Tänases saates räägib bioloog Georg aherloomade paljunemisviisidest. Loomade paljunemine on tegelikult üks väga põnev teema, sellepärast et selleks, et üldse paljuneda, selleks on loomadel vaja väga palju tingimusi täita. Kõige esimene tingimus on see, et tuleb kaks poolt, üks isa, teine ema kokku saada. Kuidagimoodi on vaja 11 ära tunda ja see äratundmine ei ole tihtipeale sugugi lihtne. Et selleks on vaja siis midagi esitada või midagi näidata. Talvel, kui ma olin paar-kolm nädalat Costa Ricas, siis siis ühel õhtul oli mul kummaline elamus. Istusin seal majakesi veranda peal ja hakkas juba pimedaks kiskuma, siis kuusi, mingid imelikke niukseid, naksuvaid, plaksuvaid helisid, uudishimulik, nagu ma olen, nii ma kohe tahtsin tormata sinna džunglisse vaatama, ka ei näinud mitte midagi, siis ta oli juba hämar ja läks väga kiiresti pimedaks ka. Ja siis, Meie giid, Ma küsin tema käest, et mis on, istusime seal kahekesi ja siis alguses ma ei kuulnud midagi, põnevust hakkasid naksumised, plaksumised jälle peale ja siis ta ütles, et need on tantsulinnud. Lähme hommikul vaatama, see on väga kihvt etendus. Noh, ja siis hommikul me olime muidugi eetriksistaksis kohe valmis, et lähme neid vaatama, aga siis tuli nii nagu troopikas tihtipeale on sihuke nagu ämbrist keegi vett alla valanud, tõelimisega troopiline padukas ja ja siis enam ei napsunudega plaksunud seal mitte kedagi. Aga hiljem ma siis kirjandust uurisin, keset tantsulinnu sellised on. Ja need on siuksed, väikesed siuksed varblasest võib-olla natuke suuremad ja mõned liigid ka väiksemad kelle isased selleks, et emastele muljet avaldada ja nett juurde meelitada, vehivad tiibadega, löövad neid selja peal kokku, hõõruvad, teevad siukseid naksuvaid ja püksuvaid helisid ja, ja selle kutsuvad siis emasid juurde, et see on üks viis, kuidas seal troopikas, kus iga hääli on ju tegelikult tohutult paljus kogu aeg, mingisugused karjed ja piiksatused on ja kus vaja siukseid hästi kõrgeid hääli seal siis teistele muljet avaldada või sellele vastassugupoolele muljetavaldav, selleks on vaja siis teha midagi erilist, mingeid erilisi hääli ja, ja seal on tõesti mõned nii kõrged helid, et nad on juba seal ultraheli tasemel inimkõrv, nagu ei pruugigi neid kõiki kuulda, aga aga need, kes peavad kuulma, nemad kuulevad ja tulevad siis vaatama, nad ei laula eriti midagi, vaid napsutavatiiv, pigem on nad siis siukse, heinaritsika või, või rohutirtsu malli endale üle võtnud ja see muidugi on neile ka natukene raske, sellepärast Need tiiba luud, millega häält tekitatakse, need tiivaluud on siis sellised paksemad ja ei ole seest õõnsad vaid seest täis ja, ja see kõik kokku siis võib tekitada raskusi. Lendamisel lisas, et tavaliselt on need, kes siis pesapaiga valivad ja kes siis nagu otsustavad, kuhu pesa tegema hakata, siis nad kutsuvad emase vaatama. Sama toimub meie looduses. Kevadel hakkab lastelaul peale see sitsikleit sitsikleit, nii nagu nad laulavad ja hiljem lisanduvad teised hääled siia juurde. Eesmärk on kõigil sama, et meelitada emalind sinna juurde, et tema tuleks, vaataks, kas pesa territoorium ja võib-olla ka tihtipeale pesakast või pesapaik on sobiv. No meil praegu, kui inimesed käivad õhtuti jalutamas, on head soojad õhtud ja, ja mõnusad ilmad siis kindlasti tunnevad ära ühe linnulaulu ööbik, ööbik plaksutab praegusel ajal vaimustunult, tegelikult ta plaksutab kuni kusagil juuli keskpaigani vahel isegi lõpupoole veel võib teda laksutamas kuulata. Ja ööbikutel on ka see probleem, et nemad peavad siis emastele muljet avaldama, kusjuures suur osa nendest laksutajatest on sellised, kes tegelikult võib-olla kunagi ei leiagi seda emalind, sest neid on tavaliselt seal populatsioonis oluliselt rohkem kui emased ja siis need emased saavad valida ja kaua aega nagu ei osatud. Mispärast sööbik üldse laulab? Vana aja inimesed arvasid, et ööbikud laulavad lihtsalt selleks, et inimestel oleks hea meel. Rõõmus. Ja väga paljud luuletajad on kirjeldanud seda, et ööbikud laulavad selleks, et armastajaid rõõmsamaks muuta, kui nad õhtul hulguvad seal metsa all ja mõlgutab kurbi mõtteid ja oma armsamast, kes on kusagil kaugel tegelikult palju nagu tõesti mööda ei lähegi, sellepärast et see kurbarmastaja on tegelikult