250 ringis. Väga kaua aega arvati, et hunt on suurte põliste soode ja metsade liik. See ei ole kaugeltki nii, see oli selline varjepaiku, kuhu ta pidi inimese eest lihtsalt pääsema peitu ja hunt on, kui me nüüd võrdleksime meie rahvamuinasjuttude kangelase rebasega. Tohutult targem ja arukam liik. No kui me nii antud Pamorfistlikult küsimusele lähenesime, teisipidi võiksime öelda, et hunt suuteline puhastama värvisematelegi elutingimustest Hunti levikuala ulatub tund lavadelt kuni kõrbe aladeni välja nõukogude liidu ulatuses igal pool ka täiesti lagedat steppi või kõrbemaastikus, leia puntida sobivaid elukohti, suudab vältida täielikku hävitamist ja peab igal pool edukalt vastu. Meil selliseid varjepaiku on väga palju, muidugi huntide arvukus tõuseb, siis hundi pesakonnas nihkuvad üha rohkem külade lähedal, siis on ka loomulik, sest suures sügavas metsas on hundil kõigepealt toitu vähem ja teiseks ka raske liikuda, sügavad hõbedat. No ja siin võime udi pesi tõesti kohati kõige ootamatutes kohtades. Vanad ümber kujundanud rebase mägraurud kaabitakse natuke laiemaks, siis murdunud puudealused on teada tüks hundipesa asus päris raudtee lumeradeleti hunniku all, omal ajal Kehra asula lähedal, nii et ei karda hoopiski enam inimest. Jah, ja muidugi on selge see, et hunt näiteks oma pesa ümbruses hoiab sellise tsooni, kas seletada sellega, et kuna iga loomategevust juhivad instinktid ja kui ta on oma pesa juures, siis on ülekaalus oma pesa varjamise ja poegade kaitsmise instinkt ja ületab nagu nähtamatu joone, siis hakkab domineerima saadi hankimise instinkt. Ja nii võime näiteks öelda, et jah, kuskil kilomeeter-poolteist hundipesast eemal selles vahemikus ei murta koduloomi ja ka metsloomad on hoopis julgemad, sest hunt neid seal ei puutu. Kas on mõningaid niisuguseid näiteid ka, kus hunt üsna rahulikult jalutab alevikes külades, linnades? Jah, no üldiselt, kui hunti ei häirita teda jälitada, siis on ta küllaltki julge, tegutseb päeva ajal kui tarvis ja liigub küllaltki häbematult ringi. Ja muidugi peab, ütlevad hunt väga hästi vahet inimeste vahel, kes on talle ohtlikud. Ma ei ole sellega püssita ja püssiga inimeste vahel. Peale selle on kaks juhust, mille puhul hunt muutub julgeks, üks on see, kui hunt on kodustatud. Seda juhtub tihti nõukogude liidu teistes oblastisse sa teada. Ja võib-olla ka meil on keegi totuudi kutsika koju kasvatab, lihtsalt ei viitsinud jännata, laseta minema, see hunt on rikutud instiktidega loom, kes võib olla ohtlik kõigile. Ja teisest küljest, marutaudi algstaadiumites on täpselt samuti, et ta kaotab nagu kartuse inimese ees võib sattuda ootamatutes kohtadesse. Kujukaks näiteks on see, et üsna hiljuti püsti Tallinnas üks hunt kinni kaupluse eesruumist. Nii et hunt on kaotanud tänapäeval meil metsasanitari austav ülesande Jah, sest kui sanitar on palju, siis ei jätku selleks lihtsalt haigeid ja hundiga ja küttimisviis saan, eks ole, kari kütib grupina ja selles haarangus ei satu kaugeltki mitte haiged ja vigased loomad sattuda terved loomad ja huntide tegutsemine, tõesti, see on hästi kooskõlastatud. Võiks öelda, et kui jahimehed toimiksid nii kooskõlastatud, siis oleks nende edujahtidel hundijahtidel palju suurem. Kollektiivi jahipidajad on omane just eeskätt koerlastele. Kaslased ka suured kütid. Kõik neid veel tõsi, on olnud ilves esindatud. Need peavad jahti individuaalselt ja siin juba mängivad rolli omaenese võimed. Aga siin hundi puhul mängivad suurt osa kollektiivi võimed, eriti kollektiivi juhivõimed. Ja tahes-tahtmata nii kaval ja huvitav, kui ka hunt ei ole. Inimene peab hundi üle mängima. Jah, me võib-olla ei räägi hävitamisest, kui see mõnele hella südamega inimesele kõrvu lõitab, aga räägime siis hundi arvukuse reguleerimisest reguleerimises sellisele tasemele. Haavad, vastuolud, hundi kui bioloogilise liigi jahimajand, see loomakasvatuse kui iseseisvate majandusharude vahel.