see ööbik ka, sest väga paljud neist jäävadki plaksutama iialgi pesategemiseni ei jõuagi, et nad on ühtemoodi nukrad armastajaid, nii need, kes sel metsal kõnnivad, kui need, kes siis seal laksutavad ja nende inimeste kurba meelt lahutavad. Aga tegelikult, kui seda ööbikute laulu nüüd on hakatud rohkem uurima, siis selgub ööbikulaul on väga keeruline. Seal on kusagil paarsada erinevat niisugust meloodiat ja vihkatket ja igal lööbiculase natukene on erinev ja see laulmine, see on siis ka selline, et ühe isa laul ärgitab siis ka teist isast jällegi laulnud, on uuritud, et miks siis emased ühe valivad, teise jätavad valimata Ta jääb ja mis siis seal nagu selgus, üks asi, mis mõju avaldab, on see, et kui kõvasti sisa laulab mida kõvemini, seda parem ja on näiteks välja uuritud, et linna käras laulavad ööbikud kõvemini kui näiteks maal. Berliinis tehti uurimus Berliini linnas. Ööbikud tänu sellele tänavamüra on hästi suur, laulad tugevusega 95 detsibelli, kellel on muruniiduk või mootorsaag kodus, siis selle peale on kirjutatud, et tema müra samas on umbes 95 detsibelli, et enam-vähem samasugune müratase on siis sellel ööbikul, kes linnas laulab. Kas teised laululinnud on ka linnamüra pärast oma käitumist muutnud? Berliinis tehtud uurimuse järgi osa muidu päeval laulvaid laululinde ei suuda enam sellest linnamürast üle laulda ja siis on hakanud nihkuma ka see lauluaeg sinna õhtusele ja reisiajale päevalepingutega üldse laulma, vaid kipuvad laulma öisel ajal, siis kui webiki, aga need vähesed isased siis äratavad loomulikult emaste tähelepanu kõvast häälest püksi väheseks. Emased vaatad veel mingeid asju ja üks asi, mida nemad isaste ööbikute laulu juures vaatavad, on see, et kui julgelt ta lõhub teiste isaste laulu, ehk kui teine isane laulab, siis tema sekkub ja püüab tema laulu nagu rütmist välja ajada või siis üle laulda tõlgendada neid samu stroofi ainult natukene tugevamalt ja, ja võib-olla ka kaunimalt siis. Ja vot need, kes siis teisi nagu katkestavad oma lauluga ja teistes püüad ühe laulda, Need on emaste seas palju rohkem hinnas kui need, kes siis lihtsalt niisama lööritavad. Ta on tagasihoidlikuma, need siuksed, tugevad tegelased, siuksed, ülbikud saavad nagu suurema soosingu ja teadlased arvavad, et selle põhjuseks on see, et kui ta on ilusama lauluga tugevama lauluks ta muidu ka terve sellega ta näitab oma tervet olekut ja, ja sellega siis emane saab nagu kindlus, et ta on ikka väärt kosilane ja sellele võib selle jahedana öelda küll. Nii et jah, see ilu sööbikem tegelikult päris mõistatuslik lind ja ega me muidugi päris täpselt ei teagi temast kõike, mida ta oma lauluga ütleb ja kuidas ta seda oma lauluga ütleb ja milliste silmadega see emane teda vaatab, et mis me tasapisi hakkame veel rohkem teada saama, aga tänapäeval me oleme sellised asjad temast teada saanud. Lindude maailm on üldse selles mõttes hästi põnev, et seal on neid erinevaid paljunemise viise väga kummalisi, näiteks jällegi praegu taevas lendavad meil piiritajad või piirpääsukesed, need on siuksed, suured pääsukese moodi linnud, aga pääsukesed tsirka kaks korda suuremad tema ladinakeelne nimi, hapus, see tähendab seda, et et tal ei ole jalgu, noh, tegelikult tal on jalad, kes meil piirpääsukesed näinud on, kõik teavad, et tal on jalad, aga nad hirmus nõrgad ja nad on nii väikesed, et ei kanna teda näiteks maa peal üldse. Kui ta satub maapinnale, siis ta enam sealt ise õhku ei saa, sest jalad on nii madalad, tiivad ei saa nagu õhku alla ja siis tuleb teda aidata õhku visata, nii et tema on kogu aeg õhus. Tema ongi kogu aeg õhus, nagu ta pesast välja tuleb pojana sealt alla kukutab, end lendu läheb, siis ta muudkui lendab, ainult asi, mis ta peab ära õppima, näiteks see, et ta peab õppima, õhus magama ja, ja see magamine on veel nii, et nad tegelikult magavad selle oma pesapaiga läheduses, et nad ei lähe kuhugi kaugele magama, vaid nad magavad seal läheduses ja seal siis niimoodi, et nad sinna kusagil 3000-ni meetri kõrgusel ennast kerivad ja siis seal lasevad neil õhuvooludes kanda niimoodi, et nad planeerijad, vahel liigutatiivuga. Üldiselt nad planeerivad ja sätivad niimoodi, et nad nagu tiirutaksid, kas siis edasi-tagasi noh, mingit vahemaad või siis, kui on eriti soodus olukord, siis nad teevad nagu siukest suurt ringi seal õhus või planeerivad suurt ringi pidi, nii et nad oma territooriumilt ära ei lähe, siis kui päev tuleb putukatele lendama, hakkavad süüa, tahavad, siis nad hakkavad neid putukaid seal taga jamad. Aga mis kõige kummalisem, et kui see pulmaaeg kätte tuleb, siis kogu see pulmamäng toimub neil kõhus, kaasa arvatud paaritumine, nad on kusagil 100 meetri 80 meetri kõrgusel ja seal siis emane on allpool isane läheb tema peale haarad oma jalgadega seljast kinni, emane veel sätib tiivad talle niimoodi nagu planeeringu sujuvaks muutmiseks talle ümber ja siis nad kahekesi planeerivad allapoole siis vahetult enne maapinda lähevad jällegi uuesti lendu tagasi. Noh, kogu see paaritumine kestab kaks-kolm sekundit, nii kaua, kui nad siis sealt 80 või 100 meetri kõrguselt alla pool, lambad ja teadlased praegu tähendab, miks nad nii madalal seda peavad tegema, et see on ohtlik nad maha prantsatanud, et tegelikult võiksid nad alustada seal planeerimist kilomeetri kõrguselt, nad käivad nii kõrgel ka lendamas ja neil oleks aega küll ja küll. Aga millegipärast on see paaritus lennel kujunenud selline, et nad tõesti vahetult maapinna lähedal hakkavad paarituma ja siis, kui on see paarituslendu paar korda korratud, siis hakkab alles pesa ehitamine ja siis tulevad need ajad juurde, kui siis natuke ollakse seal kõva pinnase peal ka ei lennata, aga tegelikult suure osa oma elust jah, veedavad need piirpääsukesed õhuse, toimetavad kõik oma toimetused, söömise, magamise, paaritumise, Nad teevad seal õhus ja talvisel ajal siis kui neil on see rändeaeg, siis nad käivad veel ära Lõuna-Aafrikas ja tulevad sealt siis tagasi. Me oleme kunagi rääkinud Riho kanadest, need on need suured vanad, kes siis Kagu-Aasia metsades kuhjuvad suured laava liivahunnikud kokku ja peidad munad sinna sisse. Isana käib siis ja kontrollib seda temperatuuri. Et noh, see on väga keeruline mehhanism ja sa pead tundma selle õige temperatuuri, ärad vajadusel auke kinni toppima, soojus sinna munade juurde jääks liiva juurde kuhjamat, päike ära ei põletaks, et see on terve teadus tegelikult ja üks kanapea saab sellega väga edukalt hakkama. Kummaline on näiteks ka sellise suure linnu nagu lennuvõimetu lind, jaanalinnu kogu see pesaehitus ja paljunemisstrateegia, et esialgu see tundub täiesti mõistusevastane olevat. Jaanalind noh, siis kui demonsa pulmamäng hakkab tema niisugune suur ja võimas ja siis tal läheb kael ja jalad lähevad tume liha roosaks. See näitab, et isana nüüd täis tahtmist pere loomiseks. Ja siis ta jookseb seal ringi ja püüab emasele muljet avaldada, ta tantsib, laseb ennast niimoodi maha ja siis kallutab pead ja kaela edasi-tagasi ja ajab suled puhevile ja kui emane siis leiab, et see on ikka üks tore isane küll, kellel on selline kena roosa kael ja roosad jalad ja puhevil suled ja siis teeb emale seesama rituaali läbi, laseb ka niimoodi pikali ja siis isane läheb tema peale toimub seal riike, paaritumist lindudelt mingit suguorganeid ei ole, et see seemnerakkude viimine toimub läbi Klaagini ja emane viljastatud ja, ja siis hakkab see isane pakkuma, talle pesitan, teinud lohkusid sinna maapinnale, emanes valib neist mõne välja ja hakkab munema, aga samal ajal kui emane, siis päevane mune muneb, need munad on suured ja kõva koorega, siis isane jalutab ringi ja tantsib oma seda pulmatantsu teistele emastele, nii et ühel heal päeval käib sinna ühte pessa munemas vahel 10 12, vahel isegi rohkem emast jaanalindu. Nii et ühel heal päeval, kui siis kõik munad on munetud, on see pesa Kohilas kusagil 80, vahel isegi sadama. Isegi jaanalinnusuurune lind ei suuda seda sadat muna ära haududa. Temal on üldse haarem olemas, sest tal on, eks ole, see pea, naine ja kõrvalnaised, nii nagu korralikus haare, mis peavad olema ja siis algab see kummaline pesa korraldamine. Seda teeb siis pea naine, esimene abikaasa ja tema siis sätib nii, et tema munad satuksid sinna pesa keskele ja siis teised munad sinna ümber, osa mune lükatakse pesast veel kusagil meetri või paari meetri kaugusele tehakse nendest veel niisugune ring sinna ümber, neid keegi kunagi hauduma ei hakka. Aga need on siis söödaks mõeldud munad selleks, et siis kui täidis, jaanid või šaakalid või mõned raisakotkad on üks väike raisakotkas, kes pillub kividega munakoort puruks. Et kui nemad, siis tahavad neid mune süüa, siis need seal kaugemal olevad munad on ja kui vahel peab pesa pealt isa või ema ära minema, mõlemad hauguvad, seda siis see varas, kes tuleb sinna pessa, tema ikkagi võtab seda muna sealt ääre poolt, ta ei lähe sinna keskele ja seal keskel on siis selle esimese naise munad ja ääre peal on liignaiste munad ja sealt siis mõni jälle nihveldatakse äraga oma munade säilimise tõenäosus on tegelikult palju suurem. Selleks on vaja siis seda haaremi pidada, et kindlustada oma järglastele kindel säilimine. Inimese seisukohalt tundub küll natukene mõistusevastane, et milleks siis selline suur haarem endale kokku koguda, et sa ei jõua ja kõige selle eest hoolitseda ei jõua neid mune ju haududa. Ei olegi just üldse plaanitud neid kõiki hauduma hakata, vaid need on antud siis selleks, et keegi kõhu täis sööks ja see kõige armsam naine, tema pojad, siis saaksid kenasti üles kasvatatud. Väga huvitav on ju ka akadeemia pingviinide käitumine. Nemad pesitsevad seal Antarktika lähedastel saartel ja natukene ka siis lähevad päris mandri peale välja, nemad ehitavad päris pesa, ehitab pesa ja selleks pesaks vajavad kive. Ja pesad ehitab siis isane, tavaliselt kive on seal väga vähe ja see isane siis kannatlikult käib ja otsib ja kohvi ja teed sinna ja alati on nii, et pesi ja kividega isa täidab rohkem kui, kui siis emaseid. Emane valib mõne isase välja, kellega ta koos hakkab siis pesitsema. Selleks on vaja siukest suhteliselt kõrget kivihunnikut sinna pesakonnast lumi või jää õieti, kui see sulama hakkab, siis vesi voolab, jää prahti kaasa. Mida kõrgem on see pesa on ja munad on, seda paremini nad säilivad, et see sodi porised ära ei peaks. Kivi oleks vaja juurde kogu aeg, kuidas neid kive juurde saad, selleks enamasti võtab initsiatiivi nüüd emal enda kätte. Ta läheb siis mõne üksiku poissmehe juurde ja lubab sellel endaga paarituda. Ja kui ta on siis ära paaritunud, siis haarata sealt selle poissmehepesast kivi ja kannab siis oma pessa tagasi. Ja vahel ta näiteks too pärast seda ühte paaritumist neli, viis kivised pesast. Rekord, mida teatakse kusagil 68 kivi, tassis ta pärast seda ühesõnaga osutas väikese teenuse ja sai selle tulemusena neid kive oma pesade juurde. Ja tegelikult tavaliselt on need isased hirmus kurjad, nad ei luba ühtegi kivi puutuda pesast, aga pärast seda, kui see emal on temaga paaritunud, pärast seda on nad väga leplikud ja lubavad neid kive ära tassida. Ja noh, kas see on nüüd teadlik tegevused? Ma lähengi, annan talle natukene võimalust rõõmu tunda ja siis saan oma järglaste eest paremini hoolt kanda. Mis see on, ega, ega me päris täpselt ei tea, aga inimese poolt vaadates kangesti lõhnab siukse prostitutsiooni järele. Loomariigis ilmselt on see prostitutsioon ka juba ammu-ammu olemas olnud, enne kui, kui inimene selle enda jaoks väljumata. Putukate maailmas on palju põnevaid paljunemisviise. Mõningatel on see paljunemisviis väga kummaline, näiteks kile, diivalistelt herilased ja mesilased ja kimalased. Neil on siis selline viis, et seal tegelikult on pesas Sibekatel, samamoodi on pesas siis üks kuningannast kuningas, no kes siis tegelikult pärast seda, kui ta on viljastatud, ei tee midagi muud, kui ainult mune muneb, mune muneb ja kasvatab siis sellise suure ühiskonna, kus siis sipelgate puhul võib-olla selles pesas kusagil mitusada 1000 võib-olla isegi miljon isendit, mesilase peres kusagil 50000 putukat ja need kõik on tegelikult ühe emo järglased, kes et nad selle heaks, et seal neid paljundada ja, ja selle ema järglaste eest hoolitseda. Aga kõik ei ole jälle nii ilus, nagu ta esialgu Pealt paistab. Kuigi seal pesas on siis need töölised ja siis aeg-ajalt tuleb sinna pessa mõni võõras, kelle ülesanne ei ole mitte seal midagi head teha, tema püüab lihtsalt oma munad ka sinna sokutada ja need on siis kägukimalased, kes näevad samamoodi välja nagu kimalased, ainult nemad ise ei viitsi endale pesa teha, vaid nemad kasutavad ära siis juba valmis ehitatud pesa sokutavad enda sisse alguses tagasihoidlikud, seisad kusagil seal serva peal, võtavad seda lõhna endale külge ja omandavad siis noh, ütleme selle pesa lõhna endale. Ja, ja siis nad seal pesas toimetavad ja hakkavad siis vaikselt neid vastseid, kes seal enne olid ära sööma ja oma mune sinna asemele paigutama. Mõningatel juhtudel isegi asi selline, et ta läheb ja tapab selle kuninganna ära ja võtab selle kuninganna rolli ära, teised hakkavadki teda teenima arvavadki, et see on see õige kuninganna, aga see on tegelikult see trooni vanast aja, kes seal siis trooni ära vallutanud. Ja, ja seal siis tema toimetab, muneb mune ja need õiged kimalased pesaomanikud teenivad siis seda malekuningannat ja kasvatavad siis neid kägukimalase üles. Nii et alati kõik ei ole nii ilus nagu pealt paistab, et seal ilusas kimalase pesas põimetav vahel ka selliseid võõraid, kes siis ei pea seal sugugi mitte olev kontvõõraid tükib vahel ka mesilased, arro mesinikud on ka selliste kontvõõrastega ja nii edasi ja ja siis hakkab see mesilase taru toitma ka siukseid. Parasiit, kes seal mitte olema ei pea. Väga kummalised tegelased näiteks on mitte kummalised, kuigi väljanägemiselt jah, on nad päris kummalised, on Koonlased nimi ütleb, et ta peab koonuga midagi olema ja tegelikult see ongi, see on sihuke paari sentimeetri pikkune putukas, tal kirjud mustade täppidega tiivad sihuke koon, mis on nagu ülevalt alla ja käändub veidi nagu elevandi lont sissepoole ka. Ja ta andnud nagu paar numbrit suurem sele putukad, kes jaoks nii, et ta teeb tas tõesti suhteliselt ebameeldiva kärsaga tegelased. Ja sellest on veel vähe, sest tal on ka sihuke püstine saba, meenutades Skorpioni, seda? Jah. Aga tegelikult see saba on isaste Koonlaste paljunemisorgan ja paljunemisorgan on kõver, sellepärast et niimoodi on emasega parem paaritud. Aga see paaritumine jällegi nendel putukatel ei ole üldsegi mitte lihtne, sellepärast et emane Me ei luba paarituma, kui ta ei ole saanud kingitust, ikka vaja midagi midagi anda ja enamasti selleks kingituseks mõni putukas, mõni surnud putukas, kesid, antakse emale süüa ja sel ajal siis toimub see, see paaritamine on täheldatud vahel ka ilma kingitused üritavad isased paaritud, aga see paaritamine siis, kui kingitust ei ole, jääb mingiks paariks-kolmeks sekundiks ainult ja sellega ei jõuta neid sugulane ka üle anda, nii et see on sihuke lihtsalt mängimine või niisugune asendustegevus, see ei ole see päris paaritamine, sest päris paaritumise juures siis isane ja emane jäävad kokkusel tunniks või isegi paariks-kolmeks tunniks, et see protsess kestab päris pikka aega ja emane ei ole rahul, kui tal ei ole midagi närida, sellel ajal tahab süüa ja niimoodi siis vaene isane tarib sinna selle putukakohale ja, ja loodab siis, et seda sööki jätkub kauemaks. Aga mida siis tehakse, kui putukaid pole kusagilt võtta? Isane toodab erilisi valgulise sisaldusega paketti väiksed nuiad, valged nuiad, mida ta siis noh, sõna otseses mõttes paigutab sinna emasele ette, et see oleks ka niisugune hea toitev söök ja emane, siis hakkab neid nosima ja isane pikendab niimoodi oma seda paaritumise perioodi ja vahel, kui putukat ei ole, siis on tal veel üks võimalus selle emase peibutamiseks. Ta peab toidu varastab. Ämblike toiduvarusid, lähete ämblikuvõrgu peale ja tal on niisugune oskus liikuda seal võrgu peal, nii et ta kinni ta oskab vältida neid liimivaid võrguliiter ja siis ta käib ja varastab ära ämbliku toidu. Nii et mida kõike need lisaputukad küll välja ei mõtle, selleks, et pulmapidu teha, küll varastatakse ja, ja valetatakse ja samas kasutaja troopikas palvetajaritsikad. Sellepärast, et palvetäritsikutel on ka emased, on suuremad, tugevamad ja isane saab paarituda ainult siis, kui see emane teda nahka ei pane, sest emane sööb kõike, mis talle ette satub. Ja, ja selleks, et siis seal paaritumisel üldse osaleda, tuleb kõigepealt emasel suur tükk midagi süüa anda. Et ta sel ajal, kui temaga siis paaritutakse, sellel ajal ta siis püsiks rahulikuna vaiksena ja sööks. Ja on tihtipeale nähtud, et siis, kui see söök on olnud liiga väike ja isane alles paaritub temaga, siis emale napsab seal isasel pea näiteks otsast ära ja hakkab seda sööma. Nii et vahel võib pulmamäng lausa julm olla. Aga vahel võib see olla ka väga ilus, näiteks meil elab siin Eestis pääsu sabas ilus liblikas, teda ei ole väga põhjalikult uuritud ja tema kohta me väga palju veel ei tea, aga temaks lähedal sugulane elab Jaapanis, jaapanlased on seda pääsusaba uurinud väga põhjalikult ja nemad on siis selgitanud, et see pääsusaba paaritumine toimub õhus ja kusjuures tähendavad niimoodi, et neil need tagakehad, suguelundid on neil väga keerulise ehitusega, nad on nagu luku ja võtmesüsteemis kukku haakinud. Ja kui nad siis oma tagakehad kokku suruvad selle paaritumise hetkel, siis nad jäävad kokku mitmeks tunniks. Ja siis toimub selle sperma liikumine emases. Aga sel ajal nad ise veel ei jää mitte maapinnale istu kusagil nii nagu meie liblikad enamasti teevad, vaid nad on õhus ja nad lendavad ringi niimoodi, et nad peavad sünkroonis liikuma tagakehad koos ja liikuma siis nii, et nad mõlemad alla ei kukuks ja tegema seal igasuguseid akrobaatilisi trikke seal õhus püsimiseks ja ja ringi lennates, et see on jälle väga põnev stiil selleks, et siis järglasi ilmale tuua. Me kõik teame ilmselt tonitseti ooperit Armujook ja osa kindlasti meie hulgast on seda ka näinud ja selle armujoogi nagu pea süžeeliin on selles, et kohalik nõid siis pakub noorele mehele armujooki, mis on küll tegelikkuses siis bordoo vein, aga on siis sellise mõjuga, et noored naised teda ründavad ja see nõid ise hakkab uskuma, et tal oli väga hea jook tegelikult, aga pärast me saame sellest žüseest teada, et päris nii see ikka ei olnud põhjustada mujal. Miks siis mehe läbilöök paranes, aga tegelikkuses armujoogid on päriselt olemas ja armujoogid on olemas? Vesilik ja maailmas need on siis need pisikesed sabaga kahepaiksed, meie maa territooriumil elab neid kaks liiki, aga maailmas on päris palju, seal on sihuksed nelja, viie sentimeetri pikkused ja nemad siis paljunevad nii et jällegi need Klaagid ühendatakse ja, ja siis sperma pakikesed paigutatakse emase juurde emale, siis viljastab nendega need munad. Aga kuna emased tihtipeale ei näita üles vajalikku mõistmist selle toimingu suhtes selle paljunemise suhtes, siis isane peab teda kuidagi mõjutama. Ja siis paaritusajal ühel Ameerikas elaval vesinikuliigil tekivad ülahambad, meenutavad kangesti selliseid hambaid nagu draakulal Dracula filmima läinud Dracula noortel neidudel surust kaela sisse, siis need hambad jäime, värdja tegi temast ampiirija, alistas tema endale sama asja teeb see väike vesilik, tema läheb ka siis, kuidas emase leiab, lööb talle hambad kaela sisse ja süstib temale keemilisi ühendeid, mille tulemusena emane muutub hästi leplikuks ja seksuaalselt aktiivseks. Ja siin nad kõnnivad niimoodi ema ees ja tal järel vahel tundide viisi, siis emane hoiab saba püsti, et oleks võimalik sisse spermotafoor talla sinna Glocki suruda ja niimoodi tantsivad ja kui siis jällegi emase hoog raugema hakkab, isane surub talle jälle natuke hambaid seal kuklasse, süstib temasse neid keemilisi ühendeid ja jätkub Ants jällegi edasi, nii et tal on niisugune armujook nagu valmis tehtud juba juba sündimisest saadik tänase kaasas ja siis tal tekivad siuksed, erilised hambad, millega ta siis seda armujooki pritsida saab. Liblikate puhul me ju teame neid feromooni, millega siis isased meelitavad neid emasid kümnete ja kümnete kilomeetrite kauguselt enda juurde, vähemalt paari kilomeetri kauguselt kutsuvad nad aga on ka teada jah, et paarikümne kilomeetri kauguselt on need emased kui tulnud ja, ja see feromoonide kontsentratsioon on tegelikult imetillukese, on ju tegelikult mõned molekulid tuhandete miljonite õhumolekulide hulgas. Aga ometi see mõjub nii et siuksed, armulõhnad on ka olemas. Aga tegelikult on, on veel loomariigis ka selliseid loomi, kes hindavad Kaisale füüsilist võimekust. Ja üks selline Liik on üks väike sisalik, tema elab jälle sealt Kesk-Ameerikas. Need anoolised, neil on väga tumedad sihuksed, pisikesed paariteistkümne sentimeetri pikkused nad muidu rohekad või ka mõned pruunikad ja kurgu all on neil ka siis punane vaid kollakaslaike. Ja nemad siis tantsivad niimoodi, et nad ajavad selle võttiselt kõhu alt välja, vibutavad seda ja püüavad siis emasele sellega hästi muljet avaldada. Aga noh, kui sa häält ei tee, ümberringi on hirmus syndinud pisike 10 sentimeetrit pikk, ümberringi rohelised lehed, ise saad ka roheline ja, või pruun, pruunide okste keskel. Sa pead kuidagimoodi seal lähedal olevate teiste ajalooliste tähelepanu saab ja eriti nende emaste tähelepanu. Üks viis kuidas seda siis teha on see, et tuleb näidata, et ma olen tugev ja siis on täheldatud, et need anoolised kasutavad sellist sõna otseses mõttes kätekõverdusi, taktikat, nad tõusevad kõigi nelja jala peal üles, lased kõhu jälle vastu puud või puutüve, tõuseb üles ja teevad üks neli-viis sihukest kätekõverdust. Ja kui nad kätekõverdusi tee, siis nad võivad seda kollase kurgualusega vehkida nii palju, kui tahavad, keegi neid tähele ei pane. Aga niipea kui teevad enne need kätekõverdused ära, siis see on umbes nii nagu vahel dirigent koputab puldi peale. Orkestrantide tähelepanu saada või keegi plaksutab ruumis ja see kätekõverdust asi, ma ise, keha ülestõstmine, see siis tõmbab teiste anooliste tähelepanu ja niimoodi see väike anoolist saab siis oma kurgualust demonstreerida ja lohe samasuguseid jõu- ja ilunumbreid teeb üks pisike linnukene, see on mustkivideks. No meil Eestis elab kaks teks ükson kivideks ja teine on siis kadakatäks. Neid me võime ka linnas näha, aga kivideksime, näeme seal, kus on palju kivisid. Ma olen vahel Lasnamäe kanali serva peal näinud paariapankranniku peal lauluväljaku tagapood nad ringi, et neid on siin-seal linnas ka päris palju mustkivideks. Tema elab seal Lõuna-Hispaania aladel tema teeb selle pesa sihukestesse lohkudesse ja seal lohkude ümber. Tihtipeale kannab isalind kokku selliseid lapikud kive, noh, nad ei ole väga suured, tihtipeale natuke veerand selle linnukese enda kehakaalustatud nokaga, veab sinna pesa ümbruses ja teadlased selle tükk aega ei osanud nagu välja mõelda, et mis pagana pärast neid kive sinna tassib, et seal ei olnud nagu mingit loogilist seletust. Ühed arvasid, et võib-olla selleks, et selle pesa ümbrust siis teha natuke vaenlaste suhtes vastupidavamaks vaenlaste vastu, otsetõke, aga, aga uuringud näitasid vastupidi, mida rohkem kive seal pesa ümbruses seda tihedamini vaenlased siis seda pesaga külastasid, muutis pesa nagu nähtavaks. Teine võimalus, mida kaaluti, oli see, et äkki on nii et päeval on seal hästi kuum. Öösel maapind jahtub kiiresti, et äkki need kivid hoiavad soojust ja, ja ei lase sel emal ja poegadel pesal siis ära jahtuda. Selgus, et sellel ei olnud ka erilist tähendust. Ja siis tehti sellised kavalad katsed, et teadlased ise võtsid kive vähemaks ja panid juurde ja sundisid linnukest siis niimoodi, kas siis rohkem kive tooma või siis jälle vähem neid kive tooma. Mis siis selgus, oli see, et emased eelistasid neid, kes võimalikult tihedasti ja võimalikult suuri kive passist ja mida rohkem isane tassis kive, seda rohkem näiteks emane munes ka muned munade hulk ja kivide hulkuvaid omavahel nagu sõltuvuses. Ja teadlased arvavad, et ilmselt see oli siis selline jutumärkides muidugi emase arvestused, kui tal tugev kivid asja küll tal on head geenid ka ja tema teha temaga siis rohkem mune, see tähendab, et rohkem energiat kulub poegade toitmiseks, aga kui poegade toitmiseks kulub rohkem energiat, sest poegadest saavad tugevad terved järglased ja geenid levivad jällegi noh, loomulikult ei mõtle linn nüüd niisugust teooriat sinna juurde, et kuidagi instinktiivselt ilmselt need asjad on siis niimoodi sätitud, et jällegi küllalt kummaline, esialgu täiesti mõistusevastane käitumine, aga selgus, et, et mingisugune mõju emasele sellest jällegi olnud. Päris põnev kukkurloom elab Austraalias, tema on meie kärbi suurune umbes ja teda kutsutaksegi pruuniks kukkur kärbiks ja selle loomakese paljunemisstrateegia on selles mõttes omapärane, et kui enamasti putukate maailmas või ütleme, lihtsamate loomade maailmas on see tihtipeale näiteks pärast paaritumist mingisugune osa populatsioonist hävib siis sama lugu juhtub nüüd selle kukkur kärbiga ja, ja kuidas siis toimub, see toimub nii et kui saabub siis selline aastaaeg, kui pojad sünnivad, see on enamasti seal kusagil jaanuaris, siis sünnib ühel emal kusagil kuni kümmekond pisikest kukkurkärp, osa nendest isased, emased ja kusagil kaheksa kuud, need pojakesed on nagu vati sees, hoolitsetakse nende eest, aga ühel päeval tuleb see karm hetk, kui siis lüüakse kõik need isased vaided, pojad teemale, nad peavad ise hakkama saama, ise toitu otsima, et nad ei tohi enam ema territooriumile tulla. Ja siis noh, mingi hetk kodus nad magasid seal kõik koos, õed-vennad, segiläbi ja, ja no ühesõnaga, kõik oli väga turvaline. Ja siis ühel heal päeval oled sa üksi maailmas ja pead kuidagi hakkama saama. Väga kurb. Ja, ja siis tekivad siuksed poissmeeste jõugud, demot hulguvad ringi ja uuesti kogunesid siis kokku, magavad seal kusagil neli, 50 loomu koos, et oleks soojem ja mõnusam. Ja kõik on jällegi mõnda aega väga ilus. Niisugune poissmeeste elu jalutavad seal metsa all, aga siis ühel heal päeval tuleb see aeg, kus nad saavad suguküpseks ja siis ei taha nad 11 enam midagi teada, ei mingit turvalist magamist, kõik on üksteise peale vihased, Kraunuvad kurjustavad ja igaüks kaitseb oma territooriumi. Ja siis saabub see aeg tavaliselt seal siis paar-kolm päeva, kui siis koguneb. Sa oled kõik selle piirkonna kukkur kärbid kokku ja toimub üks meeletu paaritumisorgia, kõik paarituvad kõigiga ja mitmeid kordi ja see kestab seal paar-kolm päeva ja seal üks isane võib paarituda seal 10 või rohkema emasega ja, ja vastupidi, emased jälle 10 erineva isasega, kui seal lõppenud kolmandal-neljandal päeval lähevad emased laiali ja siis hakkab nende isastega toimuma kummaline muutus. Neil tekivad maohaavandid maksahaigused ja umbes kuu aja jooksul on nad kõik surnud. Jäävad alles ainult emast ja emased, siis hakkad oma poegi jälle üles kasvatama. Kuni siis järgmise aastani, kui need pojad saavad suguküpseks, hakkab ring otsast peale, nii et mingi periood ei ole selles populatsioonis mitte ühtegi kisast, kõik on ainult emased ja, ja noh, miks see niisugune asi välja kujunenud on? Tõenäoliselt sellepärast, et neid järglasi on päris palju. Ühel emal toitu on suhteliselt napilt ja need isased võtaksid selle toiduasja eest teist taga ära, sööksid ja poegadele võiks jääda toitu liiga väheks. Seal kukkurloomade jaoks. Kui rääkida kaladest, siis milliste kalade paljunemisviis teie jaoks kõige huvitavam on? Need on sellised süvamerekalad, keda me kutsume õngitsejateks hirmus suure suuga, suhteliselt väikese sabaga ja, ja niisuguse natukene ebaloomuliku väljanägemisega loomad ja neil on siis tavaliselt selline väike latakas, seal on kaasas, millega nad peibutavad siis teisi kalu juurde, neid kalu, keda nad süüa tahavad ja nemad elavad siis suhteliselt sügaval ja pimedas seal üksteisega kokkusaamine on väga raske ja selleks, et nüüd seda isast leida, selleks peab nagu mingisugune eriline mehhanism olemas. Ja neil ongi see mehhanism väga eripäraseks välja kujunenud. Niisiis, kui need kalad kooruvad, siis emased on juba koorudes tunduvalt suuremad kui isased. Ja siis alguses nad ujuvad seal suhteliselt kõrvuti kõik. Ja ühel hetkel need isased haaravad siis oma suuga emase nahast kinni ja hakkavad siis tasapisi kasvama emase külg Nad jäävad kahe kolme sentimeetri pikkuseks, kusjuures emane kasvab 20 sentimeetri pikkuseks ja kasvavad siis selle emase külge ja nii tihedasti, et isegi enne vereringet ühilduvad. Ja siis, kui see marjaheitmine toimub, siis isane käepärast võtta, tema pritsib oma seemnerakud sinna marjale peale, niimoodi see areng toimub. Kui neid kalu on uuritud, siis selgub, et emase külg on tihtipeale kasvanud kaks, kolm, vahel isegi kuni kaheksa isast, keda ta siis kaasa venitab, kelle ees tema siis sööb. Sest need isased ise ju toitu ei püüa, vere kaudu saavad nemad siis emase käest toidu. Ja siis tal on jah, kuni kaheksa abikaasat, keda ta endaga kaasa tassib ja kes siis kõik ühel hetkel siis, kui see marja eritamine toimub, siis oma seemnega natuke sinna peale pritsivad pikka aega ei teatudki üldse, need isased on arvata, et seal mingi kummaline poegimis viis need uurijad, kes selle kala avastasid, esimest korda leidsid nemad kahtlustasidki, et need pojad ja tal mingi omapärane sigimisviis need pojad on nagu ema küljes. Aga hiljem, kui hakati asja uurima, siis selgus, et poegadest on asi kaugel, pojad kohe lendavad maailma laiali. Aga see emane tassib siis neid külge kasvanud isaseid hiljem kogu aeg endaga kaasas ja et seal enam ei ole pääsu. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid Georg aher ja Marje Lenk.
